Paljassaare jalutus- ja ronimiskäik
28 mai 2006
Kohal olid: Maroonas, Paul(a), Eleriin, Tauno, pedagoogist sõber Pille, Sirgi, hiljem liitus ka Anti.
Kõigepealt otsisime üksteist Balti jaamas üles (peale kella 14). Eleriin ostis mulle turult kindad (mis olid vajalikud aga läksid hämmastavalt ruttu katki), edasi sõitsime trammiga mõne peatuse.
Siis tuli natuke jalutada. Katariina kai peal olid pöörased pääsukesed ja veel pöörasemad kalamehed. Kuna mul oli binokkel kaasas, siis sai näiteks vaadata kui palju aknaid Olümpia hotellil lahti on :). Kai lõpus oli kummaline putka mille seinad olid piltidega üle kleebitud. Aknalaudade peal hoidsid kalurid vihmaussitopsikuid.
Pargivahi rõõmuks (ta ei tulnud meiega suhtlema siiski) toimus lõunapaus ühe majakese katusel. Muuhulgas "aitasime" Pillet uurimistöö kommenteerimisel. Ta pidi retsenseerima üht tõeliselt kahtlast tööd hiphopi kohta. Päris lõbus... ainult et vaene autor selle eest üle D ilmselt ei saa. Samaaegselt tekitati lõunasööki. Kõigepealt sulas Pauli priimus katuse tõrvapapi külge (noh õieti vastupidi). Siis otsiti selle alla üks metallitükk. Paraku otsustas Paul tule kustutamiseks kasutada mingit kummalist nippi (ehk ajas priimuse lihtsalt kummuli) ja põlev piiritus voolas laiali. Priimuse ümbris lendas katuselt alla ja kaotas sanga. Katusel põles mõnda aega väike lõke (kahtlaselt Eleriini koti lähedal). Selle jama juures sai söök ikkagi valmis. Pärast tuli hakata alla tulema, milles paljud (kaasaarvatud mina) erilist meisterlikkust üles näitasid. Vööga ukseavast laskumine on muidugi geniaalne, ilma oleks lihtsam olnud. Idee poolest tuli end mööda seina alla lasta ja siis ukseavasse kiikuma jääda, aga mina suutsin juba peale katuseservast alla astumist millegipärast pea alaspidi olla. Üpris huvitav, aga alla ma sain.
Järgmine objekt oli majake kus leidus laudu, toole, diivan ja voodi (mille peal me hüppasime, Eleriin, mina ja Pille. Siis arvas Paul et tema võiks ka hüpata. Käis raksakas. Ei ole vaja võõrast mööblit lõhkuda). Seal leidus ka mõningasel hulgal venekeelseid raamatuid ja üks ridikül mille lahtimuukimisel sai osavust üles näidata. Lahti ma ta sain (mul on mingi sama tüüpi kott endal) aga kahjuks oli see täitsa tühi mis tühi. Maria viskas selle vastu seina. Teisele korrusele pääses mööda mingit palki mille ümber olid autokummid. Teiselt pääses edasi ka kolmandale mööda tumbast, padjast ja kahe jalaga padja peale toetuvast toolist konstruktsiooni. (Hull)julgemad läksid. Veel hulljulgemad (Paul ja Anti) laskusid kaasasolnud köite ja vöödega aknast alla. Vähemekstreemsed inimesed kasutasid allaminekuks sama palki, mida mööda üles pääses.
Veel järgmine hoone, mis asus tükk maad eemal, oli 55 sambaga (Tauno luges üle) lauda moodi paekivist maja. Seal sees oli paar "varbalõksu", puulaudadest silindrikujulist sõrestikku millest üht ma suhteliselt pahaaimamatult jalaga lükkasin. Asi veeres natuke ja läks kaheks pooleks lahti. Üsna ehmatav. Eesmärk siiani teadmata. Seejärel vaatasime Pauli kaamerast videot Pille teise laskumise kohta Astangul... õppevideo :D sellest mida ei tohiks teha.
Varbalõksudejärgne katsumus oli mütata läbi soise võsa. Pille ütles, et talle täitsa meeldis. Ainult jalad sai märjaks. Esimesel korral pöördusime tagasi kui kraav ette tuli. Fanaatilised Anti ja Maria läksid läbi kraavi. Joonas läks mingi hetk omas suunas. Ülejäänutega otsisime kuivemat kohta ja leidsime ka.
Kui me suure toru juurde jõudsime, olid Maroonas ja Anti juba üleval. Üles sai mööda kahtlast peenikeste pulkadega sinist redelit. Redel algas umbes 3m kõrguselt, seega tuli kõigepealt nii kõrgele jõuda. Minul jäi ikka jupp maad puudu. See probleem lahendati köiest silmustega, kuhu sai jala toetada. Peagi olin ligikaudu 20m kõrguse torni "rõdul". Ainukesena jäi alla Pille. Sellist toru oli ehitajatel kindlasti väga põnev teha. Sees mulksus vesi - eeldatavasti on see puhastatud reovee merre laskmiseks. Taunol oli selle kõrgusega mingi probleem, aga lõpuks tuli temagi alla. Viimasena uuriti kaht metalltoru, mis suubusid randa (pakun, et need avanesid ka lõpuks suurde torusse ja olid ehk tagavaraväljapääsuks juhul kui vett peaks väga palju olema). Anti (köiega) ja Joonas (ilma köieta) roomasid torude sees. Kui Anti välja tuli, nägi ta suht kahtlane välja - taskulamp Maria rätikuga lõua alla seotud. Millegipärast olid rannas ka kanistrid liivaga. Muide Eleriin lubas, et tema sinna kohta enam tagasi ei lähe... hm. Tõenäoliselt Tauno arvab sama. Paul ja Anti olid seal jällegi teist korda. Võib-olla olen mina kummaline, aga mul pole selle kõrge toru vastu ka eriti midagi. Kui Anti ja Joonas välja said, hakkasime koju minema... päike juba loojumas ikkagi. Tee ääres sopatiigis kohtasime veel üht sõbralikku luike ja väikest auli, kellel oli mingi vigastus, mille tõttu ta ujus kummaliselt külge ees ja ringiratast. Siis ületasime klaasikildudega tihedalt ülekülvatud platsi ja läksime ära koju.
Päeva jooksul üritasin Pauli seljakotti järjekindlalt kividega täita, sama järjekindlalt loopis ta neid sealt välja. See oli autokooli eest muide.

