Vabariigi Aastapäeva matk 2007

Eleriin, Paul, Anti, Aile, Maria, Tõnis, Jaan, Sirgi, Aki, Rauni ja Gloria /koosseisuvälised/, Tauno, Kärt, Lisanna.

Peale mõningast kokkuleppimist alustasime retke 10.45 Paldiski rongiga. Rongis nägin ma kõigepealt kummalisel kombel tutvunud Raunit ja Gloriat. Siis helistas Eleriin. Et ta on teises vagunis. Raunil tuli probleeme vene keelt hästikõneleva piletikontrolöriga. Raunile :"Proua, näidake palun oma õpilaspiletit, härra." Ja siis mulle: "Proua, kas ma võiks siia istuda?" Loovutasin oma koha kohtlase olemisega piletimehele ja läksin teiste juurde teise vagunisse. Raunil pold õpilaspiletit vaid oli pass. Ta peab nüüd minema kontrolöripesasse oma õpilaseolemust tõendama. Minul oli seljas helkurvest, mille tõttu ma nägin välja nagu ülekasvanud lasteaialaps. Nii äge. Eleriin tegi Paulile patse, ja Paul ei sõdinudki eriti vastu. Hehee. Rongiaknast nägime nelja metskitse. Üks oli kuidagi kahtlaselt põlvini lumme vajunud. Siis käis ringi karp külmutatud põldmarjadega, nämma. Raunil oli üldse terve külmik kaasas. (kunagi me Eleriiniga arutasime et võiks olla hoopis nii, et teistel on seljakotid ja Paulil on marmiit hernesupiga).

Paldiskis vallutasime Pentagoni. See on võimas 10 korruseline ehitis, mida ühest otsast parajasti lammutati. Paul pani oma alternatiivse rohelise rätiku näo ette. Anti kasutas hiljem samamoodi viruvalge rätikut. Pentagon oli tühi ja trepp oli ka libe aga katuselt oli kena vaade. Kõik hajusid nii maja mööda laiali, et lõpuks seiklesin seal koos Jaaniga (???). Katusel jõudis Tauno ka kohale. Me ei tahtnud temast reidipilti teha ja läksime ära. All oli mingi ehitusjärelvaataja-onu. Küsis vene keeles, et mida me tahame vms. Vahepeal ilmusid veel Paul ja Eleriin. Me eirasime ehituse-tüüpi ja läksime ära. Ronisime aknast välja. All oli veel tükk aega kisamist, et Tauno suvatseks alla tulla. Kõik all, hakkasime minema. Läksin veenduma, et maas vedelevad oksad on hõbekuuse omad... ja lendasin üsna graatsiliselt pikali. Eleriin tõmbas mu püsti.
Läksime edasi.. ei olnud väga huvitav. Nägime üht väga suurt ja kutsikalikku koera. Pärast veel metskassi, kes jooksis metsaloomaks ja kartis Eleriini. Põlvevalu hakkas vaikselt tunda andma ja Tauno halas, et ta tahtis pankranniku alt minna. Läksime siis alla, kus grupp kahjuks kahestus. Lõpuks olime esimestest nii kaugel, et me poleks mingi valemiga rongile jõudnud. Tee ääres oli üks purjus tädi, kes ei saanud püsti. Eleriin ja Paul läksid hääletama. Mina, Gloria, Aki, Tauno ja Rauni ootasime veidi ja siis tegime pettust - kutsusime mu isa järgi. Rahvas läkitus ilusti koju. Rauni tahtis mind kallistada, aga ma ütlesin et mina võõraid ei kallista. Aga ta võib mu isa kallistada. Kallistaski. Heheee.

