"Järele anda ja kindlaks jääda" ehk "Uurimisretk Vanapagana, kirpude ja Külmataadi juurde"

30. jaanuar, hommik
Pidime just hakkama välja sõitma, kui teiste busside juhid juhtisid tähelepanu, et meie buss põleb. Kus suitsu, seal tuld - põles küll jah! Tagumise luugi vahelt tuli suitsu. Kui asi lõpuks kustutatud sai siis kuulsin bussijuhte rääkimas (istun suhteliselt ees) et suured leegid olid juba. Jätkus jutuajamine teemal, mis kellelgi veel katki on läinud. Triin ja Ita hääletavad.
Jõudsin Võhmasse ja läksin poodi sooja. Triin ja Ita on mõniteist kilomeetrit eemal. Triin helistas ja ütles et saame suure korstna juures kokku aga lõpuks tulid nad poe juurde. Ajasin bahillid jalga (teenisid mind ausalt kogu matka vältel ja on nüüd laenatud Triinule) ning hakkasime astuma Tõrvaaugu suunas. Üks poolpime kohalik jõudis meid veel juhatada eriti vales suunas. Õnneks järgmine juhatas õigele poole. Kõndisime mööda põllu- ja metsavaheteid, lumi läikis ja kõik oli väga ilus. Ita kippus veidi maha jääma. Tal on võimas vanaaegne seljakott Jermak ("armeenlase laip"). Nägime kaht kitse, kes hüppasid üle tee ja jooksid põllule. Laisad kitsed, ei viitsinud eriti kaugele minna. Vahepeal korrigeerisime oma suunda atlase ja kompassi abil. Triin oleks peaaegu lumesaha alla jäänud. Plaan oli jõuda Rassi. Tõrvaaugul nägime musträhni. Vanapagana metsaonni sildi juures hääletasime koolibussi peale, mis viis meid Rassi (lähedal). Bussijuht soovitas minna jahilossi ja metsavendade punkrit vaatama. Kui koolibuss oli uuesti tagasi sõitnud, käisime jahilossi juures. Ei olnud eriti põnev. Jões ujusid beesekoogid. Siis läksime

Beesekoogid ja kitsekariˇ

Rassi tagasi ja otsisime Triinu tundmatuid sugulasi Peedi talus. Seal elasid Margit ja Veiko, kelle kutsikaohtu koerad meie peale haukusid. Neil oli lahe rullis sabaga kass. Kirpe ei leidnud. Nad pakkusid meile ka ööbimisvõimalust, aga me otsustasime hoopis Saeveski metsaonni minna. See jäi siis Toonoja teele. Saeveskil tegime auklikku ahju tule, keetsime ahjus tatart (vabandust, Paul, et su katelok nii julmalt koheldud sai) ja Ita ning Triin katsetasid telgi püstitamisega. Lõpuks nad andsid alla ja sättusime magama ülakorruse lavatsitele. Õhutemperatuur nii väljas kui sees oli ühesugune. Jubedat kariibi-teed tegime ka. Triin lisas tee sisse soola (väkk, Triin, sa teenisid ära minu eluaegse lugupidamatuse) kuna ta arvas et lumevesi on muidu kahjulik. Ülakorrusel oli veel 5 lisa lebomatti. Öö möödus nii, et ühelt poolt trügis mind Triin, teisel pool halas Ita. Ma isegi mäletan mingit (olümpiaadi?!) unenägu, järelikult ma magasin ka. Mul on praegu seljas 4 kampsunit, pluus ja jope.

<- hullunud metsis (Ita pilt)

31. hommik
Pastakas külmus ära, kirjutan harilikuga. Üldse on kõik külmund, mis võimalik. Hommikuks oli tatrapuder kõrbend katelokist, mis oli juba servadest jäätunud. Ita hakkas end eile õhtul koju organiseerima. Tal oli külm ja Jermaki kott põiepitsitajaga (see kõhurihm noh) pole teab mis matkarõõm. Kohukesed on kivikõvaks külmunud, nendega saab vastu aknalauda koputada. Triin korjab õuest lund, et teed teha. Eilne päev oli ränk (üle 20 km) ja tänane tuleb hullem.
Loomi:
hundi jäljed ja hundi junnid. Triin va sitanikerdaja graveeris ühele junnile oma nime.
Bussiga Viljandisse sõites lasi bussijuht kaks korda kitsedele signaali. 5 kitse.
Ilvese jäljed. Jänese jäljed. Hullunud isametsis kes tantsis tiivad ripakil lumehanges, kui meie pekisöömispeatuse tegime.
Toonojale me tegelikult ei läinudki. Ital hakkas külm ja ta tahtis koju... mina lihtsalt ei leidnud mõtet selles. Mine tea kas oleks üldse kuiva jalaga üle soo saanud. Läksime hoopis Vanaõuele, sealt Suure-Jaani ja Viljandisse. Vanaõuel hääletasime veidi, Triin läks auto peale, mina jäin maha (Ita kohmerdas parasjagu kuskil metsas). Me Itaga läksime bussi peale. Bussipeatuses tuli üks tädi meid kommenteerima, et kas pole jama nii väike olla. Mulle meeldib väike olla :). See tädi polnud selle matka vältel üldse mitte ainuke sõnavõtja. Viljandis olime Triinu vanaema juures.