Kolme juhatuseliikme väljaränne Männikule

Kohal: Anti, Sirgi, Eleriin
Aeg: 30. september, 12.00
Koht: alustame Järve Selveri eest

Antil tekkis tahtmine minna Männikule ja tuuseldada veidi ringi vanades sõjaväeosades. Militaarmatkad pole siiski veel täiesti maha maetud. Hommikul kõikusin minagi veel otsustades kas minna või mitte. Eleriin jõudis samuti suht viimasel hetkel.
Kõndisime veidi maad piki raudteed, et saaks tunde kätte. Järasime metsõunu. Toppisin oma jope Anti seljakotti, kuna hoolimata pilves ilmast oli siiski üsna soe. Metsas ronisime miskisse aeda. Õigemini mina libistasin end suht vaevata paneelipraost läbi, Eleriin tegi väiksemate ponnistustega sama, Anti ronis üle sest tema ei mahtunud. Piilusime seal veidi ringi ja Anti leidis, et sinna peaks suurema ja lärmakama kambaga minema - siis teised kes seal võivad olla kuulevad. Leidsin selle suve viimase metsamaasika (tuletage meelde selline multikas nagu JääAeg). Siis läksime sama teed tagasi.
Ma leidsin maast miski pallikese, Anti uuris seda ja pigistas puruks. Poleks pidanud. See oli paintballi kuul kollase värviga. Hiljem leidsime neid veel. Ja loomulikult kohtasime lisaks seenelistele Kaitseliitlasi (tõenäoliselt) hoopis väljaspool. Ok siis me olime juba järgmise hoone juures. Mingid metsalised kõmmutasid üksteist. Leidsime, et pole hea neile jalgu jääda ja läksime ära. Korjasin endale paar kuuli taskusse, mõni sai visatud vastu seina. Metsateel olid mingid koopaid luuravad rullnokk-inimesed. Muidugi nad jätsid autoukse lahti kui välja läksid. Üks roheline kerake leidis tee nende autosse (jaa minu süül mhm).
Eleriin andis mulle luuleraamatu (mul peaks ka selline olema ju. mingi Tallinna linna poolne auhind) ja siis ma lugesin luuletusi ja kõndisin, taskus värvikuulid. Kukkumine oleks andnud huvitava tulemuse. Anti nägi pensionäride ekskursiooni ja me läksime puidpidi kraave ületades rappa. Rabas oli sookailu ja palju hapuks läinud pohli. Ja kraavid ja turvas ja surnud põlenud puud. Nagu õudusfilmimaastik ainult et mitte vaenulik. Pärast jõudsime tee peale (hääletaks?), sõime seal präänikuid ja võileibu. Eleriin oli kaasa võtnud leiva, juustu ja juustunoa :D. Käisin korjasin lillede jaoks turvast ja läksime edasi. Veel pohli ja kahlamist kõrkjates. Kuni jõudsime Nõmmele välja. Metsas/rabas Anti kangutas surnud puid just nii nagu ei tohi. Need murduvad ära kõrgemalt kui inimese pea ja kukuvad laamendajale kaela. See on ohtlik.
Käisime väiksemas suusahüppetornis, sealt leidsid tee alla Eleriini kastanid ja seljakott. Ta proovis (ja Anti ka) sealt ka tagumiku peal alla lasta. Noh minu ohutunde puudumist korvab vähemalt mõistus...
Eleriin läks bussi peale ja Anti ka. Mina kõndisin koju.

Kas teie teate mis juhtub kui paintballi kuulile sooja vett peale valada?

