Joonase ärasaatmine

Aeg: 1. oktoober.
Koht: Järveotsa kooli peatus, Astangu
Olijad: Joonas, Paul, Sirgi, Anti, Aile, Eleriin, Maria, Jaan, Anu (kohati), Rasmus, Helene, Triinu, Tõnis, Tauno.
Täna algas sügis. Hommikul sadas vihma ja kaheldi kas üldse tasub miskit ette võtta. Aga nagu vanarahvas on eespool öeld, kui ronida ei saa, siis mine koopasse. Paul läks tõrvikuid ostma. Seepeale olid teised (va Anu, kes andis oma rohelise klaassüdamekese Joonasele juba bussipeatuses üle) peale mõne hilineja juba Astangul. Asi mis enne ei olnud kellelegi meenunud - seal on ju maja ka. /Jaan jäi hiljaks kuna ta pidi vormelit vaatama ja pärast oli hädas et tal pole midagi selga panna/. Sättisime end majas sisse, ühest müürijupist sai laud ja mõni lebomatt sai rohkem retsida kui oleks pidanud. Toitu oli ka palju. Joonas sai kingiks : toidukomplekti - minigrip kotikestes erinevaid asju vatipoisist ja tükeldatud hambaorgist makaronideni; minult paintballi kuulidega kaunistatud pakis ümbrikke ja marke; konnpardi maski; Paulilt kastanisse pakitud (andekamaid pakiümbriseid mida ma olen näind!) bling-bling rahumärgi keti otsas.
Tegime kõikvõimalikku teed. Muuhulgas ka eilsetest sookailudest.
Lisaks käitus Maria nagu harilikult st ahistas Pauli. No jah tal on küll juuksed pikad... aga Maria läks talle korduvalt kääridega kallale. Lõpuks õnnestus tal üks kihar kätte saada ka. See pandi kollase ümbriku sisse ja põletati pärast ära. Üldse toimus palju püromaanitsemist, alates sellest kui Helene viskas koopasse rakette ja Maria plätserdas Pauli nuga küünlavahaga kuni ulatuslikumate seina ja põranda tuleskulptuurideni süütevedelikuga. Koopapõrandal võis näha põrguleekides viisnurka (lõbus meritäht), smailit ja rahumärki.
Tegelt me ei lagastanud ja viisime oma prahi ilusti ära. Kuna keegi ei raatsinud lahkuda, istusime ja seisime ülekäiguraja kõrval kõnniteel veel üle tunni. Selle ajaga sõitis Anu mööda ja tuli jättis veelkord hüvasti. Pärast tuli ka päike veel välja. Joonas on nüüd sõjaväeks valmis.
HEAD EEMALVIIBIMIST, JOONAS!