"Järele anda ja kindlaks jääda" ehk "Uurimisretk Vanapagana, kirpude ja Külmataadi juurde"

30. jaanuar, hommik
Pidime just hakkama välja sõitma, kui teiste busside juhid juhtisid tähelepanu, et meie buss põleb. Kus suitsu, seal tuld - põles küll jah! Tagumise luugi vahelt tuli suitsu. Kui asi lõpuks kustutatud sai siis kuulsin bussijuhte rääkimas (istun suhteliselt ees) et suured leegid olid juba. Jätkus jutuajamine teemal, mis kellelgi veel katki on läinud. Triin ja Ita hääletavad.
Jõudsin Võhmasse ja läksin poodi sooja. Triin ja Ita on mõniteist kilomeetrit eemal. Triin helistas ja ütles et saame suure korstna juures kokku aga lõpuks tulid nad poe juurde. Ajasin bahillid jalga (teenisid mind ausalt kogu matka vältel ja on nüüd laenatud Triinule) ning hakkasime astuma Tõrvaaugu suunas. Üks poolpime kohalik jõudis meid veel juhatada eriti vales suunas. Õnneks järgmine juhatas õigele poole. Kõndisime mööda põllu- ja metsavaheteid, lumi läikis ja kõik oli väga ilus. Ita kippus veidi maha jääma. Tal on võimas vanaaegne seljakott Jermak ("armeenlase laip"). Nägime kaht kitse, kes hüppasid üle tee ja jooksid põllule. Laisad kitsed, ei viitsinud eriti kaugele minna. Vahepeal korrigeerisime oma suunda atlase ja kompassi abil. Triin oleks peaaegu lumesaha alla jäänud. Plaan oli jõuda Rassi. Tõrvaaugul nägime musträhni. Vanapagana metsaonni sildi juures hääletasime koolibussi peale, mis viis meid Rassi (lähedal). Bussijuht soovitas minna jahilossi ja metsavendade punkrit vaatama. Kui koolibuss oli uuesti tagasi sõitnud, käisime jahilossi juures. Ei olnud eriti põnev. Jões ujusid beesekoogid. Siis läksime

Beesekoogid ja kitsekariˇ

Rassi tagasi ja otsisime Triinu tundmatuid sugulasi Peedi talus. Seal elasid Margit ja Veiko, kelle kutsikaohtu koerad meie peale haukusid. Neil oli lahe rullis sabaga kass. Kirpe ei leidnud. Nad pakkusid meile ka ööbimisvõimalust, aga me otsustasime hoopis Saeveski metsaonni minna. See jäi siis Toonoja teele. Saeveskil tegime auklikku ahju tule, keetsime ahjus tatart (vabandust, Paul, et su katelok nii julmalt koheldud sai) ja Ita ning Triin katsetasid telgi püstitamisega. Lõpuks nad andsid alla ja sättusime magama ülakorruse lavatsitele. Õhutemperatuur nii väljas kui sees oli ühesugune. Jubedat kariibi-teed tegime ka. Triin lisas tee sisse soola (väkk, Triin, sa teenisid ära minu eluaegse lugupidamatuse) kuna ta arvas et lumevesi on muidu kahjulik. Ülakorrusel oli veel 5 lisa lebomatti. Öö möödus nii, et ühelt poolt trügis mind Triin, teisel pool halas Ita. Ma isegi mäletan mingit (olümpiaadi?!) unenägu, järelikult ma magasin ka. Mul on praegu seljas 4 kampsunit, pluus ja jope.

<- hullunud metsis (Ita pilt)

