Hüdroelektrijaamade matk, Päüli ja Rasmuse sünnipäev.
16. veebruaril 2008
Olijad: Sirgi, Joonas, Silja, Paul, Eleriin, Rasmus, Maria, Tõnis, Laura, Triin ja Tauno.
Asi algas Balti jaamast. Minu ja Silja jaoks rasvapirukabaarist, muidu aga bussipeatusest. Sealt läksime bussiga Koogi Kaupluse/Poe juurde. Bussis tegime hullu pornograafiat kuna meil oli kaks proffi fotograafi... :)
Kuskil koledaarhitektuurilise koertega maja juures käisime jõe ääres. Vau, neil oli isegi oma saar toolide ja lauaga. Ning käsipuu ja põõsaste oksad olid kenasti jääs. Üksikud vahust beesekoogid ujusid ka ringi. Külmunud vaht on kummaline ilmastikunähtus. Alternatiiv lumele ja puha.
Päris Jugala Jäga juures käisime ka. Seal lendasid kose all valged vahutordid ringi, eirates minu füüsikaloogikat. Ja pritsmetest oli tekkinud jääst riis. Jääpurikad olid ka valet pidi – alt laiemad. Edasi läksime kohta nimega Oo, ehk üle silla. Ma lubasin kellelegi kes mulle rõvedast kohast keset vett hundinuia toob 10.-. Tõnis tõi ühe, mis kasvas suht kättesaadavas kohas. Ma ajasin selle laiali ja külvasin vist aasta jao hundinuiasid. Triin oli põhjalikult nende ebemetega koos ja mina ka. Tauno ähvardas lõpuks kohale tulla ja Tiina, kes pidi Pauli kingituse seest välja hüppama ei tulnudki.
Tee ääres algas mingi põnev kanal. Sügavust umbes 2m ja laiust 6. Põhjas oli jää. Julgemad ronisid auku (ehk siis peaaegu kõik) ja uisutasid natuke ringi. Jää paksus eriti suur ei olnud, aga veekihi paksus ka mitte. Edasi läksime siiski teed möda kuni olukord kanalis muutus kuivemaks. Siis läksime jälle jää peale libisema ja lumeingleid tegema. Kuskilt ilmnes Tauno. Tegime kummivoolikuvedu (st mina lohisen ja keegi tõmbab). Lõpuks uisutasime end hüdroelektrijaama varemeteni välja. Eleriin ütles, et kanal on funk-arhitektuuriga. Ümarad betoonvormid. Vallutasime maja – muuhulgas oli selleks vaja ronida üle ilgelt kõrge tühimiku mööda mingit ust, mis päriselt majani ei ulatunud. Seejärel käisime päris Linnamäe hüdroelektrijaama juures. Seal oli külm ja jääst olid seina peale tekkinud naljakad nibud. Samas lähedal pidasime ka lõunapausi – Tõnis voolis endale lusika. Muide talvel on külmunud osjad seest jääd täis. Üldse oli meil palju priimuseid ja hernesuppi ja vähe nõusid ning hirmus külm. Aga muidu oli tore. Tahaks mitmepäevasele matkale.
Kuna ühe bussini oli vähe aega ja teiseni palju, siis läksime üle rippsilla (katki, merehaiguslik ja pooleldi jõkke kinni jäätunud) ja mööda kahtlast golfimuru mere äärde. See oli pigem nagu teatekõndimine sest rand polnud suurem asi. Koogil tagasi käisime poes ja vähemalt mina kasutasin võimalust tutvuda külapoodide kahtlaste maiustusevarudega ehk ostsin räigelt kirjud karamellkommid (ja sain ilmselt 100x suurema värvainetedoosi kui ma muidu päevas saan) ning Silja ostis mulle kahtlase asja mis oli nagu tarretis viinamarjakujulise plastolluse sees. Ots tuli ära hammustada. Ma lasksin ühe koera kogemata poodi sisse. Pärast bussipeatuses sõitis kaks marsat meist mööda nii, et keeras peatusse sisse ja kui keegi meieomadest juurde läks sõitis minema. Joonas oli nii lahke ja laenas oma jopet kui ma seal lõdisesin. Bussi peale lõpuks ikka saime.