Vabariigi aastapäeva matk
Matkapäevikuna saab kasutada seda msni-kohta, mis muidu ülimõttetu tundub.

Niisiis 24. veebruar 2006 toimus Matkaklubi Rajaajaja järjekordne matk.
Läksime rongiga Paldiskisse, algul tundus, et meid tuleb hirmus vähe. Balti jaamast tuli rongi peale ainult mina ja Eleriin aga hiljem tuli Anu ka ja lõpuks Nõmmel kõik ülejäänud. Lisaks Matkaklubi inimestele oli meil kaasas veel Mirjam ja veel mingi inimene, kellest ma midagi ei teagi. Paldiskist läksime mere äärde ja tegime tiiru ümber poolsaare. Vahepeal oli kõiksugu põnevaid militaar-varemeid, kus sai oma ronimisoskust demonstreerida ja panga küljes erineva suuruse ning värviga jääpurikaid. Ka õnnestus näha üht naftaga määrdunud luike ja Aki pidas ka mingit maas vedelevat musta asja surnud linnuks. Paul kaevas selle välja ja see osutus ikkagi vetikahunnikuks. Pole välistatud, et siiski kuskil ka mõni lind võis olla.
Mingi hetk tegime lumesõda ka (hea et tagavarakindad olemas olid). Algselt toimus see Maria vastu, kes oli mingisuguse ehitise katusel, pärast põhiliselt minu ja Tauno poolt, Paul lisas omalt poolt veel mõne üksiku palli...
Lõpupoole läksid Maria ja Tauno Nabe saarele ja ülejäänud edasi... Siis läksid Aki ja Anu bussi peale ja ülejäänud rongi ootama. Ma leidsin kinda, nüüd ma saan kedagi duellile kutsuda. Mirjamil oli tee pipraviina pudelis, mis äratas Jaanis mõningast huvi. Rongiootamise ajal sai ära söödud viimased toiduvarud ja niisama naljatatud.
Siis me läksime ära koju.

Maria ja Tauno käisid 28 km, ülejäänud siis ilmselt mõnevõrra vähem.

tegelikult läks Anu enne marsa peale kui Maria ja Tauno teelt kõrvale kaldusid. Voh! :)
:P mälu hakkab ära minema vist. tegelt vahepeal oli veel selline koht ka kus me nägime jää peal kalapüüdjaid kellel oli üks haug. Elus haug. Ja Paul võitis mind gomokus 2 korda.