31. hommik
Pastakas külmus ära, kirjutan harilikuga. Üldse on kõik külmund, mis võimalik. Hommikuks oli tatrapuder kõrbend katelokist, mis oli juba servadest jäätunud. Ita hakkas end eile õhtul koju organiseerima. Tal oli külm ja Jermaki kott põiepitsitajaga (see kõhurihm noh) pole teab mis matkarõõm. Kohukesed on kivikõvaks külmunud, nendega saab vastu aknalauda koputada. Triin korjab õuest lund, et teed teha. Eilne päev oli ränk (üle 20 km) ja tänane tuleb hullem.
Loomi:
hundi jäljed ja hundi junnid. Triin va sitanikerdaja graveeris ühele junnile oma nime.
Bussiga Viljandisse sõites lasi bussijuht kaks korda kitsedele signaali. 5 kitse.
Ilvese jäljed. Jänese jäljed. Hullunud isametsis kes tantsis tiivad ripakil lumehanges, kui meie pekisöömispeatuse tegime.
Toonojale me tegelikult ei läinudki. Ital hakkas külm ja ta tahtis koju... mina lihtsalt ei leidnud mõtet selles. Mine tea kas oleks üldse kuiva jalaga üle soo saanud. Läksime hoopis Vanaõuele, sealt Suure-Jaani ja Viljandisse. Vanaõuel hääletasime veidi, Triin läks auto peale, mina jäin maha (Ita kohmerdas parasjagu kuskil metsas). Me Itaga läksime bussi peale. Bussipeatuses tuli üks tädi meid kommenteerima, et kas pole jama nii väike olla. Mulle meeldib väike olla :). See tädi polnud selle matka vältel üldse mitte ainuke sõnavõtja. Viljandis olime Triinu vanaema juures.

