Aegna saar, augusti lõpp
Olijad: Sirgi, Laura, Silja, Joonas,Tuvi, Tauno, Aki, Luise
Tegijad: Helene, Päul, Eleriin (Reservpäästerühma liikmed)

Mina tulin, siis Laura läks juba ära. Seekord oli ka Tauno laeva peale jõudnud ja koos minuga tulid veel Aki ja Luise. Panime asjad majja ära ja läksime surnuaeda ning loodusmaja (uus!) vaatama. MIna ja Tauno tegime sealjuures seenesõda. Tuvi mölises ja Silja tegi pilti. Vihma hakkas sadama ja läksime sadamasse tagasi. Helene ja Eleriin harjutasid minu ja Tauno peal esmaabi (pööramine, sidumine, kanderaami panemine). Üldiselt oli kõik tore. Mängisin Joonase ja Tuviga bismarcki (ei mina ei kaotanud, hoopis Tuvi kaotas) . Joonas võitis. Ka pime kana... Ta oli ujuma läinud ja laine oli ta prillid ära viinud. Suht tormine oli - kui te mingi miinusega lihvitud klaasitüki leiate merest siis teate.
Siis tuli vaegkuuljate pensionäride rühm kellele me tegime demo esmaabi andmisest, mina olin vigastatu. Ma pidin teadvusetu olema, aga tegelikult eriti polnud. See oli päris huvitav kui vihma hakkas sadama, otse näkku. Mulle pandi kile peale ja mind tõmmati rihmadega raami külge. Kui demo läbi oli tõsteti raam üles ja kallutati igat pidi et vett maha saada minu pealt enne tuppa viimist. Vaatajatele meeldis. Samal ajal oli tegelikult kaks päris patsienti ka - üks naine kes oli kukkunud ja üks mees kellel olid mingid kõhumured. Mees tassiti pärast kanderaamiga laevale ja saadeti mandrile päris arstide juurde. Päästerühmlased olid tublid, selline situatsioon aga läheb võib-olla näidiseks pakkumiseks mida teised ka võiks harjutada. Vaene laevuke loksus tormi käes päris jubedalt , ma laenasin Taunole fotoka akusid mille eest ta ütles et ma võin teda seentega loopida. Ilus vikerkaar oli ka.
Vahepeal Tuvi ja Joonas tahtsid mind pasteerida. MIna magasin öösel Silja kaisus. Silja on tropimagnet - minu kõrvatropid olid tema all.
29. augusti hommik:
Ilm oli enamvähem. Korjasin kibuvitsamarju (ussitanud!) et moosi teha ja õielehti ka samal otstarbel. Lillemoosi kohta ütles Paul, et see lõhnas nagu vanaema lõhnaõli. Enamus inimesi läks lõunase laevaga koju ära.
Siis tehti veel kartuliputru ja kaneelisaiu.
Õhtuse laevaga läksime mina ja Tauno (ei jäändki maha eksole) Tallinna tagasi. Oleks võinud rohkem loksutada. Üldiselt mulle meeldis :D
P.S. Nüüd ma lähen teen kibuvitstest moosi.

19-20. august ÖÖLAULUPIDU MÄRKAMISAEG

Olid: Väga palju inimesi, teiste hulgas mina, Maria, Helene, Paul, Eleriin, Aile, Ave, Jaan, Anti, Tõnis,Tauno , Joonas, Tuvi.
Äge oli. Helene laulis lava peal. Mu õhupall läks lendu paar minutit peale selle saamist. Mu parem kõrv oli küll lukus aga kuna Tuvi laulis mu paremal küljel siis polnud see vast suurem katastroof. Üritus ei kiskunud nii tundeliseks kui sedalaadi asjad minu puhul harilikult. Kõik olid tõsised aga rõõmsad. Hääl sai ära, täna pole ma kellegagi rääkinud sõnagi. Kedagi pole lihtsalt kodus. Ja inimesed käitusid korralikult, nagu oligi oodata. Õhupalliketid olid ka uhked - üle 17 õhupalli riburatta kinnitatud. Ulatus üle kaare ääre. Ja laule oskasid ka väga paljud (kas hea eeltöö või siis mingid muud kalduvused). Isegi omandasin laulusõnade vihiku pigem mälestusesemeks, enamus ajast oli see taskus. Paul toppis mu lipu varre omale ninna (ei olnud Eesti lipp, rahvarinne/Tallinn hoopis). Kommidest/sokolaadist lahti saamiseks kiireim viis lasta need ringile...
Lõpuks komberdasin 10 km koju (vaene vigane Tuvi rääkis midagi oma põlvedest ja raskest lapsepõlvest). Kella 5ks jõudsin kohale :)