Sirdzi Saare seiklused kaugel Argentiinamaal ja paiguti ka Brasiilias
8. juuli
18.10 olime Saaremaa kohal. Matkaklubi omad peaks olema kuskil seal all. Lendutõus oli kiire ja lend ise väheraputav. Maarja ja Eva loevad mu kõrval, mõni magab. Õhtueineks klassikaline matkatoit - mingid makaronid.
Frankfurti lennujaam - hakkan raamatut lugema. Peame ~3 tundi passima enne 15, 5 tunnist lendu. Siin lähedal on India tiim. Dina (üks meie juhendajatest) haarab igalt poolt lõhnaõlide näidislipikuid - Tallinnas ja ka siin. Tiidu (meie boss) nina testib neid. Mingi teema oli veel Form nr 5ga, registreerimisvormiga kus peab olema kooli tempel ja direktori (teaduskooli oma) allkiri aga on hoopis kellegi IT inimese Ly Sõõrdi oma. Ja algabki pikk sõit. Vahemaandumisega Sao Paulos. Minu kõrval istub Eva, teisel pool on mingi Tšiili farmionu, kes enne luges teraviljade haigustest. Praegu kirjutab Chilean Chinese farm reporti. Siinne tomatimahl on ilge. Stjuuardess ajas enne tšiili onule vett peale. Onu tellis suure vodka. Neil oli sõbralik läbisaamine reisi lõpuni. Maarja on kuskil pressitud paksu Brasiilia teismelise ja paksu liigjutuka vanamehe vahele. Eesti aja järgi on kell 1.30. Varsti saab ehk süüa.
PEATÜKK 1 : CORDÓBA
9. juuli
Eesti aja järgi 6.30 vist kästi vööd kinni panna ja turbulencias loksutas natuke aga mitte märkimisväärselt. NB! kahe joogikäru vahele jääda on kitsas. Peatusime Sao Paulos - pool tundi liftitunnet maandumisel. Jälle. Buenos Aireses selgus, et meie pagas on ilusti alles (ma kahtlustasin, et minu oma ei saanud kleepsu peale, aga kohale ta jõudis). Pisike valge buss-takso viis meid siseriiklike lendude jaama, kus meil jäi oodata 5 tundi. Esimene pilk loodusele - raagus. Kummalisel kombel esinesid palmid koos raagus paplite ja igasuguste okaspuudega. Õhk oli talviselt karge, vähemalt esmapilgul. Jätsime vähem riides Dina lennujaama ja tegime ülejäänutega ümbruses väikse taimerottimistiiru. Tiit korjas Riho Terasele seemneid kaasa, Kai omad leidsid tee minu kotti kuna ta läheb pärast Austraaliasse edasi. Tavaliseks võrkaia ääres kasvavaks taimeks oli bambus. Lindudest nägin mitut värvilist rästast, keda on nõme pildistada. Lennujaama ümbrus oli üsna räpane urgas. Mere äärde ei saanud, kõrge kaldamüür oli täis kalureid, pargis telkisid inimesed, meri oli väga prahti täis, kohati oli maas muda ja klaasikilde (bussipeatuseid lõhutakse siingi!). Iga mõnekümne meetri tagant oli püsti löödud ilge suitsev grillputka. Üks ilus maja/kirik osutus lähemal uurimisel laohooneks, ranna ääres seisis uppunud laev. Kiskusime tänavahaljastusest erinevaid seemneid kaasa. Ühe maja juurest kamandati meid minema - rikkusime vist kellegi privaatsust. (Maja osutus tegelikult eraklubiks). Peale ringitöllerdamist läksime mingisse kohalikku bensujaama sööma. Söök koosnes lihapirukast, mis oli idee poolest üks suur pelmeen ja mate-teest, mis oli sedapuhku tavalise pakitee kujul. Maitse oli huvitav - nagu tee mingi minimaalse piimakohvi lisandiga. Nüüd aga mate-teest. See asi tahtis mind tappa. Idee poolest peaks see olema ergutav, minul tekkis peale selle joomist aga pearingluse taoline tunne ja vererõhu langus. 15.30 olen jälle lennukis ja tõusen õhku. Lennujaamas vahetas Tiit mu 20 dollarit 55 peesoks. Homme hakkab IBO pihta. "Frankensteini" on suht nõme lugeda, mingit sõnastikku oleks kõrvale vaja. Õnneks pole meil õppimise suhtes sundust, mõni teine õpib viimse hetkeni. P.S. mõningane hommikune jalapaistetus on üle läinud. Ilusad varbad olid :) Tagasi tulles putka juures 3 poissi sõitsid ühel ilma pakikata rattal. Tase. Siinsed inimesed on tumedapäised ja üsna tumeda nahaga, mina tundun nende kõrval ka üsna hele aga teised tiimiliikmed näevad veel euroopalikumad välja. Tiidu juuresolekul (lühikeste pükstega eestlane talves, kui mõni kohalik kannab sulejopet) ei tulnud keegi meid tülitama aga vähemalt tema jutu järgi pidavat kohalikud noormehed endale üsna paljut lubama. Kõige targem on neid ignoreerida. Huvitav miks stjuuardessid on ilusad aga stjuuardid prillidega ja/või kiilakad?