Aegviidus Aega viitmas

24. septembri hommikul ärkasin kell 6. Otsustasime viimsel hetkel 7.03 rongi kasuks. Kuigi oli mu õe sünnipäev, leidsin sobiva ta rahule jätta. Saab aastakese minu õnnesoovidetagi hakkama. 6.25 olin juba uksest väljas, sall kaelas ja kindad käes. Ikkagi esimene sügispäev ju! Õues oli jube ilus. Linnas on vähemalt varahommikud, sellised kui pole veel valgeks läinud, täielikult võluvad. Teel bussipeatusesse nägin umbes kaht inimest. 6.36ses nr5 trollis oli peale minu veel üks sõitja ja juht. Piletikontrolörid vist nii vara ei tööta;). Igatahes läks kohalejõudmisega napiks. Kui ma olin juba selles kohas kus troll ümber pöörab, helistas Joonase telefoniga Paul ja küsis kaugel ma olen. Veel ütles ta et Maria tahab hoopis Pakri minna. Maria sai telepaatilise vinguviiuldamise osaliseks - ma pidin Aegviidust ju Tartusse edasi minema, kotis raamatud ja vihmavari ning muu täiesti ebamatkalik kraam. Jooksin seekord ja jõudsin ilusti. Aegviidu rongis olid Paul ja Joonas, Maria oli kuskil mujal (kuid mõtteis meiega nagu hiljem nähakse), Triinule ma helistasin et uurida kus ta viibib. Vastus kõlas umbes nagu:"nnnh missatahad /aigutus/". Seega oli meid ainult kolm. Rong hakkas sõitma, Joonas pidi ostma täispileti (tema on täiskasvanu, meie oleme ülilapsed). Kuna kellaaeg oli varane, sättis Paul end pingi peale magama. Umbes samal ajal hakkas meid kimbutama Maria vaim. Ta kolistas tagumist ust kinni-lahti ja vaguni ust ka. On ikka võimas küll. Korraks jäid uksed rahule - Maria läks vist koopase ja seega vaimul polnud levi. Pärast jätkus kõik samas vaimus.
Paul:"Ärge tehke nii! Ma olen uimane." (Oleks peaaegu pingilt maha kukkunud kui rong pidurdas. Magada ta küll eriti ei saanud).
Mina tegin ebaõnnestunud katset raamatut lugeda (jõudsin vist mingi 18. leheküljele). 8.11 olime kohal. Pauliga on ju see häda, et ta jääb koguaeg pildistama, nii pidime teda mõnikord veidi järele ootama. Aga teisalt, kui see tegevus talle hästi mõjub vaheldusena koolile, minugipoolest. Kõrval rongis magas vedurijuht. Hulkusime hommikuse sügiselõhnase ja tõusva-päikese-kuldse Aegviidu vahelt metsa poole. Korvidega inimesed läksid teisele poole, sinna kus seenenäitus.
Joonas:"Näe, lennuk!, neil on siin kuskil pesa!"
"Varem oli kiik, nüüd on võllapuu - ajad muutuvad." (keegi oli kiige ära lõhkunud).
Joonas süüdistas Pauli vale kaardi välja printimises. KAARDILT VÄLJAS! Tegelikult ei olnud niiehknaa vahet kuhu minna. Käisime siis tornis (10 korrust, kõrguseks pakuti 70m). Mina sain esimesena ronimise õiguse ("Redel vaba!") ja jõudsin hoolimata kindaid söövale roostele ja kohatistele poolikutele astmetele ilusasti tippu. Niisama ka teised. Kohati tundus küll, et torn kasvab. Kui Joonas parasjagu redelist üles ei sööstnud, siis eriti märkimisväärselt ei kõikunud. Vaade oli ilus. Mets ja künkad nii kaugele kui silm ulatus, suvine päike ja õhuke pilv. Nagu mäetipp, peadpidi pilves. Mäetipu tundele üsna lähedane, seda enam et tapvat väsimust polnud nagu siis mõnikord juhtub olema. Tipuplatvorm oli luugiga ja kohati olemasolevate piiretega ning servas 3 nn taburetti. Ilmselt kiikrialused. Keskelt sirutus välja suur kaheharuline toru (vints?). Hull Joonas pidi muidugi ronima sinna otsa ja titanicut tegema. Paul kõõlus niisama kohati vast liiga ilma piirdeta kohas. Minu ohutunde jaoks oli see hea koht. Hirmus ei olnud, aga kaks jalga pidi ikka platvormil olema.
Joonas:"Teletups olen... mul on siseantenn!"
