Kullo ja hüvastijätt Laagriga.
11. november

Üle päris hulga aja - esimest korda sel sügisel vist saime Kullos kokku. Olid: Sirgi, Anti, Aile, Maria, Tuuli, Triinu, Kärt, Rasmus, Helene, Paul, Anu. Poole kohaga Tauno oli ka kuna ta helistas pidevalt ja kõikidele. Veits häiriv. Vaatasime Argentina pilte maakaardist ja riidenagist improviseeritud ekraanilt. Peale seda läksime Laagrisse. Laagri koopad tahetakse hävitada/lammutada/õhku plahvatada seega võib-olla, et omamoodi hüvastijätt.

Laagris olid: Anti, Paul, Sirgi, Aile, Ave, Jaan, Maria, Tauno, Moonika ja Kersti.
Alustasime õgardliku Anti ja Pauli eestvõttel Statoilist ja "koeraraipebaarist". Siis jõudis Tauno, ja veidi hiljem ka ülejäänud. Tauno andis meile veel sokolaadi, selle puhul et ta oli meid ennist helistamisega piinanud. Läksime koobaste poole. Leidsin tee äärest ilma kangata vihmavarju. Hea oligi, täna vihma ei sadanud. Väänasin selle otsad viltu kuid selline ämmelgas püsti ei püsinud. Toppisin lampi patakaid (acme on saast).
Ja läksimegi maa alla. Koperdasime pimedates koobastes. Tulime välja. Käisime järgmises. Käisime lirtsuvas savis, padrunikesti seekord ei leidunud. Leidus kellegi hullunu joonestustöid ja mõned keraamilised plaadid. Pikemalt peatuti "saalis", Paul tegi seal söögipeatust ja mingit liiki foto-imet (jaa vehkige kõik taskulambiga. natuke veel). Pani küünlad põlema. Kaks suurt ja kuus väikest. Serva peale. Tauno pildistas kilekotis vedelevat raibet. Rahvas ronis ringi.
Paul ronis serva peal, et pildistada küünlaid ja Mariat. Ja siis tal vedas, et ta suur on. Nimelt on seal ääre sees üks kena poolemeetrise läbimõõduga kandiline auk (läbi ja 6m alla) ja ta oskas sinna sisse kukkuda. Selle käigus lendas alla ta antiikne taskulamp ja käsi sai kriimustada. Ardenaliinilaks ka, õnneks mitte midagi hullemat. Lahkusime alla, ta leidis lambi uuesti üles. Uuriti mingit venekeelset ajalehte aastast 1992, sõdurileht. Minu taskulamp lõpetas funktsioneerimise ja pirn rändas Pauli omasse. Tulemus oli kasutuskõlbulik. Väljas saime aru, kui räpased me kõik ikka oleme.
Viimane oopus oli koerte varjupaigas laamendamine. Destruktiivne Maria ja joomatagi-täis Anti näitasid oma supervõimeid. Lõhkusid ja laamendasid. Jaan pelutas Mariat seljapesukäsnaga. Ja purustas jää ämbris, mis oli täis haisvat löga. Keskelite pere ja Moonika ning ta õde lahkusid. Käisime katusel. Kahtlane eterniit. Miks me küll teeme selliseid asju? Paul tagus naeltega puutükki vastu seina, sädemed lendasid. Siis nad ehitasid (Maria, Anti, Paul) erinevatest majajäänustest, mööbliükikestest, kondist ja muust jõulude vaimu. Lammutamistung vs loomine. Läksime ära koju, teel vallutasid Maria ja Paul veel suure mätta. Mullahunniku, mille tipus kasvas roostik. Õhtul minnakse võibolla Helerini juurde.
Bussipeatuses pakkus Anti kõigile šokolaadi. Kõigile selles mõttes, et ühele toredale vanapaarikesele ka. Nad ütlesid, et Anti on hea laps. Laheda seljakotiga onu tõi meile pärast õunu. Hea õun oli. Bussijuht ei tahtnud šokolaadi. Sirgi sõitis küülikut.

Jää hüvasti Laagri koobas.. millega iganes sa meid meelitasid.

Koopakoll Sirgi.

Karepa 20.-22.Oktoober
Ühtlasi ka Eleriini sünnipäeva tähistamine

Kohal olid: Eleriin, Paul, Ave, Gerd, Maria, Tõnis, Anti, Aile, Jaan, Rasmus, Triin, Triinu, Inga, Triin, Sirgi, Anu ja Tauno.