Hilja õhtul jõudsime Embalse de Rio Tercero'sse, seal saime elamiseks väikse ilgelt külma majakese. Saime ka oma asjad, mida meil olümpiaadil hakkab vaja minema. Muuhulgas oli seal ka meie labcoat, mis teenis endale hellitusnimeks high-tech shit. Minu oma on kollast värvi. Eval roheline, Kail sinine, Maarjal oranz. Põrgulikult külm on - magan 2 teki, päevateki, lina ja rätiku all. Vannikardinat siin majas ka pole. Minu vanginumber on 253.
10. juuli
Ärkame umbes pool seitse, riidesse panna on hullult külm. Õues on pime. Meie "emme", 22ne Carolina Rosa norskas. Ma ei mõika kuidas minusugune õbluke tüdruk nii kõvasti saab norsata. Hommikusöök oli napp - kuivikud, juust, vorst, munaplöga, naftamorss, kohv. Mina ei saa sellest kõhtu täis. Siis sõitsime Rio Cuartosse. Olümpiaadi avamine jääb hiljaks kuna kõik tahavad vetsu minna. Alustame telgist, meil on särkide väel tapvalt külm. Laval ei tea mida teha või kuhu vaadata. Lisaks on mul fotokas kõhu peal. Seda ma ei riskinud maha jätta. Üritus jätkub igasuguste sõnavõttudega (ärge saage kollast kaarti; mõnikord on siinsed inimesed armunud ja abiellunud, kuid armuelu ja testitulemuste suhe olevat hüperboolne jne. Et silt you are at home? Hotell oli jube).
Ja nüüd meie rühmajuhid (student guide) laulavad bussis. Eile oli muide Argentiina iseseisvuspäev. Lõunasöök oli veidi parem, eelroog uskumatult ilge (kartuli? salat, sink, mingi kana-muna asi) aga edasi sai kanakoiba friikatega ja magustoiduks apelsini, nii et midagi ma sõin ja enesetunne on veits parem. Eestlased on tutvunud: iirlastega, inglastega, kuveidi tüdrukutega, iraanlastega (3 klooni poissi ja tüdruk), küproslastega ja Singapuri inimesega ja praegu Rio Cuarto bussireisi ajal ühe Hiina tüdrukuga. Bussireis jäi ära kuna aega oli puudu ja paljud ei saanud riideid vahetada. Selle asemel läksime Carolinaga linna peale. Miskipärast tiirutasime peamiselt ühe väljaku ümber ja mate topsi ei saanudki. Kai on ühes toas soomlastega.
Õhtusöögi ajaks olime taas täiesti laibad, põhiline oli külmateema. Kuskilt oli toodud 2 hõõguvat kahurilaadset puhurit. Ofkoors magustoiduks anti jäätist.
Sirgi:"Niii külm on."
Eva:"No mine siis vetsu! (veel külmem)"
Suur osa rahvast tegi laval tantsutundi, kellelgi oli sünna (lauldi eri keeltes). Hiinlased pidasid meid venelasteks, tahtsid valgete inimestega pilti teha. Iirlane Matthew on lühikeste varrukatega pluusiga (brrr kuumavereline). Veame naljatamisi kihla, et homseks on ta haigeks jäänud.
