AEGNA matk, jaanipäev

Reede, 22. juuni

Kui ma hommikul sadamasse jõudsin, polnud seal veel kedagi. Turistihorde ammugi mitte. Oli ainult mere hais. Siis, ka küllaltki vara, tuli unine Eleriin. Varsti tuli Paul ka. Ja Helene ning Rasmus ja Tauno. Rohkem meid ei tulnudki hommikul. Laevas ei müüdud pileteid... Helenel ja Rasmusel olid lahedad päästerühma nokamütsid. Istusime päästepaadi all ja vaatasime niisama üle ääre merd. Ilus ilm, üldse ei loksutanud. Kahjuks. Ainult laev tekitas laineid mille servad nägid välja nagu jää või ubalehe õie ääred. Pilti tegime ka. Tauno ei julgenud algul mingitelt tundmatutelt minu pooltuttavatelt küsida et nad meid pildistaks. Matkaklubi uus väljend kena järveotsanaeratuse saavutamiseks fotol on :“Leevi!“. Leevi oli Kalevmoidrugi Piirissaare ürituselt üks vanamees, kes tahtis koguaeg seksist rääkida.
Laevalt jälle kindla (kuigi väikese) maa peal, avastas Leeni, et Rasmuse vormiriided olid maha jäänud. Niisiis jagasid nad samu riideid, kuni õhtul Rasmuse omad ka ära toodi. Läksime uurisime veidi üht mahajäetud kämpingut. Me ülejäänud sättisime end rannakaitsepatarei nr 14 katusele (jah, see sama koht kus eelmine aasta kloonide armee meid ründas) ja vedelesime niisama. Muidugi olid kohal ka sipelgad. Katsetasin oma uut isetäituvat madratsit. Leidsin esimese puugi. Seejärel jätsin Pauli ja Eleriini patarei katusele päevitama ning läksin saart avastama. Tauno läks ka saart avastama. Fotode järgi otsustades pühendus ta pigem ehitiste uurimisele. Mina hulkusin metsas ja avastasin õhutõrjepatareid ning kunstniku maja. Kunstniku maja keldrid on üsna kahtlased – raudlagedega nagu militaarobjektid sellel saarel. Ukse ees oli üks väike õnnetu tihane oma otsa leidnud. Põrandad olid klaasikilde täis ja terveid aknaid oli vaid üks. Üsna sürr. Keldris leidus palju kummalist kraami – vanu pudeleid ja välivoodeid, jalanõusid jne.
Patarei katusel tagasi, ragistab Tauno end kuskilt suvaliselt võsast välja. Tal ongi vist kalduvusi ilmuda suvalisel kohal võsast. Kolisime kunstniku majja, Paul va perfektsionist leidis ühe vana luua ja teipis sellele varre külge ning pühkis põrandat. Pärast riputas veel „kardinad“ ka ette. Ilmselt maja sellest sääsekindlamaks ka muutus. Me Eleriiniga tegelesime seni peldikufotograafiaga. Maja käimla oli kummuli lükatud ja sealt sai huvitavaid pilte. Paul suutis endale klaasikildudega paar auku tekitada ja siis tuli teda veits plaasterdada. Peale seda avastasin pahameelega, et mu telk on hallitanud ja seega eriti mõtetu asi kaasa vedada. Mingi hetk käisin ujumas ka. Ma pole see suvi veel nii külma merd kogenud, eriti armas oli see et sukeldumismaski rihm suvatses ära tulla ja nii ma seal värisesin seda tagasi toppides. Ladusin oma kola keldrist võetud välivoodi peale. Õhtul läksime teistele vastu. Helene ja Rasmus tahtsid minu peal testida oma meditsiinikohvri sisu. Hapnikuprotsent on mul igatahes 100. Laevaga tuli Anti ja perekond Keskelid. Anti ja seltskond läks randa. Küllap nad pidasid maja liiga tsiviilseks. Tegin süüa oma uue priimusega. Siis ilmus välja ahjualune Tauno ja tahtis ka. No hästi, andsime siis. Teinekord öelgu enne, kui söök valmis saab. /Minu arust kordas ahjualune seda trikki veel kaks korda selle matka jooksul/. Õhtu seisnes lõkke ääres istumises ja Anti ning Jaani möla kuulamises. Head ööd.
P.S. Tänane puugiloendus minu peal annab 13. Mul pole elu sees nii palju puuke olnud kui täna ühe päevaga. Üks veel hammustas ka.