Peale üle igasugust tipulebo kestvat aega laskusime alla tagasi. Paul tahtis piparmünditeed. Uurisime torni juures vedelevat maja ja keldreid. Seal oli fotosid, autojuppe, retrorahakassa ja doonoripass. Joonas leidis ühest majast olese, mis nägi välja nagu karu pea kaltsu otsas. Ta lõi olese kaelapidi ukse vahele. Nüüd ripub majaseinal üks hiiglaslik mängupea. Trepi kõrvalt leidsime söödavat õnneristikut ehk punast jänesekapsast. Ja muidugi piparmünti!. Paar oksakest rändasid minu taskusse.
Siis tungis Joonas läbi keldriukse. Ma panin ta luku taha. Kelder koosneski peamiselt uksest... Edasi töllerdasime mööda sama teed kust tulime. Rohkem variante hetkel polnud aga pärast tuli. Peale mülkaid-seeni-marju (jah selle suve esimesed kuid loodetavasti mitte viimsed pohlad, mustikad ja sinikad) jõudsime Joonase jaoks tuttavasse allarullumiskohta. Küsiti veel igaks juhuks seeneliselt, kuhu suunas järv jääb. Jõudsimegi ilusasti Ännijärve äärde. Seal passis killuke Pääskülat - natuke prahti ja madrats mis on tervem kui Tauno oma. Väike poolik kala oli ka. Otsisime mõnusa lebotamiskoha ja järgmisena kerkis päevakorda ujumine :vee temperatuur, põhja mudasus ja see kuidas pärast välja saab. Minul veel lisaks ujumisriiete puudumine. Fanaatikut ei peata miski, mõne minuti pärast olime mina ja Joonas juba järves. Paul jäi kaldale.. ta köhib ikka veel natuke. Ronisin välja nigu tõeline sookoll, kaetuna turbasodiga. Turbamuda miinused - see ei tule pesus eriti hästi välja. Tegelikult ei hakanud isegi külm, nii suvi on veel. Paul laenas mult tikke (neidsamu, millega ma Taunot ehmatasin) ja oleks peaaegu turba põlema pannud. Priimuse pealmine osa oli koju ununenud aga see ei olnud takistav tegur - paar ronti, kivi ja väike mudakaeve ajasid asja ära. Piparmünditee.
Ämblikud ja sinikad ja ergonoomiline maapind. Niisama lesida on uskumatult hea. Millegipärast tekitab see vastupidiselt välismuljele mõtteid universumist. Huvitav kas seal väljas märkab keegi väikest idülli mändide ja järve ja pistrikuga? See on uskumatult väärtuslik. Elu on kogemine, kosmoses on vist tühjus. Tähed küll ja natuke vaakumit aga turbasammal ja jõena voolavana näiv vesi on midagi muud. (Nüüd nuputage, miks mind paelub bioloogia). Elust võib rõõmu tunda.
Joonas:"Ära joo kui ma räägin." (Paul hakkas naerma ja veepudel pritsis osa oma sisust laiali).
Siiski ei saa igavesti lesida ja loodust imetleda ning kuulata Pauli fotokast eilse kontserdi laule. Kunagi me tuleme siia tagasi. Mina pidin rongi peale minema - helistasin Taunole et rongiaega täpsustada aga ta oli Lätis. Headaega!. Juhindusime iga kord erinevast rajasildist ja jõudsime Aegviitu. (Tagasi minnes mainis Paul, et tal on ka militaarmatkadest küllalt, nüüd võiks midagi ilusat otsida). Teel helistas Anti ja tahtis teada, miks me Paldiskis pole. Miski korralagedus :D
Käisime toredas kohalikus poes, Joonas varustas end vorsti ja kuklitega, Paul külmutatud maasikatega ja veega. Pidasime perroonil piknikku.
Joonas:"Ma ütlesin, ärajoo kui ma räägin." (Paul puristab vee laiali)
Teine kord kui ma sel suvel maasikaid söön. Esimene kord oli Helene juures tema lõpetamise päeval. Külmunud maasikad on paras rebaseretsi-toit (pane maasikas suhu ja katsu midagi teistele mõistetavat kuuldavale tuua). Tegelikult pooleldi sulanult polegi üldse paha.
Paul:"Huvitav mitu inimest aastas sureb fotografeerimise tagajärjel?"(jõlgub rööbastel).
Gloria helistab ja küsib rongiaega - saab väga täpse ja kiire vastuse. Liigsed lekkivad maasikad rändasid prügisse.
Joonas:"Ameerikas lapsed nälgivad."
15.40 paneb juhatus (mina) lihtliikmed (Pauli ja Joonase) rongi peale, lehvitab ja ootab 4 minutit oma rongi.