Ma pean Maarjaga voodit, patja ja tekki jagama. Seina peal on roheline nupp... mida keerates hakkab kõlar tööle, telekas ei tööta. Mobiilid korjati ära, netti ei tohi aga meil ongi uni. Äratus on kell 6, et kõik jõuaks söömas käia. Praegu on kell 23.25
11. juuli
Süüa sai normaalselt aga kell 6 meid üles ei aetud, ärkasime ise. Siin on põhiline asi ootamine, peale esimest praktilist tööd (kollakitlite jaoks oli see biokeemia) olime umbes 2 tundi ajakavast maas. Biokeemias oli see mädarõika peroksüdaasi asi, mis oli tuttav. Midagi ma tegin. Aa, Rio Cuarto ülikooli juures siiberdasid koguaeg ringi mingid poolkodutud koerad. Mikrobioloogia oli jube, mingi hetk ma ei saanud enam aru mida ma tegema pean ja siis ma ei teinudki enam midagi. Lõunaks saime suure burgeritaolise asja. Taimefüssis lõikasime mitte-nii-antiiksete vahenditega endale preparaate, zooloogias lahkasime karpe (3tk, bivalvia, läbimõõt 10cm). See oli üsna ilge aga midagi suutsin seal õigesti teha. Dinner with teachers jäi ära mingi söögiprobleemi tõttu. Dinat ja Tiitu nägime põgusalt sellegipoolest. Üks leedu observer - Paulis ütles mulle tere. Ma arvasin, et see on mingi nali aga siis ta tervitas veel. Selgus, et ta oskas üsna hästi eesti keelt rääkida. Tubli inimene ja Dmitri Teperiku sõber. Kai ehmus veidi kui kuulis mind mingi mehega eesti keeles rääkimas. Läksime bussiga tagasi Embalse'sse, ma isegi magasin vahepeal. Õhtueine oli üsna rikkalik, supp mis oli nagu hernesupp ilma hernesteta ja hiigelkana salatiga. Minu kana küljes oli tükk selgroogu ja ta oli üsna roosa. ÖÄK.
Majakeses arvasin Maarja OHOO hüüatuse peale, et vannitoas on leke. Tegelikult oli meile tekkinud vannikardin. Pesin ja piinasin end külmaga. Kohalik vesi on mingi imelik, šampoon ei lähe vahtu. Carolina tuli ~2.30 öösel ja kolistas uksega. Tegelikult olime selle ekstra lukust lahti jätnud. Labcoati saab kanda mesilasi vaadates;)
12. juuli
Ilmselt parim päev siiani, hakkan vaikselt kohanema ja pole nii unine. Muud inimesed seevastu hakkavad tukkuma jääma, eriti Aasia päritoluga. Matthew oligi tõbiseks jäänud ja meiega mäge vallutama ei tulnud. Hommikusöök oli tavaline selle vahega, et ma sain teed. Nüüd valges oli näha kui ilusad järved hotelli ümbruses on ja et pügatud kiri heki peal on HOTEL nr 4. Kogusin teel mäe juurde märkimisväärse koguse floorat oma kotti (ka tillandsia, elektrist toituva taime). Teel mäkke (üle 100m mägi lehmakakaga) rääkisin põhiliselt soomlase, Henriga. Üks pikem võõramaalane (Tšehhist?) aitas mul ühe plaatanivilja kätte saada. Metsa all oli nii palju põnevaid asju - mürgised tomatid, kaktused, seebralill jne. Õhtul peaks laskma Carol sildid juurde teha mis on mis, kuigi ilmselt ta ise ka kõike ei tea. Talle meeldib mikrobioloogia ja geneetika. Lõuna ajal liitus meiega Crispian, keda kõik pidasid horvaadiks või rumeenlaseks. Tegelikult - vihjena- neil on tea time. Crispian on britt. Ta ütles, et minu juuksed on ka mingit liiki blond (?!). Üks Argentiina tiimi liige tuli aasima, et näe tüüp otsib heledaid tüdrukuid. Me õpetasime talle mõne sõna eesti keelt (:"Tere, ilus tüdruk."), tema meile seda kuidas inglise keel tegelikult käib. Mul oli väga vintske lihatükk salatiga. Mingi hetk püüdis ta hoolimata minu viginast siiski seda nüri noaga lõigata aga tal ei õnnestunud see oluliselt paremini kui minul. Peale lõunat lebotasime veidi trepil ja siis läksime bussiga mingi jõe äärde. Punapäine inglane oskass oma rägbipalli vette saada ning Crispian ja üks hiina (?) poiss läksid seda ära tooma. Eelmine kord ujus pall ise kaldale. Õnneks vesi ei olnud üle põlve sügav ega ka tapvalt külm. Lahkasin üht plaatanimuna ja sellest jäi lähedal olnud filmimehe lindile Maarja hääl:"See on ju mingi harilik põhk, laseme jalga."