March 23
väike sõjaväeosade matk või midagi taolist
22. märtsil alustasime oma matka Haabersti bussipeatusest. Joonas ja Anti otsustasid jala minna. Sihtpunkt oli Helene suvila ja seal lähedal olevad raketibaasid.

Matkal käisid: Joonas, Aile, Ave, Jaan, Paul, Eleriin, Maarja, Triinu, Maria (ja tema "laps" Alejandro), Rasmus (ja tema Peeter), Helene ja mina.

Niisiis hõivasime mõningase osa bussist 126. Vahepeal tuli peale mingi kontrolör ja uuris, kas me ikka saime piletid. Bussijuht oli vist veidi algaja kuna ta ise ka ei teadnud mis pileteid meile müüma peaks.
Hiljem, kuid siiskui veel päeval viisime oma asjad Helene suvilasse ja asusime teele mingisse lähedalasuvasse varemetekohta. Seal oli hämmastavalt palju (pool)lagunenud hooneid, mille otsas turnida jne. Kahjuks astus Jaan endale naela jalga ja tema jaoks sellega sai matka aktiivsem pool läbi. Helene ja Jaan läksid koju jalga tohterdama, ülejäänud suundusid edasi Humala baasi poole. Tee oli pikk, libe ja lumine. Algul üritas Maria meid ka kuskile võssa vedada, mille tulemusena tegime väikse ringi ja jõudsime ikkagi tee peale välja. Paul teipis oma kummikud macgyveriteibiga jalga, et lumi sisse ei läheks. Tee ääres olid kummalised püramiidmajakesed (kohalik tüüpprojekt?) ja palju kadakaid. Hiljem peamiselt põllud ja mets... (siis oli tükk aega edasi kõndimist ja libisemist) ning lõpuks jõudsime Humala baasi. Anti, kes pidi ka tulema, oli koju tagasi läinud ja Joonas vist Helene juurde jõudnud. Humala baasis me väga kaua ringi ei vaadanud, sest hakkas pimedaks minema. Seal oli mitu angaari, kuhu seina peale oli maalitud venekeelne silt "Surmav gaas" või midagi taolist. Seejärel suutsime üles leida ka koha kust pääses tunnelisse. See oli ilmselt mingisugune maa-alune kaitserajatis, mõned uksed olid veel ees ja trepid säilinud. Põrand oli kohati kahtlane, kohati üldiselt kõnnitav. Mõnel ruumil oli veel ukski ees. Hea, et kõigil taskulambid kaasas olid (Eleriinul oli küünal, mis mingi hetk ära kustus - hapnikupuudus ;). Ühtki laipa me ei leidnud, küll aga paar tühja laibakotti. Ühe koridori lõpus oli auk ja silt "Nothing down there". Augu peale oli pandud suur asfaltitükk (pärast selgus, et see viimane oli Joonase looming). Paul oskas selle endale varba peale pillata. Alla ei tahtnud aga keegi (isegi Maria) minna, tundus liiga kahtlane. Siis, olles kõik urusopid läbi uurinud, läksime välja tagasi ja tegime ühes teises hoones pisukese söögipausi. Eleriini termos lekkis, nii et see joodi tühjaks. Maria lõikus seina katvasse kilesse (suht uus asi seal, ilmselt mingi ürituse tarvis paigaldatud) auke - M ja tigukujulise. Paul üritas oma uue 35.- maksnud ja juba roostetava noaga seina seest kuule välja urkida aga ei saanud kätte. Peale seda läksime tagasi Helene juurde (10 km umbes). Maria võttis baasist kaasa Alejandro, kes osutus lähemalt utvusel valgeks silikaatkiviks vähese krohviga, Rasmuse Peeter oli kolmnurkne paekivitükk. Ja nad vedasid oma kivid ilusti Helene juurde. Üldist tempot see eriti aeglasemaks ei teinud /Maria kanna teinekordki lisaraksust!/. Teel kippus meie rivi kuidagi pikale venima, kohtasime ka kurja Pitsut. Kohalikust poest osteti hommikusöögi jaoks kaerahelbeid. Kui me Helene juurde jõudsime, oli juba päris pime. Tema oli veetnud päeva Jaaniga lauamänge mängides ja keetis meile õhtusöögiks makarone. Kuna majas vett ei olnud, tuli seda lumest sulatada. Seetõttu seisis ruumis pealkirjaga Jaamakorraldaja (ehk WC) pang sulava lumega. Kuna ka nõudepesuveega oli kitsas, siis jagati rõõmsasti taldrikut. Ma arvan, et ilmselt on kõigil rajaajajatel mingi osa ühiseid baktereid, aga see ei häiri küll kedagi. Õhtu jätkus kaarti- ja kabemängude ning lolli jutu ajamisega järgmisehommikuni. Tegelikult saime ikka magada ka, suurem osa rahvast läks ilusti oma vooditesse enne kella 3 öösel. 10 paiku pidi tulema Anu, kes aga jäi bussist maha ja ei tulnudki. Tauno ka ei tulnud.

