Vabariigi Aastapäeva matk 2007

Eleriin, Paul, Anti, Aile, Maria, Tõnis, Jaan, Sirgi, Aki, Rauni ja Gloria /koosseisuvälised/, Tauno, Kärt, Lisanna.

Peale mõningast kokkuleppimist alustasime retke 10.45 Paldiski rongiga. Rongis nägin ma kõigepealt kummalisel kombel tutvunud Raunit ja Gloriat. Siis helistas Eleriin. Et ta on teises vagunis. Raunil tuli probleeme vene keelt hästikõneleva piletikontrolöriga. Raunile :"Proua, näidake palun oma õpilaspiletit, härra." Ja siis mulle: "Proua, kas ma võiks siia istuda?" Loovutasin oma koha kohtlase olemisega piletimehele ja läksin teiste juurde teise vagunisse. Raunil pold õpilaspiletit vaid oli pass. Ta peab nüüd minema kontrolöripesasse oma õpilaseolemust tõendama. Minul oli seljas helkurvest, mille tõttu ma nägin välja nagu ülekasvanud lasteaialaps. Nii äge. Eleriin tegi Paulile patse, ja Paul ei sõdinudki eriti vastu. Hehee. Rongiaknast nägime nelja metskitse. Üks oli kuidagi kahtlaselt põlvini lumme vajunud. Siis käis ringi karp külmutatud põldmarjadega, nämma. Raunil oli üldse terve külmik kaasas. (kunagi me Eleriiniga arutasime et võiks olla hoopis nii, et teistel on seljakotid ja Paulil on marmiit hernesupiga).

Paldiskis vallutasime Pentagoni. See on võimas 10 korruseline ehitis, mida ühest otsast parajasti lammutati. Paul pani oma alternatiivse rohelise rätiku näo ette. Anti kasutas hiljem samamoodi viruvalge rätikut. Pentagon oli tühi ja trepp oli ka libe aga katuselt oli kena vaade. Kõik hajusid nii maja mööda laiali, et lõpuks seiklesin seal koos Jaaniga (???). Katusel jõudis Tauno ka kohale. Me ei tahtnud temast reidipilti teha ja läksime ära. All oli mingi ehitusjärelvaataja-onu. Küsis vene keeles, et mida me tahame vms. Vahepeal ilmusid veel Paul ja Eleriin. Me eirasime ehituse-tüüpi ja läksime ära. Ronisime aknast välja. All oli veel tükk aega kisamist, et Tauno suvatseks alla tulla. Kõik all, hakkasime minema. Läksin veenduma, et maas vedelevad oksad on hõbekuuse omad... ja lendasin üsna graatsiliselt pikali. Eleriin tõmbas mu püsti.
Läksime edasi.. ei olnud väga huvitav. Nägime üht väga suurt ja kutsikalikku koera. Pärast veel metskassi, kes jooksis metsaloomaks ja kartis Eleriini. Põlvevalu hakkas vaikselt tunda andma ja Tauno halas, et ta tahtis pankranniku alt minna. Läksime siis alla, kus grupp kahjuks kahestus. Lõpuks olime esimestest nii kaugel, et me poleks mingi valemiga rongile jõudnud. Tee ääres oli üks purjus tädi, kes ei saanud püsti. Eleriin ja Paul läksid hääletama. Mina, Gloria, Aki, Tauno ja Rauni ootasime veidi ja siis tegime pettust - kutsusime mu isa järgi. Rahvas läkitus ilusti koju. Rauni tahtis mind kallistada, aga ma ütlesin et mina võõraid ei kallista. Aga ta võib mu isa kallistada. Kallistaski. Heheee.