Edasi läksime mingisse Saksa-teemalisse linnakesse, kust ostsin 4 kipakat küpsist /alfajores/ (3 peesot) ja lataka jäätise (2.50). See on esimene jäätis, mille ma ära viskasin. Alumine - piparmündiga osa oli lihtsalt nii vänge, et ma võinuks igavesti piparmündivärskust õhata. Bussis oli silt, et vetsus on kooleraoht. Pildistasin autosid. Homme on teooriatest (5 tundi). Party jäi igatahes vahele täna. Teised õppisid veidi hispaania keelt. Caro on täna väsinud ja tülpinud. Meil on gaasiga radiaator - radiaatori sees on tuli!. Caro ärkas hommikul varem ja kolistas radikat parandada. Õhtul istusid meie lauas turkmenistani "lambamüüjad".
13. juuli
Magada ei saanud normaalselt, sest kõigil peale minu oli nina kinni. Caro norskas nagu traktor ja ta telefon kooles häälekalt. Hommikusöök tavaline, teed ei saanud. Iirlased said maisihelbeid. Siis sõitsime bussiga ühte kohalikku koolimajja, minu koht oli ühes algklassi ruumis taga nurgas. Töö A osa polnud väga hull aga bingolotomeetodit sai ikka liiga palju kasutatud. Peldikud on siin originaalsed. Ootasin õues teisi, jagasin šokolaadi ja passisin päikse käes. Lõunale minnes jättis meie tiim oma asjad bussi. Pärast selgus, et buss sõitis ära. Õnneks sai Carolina meie asjad umbes poole tunniga kätte (arvuti, pastakas jm laenati selle ajaga igaks juhuks kuskilt kokku). Söögiks oli pizza moodi kook ja mingi lihakäntsakas + kartuli-kaalika(?) püree. Vesi on jook. iirlased ajasid omavahel mingit vasakule juttu. Jalutasime kooli tahasi B testi tegema. Teel nägin palju hobuseid ja 3inimese jalgrattaid. B test oli märksa tüütum kuna seal oli lisaks valikvastustele ka muud asja. Üks taiwanlane köhis vahetpidamata. Lõpuks ometi oli kõik läbi ja koridoris kõlas vabanenud möla. Läksime tagasi, et oodata dinnerit õpetajatega. Giidid tegelesid liikluskorraldusega, et kogu 200ne kari üle tee saaks. Peale pikka ootamist (ja mõneminutist pildistamist Caro valve alt väljas) tulid 3 bussiga õpetajad. Meid, õpilasi on 6 bussi (enne oli 4). Tiit ja Dina rääkisid, et ka nende elu oli tõlkimise tõttu üsna piin olnud, et nende toit on ka ilge (nanduliha) ja töö poole ööni. B testis olnud väljend (arvatavasti ongi see nii) autoriks oligi Tiit, see poldki lohkutõmbamiseks vaid pigem niisiis pettus. Ehee. Te arvasite, et ma ei küsi teilt seda? Dina oli ka kuskile hüüumärgi teinud. Biokeemia oli meil suht halvasti läinud, mul pold seal üldse punkte, tegelt mõni oleks pidanud olema. Zooloogia oli meie rühma parim mul, muu oli niruvõitu. Keskmine oli 58p (100st?) , nagu Kail, Eva sai 66, mina 42 ja Maarja 44. Rekord oli mingi 106, hämmastav. Pärast rääkis Eva veel joogast, chi'st, nõidadest, ning tegi oma lemmikettekandjaga pilti. Edasi tuli peale mõningast passimist party ehk bioloogide disko. Kummalist Argentiina muusikat ja crazy frogi, kummalist ringtantsu, kongat ja lihtsalt väänlemist. Aeg-ajalt läks mõni õhupall puruks. Maarja ja Eva osutusid täitsa peoloomadeks. Crispian vedas minugi tantsima, mis on täiesti märkimisväärne saavutus siiski (see pole kellelgi juba mitu aastat õnnestunud vist).