LAUSEVÄRDJAS 2006

enamasti 19. jaanuar, natuke 20.ndat ka

Sirgi Saar (korraldaja, india naine)
Helene Urva (kuraator, õhtujuht)
Paul Klõšeiko (eriti püüdlik kelner, fotograaf ja ehitusmees)
Joonas Jõeleht (sõdur aka harjakapimees ja ehitusmees)
Rasmus Vare (ehitusmees ja tantsupuuslik)
Laura Järvpõld (tantsulõvi, fännklubi)
Triin Tekko (Diiva Vagiina, jutustaja)
Ita Ilves (Lydia Koidula, Saamuel, Jehhoova, Maarja, Joosep etc)
Triinu Oblikas (niisama ilus oleja)
Tauno Nõulik (külatola, kuukulgur, väljasurnud minielevant)
Maria Viiiita (sõnaseletaja ja printsess, vähemalt kleidi järgi)
Tõnis Tiitsaar (unine)
Eleriin Tekko (kohalik elanik)
Lausevärdja Gaalal anti auhindu eelneval aastal öeldud erinevate naljakate ja diipide lausete autoritele. Lisaks veel erikategooriad, nagu näiteks kokakunsti auhind ja elutöö preemia. Külalised olid tõeliselt püüdlikud ja hingega asja juures - kõigil oli enamvähem gaalariietus (õhtukleit/ülikond). Isegi Tauno nõustus peale pikka piinamist pintsaku selga panema. Ja nad saabusid nii täpselt! Ning isegi Joonas sai sõjaväest välja :)
Toiduks pakkusime hernesuppi (Eleriini erisoov eelmisest matkast) ja Lausevärdja silmamunadega torti. Pärast kui öö oli juba kätte jõudnud, tegi Eleriin veel küpsetatud jäätist, mis (kuna tsiviliseeritud inimesed magama olid läinud) õgiti ära taldrikuid määrimata. Lisaks oli meil veel kapsast ja palju muid asju. Diiva Vagiina ja Lydia tõid originaalse kommikarbi, mille sisu oli ise komplekteeritud. (See on ilmselge Murphy seadus, et semestri keskel on kodus söögiga nagu on, aga hetk enne vaheaega on külmkapp täis). Demonstreerimaks meie keskkonnasäästlikku eluviisi söötsime oma külalisi topsidest kuhu igaüks sai vastavalt oma fantaasiale markeriga nime peale kirjutada.
Mingi hetk leidis Helene, et oleks tore minust india naine teha, niisiis klammerdati tema sall mulle pea ümber ja joonistati pliiatsiga täpp otsaette. Vahepeal toimus veel mingi kahtlane asi kõrvaltoas. Pime. Enamus aega ainult tüdrukud. Kuulasime Maria andekat sõnaseletust eelmängu teemal. (Leidub keegi, kes on hingelt lausevärdjas).
Jagasime auhindu, Helene näitas oma suurepärast powerpointi ettekannet (muuhulgas ka edetabelite tippe vallutav Fülogeneesi laul). Osalejad said oma diplomid-medalid kätte, siinkohal toon ära kategooriate võitjad:
Paul Klõðeiko - Kõige võimsama, ebanormaalsema, kummalisema ja kohtlasema kisa auhind (Määä!)
Tauno Nõulik - Kõige suurema sahmerdaja ja sehkendaja auhind
Helene"lõõritab koguaeg" Urva - Laululinnukese eripreemia
Triin Tekko ja Sirgi Saar - Parima dialoogi või pöördumise auhind(Triin:"Kas sul on mingi okas hinges, et ma sind taktitundetuks pidasin?"Sirgi:"Ei, mul on terve okaspuu... või pigem kaktus.")
Maria Vita - Kokakunsti auhind, originaalse pudru, makaronide ja kakao ning muu maitsva eest.
Lennuki Personal - klubivälise tegija auhind ("We would like to say bye-bye to you already now..." kuskil Luksemburgi kohal)
Laura väänas vastupunnivat Rasmust tantsima. Paul, Rasmus ja Joonas parandasid (jälle!) diivanit. See diivan kulub niimoodi lõpuks täitsa ära parandamise kätte. Helene läks magama, sest ta oli väsinud. Me olime ikkagi pea hommikuni õppinud ja siis tuli eksam. Helene tuli vahepeal korraks tagasi, et mainida Taunole midagi väljasurnud minielevandi kohta. Otsene vihje.
Diivaniparandamise aegu esitasid Lydis ja Diiva Vagiina meile suurepärast näidendit (Diiva poolt Lydiale sünnipäevaks kirjutatud), kus Lydia luges kõiki osi ja hämmastas oma võimekusega Laurat.
Mingi hetk elimineerisin Tauno fotoka ja kustutasin natuke pilte. Üldiselt võtab väsimus inimeste üle võimust, Triinu on kadunud magama (tahab hommikul 6 midagi rongi peale minna) ja Paul ning Eleriin ka. Kui Tõnis ja Maria minu voodis tukkuma kipuvad, saadame nad minema. Tauno ka (ei julge ise tagatoast oma kampsunit võtta. heh). Joonas moodustab põrandal varjevärvi mätta, Laura uinub pauli augus (diivan, mille pinda veidi horisontaalsemaks tehti, kuigi ta vahepeal mitu korda raksatades uuesti oma suure entroopia taastas).
Kell 2.43 kustutati tuli ära
Kõige diibima lausega tuli lagedale Joonas Jõeleht, kes (muidugi mitte eriti valgustamist vajavate võtetega) võitis peaauhinna.
"Enne oli kiik, nüüd on võllapuu. Ajad muutuvad."

Siit edasi keelab kuri ja suur tsensor - laiskus, mul kirjutada!