Matka teine päev, mis oli mõeldud pigem loodusenautlejatele kui ekstreemsuseihkajatele... Käisime vaatasime mõisa, mille aknad olid kinni löödud ja Juga, mis oli jäätunud ja millesse olid tekkinud jääkoopad. Hiljem läks suurem osa rahvast marsa peale ja tõeliselt hingega asja juures Aile, Maria, Joonas ning Paul läksid jalgsi edasi. Vahepeal oli Maria Alejandrost lahti saanud ja ta kuskile metsa jätnud. Paul lõi Alejandrol tüki küljest ära - tal oli üldse mingi kummaline viha selle asjanduse vastu. Peeter pandi heki alla ja Helene lubas teda mõnikord vaatamas käia. Hommikusöögi aegu algas Maria ja Joonase vaheline vaikimisvõistlus ja nad vaikisid enamvähem auga edasi ka siis kui suurem osa seltskonda lahkus. Loodetavasti on nad praeguseks kenasti koju jõudnud.

Kõiksugused parandused ja täiendused on oodatud

Mingi ammune asi, mille ma lõpuks kätte sain :)
May 07
Astangu & Laagri
Niiniis. Hommik algas Astangul ronimisega. Kohal olid : Anu, Sirgi, Helene, Rasmus, Maria, hiljem tuli Joonas ja Paul. Teel ronima nägime rästikut. Madu sisises. Siis sai ronitud paarist eri kohast, vallutatud majakatuseid (tüdrukud) ja vaadatud kuidas Künnap sõlmi õpetab. Helene ja Maria tegid Rasmusele soengut. Helene ja Rasmus võrdlesid musklit. Enne äraminekut leidsime piiksuva kärnkonna. Konn teeb mustad käed puhtaks ;).
Pealelõunal oli Laagri. Tauno ja Maria organiseerisid seda. Tauno jäi paar minutit hiljaks aga üldiselt jõudsid kõik rõõmsalt kohale. Vaatasime üle paar koobas-sõjaväerajatist. Ühes oli jää. Ühes oli vesi ja Maria tegi jalad märjaks aga keegi teine ei nõustunud temaga koos vees edasi minema. Minu taskulamp läks läbi, nii et pidin Pauli "diskolampi" laenama. Vesises koopas oli ka täiesti Astangu vääriline lurtsuv sopp, mis tõmbas saapaid jalast. (peaks saapaid pesema). Koobastes õnnestus näha ka teisi 'koopaolme' ehk me poldki seal ainukesed. Lisaks leiti paar vene sõjaväesinelit, mis olid ilmselt mõnd aega põrandalapi funktsioone täitnud.Üldiselt oli täna esimene korralik suvepäev, pika varukaga riided tuli selga ajada ainult maa alla minnes.

Liblikad lendavad ja puud lähevad iga tunniga rohelisemaks :) suvi.

P.S. emakeele eksamikirjand on läbi. seega ei mingit tähenärimist, ma tean et komasid pole ja lihtlauseid on palju:)