Maarja (kell 24.30):"Ma pole elu sees nii sita muusika järgi tantsinud."
"Tähtis on pikkus, hingeõhk ja nahavärv." (tantsis halva hingeõhuga belglasega)
See vesi, mida Crispian pakkus polnudki niiväga vesi, vaene mees vajab homme aspiriini. Maarja omab kahtlast Eesti-Iiri aktsenti jälle.
Kai:"Ma arvasin, et bioloogide peol ei ole alkoholi."
14. juuli
Eva:"Õnnelik olemine ei ole mu isiklik eralõbu."
Ärkame enne õiget aega, öö tavapärane. Hommik tavapärane, teed sai. Crispian olevat mingitele student guides'i tädidele sülle kukkunud ja ära magama viidud. Gaucho day osutus meie mõttetuimaks ürituseks läbi aegade. Täna oli selline Eesti-talveilm, pilves ja jube. Õues küpsesid nülitud elukad varraste otsas. Eva ja Maarja leidsid selle olevat üpris jälgi. Sees ootasime koos "õpetajatega", tulemused olid ümber vaadatud! Minu 0-st oli saanud 25, muid asju oli vähem tõstetud, kokku oli 74p. Teistel oli ~89 ringis. Mul on endiselt kõige nirum tulemus. Aaga noh, mahun siiski üldarvestuses kuhugi keskmiste alumisse otsa. Test A eest olin saanud 41p (Eva 55). Meile etendati kohalikke tantse, mis olid üldiselt enamuses aeglased ja meenutasid kohati Eesti rahvatantse. Käesuretamisasend oli põhiline ja katuse toetuspost varjas vaadet. Küsisime Tiidu autogrammi tema Mulita Newsi pildi juurde. Tema ja Dina jagasid oma jubinaid rõõmsasti meiega. Eva sai jurtakujulise mütsi, Maarja korvikese, Kai Mehhiko pastaka-võtmehoidja, mina Moldaavia vaasi, mille mähkisin Eesti-salli sisse. Toiduks anti hullus koguses liha. Mul oli taldrikus lambakints ja mingisugune roie. Peagi rändasid need kilekotti, mille Tiit ülikooli hulkuvate koerte jaoks tekitas. Vetsujärjekorrad olid seal pikad. Pärast sööki läksime vaatasime mingit kahtlast hobuserodeot. Hobune seoti posti külge, aeti närvi, pandi talle inimene selga (ilma sadulata) ja lasti elukas jooksma. 12 sek pidi seljas püsima. Umbes 4p.m. sai hobusevärk otsa, pidime tunni väljas ootama sest mõned bussijuhid olid bussidega ula peale läinud. Pärast saime tund aega veel bussis ka oodata (ja buss ei väljunud enne ettenähtud aega). Bussil olid kardinad ette tõmmatud ja üks tool totaalselt lapiti. Hm? Bussis jagas Eva meiega teadmisi oma elu- ja õnnefilosoofiast, nii et seekord ma ei maganudki. Õhtusöögi (kõrvitsasupp, evil makaronid, mandariinid mida sai teistelt laudadelt pihta panna) ajal jagasin nänni iirlastele, kuveidi tüdrukutele ja neile, kes mulle mingit värki andsid (lehvik indoneeslastelt, saksa pastakas). Hommik: Crispian sai kalendri ja õllekapa, Harriet kalendri, sest ta juhtus õigel ajal õiges kohas olema. Kui me Crispianilt küsisime, kuidas ta end tunneb, piidles ta meid mõne hetke oma liiga pikkade ripsmete vahelt ja ütles :"Fine." See ei kõlanud usutavalt. Eilse kohal on ta enda õnneks blank.