14. jaanuar - AUK*

Olid: Anti, Aile, Tõnis, Maria, Sirgi, Eleriin, Tauno.
Antil tahtis auku ronida. Auk pidi olema tema maakodu lähedal üks koobas. Kokku saime Õismäel kell 9. Eleriin oli juba 8st. Inspireerituna eile õhtul (oli pannkoogiõhtu) vaadatud filmist "Valdise Päästmine" käisime kõigepealt burgsi ostmas. Anti omandas rekordilised 10 saiakest. Selle ajaga kui me saiapoes käisime, läks väljas valgeks.
Kõmpisime Harku poole, Rasmuse akna alt läbi... magas teine alles. Anti libises ühe künka peal (maa alune garaaz?) ja tema burgs sai veits kannatada. Järgnes iga matka kohustuslik osa - võdisev kõnnak mööda raudteetammi. Siis läbisime karjääri ääres olevad künkad, libeda tee mille ääres olid põdrajäljed ja jõudsime karjääri serva äärde. Kuidagi tuli saada tükk maad edasi - otsustasime ebatraditsioonilisema variandi kasuks. Ehk läbi metsa/soo. Üritasime enam-vähem kuivi jalgu säilitada kui kraave ületasime. Marial oli varsti üsna suva ja tema kahlas põlvini sees. Andsime alla ja läksime karjääri ääre suunas tagasi, olles eelnevalt rakendanud erinevaid tehnikaid jõeületamises/läbimises. Kuskil eriti X kohas kargas võsast välja Tauno. Mingi kolmekümne-kolmanda meele abil leiab ta alati teised üles. Kingadega nagu ikka. Laskmata end sellest oluliselt morjendada, jätkasime rühkimist üle jäätmaa.
Kuna ilm meid peagi julmalt nöökis (sadas jäänõelu, jääpussnuge ja mingit märga saasta) siis mässis Maria Tõnise salli sisse. Tõnisest sai Muhamed. Allah Akbar või midagi seesugust. Ailest ja Eleriinist said jutuvestjad. Meie üritusest sai "Kõrbematk ehk Retk Lihapüramiidi juurde". Teos kirjeldas põhjalikult kõrberändurite kannatusi ja võitlusi ellujäämise nimel ning uue tsivilisatsiooni (?) algust preili Maria Vitast. Ja muidugi Lihapüramiidi müüti. Kuna mul puuduvad autoriõigused, küsida originaaljutustust autoritelt. Vahepeal oli Tõnis Superman ka. Tal oli lehviv roheline keep. Ja Maria kandis õlakotiga oma poegi kaasas kuna ta hakkas liiga vara paljunema. Anti juhatuse järele läheme mööda teed, mille jäässe (vabandust, liivakivi) on kivistunud hobuse jäljed.
Jõuame kuskile, ületame jõge. Maria ja Eleriin paigutavad jõevoogudesse puunoti - kui Maria seda mööda käia ei söanda, läheb Eleriin. Ellu lõpetab poolest kintsust vees ja seejärel (tänu Anti ja Aile tugevale füüsilisele tõmbele) kõhuli mudas. Katsetame teise kohaga ja peale tutvumist enam-vähem kaheldava sõbralikkusega tädiga ("Te olete ilmajaama maapeal, siin ei tohi olla. Noh, kui te julgete siis te võite üle rippsilla minna. Ükshaaval, see on vana sild. Siis minge läbi järgmise aia.") jõuame üle jõe. Siltide järgi oleme nüüd Hüürus. Anti eksitab meid üle põllu. (Põld oli kahtlane, tekkis kahtlus hiljutise sõnnikulaotamise osas). Aile tegi sadanud jamast väikse lumememme. Lõppeks ületasime veel mingi väikse oja ning sumpasime läbi vastikute pisikeste märgade põõsaste (lehed küljes) aukude juurde. Tegime märgadest puudest ja Tõnise priimusest (ettevaatust!) lõket. Anti pani seni köisi paika et laskuda umbes 10m sügavusse. Me aurasime lõkke ääres ja Maria tegi Paulile sünnipäevaks rohelise rätikukese (sobib oranzikate juustega, ei mõnita, nii on.) mis oleks alternatiiviks nirvana rätikule (Maria vihkab). Köied all. leidsime et olukord on ikka liiga jälk. Tuleme suvel tagasi. Elavana. Köied pakiti kokku, lõke summutati lumepeotäiega ja Anti helistas oma emale bussiaegade teadmise eesmärgil. Teised augud olid ka vett täis. Läksime umbes kilomeetri kaugusele Pühaküla peatusesse. Julm buss sõitis meist julmalt mööda. Anti, Aile ja Eleriin läksid seepeale prügimäge imetlema, kuna Tauno üritas peatuses tagajärjetult kõdistama õppida. (Kamoon, asi pole selles, et Maria õpetas). Buss tuli. Rahvas jooksis.
*/oli Pauli sünnipäev, aga ta suvatses kodus füüsikat õppida.