Mina ja Triin ei olnud kohal algusest peale, seetõttu kirjeldan algul meie seiklust. Käisime Triinuga Lõunakeskuses ronimisvõistlusel (tal 2. koht harrastajatest, minul 3. algajatest) ja hakkasime häälega tulema alles õhtul kui oli juba pime. Pimedas hääletamine on riskantne kuid mitte võimatu. Vihma sadas ja tuul puhus kuid mingi hulluse ajel alustasime ja saime esimese autoga Äksisse. See oli tõeline kolgas, lisaks oli veel pime ka. Imekombel saime ikkagi auto peale ja ei pidanudki kuskil üle poole tunni passima. Kokku läksime 5 autoga. Olgu ühe rekka peale me saime täiesti tänu nahaalsusele. Sõitis teine mööda, jäi mingi 100m edasi seisma ja lülitas ohutuled sisse. Me Triinuga siis kalpsasime kiiresti kohale. Triin hakkas juba üles ronima ja - uks lukus. Mees oli lihtsalt poodi läinud. Aga ta tuli kohe ja tal poldki eriti midagi meie vedamise vastu. Pärast helistas veel lällariga teise rekkasse ja nii me Sõmerule saimegi. Ja ma sain teada kuidas rekkajuhtidevaheline infovahetus sujub. Lähema 10 km raadiuses olevatele saab helistada, kaugemal olejate jutt kostub raadiost segase prääksuna.
Kuna meil nii hästi vedas, siis rohkem saatust ei narritanud ja jäime ööseks Ita juurde. Niiehknaa selgus et Rakke kandis on noakangelaste hulk teel olnud nii suur, et seal hääletajaid peale ei võeta. Vedas.
Esmatutvus oli Ita hiiglasliku ilase bernhardiiniga. Õnneks ei kestnud see kaua. Anu helistas ja tundis muret. Triin vastas, et me võitleme parasjagu Ita koeraga... ja Anu :"Jumal tänatud!". Geniaalne eks? Ita emme hoolitses meie eest ja siis sättusime magama. Tauno tuli öösel, ka häälega. Tema vastu näitas koer ka oma lugupidamist üles. Peale hommikusööki suvatsesime Triinuga Rakveresse kõndida (karrdi valesti vaatamise teema). Kullo buss tuli meile õnneks vastu, Tauno oli ka juba peal ja nii me Karepale saimegi. Enne Karepat palus Tauno peatust, et kirjutada Eleriinile mõeldud sulatatud juustu karbile õnnesoove. Seda ta sai.
Karepal tegime mõningal määral kilplasetööd - riisusime lehti. Vihma sadas, kõik olid läbimärjad ja lehti ikka jagus. Mitte masendavalt õnneks. Ja tegelikult oli seal ilus. Olgu tööõnnetusi juhtus. Paul kärutas lehti. Käru rattal läks kumm tühjaks... poleks selle pealegi tulnud et selline asi ka võimalik on. Igatahes jätkati kõõraka käru ja laibaraamiga. Maria sai viham puhul mu keebi. Ja siis ta rullis end lehtede sees. Maria, ära tee kõike mida kästakse!. Ma leidsin riisudes paar sirmikut. Selle hooaja viimased. Ühe kasuliku asjaga saime ka siiski toime - suur telk lahti võtta ja kokku pakkida ning pingid varjualusesse vedada.
Õhtul sai sauna. Bussijuht oli nii kena ja suvatses kütta. Ahju köeti lavaruumist - kütja jaoks eriti lõppjärgus üsna ebameeldiv süsteem. Siis ma läksin koos Eleriini ja Ingaga ujuma. Merre. Oktoobri lõpus. Polnudki kõige hullem. Arvasin et on jubedam - mereni tuli joosta oma 100m ja pärast tagasi ka. Peale sauna ja õhtusööki käisime rannas laulmas. Eleriinule oli Maria ja Aile poolt koostatud kena väike laulik. Õhtu jätkus mõningase osaga millest ma ei viitsi kirjutada. Mingi hetk nimetasin ma Antit piimarüvetajaks. Ta solvus.
Hommik möödus kiirelt. Peale sööki asjad kokku, jõudsin veel käia rannas ja aidata Anul vetikaid korjata ning vaadelda binokliga luiki ja sõtkaid. Kohalik hundikoer Järri saatis mind mu jalutuskäigul, nii et väga üksi poldki. Kaikaloopimisest on sel koeral küll oma arusaam. Läksime bussiga ära.