1 buss oli katki ja üks giid haige -> vaja arsti juurde viia. Peale õhtusööki said mõned inimesed temaatilisi auhindu (parimad jalkamängijad brasiillased, parim laulja Harriet, kes sellepeale pidi esitama ühe pika ja jubeda laulu, suurim tüdrukutega lobiseja ja aktivist Sergio /vene päritolu student guide/, tugevaima aktsendi auhind Indiale). Siis tuli jälle pidu, meie Kaiga lahkusime peagi. Crispian olevat korraks välja ilmunud Evaga tantsima. Me arvasime, et ta on diskvalifitseeritud. Majas proovisin pidulikke riideid selga ja seisin minuti õues. Loodetavasti homme õues seisma ei pea. Siis tuli järgmine ooper - dusiallkäik. Kai ütles, et olukord on kahtlane. Oligi. Keskmine kraan, millest sai duši peale keerata tuli ära ja august purskas vett. Lootsin siis vanni peale, vannikorgi asemel kasutasin sokkidest ja kruusist konstruktsiooni.Aa sis veel et... külm oli aga toimis. Pärast tuli Carolina ja tegi dušiga midagi nii, et vett tuli ka sealt kust peaks. Siis teatas ta, et peame kohvrid pakkima et homme Rio Cuartosse minna. Carolina öösärk oli jälle (3. korda) Maarja voodisse topitud. Andsime talle üle kingitused (Maarja Kaile:"Mine pese pastakas puhtaks, see on moosine."). See tõi talle kohe pisarad silma. Pärast ta seletas mida Juanes'e laul La Camisa Negra endast kujutab. Minu pleier ei võta Argentiina jaamu välja. Huvitav, kas matkaklubi on juba Skoones käinud? Järgmine aasta peaks korraldama rattamatka. Mööda Põhja-Eesti (pank)rannikut näiteks. Mina jään nüüd magama. Eesti kell 7.38, meil 1.38.
P.S. Maarja arvab, et neil peokorraldajatel on ainult 1 laulude CD. Kahtlase rütmiga lood võtavad läbi.
15. juuli
Kai:"Ei ole olemas halba aega, on vale ajavöönd."(7.15 õhtul, kui autod on bussi ette parkinud ja ära ei saa.)
Nagu ikka käib siin kõik Argentiina ajas, ehk ajagraafikust kinni ei peeta. Vähemalt täna sai kaua magada - väljas oli juba valge, kui ärkasime. Hommikusöögile ei läinud vist keegi. Mis siis veel? Eval oli eile oma kelneriga deit. Tüüp on 5 päevaga inglise keele selgeks saanud. Kui bussiga ära sõitsime, jälitas ta meid motikaga veidi maad. Eile õhtul oli jälle pidu. Private schooli inglased teenisid minu silmis originaalsuse eest plusspunkte - nad olid Crispiani pudelisse soola pannud, nii et Crispian ei olnud eriti purjus, ainult veidi tige.
Tänasest siis: lõunalauast sai õunu pihta panna. Nämma. Peale seda lahkusime bussiga Rio Cuartosse, "Viejo Mercado" angaari. Hotelli meid vahepeal ei viidud. Tseremoonia oli nagu ikka, õnneks külm ei olnud. Pidime sealt eest läbi kõndima jne. Maarja ja Eva said pronksmedali, samuti Crispian. Ülejäänud inglased said hõbeda, iirlastest Mike pronksi. Kullaomanikud olid eranditult Aasia päritolu. Mina olen üldarvestuses 148, Kai 141. Moyra jäi napilt medalita. Pärast tegime veel lippude juures pilti, kõlaritest öeldi, et lipud on ülikooli vara ja neid ei tohi kaasa võtta. Lipud olid võrkjast materjalist. Seekord oli ka tantsushow ägedam. Peale medalite jagamist hakkasid kõik püsti tõusma, et ära minna aga siis näidati veel tantsushowd ja videot olümpiaadilistest. Selgus, et ~20 autot oli meie bussile ette pargitud. Öeldi, et võtke oma kohver ja minge jalgsi hotelli. Keegi ei suvatsenud minna. Lõpuks läksime hoopis bussiga AATRACi, farewell dinnerile. Liha on öka. Eva sai seal kolmandat korda samasugust toitu (salat, oliiv, mais), teistele oli eelroaks singiviilud ja soolane ananassilõik. Ma sõin 1 singiviilu, teised nägid välja ja maitsesid nagu toores liha. Pearoog polnud eriti parem, liha ja kartulipallikesed, magustoiduks jälle jäätis. Enne sööki jõudsin riided vahetada - miniseelik ->matkapüksid. 2 korda tunditi mulle vetsu, need ei käinud lukus aga inimesed võiks aru saada, et kui vetsus on järjekord, on see vetsujärjekord. Vene tüdrukul oli paha, ta istus tooliga kraanikausi kõrval. Peale sööki jagati väikseid oonüksist mulita'sid. Miskipärast üritati meid, eestlasi vahele jätta. Siis toimus pidu. Kohalikud seadused nähtavasti ei keela alaealistele alkoholi anda. Õpetajad lahkusid suht alguses, mina jäin kuskile ripakile.