22. August. Peaaegu kodu juba. Tõsielusarja Matk kuulsusrikas lõpp.

Ärkan kell 5 oma pingi all, kondan väheke ringi, pildistan teisi ja ütlen neile kella. 6ks on kõik üleval. Helene esitab soovilugusid. Maria ja Tõnis jätavad pikalt, kirglikult ja kleepuvalt hüvasti ning lähevad vastu oma ohtudele: Tõnis - hääletades kodupoole (telgita, selle ta viskas minema), Maria lennates (jätkuvalt, kui lennuõnnetus on siis ellujääjad ei satu üldiselt üksikule saarele).
8.45 on kõik lennukis. Sõidame Düsseldorfi suunas, algul keegi ei julge karbivõileiba võtta, aga siis selgub, et see on hinna sees. AirBerlin polegi nii odavlennufirma (kui EstonianAir). Lennuk küll tundubveidi logum ja vähempuhas, kui muidu.
Lennuki maandudes jäin rõhuvahe tõttu (?) jälle magama nagu tavaliselt. Düsseldorfis läksime kohe kiirustades järgmise lennuki peale ja kell 15 (Eesti aeg) olime juba Helsingis. Järgnes väike segadus bussiga ja laevapiletite varasemaks sättimine. 18. 30 väljub meie kirju laevuke Galaxy Tallinna suunas. Siin mu mobiil võimaldab juba sõnumeid saata. Tauno viigimarjad on moosistunud. Tallinnas on Paul meile vastu tulnud ja teeb värsketest kojusaabujatest värsket pilti.

Pildil: Tõnis, Tauno, Sirgi, Anu, Eleriin, Rasmus, Helene, Meriliis, Inga, Margus, Lisanna, Kärt, Sander, Triin, Maria, Triinu, Marcus ja Mattias.

MATKA LÕPP

21. August: Departures, Salidas, Sortides

Ärkamine. Sööme eilset tatraputru, meelitan inimesi ujuma aga keegi ei võta vedu. Lõpuks on vees Triin, Eleriin, Helene ja Tauno. Teokarpe on niipalju, et korjata ei viitsi, lained on väiksed ja vesi nii soe, et alajahtumist kartmata võiks sinna tundideks jääda (ok eile oli soojem). Helene õpetab Taunot vees lesima. Pärast teeb mõni inimene virsikutest kisselli. Keemiavahukoorega ja kaneeliga. Näkileibade allyoucaneat, gaasi peame maha jätma ja liigne tatar läheb prügisse.
Kõige selle pakkimise keskel ilmus kuskilt toidukottide vahele madu. Meriliis oli paanikas. Madu iseenesest oli nunnu pruun punnis suurte silmadega ja peenike-graatsiline. Mingit sorti puumadu, ma pakun. Enamus meist jälitas teda ilmse vaimustusega, kuni ta naabrite mati alla läks. Tund peale ettenähtud kahtteist saime lõpuks minema. Järgnes segadik bussi ja rongiga, et lennujaama saada. Tuuli pidi 16.05 ära lendama. Tema saab esimesena koju. Ka Sander tuleb koos meiega, kuigi ta vanemad on Barcelonas.
Lennujaama-lebo. Suurem osa rahvast läks linna, mina, Kärt ja Lisanna, Inga, Marcus, Mattias, Tõnis Trummal ja Triinu ning Sander jäime lennujaama kaarte, palli mängima ja kirjutama. Ingal on 90% kakaoga šokolaad. Sööme ära minu Santa Ana kartulikrõpsud (prim - maitsestamata). Loodetavasti mu tamarillo pole lödiks läinud, big num-num näeb küll löts välja. Rahvas teeb kaardimajakesii ja lennuki väljumiseni on veel ~13 tundi.
Ingas:"Sander, sulle peaks peksa andma. Tule lähme nurga taha."
Kärt:"Mattias on tõeline limusk."
Triin:"Pudel sai tühjaks. Ma sõin klimbi ka ära."
Linnaseltskond oli 12€ eest toonud täitsa märkimisväärse koguse saia, philadelphia-juustu ja kakaovõid ning viinamarju ja viigimarju (enamus leidis, et need on lillemaitselised). Mingi hetk kamandatakse meid lebo-kohast ära allkorrusele. <->Veidi aega muretsetakse Meriliisi pärast, kuid ka tema ilmub välja. Helene teeb mulle matkasoengut. Üllatuslikult polegi eriti imelik pingi all magada.