Laagri vol 2

Nagu vanarahvas Paul ütles, kui ronima ei saa, siis mine koopasse! Ehk siis kell 17.00 oli plaanis Astangule ronida aga vihma sadas. Koobastes teatavasti ilma pole, seega valmis kiire MSNivestluse käigus plaan minna uuesti Laagrit avastama. 17.36 Vana-Pääsküla. Kohal olid: Maroonas, Paul, Eleriin, Sirgi, Silja, Tauno ja Aki. Kõigil olid lambid või tõrvikud ja 75% omas ka kummikuid.
Esimese koopana võtsime ette selle, kus juba varem käidud. Paul leidis enne koopasseminekut sealt miski põlenud nuku, mida Silja või Aki kassilaibaks pidas. Seejärel koobas – prooviti kaasavõetud tõrvikuid (Eleriinil oli aromatiseeritud lambiõli, mis allaneelamisel kahjustab kopse). Seekord taipasime ka koopapõhja katvast killustikust padrunikesti otsida (mina leidsin 4 tükki /vene 7.62 mm/). Seal koopas olid laes ka „poomiskonksud“, tegelikult käisid seal küljes elektriliinid.
Järgmine oli veekoobas. See osutus üpris märjaks ja üsna mõttetuks, midagi huvitavat seal polnud. Või kui oli, siis me ei saanud seda teada sest mingil hetkel läks vesi liiga sügavaks. Vesi läks kummikutesse. Paul oleks ühel pool äärepealt vette kukkunud (usu, kui sulle öeldakse, et vesi on sügav!) kuid päris üleni sulpsu keegi ei teinud. Kilekotid ja tagavarasokid kulusid marjaks ära sellegipoolest... ja üldiselt kui jalad juba märjad, läks liikumine märksa kiiremini.
Lisaks uurisime väljas veel mõnd pisemat objekti (paraadplats pildiga, millel olev silm osutus Lenini kõrvaks) ja üht suurt maja mille peal Joonas oma ronimistehnikat demonstreeris. Mina kasutasin lihtsalt juhust vahetada sokid kuivemate vastu ja kallata üleliigset vett kummikutest välja.
Ühest keldrist leiti kummalist punast ollust (mingi värvimuld ma pakun) mis määris ära mõne inimese (Maria nina, Joonase käed jne). Maria leidis kuskilt mingit kiviaegset suusamääret ja mökerdas sellega ära Eleriini taskulambi ja kattis üsna paksu kleepuva kihiga Pauli noa käepideme. Üldiselt oli igal pool meeletus hulgas igasugu kola ja prahti (ja Maria leidis suusa) kuid selle segadiku keskele oli ära eksinud üksikuid anemoone ja nartsisse, lisaks õitsevaid kirsi-, õuna- ja pirnipuid. Üht koera nägime ka. Ja kaht väga noort rullnokka, kes oma rolleriga ringi sõitsid. Teel edasi jagas Aki ära oma õe küpsetatud saiakesed (mis olid head, aga sellest me ei räägi). Edasi tuli koerte varjupaik, mis oli maha jäetud alles hiljuti. Seal vedeles hulgaliselt suuri luid (jah koeri söödetakse mammutitega) ja mõni kuut. Umbes üle saja. Joonas ronis ühte kuuti ja me panime ühe vägeva sääreluu talle juurde. Täitsa koer. Siis uuriti läbi selle asutuse peahoone, kus olid puurid ja peegel ning ühed kunstlilled isegi. Pärast seda lahkus meie seltskonnast Aki (millegipärast koos tõrvikutega). Muu rahvas võttis ette veel viimase koopa (mis oli kõige suurem, kolmekorruseline vist, ehk siis komandopunkt). See oli üpris muljetavaldav oma mõõtmetega. Ma kujutan ette, et pole just kerge toppida maa alla koolivõimlast suuremat saali. Kui me lahkusime, oli kell pool kümme. Mõni tahtis koju saada, et eurovisiooni vaadata.
Selle koha pilt http://www.naginar.ee/martti/Laagri%20komandopunkt.jpg
Meie tegime sellise tiiru:
sissepääs puhvet - vana komandopunkt – sissepääs - allveelaevnike side - koerte varjupaik – komandopunkt
10, 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1, 0, -1...