Laupäev, 23. juuni

Hommik algas. Valgelt ja tolmuselt. Eleriin ütles, et mingid linnud olid majja sisse lennanud. Mina neid ei näinud, aga Eleriini usun. Vedelesime rannas, üleüldine laiskus. Jaan jooksis vees riietega ja sai veits märjaks. Aile tegi Anti särgi kogemata märjaks. Pärast tegi ta selle meelega veel märjemaks. Ja siis jooksis sellega ringi nagu olümpiavõitja. Ailele meeldib joosta. Anti sokist sai haisev lipp pillirootoika otsas. Noh muudel inimestel seal rannas, kus me eelmine aasta olime, oli lipuks õllepudel. Igaühele oma. Putru tegin ka. Oli küll hirmus ja hall aga ahjualune oli ikka platsis.
Jätsime Tauno asju valvama. Anti arvas, et me (majas ööbijad) peaks kah randa kolima. Nii me siis kolisime. Maja uksel sirutas tiibu üks suur hall suruliblikas, kes oli alles päris värske. Pisikesed tiivad paisusid päris suureks seni kuni elukas peesitas kord uksel, siis Eleriini õlal ja jalal. Männisuru võis ta olla.
Tauno oli veidike pahane, kuna me olime ta kauaks mere äärde üksi jätnud. Muud saareavastajad tulid peagi tagasi (vahepeal jõudis Pauli telk peaaegu ära lennata, nii et sinna sisse tuli kive panna). Anti kirus oma kapsaussirohelist superhüpertelki mida ta eile kiitnud oli. Lubas poodi tagasi viia. Otse meie kõrvale oli kolinud mingi venekeelne seltskond, kes tegi metsa all lõket. Kutsusime neile Rasmuse. Mõjus.
Järgmisena üritasin meelitada Pauli ja Eleriini vett tooma minema. Eleriin ei olnud konditsioonis. Siis oli ta mingi hetk Pauli kukil ja Paul kalpsas. Kuskil 3m kõrgusel õhus loksutamine mõjub ilmselt igale enesetundele üsna huvitavalt. Alustuseks näitasime Taunole mõnd militaarobjekti mida sai külastatud eelmisel aastal. Tauno tuhnis veidi maa all ringi (miini ei leidnud õnneks, kuid Helene ja päästerühma väitel on need kuskil olemas). Tauno istus oma mälukaardi pooleks, nii et ainult mingi kleeps hoidis seda koos. Ja väidetavalt see isegi töötas veel pärast. Nojah, see esimene juhtum pole küll midagi eriti imestamapanevat, arvestades kui palju Tauno oma pangakaarte puruks on istunud.
Edasi läksime sööklamajast mööda (Eleriin üritas aknast sisse ronida) ja sadamasse. Sõime metsmaasikad ära. Päästerühm meile vett ei andnud, niisiis läksime Flora majja /Eleriin kapsastus tee peal/ ja tegime tühjaks nende brita-kannuJ Seejärel ka kraanid. Tagasi rannas tuli muidugi lõket teha. Tõin maja tagant männiokaste alt veel ühe tooli... ja lõpuks istusin ikkagi hoopis selle peal, millel jalad alt ära kippusid kukkuma. Kui stabiilselt istuda ja mitte tõmmelda ei juhtunud midagi aga see selleks. Naabrid tegid oma lõkke meie omale liiga lähedale (Antil oli vist midagi öelda) niisiis kolisime eemale. Helene helistas, läksin talle ajalehte tagasi viima ja vaatama, mis küla jaanitulest on saanud. Tabasin just hetke kus nad Rasmusega ringile läksid ja läksin kaasa. Võis olla üsna veider vaatepilt kui ma Helene ratta pakikal olin. Soovisime lõkketegijatele head õhtut ja vaatasime et nende lõke liiga suur poleks. Küllaltki kogu lugu. Pärast korjasime veel prahti suurtesse prügikottidesse ja külastasime omasid. Helene ja Rasmus lasksid ühtedel poistel oma lõket väiksemaks teha. Tauno ja Paul vedasid seni meie prügikotte minema. Hiljem küla jaanitule ääres kuulasime raadiosaatjast päästeameti kanalit ja Helene rääkis infarktis tuvist. Leeni oli üldse karm (aga õiglane) ning käskis ühel tüübil põõsassevisatud pudeli ära tuua. Tüüp oli lühikeste pükstega ja põõsad teadagi ... kurdlehine roos ehk eriti karm kibuvits. Kurdlehise roosi õied lõhnavad nagu kõrvitsakompott millele on liiga palju nelki pandud. Hästi.
Tagasi tulles hakkas vihma sadama ja kõik läksid magama. Öösel helistas Helene ja ütles, et neil on üks inimene kadunud.. lokkispäine noormees. Huvitav kes Tauno ära kaotas?

Pühapäev, 24. juuni

Ma ärkasin selle peale, et väljaspool telki keegi tahtis vett. Naabrid vast. Teine emotsioon oli – vihmamets. Telk oli palav ja lekkis mõningal määral. Siis ma sain äkki aru, et teise telgi rahvas on ärkvel-jalul-ära minemas. Ja ära nad läksidki. Korjasin eriti kiiresti oma kola kokku ja jõudsin umbes pool tundi peale neid sadamasse. Ootasime laeva oma poolteist tundi, koos pidevalt kasvava rahvahulgaga muidugi. Muuhulgas oli seal silmaklapiga mees ja väike taksikoer ja palju suht identse olemisega noori. Laev loksutas just nii nagu peab. Istusin terve sõidu aja laevaninas mingi õrre peal ja lasksin end loksutada.
Õhtul Anti teatas, et Paul on haiglas. Talle oli piiritus näkku plahvatanud, kui ta seda priimusesse juurde valas. (Laupäeval tegin ma ise sama vea aga õnneks ei plahvatanud). Praegu on Paul jälle rõõmus ja terve.