20. August. Püha õhtusöömaaeg.

Täna oli mingi kahtlane päev. Ujusime meres ja teokarbid tulid ise meie juurde. Laine pillutas neid põlvesügavuses vees edasi-tagasi. Korjamismetoodika oli järgmine - kui laine tuleb, aja näpud laiali ja kraba. Siis vaata mis kätte said ja viska need tagasi, mis ei meeldi. Anu leidis kellegi õnge tipu. Mõõdukas koguses sodi ujus ringi (kuna mul prille ees pold, siis junne ma ei näinud aga väidetavalt olid need täitsa olemas. Kanalisatsioon jõuab merre). Mul on nüüd täitsa ebaseaduslikul hulgal merekarpe, nagu teistelgi. Ainult nende üle piiri toomine on mul mõnevõrra lihtsam - poti sisse ja kaas peale.
Peale ujumist läksime Taunoga linna, teistest suur osa jäi veel lebotama. MIna tahtsin Montjuic'ist kaktusevilju virutada. Selleks ronisin ma üle aia (seelikuga) ja asusin, rätik ümber käe, korjama. Mingid turistid passisisd mind üle kindluse müüri (militaarmuuseum). Kuulsus 30 sekundiks :P. Pealekauba olin ma rõvedalt okkaid täis (ära näpi glohhiididega viigikaktust, sügelemine mitmeks päevaks garanteeritud). Järgmised 5 min peale tagasi ronimist kulusid taskunoapintsettidega okaste väljakiskumiseks. Tagasi läksime läbi pargi, kus oli veetaimede kogu. Mina nühkisin oma käsi vetikatega ja üritasin vahepeal vesiroose ning konni pildistada.
Siis läksime vanalinna - ma tahtsin getosid ja imelikke poode näha. Kohtasime Triin Tekkot ja mõni aeg hiljem Anu, kellega koos läksime tagasi "koju".
Helene-Maria-Triin-Eleriin telkkond tegi meile lõunaõhtusööki. 3 käiguline (tatrapuder, munavõi, kissell. Kissell küll alles hommikul). Peale basseinis ujumist avastasin, et on siiski võimalik, et ka siin saab duši all soe vesi otsa.
Rasmus:"Kas ma võin sind katsuda?"
Eleriin:"?"
Marcus:"Seal (munavõi) on kana karvad sees."
Keegi:"Mis munadest tuleb?"
Sander:"Tibu!"
Helene telkkond katsetab 47 sendist veini. Kohtusin 3 nädala jooksul 3. sääsega. Eleriin tegi küsitlust kes mida kojujõudnuna teeb.

