14. jaanuar - AUK*

Olid: Anti, Aile, Tõnis, Maria, Sirgi, Eleriin, Tauno.
Antil tahtis auku ronida. Auk pidi olema tema maakodu lähedal üks koobas. Kokku saime Õismäel kell 9. Eleriin oli juba 8st. Inspireerituna eile õhtul (oli pannkoogiõhtu) vaadatud filmist "Valdise Päästmine" käisime kõigepealt burgsi ostmas. Anti omandas rekordilised 10 saiakest. Selle ajaga kui me saiapoes käisime, läks väljas valgeks.
Kõmpisime Harku poole, Rasmuse akna alt läbi... magas teine alles. Anti libises ühe künka peal (maa alune garaaz?) ja tema burgs sai veits kannatada. Järgnes iga matka kohustuslik osa - võdisev kõnnak mööda raudteetammi. Siis läbisime karjääri ääres olevad künkad, libeda tee mille ääres olid põdrajäljed ja jõudsime karjääri serva äärde. Kuidagi tuli saada tükk maad edasi - otsustasime ebatraditsioonilisema variandi kasuks. Ehk läbi metsa/soo. Üritasime enam-vähem kuivi jalgu säilitada kui kraave ületasime. Marial oli varsti üsna suva ja tema kahlas põlvini sees. Andsime alla ja läksime karjääri ääre suunas tagasi, olles eelnevalt rakendanud erinevaid tehnikaid jõeületamises/läbimises. Kuskil eriti X kohas kargas võsast välja Tauno. Mingi kolmekümne-kolmanda meele abil leiab ta alati teised üles. Kingadega nagu ikka. Laskmata end sellest oluliselt morjendada, jätkasime rühkimist üle jäätmaa.
Kuna ilm meid peagi julmalt nöökis (sadas jäänõelu, jääpussnuge ja mingit märga saasta) siis mässis Maria Tõnise salli sisse. Tõnisest sai Muhamed. Allah Akbar või midagi seesugust. Ailest ja Eleriinist said jutuvestjad. Meie üritusest sai "Kõrbematk ehk Retk Lihapüramiidi juurde". Teos kirjeldas põhjalikult kõrberändurite kannatusi ja võitlusi ellujäämise nimel ning uue tsivilisatsiooni (?) algust preili Maria Vitast. Ja muidugi Lihapüramiidi müüti. Kuna mul puuduvad autoriõigused, küsida originaaljutustust autoritelt. Vahepeal oli Tõnis Superman ka. Tal oli lehviv roheline keep. Ja Maria kandis õlakotiga oma poegi kaasas kuna ta hakkas liiga vara paljunema. Anti juhatuse järele läheme mööda teed, mille jäässe (vabandust, liivakivi) on kivistunud hobuse jäljed.
Jõuame kuskile, ületame jõge. Maria ja Eleriin paigutavad jõevoogudesse puunoti - kui Maria seda mööda käia ei söanda, läheb Eleriin. Ellu lõpetab poolest kintsust vees ja seejärel (tänu Anti ja Aile tugevale füüsilisele tõmbele) kõhuli mudas. Katsetame teise kohaga ja peale tutvumist enam-vähem kaheldava sõbralikkusega tädiga ("Te olete ilmajaama maapeal, siin ei tohi olla. Noh, kui te julgete siis te võite üle rippsilla minna. Ükshaaval, see on vana sild. Siis minge läbi järgmise aia.") jõuame üle jõe. Siltide järgi oleme nüüd Hüürus. Anti eksitab meid üle põllu. (Põld oli kahtlane, tekkis kahtlus hiljutise sõnnikulaotamise osas). Aile tegi sadanud jamast väikse lumememme. Lõppeks ületasime veel mingi väikse oja ning sumpasime läbi vastikute pisikeste märgade põõsaste (lehed küljes) aukude juurde. Tegime märgadest puudest ja Tõnise priimusest (ettevaatust!) lõket. Anti pani seni köisi paika et laskuda umbes 10m sügavusse. Me aurasime lõkke ääres ja Maria tegi Paulile sünnipäevaks rohelise rätikukese (sobib oranzikate juustega, ei mõnita, nii on.) mis oleks alternatiiviks nirvana rätikule (Maria vihkab). Köied all. leidsime et olukord on ikka liiga jälk. Tuleme suvel tagasi. Elavana. Köied pakiti kokku, lõke summutati lumepeotäiega ja Anti helistas oma emale bussiaegade teadmise eesmärgil. Teised augud olid ka vett täis. Läksime umbes kilomeetri kaugusele Pühaküla peatusesse. Julm buss sõitis meist julmalt mööda. Anti, Aile ja Eleriin läksid seepeale prügimäge imetlema, kuna Tauno üritas peatuses tagajärjetult kõdistama õppida. (Kamoon, asi pole selles, et Maria õpetas). Buss tuli. Rahvas jooksis.
*/oli Pauli sünnipäev, aga ta suvatses kodus füüsikat õppida.