Laulame Ilvese presidendiks...

Eile sai üle hulga aja ronimas käidud. Seda oli küll vaja, ronimine on hea.
Tallinna sügis on hoopis teistsugune kui Tartu sügis. Siin (Tallinnas siis) ei ole raamatukogu kõrval õunu, mida raksata ja jazzi eest tuleb maksta. Täna oli sügise esimese päeva kohta väga soe, nagu juunikuu kohe. Tallinnas juhtub hoopis selliseid asju:
Hommikupoole toimus kesklinnas suisa kaks üritust: kontsert Laulame Ilvese Presidendiks ja Keskerakonna laulupidu Rüütli toetuseks. Nagu toredatele eesti inimestele kombeks, asusid üritused üksteisest paarisaja meetri kaugusel. Mõlemad muidugi Estonia teatri lähedal, kus valitakse presidenti. Troll nr 2 sõitis sedapuhku Kaubamaja ette ja Estonia ees üldse ei peatunudki. Rüütli poolehoidjad pidid maha minema juba Tõnismäe peatuses, mis pole ikka veel oma endises kohas. Inimesed ei saa ikka harjunud teed pidi hambaarsti juurde minna ;) Keskerakonna üritusest ma sõitsin mööda. Seal oli palju inimesi tihedalt kokku pressitud ja esinejaks setu laulukoor. Poole 11 ajaks oli Tammsaare parki kogunenud juba kenake rahvahulk. Üks mees jagas puust puuviljakastist paberist Eesti lipukesi. Üldiselt olid inimesed sõbralikud ja hoolimata tihedast paiknemisest ei trüginud eriti. Sellised üritused teistmoodi kui kontserdid muidu.
Esimene laul oli Chalice "Minu inimesed". Kui seda teist korda uuesti lauldi, läksin Pauli otsima. Ta pidanuks kuskil lava ees olema, ei paistnud nagu. Jep, lava ees olid väiksed lapsed ja suured fotograafid. Paul kükitas ka lava ees, nii et teda oli ta varjumisjakiga isegi raske märgata. Ainult mingi käsi sirutus fotokaga kõrgele. Vahepeal ta turnis ka lavapiirde/posti küljes. Veel oli lava ees üks väike sinises ürbis mutike, väike valge sinises ürbis hiina harjaskoer õlal. (Sellise koera plakat on meil ühikakempsus). Tädike hädaldas, et kõik tulevad sinna ette. Minumeelest seal ees oli üpris vähe rahvast. Tundus isegi veidi imelik seal niisama tõmmelda, nii et küsisin Paulilt väiksema fotoka ja tegin ka veidike pilti. Tädike pani koera lavale. Ohjummel siin on ikka kõiksugu inimesi... Üks fotograaf soovitas tal vaese looma kõlari eest ära võtta. Vaesel elukal oli sinise kombinesooniga kahtlemata palav. Paulil oli kampsuni ja jakiga ka.
Oma hämmastuseks avastasin, et suudan enam-vähem pooli laule kaasa ümiseda. Seda ma tavaliselt ei tee aga seekordne üritus meeldis mulle väga-väga. Lavast paremale tekkis mõneks hetkeks miski kahtlane poliitiline plagu, aga see kadus sealt suht varsti. Fotoinime mu kõrval hädaldas et ta ei saandki pilti. Noh eks mõni elatu sellistest asjadest.
Esinejatest astusid üles veel Genialistid, Ultima Thule, Maarja, Lindpriid, Tõnis Mägi, Ivo Linna, Justament, Ilves (ilmus korraks oma mulgikuues lavale aga ei laulnud kahjuks ja muidu midagi väga asist ka ei teinud) ja suurem osa rahvast lõpus ühislaulus. Ühislauluks oli Justamendi "Pühajärves elab kala..." viisil lauluke eestist ja presidendist. Siis läksid kõik sõbralikult koju. Suur rahvamass läks ruttu laiali, kuskilt ilmus välja Pauli isa. Tema trajektoor oli küll nagu pinballi mängus, kuna ta nägi igalpool tuttavaid ja suhtles ka juhuslike inimestega. Kera' üritus (Meie Mees, Saaremaa valss ja postipoiss) oli juba laiali läinud, kui me Estonia ette jõudsime. Muidugi oskasime sattuda turvatsooni (st politseinike selja taga), mis neile eriti ei meeldinud. Tegime politseinikega pilte. Sinnasamma tekkis üks loppis T-särgiga ja A4 lehtedega (Braavo SM Rüütel) ülekleebitud tegelane. Rääkis natuke politseiga. Päevapiltnikud kalpsasid kohusetundlikult kohale kuid miskit põnevat ei sündinud. Mul tekkis küsimus, et mis siis saab kui lipp on täiesti ära räsitud nt laevamastis ja seda enam alles hoida ei taheta... kuidas tuleb sellest siis lahti saada, ilma et tegu oleks lipurüvetamisega? Siis läksin ma keskraamatukokku, et kohusetundlikult endale paar soovituslikku teost haarata.
Pärast jalutasin Mustamäele. Enne Koskla peatust tuli minuga rääkima üks mutike. Kui ma talle vastasin, siis ta oli täitsa üllatunud et oi eesti tüdruk (???mis värk on???). Igatahes tädike näitas, et tal on kilekotis veepurk, mis lekib (miks peaks üks inimene vett praegu küll vedama?) ja õunad. Õunu tahtis ta mulle müüa. Tõin ettekäändeks, et mul on veel pikk maa minna (umbes 5 peatusevahet) ja kott raamatuid täis ning jätsin ta järgmist inimest püüdma. Tegelikult pole seal erilist vahet, kes presidendiks saab. Midagi ületamatult hullu ju ei juhtu, inimestel on mõistus peas. Homme me läheme matkaklubiga Aegviitu, rongiga mis väljub 6.12 hommikul.

P.S. Ilves lauldigi presidendiks.