19. August

Tauno:"Ma pole see suvi kunadgi ise otsustanud ujuda."(otsustusvõimeprobleem jälle). "Kirjelda seda basseini."
Tõnis Tiitsaar:"Vahepeal nagu ujumist õppima."
Helene:"Mis vahet seal on, mitu korda sa oled ujunud!"
Tõnis Tiitsaar:"Tauno, räägi mis su elu põhimõte on?"
Tauno:"Mul polegi seda."
Täna oli lebo. Ma ujusin meres (täna seal väga palju roppust ei ulpinud) ja basseinis, hästi palju.Peale lõunat läks enamus inimesi linna. Mina jäin paigale, korjasin rannas merikarpe. Kõhukotti ei ole neid üldiselt hea panna. Kämpingust eemal oli rand, kus kohalikud mängisid põlvini vees ping-pongi. Mina noppisin mere-elukate jäänuseid. Meri viskas kivikesi vastu jalgu. Mingi hetk sai kõhukott täis ja ma otsustasin rannast ära minna, taimi otsida. Tänaval nägin rollerivargaid, paar rolleritega politseinikke suhtles nendega. Pärast tulid veel autoga ka, aga ma ei viitsinud vaadata mis edasi saab. Mets oli nii krõbikuiv, et sealt polnud midagi võtta. Lihtsam oleks hekist hibiskuse oks tõmmata. Lootsin, et läbi "La Finca" restorani aia saab lõigata, et ei peaks uuesti ranna kaudu minema. Seal aias oli paabulind ja pardid ja tuvid ning kits, kes mäletses oma kuudi katusel. Ja segaduses paks hispaania onu, kes tegi selgeks, et ma pean ranna kaudu minema. Oeh.
Pärast selgus, et söögitoimkonnas polegi kedagi ja me jätsime toidu hommikuks. Pool 11 algas flamenkoõhtu.
Vedasime Taunoga mustikasokolaadi peale kihla, et ta ei saa oma matkapäevikut 1. detsembriks valmis.

18. August. Teadusmuuseum, Sagrada Familia, Allyoucaneat.

Matkapäevik kisub vaikselt üsna subjektiivseks kuna mind on ainult üks ja ma saan ühes kohas korraga olla.
Osa rahvast läks Park Güelli, osa niisama linna, mina, Anu, Margus, Marcus, Mattias, Sander, Tõnis, Kärt ja Lisanna läksime teadusmuuseumi CosmoCaixa. See asus Tibidabo linnaosas, kus olid villad. Teadusmuuseum oligi nagu suur ja ilus energeetikamuuseum, lisaks oli seal kõike geoloogiast inimese arengu ja kirjanäideteni. Vedelad magnetid olid lahedad, lõpuks õnnestus need oma silmaga ära näha. Väikses vihmametsas olid lahedad linnud ja suured eriti ogara näoga kalad ning kapibaara. Mingil hetkel õhtupoole tulid Helene ja Rasmus ning ~kell 5 me läksime ära. Sõitsime metrooga Sagrada Familia juurde, ostsime pileti (5€) ja vaatasime pooleldi ehitatud kirikut. 30 aasta pärast, kui see valmis saab tuleme penskaritena tagasi. Keldris oli muuseum. Üsna kena, ainult üles ei viitsinud minna. Lifti (2€) järjekord oli üle tunni. Alla sai trepist.
Siis me Helene ja Rasmusega läksime Allyoucaneati (Söögitoimkonnas olid Marcus ja Sander). 9.70€ eest sai süüa niipalju kui ise tahad. See asutus elatub Helene - sugustest, kellele on kahest pizzatükist küllalt. Mina pankrotistasin neid veidi rohkem - 2 taldrikutäi salatit, 4 pizzalõiku, jäätis, 3 kiivit, 2 ploomi, 4 topsitäit puuviljasalatit, Fanta (kontsentraadist) ja Sprite. Rasmusel oli umbes sama ainult vähem magustoitu ja spagetid. Mul oli lõpuks ikka kõige parem olla kui teistel, kuigi ma sõin kõige rohkem. Eestis selliseid asutusi vist pole... Paul ja Joonas viiks need pankrotti :). Hallitusjuustuga pizza on hea. Siis me läksime ära kämpingusse. Homme ma lebotan.
Anti ja Aile tervitavad meid Poolast.