12-13 mai (mõnel ka 14). Seekordsel Karepalkäigul oli kohal päris suur osa matkaklubist , tähestikulises järjekorras : Aile, Anti, Anu, Ave, Eleriin, Helene, Jaan, Joonas, Katre, Maarja L, Maria, Monika, Noemi, Paul, Rasmus, Sander, Sirgi, Tauno, Triin ja Tuuli. Eesmärgiks oli natuke lehti riisuda ja muud tööd teha ning suvitada veidi looduskaunis kohas (kus saab hästi süüa, nagu enamus meist teab). Kuna meid oli palju, siis tööga erilist probleemi ei tekkinud. Muu aktsioon algas juba bussis – Helene tegi järgemööda kõikidele pikajuukselistele poistele (peale Jaani) soengut (Rasmus oli terve ülejäänud päeva oma ananassipatsiga). Helenel oli endal ka kaks patsi... nakkav.
Jõutud kohale, hakati lehti ja okkaid riisuma, neid kotti ajama (laibavedajad!) ja ära vedama. Ühes kohas oli keset teed vagu ja sinna tuli lehti sisse ajada ning mulda peale, et tee tasaseks muutuks. Seda oli võimalik tasandada trampimise teel. Trampimist oskasid kõige silmapaistvamalt sooritada Helene-ja-Joonas, ehk siis omalaadse naisekandmisvõistlusena Joonas, kelle kukil oli Helene. Lisaks inimloomadele oli Karepal ka üks koer, Järri nimeks. Ma arvan, et see tuleb sõnast järama. Koerale meeldis kui talle käbisid loobiti, kuid ta ei öelnud ära ka mullastest mätastest. Peale selle leidsin ma ka ühe siili. Siilid ja rästikud on Karepal üpris levinud, tundub mulle. Siil ei olnud muidugi näppimisest erilises vaimustuses, ajas okkad püsti ja podises.
Õhtul läks pimedaks ja seega ei olnud otstarbekas rohkem riisuda. See muidugi ei tähendanud matkaklubi elutegevuse soikumist, kaugel sellest! Kõigepealt mindi torni ronima. Anu, kes tabas meid ära minemas ütles, et tema pole meid näinud ja läks duši alla. Edasi rüsis enamvähem kogu seltskond mereääres oleva poollagunenud vaatlustorni poole. Milleks minna ringiga kui saab otse? Otse oli umbes põlvekõrgune kibuvitsadega kaetud nõmm. Lühikeste pükstega inimestel oli tore muidugist. Torni otsas kõõlusid Joonas, Anti, Paul ja Monika. Hiljem panid nad torni külge köie ja tegid sellest midagi ahviraudtee ja kiige vahepealset. Kui selline tegevus ära tüütas mindi edasi "õuduste majja".
Õuduste maja on õigupoolest vana laagrihoone, mis läks kümmekond aastat tagasi endise omaniku kätte tagasi. Paraku jäi maja seetõttu tühjalt seisma ja hakkas lagunema. Laagrilistel on kujunenud üldiseks traditsiooniks pidevalt majja sisse murda kuid varastada ega lõhkuda pole seal eriti midagi. Seekord oli keegi ukse naeltega kinni löönud, kuid sisse sai ikkagi. Teisest uksest. Ka ettevalmistus oli nüüd parem – taskulambid olid kaasas. Kõik toad (ka vajuva põrandaga), keldrid ja koridorid läbi käidud, kangutasid huvitunumad veidi pööningu kallal kuid seal ei olnud midagi põnevat. Õigupoolest õudne ka ei olnud. Sander küll üritas tagajärjetult inimesi ehmatada, aga see ei olnud eriti veenev. Ehmatus ja õudus on kaks eri asja. Isegi ühtki nahkhiirt ei nähtud.
Esimest päeva oli väljas ka suur batuut, millel hüppamise võimalust kasutati aktiivselt ööselgi. Loodetavasti see kedagi ei seganud ... aga jah. Tore oli :). Magama mindi umbes kella 4 paiku kui väljas hakkas uuesti valgeks minema. Mõni ei läinudki magama (Triin, Tuuli). Hommikusöök oli ette nähtud kella 10ks, et jõuaks ilusti välja puhata. Paljud olid siiski juba enne ärkvel. Terve rand oli täis pisikesi surnud krevette ja linnujälgi. Joonas käis ka ujumas. Ja Helene niisamuti.
Peale hommikusööki riisuti natuke laululava juures ja juuriti üht küngast maja kõrval. Peale seda käis pool rahvast Toolses linnuse peal ronimas. Teel sinna ja tagasi tulles nägime kaht rästikut ja Monika korjas endale ühe auto alla jäänud kärnkonna. Kell 16 oli ärasõit kuid umbes pooled otsustasid veel kohale jääda, nii hakkas neile Karepal meeldima. Bussis tegelesid Helene ja Rasmus üksteisele draakonikommi paberite ninnatoppimisega, enamus rahvast magas. Kes viitsib, lisage mis Karepal edasi toimus ;)

Niisiis, Matkaklubi Rajaajaja matkapäevikud, mille autoriks on Sirgi kolisid siia üle kuna MSN Space oli nende jaoks natuke vale koht. Matkapäevikud on selleks, et kunagi hiljem saaks täpselt meenutada kus miski juhtus ja kes kohal olid. Need on praeguse seisuga täiesti subjektiivsed (minu seisukohalt kirjutatud) ning kui kellelgi on eriarvamusi või täiendusi, võite neid kommentaarides öelda.