Kell 2 öösel pidime hakkama Cordobasse sõitma. Hotellis saime olla vaid 20 min (Maarja ja Eva käisid duši all). Siis loksusime bussis. Millegipärast võtsime osa seltskonda peale ka Opera hotellist, kuigi oleks võind Crillonist /meie hotell/ rohkem võtta hoopis.
16. juuli tegelt, juba
Ma ei salli bussis magamist. Jõudsime pimedas lennujaama ja tukkusime seal istudes (maas) edasi. Peagi jõudis ka teine bussitäis pärale (need kes hakkasid kell 5 tulema). Lend lükati paar tundi edasi, kuna väljas oli udu. See 2 cm, mis siin talvel sajab, otsustas täna õhus hõljuda. Lõpuks saime Buenos Airesesse ega jäänud Iguasu lennukist (sama millega tulime tegelt) maha. Vihma sadas ja pidime ka meeskonnavahetuse tõttu ootama. Seetõttu saime firma kulul lõunasööki (liha, kartulipuder, porgandipuder, jook). Lennukis saab samu võileibu ja viimasel ajal mahla asemel naftamorssi. Olen "Frankensteiniga" juba 74. leheküljel. Lennujaamas mängisime vaibal lesides belglaste antud kaarte (kõhuli) ja õpetasime slovakk Juraj'le potikat. Mina kaotasin pidevalt :). Ta teadis Triin Tekkot muuseas. Ja kui maa peal on pilves vihmailm, siis pilvede kohal on väga ilus. Praegu paistab all miski lainesäbrut meenutav muster pilvedest. Peaks magama, pole ammu maganud. Pagasiriiulist tilkus Tiidule vett peale. Teate ju, mis lennukis pudelitega juhtub?
Esimese peatüki lõpp
PEATÜKK 2: IGUAÇU
16. juuli, jätkuvalt
17.54 maandume. Enne seda võib lennukist näha vihmametsajupikesi, mis on põldude vahele pressitud. Lennujaamamuru sees kasvavad lilled. Õhk on nagu troopikamajas, hekk õitseb, mets vohab, tee ääres on erosioonivaalude musternäidised. Rohkem nii, nagu arvasin. Guide's name is Anderson, läheme Brasiilia poolele. Väike valge buss viis meid 2 minutiga suure peale. Passikontroll, kahju et juba pimedaks läheb.
Neljatärnihotell! Rafain palace. Juba paremaks kisub. Jagan tuba nr 366 Kai'ga. Väljas on bassein, kuid ujumismõtte realiseerimiseni jõuan 5 minutit enne kümmet õhtul, kui bassein suletakse. Ei jõua. Söök oli väga hea, vahelduseks lihale kõiksugu puuvilju, lillkapsast, brokolit, tomatit ja taimetoitu.Tiit rääkis, kuidas geko löödi kärbsepiitsaga maha. Siin on vaaraosipelgad ja ämblikud ning high-tech dušš (sätid vett ja mingi hetk lülitub ise duši peale täiesti suvaliselt). Kai püüab wifit leida. Päeval suhtus ta üsna paranoiliselt kohvrite kadumise võimalusse, praegu on lihtsalt õnnetu ja helistas koju. Eva ja Maarja käisid väljas ja tõid mulle mingi palmivärgi, mis näeb välja nagu hambad nööril. Mina töllerdasin pimedas aias. Öösel käisin netis ja kirjutasin foorumisse.