14.-16. oktoober
Garkalne, Läti

Üldsuse (Anti) soovil kirjutan siis oma Lätiskäigust ka midagi. Galkarnesse saime 3 autoga (eestlasest Vilaski metallikratt - läti paarike - parmaatide seltskond). Hääletama asusime umbes kell 9 hommikul, kohale jõudsime lõuna paiku. Meil polnud santiimigi läti raha, polnud plaanis kuskile sattuda kus seda kulutada. Matkakaaslaseks oli kultuurne parm Mark, kes oli omale ostnud 5000.- eest varustust (saapad, seljakott, magamiskott). Ta sai ka teada, et kui ta autos suitsetab, ei juhtu midagi. See oli siis parmaatide punane mikrobuss. Mina magasin.
Esimesel päeval vaatasime üle barakivälja, (orienteerumiseks oli meil aerofoto ja Euroopa atlas). Koopaid ei leidunud, küll aga palju põnevat loodust, kõiksugu rämpsu, inimesi kes olid endale kasarmust maja teinud. Mõnel oli satikapann ja isegi auto. Ei positiivne kui militaaralad kasutusele võetakse. Omastasin Marki fotoka ja kuni Tartusse jõudmiseni jäi see minu taskusse - seega enamus pilte on minu looming. Mina pildistasin kärbseseeni, mõni korjas neid.
Õhtupoole hakkasime otsima järve ja eksisime loomulikult ära. Iga joon aerofotol pole muidugist tee. Lõpuks jõudsime täiesti suvalist teed pidi ühe järve äärde, kus olid tegutsenud koprad ja Läti Veevärk. Järv oli madal ja mudane, ujuma ei meelitanud. Panime telgi püsti ja tegime lõket. Lõkkeplatsi ääres kasvas õnnetu õitsev tomatitaim, ta sai veidi kõrvetada. Kunagi ma pühendan sellele reproduktiivselt ebaedukale tomatisalatist võrsunud tegelasele midagi toredat. Siinkohal :"Paul, suur tänu priimuse eest." Üle hulga aja sai süüa kiirnuudleid. Õhtul helistas Aki (Tauno pannkoogiõhtult) ja tahtis teada kuidas meil läheb. Külm oli, aga senimaani hästi.
Telgis magamist oktoobri keskpaigas ei soovita kellelegi. Eriti endale kuna mul oli veits hõre magamiskott. Markil polnud jällegi lebomatti. Hommikul tegime teed (ma ei viitsinud katelokki loputada, see oli viga) ja mina ka pildistasin, Mark ronis kuhugi veevärgi auku ja tahtis mingi olulise kraani kinni keerata. Lõpuks piirdus ta ühe suurema sildi post otsast lahti kruvimise ja kaasa võtmisega (täielik kroplis). Mõni aeg hiljem nägime politseid, silt rändas võsa vahele. Politseil oli asja hoopis puulangetajatega. Ma olin hommikul ärganud puude saagimise ja mütsatuste peale. Raie toimus telkimisalast paarsada meetrit eemal. Läksime minema. Siiamaani oli kõik ilusti graafikus ja pärastlõunal pidime koju tagasi hääletama.
Vedasin Marki mööda metsa ja läbi võsa mingeid metsasihte pidi. Vaeseke väsis üsna ära. Minul valutas lihtsalt jalg (juba tulema hakates oli midagi valesti). Jällegi avastasime seda, et militaarhooned paiknevad enamvähem kellegi tagahoovis. Või keegi on neisse elumaja tekitanud. Korjasin metsa alt elektrivärke (need poolid kuhu peale liinid käivad) ja pärast ka õunu. Söödavad õunad olid. Majast (ühte ainult saimegi minna) leidsin lisaks muule prahile punaseid klaasikilde (emale, vitraazi jaoks), komplekti sulgesid millega saab täitsa kirjutada ja ühe torujupi. Detaili. Paul võib seda joonestada. Siis me läksime teist objekti veel otsima (tähendas graafikust maha jäämist). Mark viskas mulle takjaid juustesse (muidugi ta ei mäletanud KUI halvasti need tegelikult ära tulevad) ja siis loobusime edasistest plaanidest ning sättusime koju minema. Mu seljakott piinas jälle.
Jõudsime suht ruttu Galkarnesse tagasi aga hääletada enam eriti ei saanud, pimedaks läks. Üks bussijuht viis meid 17 km edasi. Peale tulutut hääletamist pimedas vantsisime paar km tagasi, lootuses bensiinijaamast miskit söödavat muretseda.
Tüng. Panime telgi kuhugi põllule üles ja tegime jälle nuudleid. Vastikud üksikud teelehed hulpisid nuudlite vahel. Mingi lima jälle. Telgi kõrval oli värskelt värvitud metalltorn. Punane ja roheline. Ja kleepuv. Esialgu veel püsti tõstmata. 7 korrust. Järgnes jälle üks tapvalt lõdisevalt külm öö.
Hommikul (esmaspäeval siis, nii hea et ma eksami reedel ära tegin ikka) pakkisime asjad ja läksime jälle tee äärde. Peale paaritunnist passimist viidi meid paarikümne km kaupa edasi, vahepeal saime ka üle Gauja jõe silla käia. Jões oli kalaparv. Meid viidi Valmierast edasi ringteele, sealt üks tädi kellel olid autos hobusepadjad veel omakorda 2km umbes. Siis hääletasime rekka peale. Kasutasime oma minimaalset venekeele oskust (TMG F-'l ja B'l pole küll mingit vahet) ja saime ilusti Tartusse ringteele. Viisin koti korterisse ja kalpsasin arvutiõpetusse. Järgnes kolimine.