17. juuli
Tahaks igast Tiidu lolle nalju kirja panna, aga need ei jää meelde. Öösel oli vastik jalakramp, aga muidu on siin hea. Brasiilia talv 20-25C. 1 turbiin Itaipu elektrijaamas kataks terve Eesti vajaduse. Vaatasime mingit reklaamfilmi laulva kivi elekrtijaamast kui ühest modernsest maailmaimest. Seal tammi juures oli aed, kus üle 15a töötanud töötajatel oli oma puu. Kuna sõitsime bussiga tiiru ka tammi mööda, "käisime" ära ka Paraguays. Jalutasime 1,2km, vaatame Iguasu jugasid, kus praegusel aastaajal on vähe vett... aga ikka on. Rohkelt postkaardivaateid ja tõdemus, et lähistroopilisest metsast pole suurt miskit piistu panna. Fotografeerime liblikaid, aku hakkab tühjaks (sai) ja mälukaart täis saama. 52 pildi jaoks on veel ruumi, avastan päeva lõpuks. Buenos Airesest vist pilte ei tule... ma ei armasta endiselt linnu, nii et pole viga. Peale Itaiput valime 9km rahvuspargituuri (45 dollarit! pärast selgub isegi, et 58. Ühisraha hakkab otsa lõppema). Siinses metsas on ikka talv, ainult mingid punased verepisara-lilled suvatsevad õitseda. Teised leidsid raipe, mis minumeelest opossumi moodi on. Igatahes mitte tontkandlane. Jugade ümbrus oli täis pika koonuga peasukaru sugulasi, kuaatisid. Meil kästi toit bussi jätta. Looduspargis leidsime veel korallmao. Esmapilgul paistis see mürgine, kuid anatoomiliselt... väikse suuga elukas surnud. Tegelikult oli vägagi elus. Latakas sinine liblikas mõni maa edasi ei olnud. Ja mingi hetk hammustas mind sääsk... malaaria? Korjasin tee äärest metsikuid apelsine ja lõikusin neid... sissetoodud liik. Muide pargi esimene käsk oli umbes nagu don't harm local flora. Igatahes maitse oli midagi greibilaadset ja sugugi mitte nii söödamatu, nagu giid Andre rääkis. Tegelikult sain ma ka metsast üllatava koguse igasugust tavaari korjatud (punased nublakad - neid ei osanud isegi giid määrata, raamatus polevat). Midagi pesupähkli laadset ja kookospähkli sugulast - väiksed mustad mammud, määrisid mu käe lillaks. Nii et ma olin määrdunud ja kleepuv. Miski sort väiksemat bambust kõlbas süüa. Viimased kilomeetrid sõitsime (elektri?) ATV kärus, sest kiireks läks. Siis vaatasime tornist - mina nägin üht jäälindu (kuningkalur) ja haigrut.
Edasi tuli laevasõit. Meie, taani õpilased ja 6 taani pensionäri kobisid laevale ja küsimuse peale kes tahab kajakiga sõita tõusis esialgu 3 kätt. Pärast jäi 3 kes ei tahtnud :) Siis saime natuke süüa (guaraana jook KUATI, õun, banaanike, võileib) ja paat tegi Parana jõel paar kiiremat kaart. Argentiinapoolsel kaldal lösutas kaiman, suutsin oma fotokast veel paar kaadrit meelitada. Varsti kobisime kajakk-kummipaatidesse. Mina olin Kai'ga, kes on meie seltskonna pikim inimene. Tagumik sai kohe märjaks, sest põhjas olid augud, mis pididki seal olema. Õnneks oli vesi soe. Minu ja Kai koostöö aerutamisel hakkas ka lõpuks sujuma, kuigi alguses vänderdasime me päris palju, ei saanud ühtlast rütmi ja meil olid ka erinevad aerud. Jõgi oli läbipaistev ja umbes meetrisügavune. Peale madalikku mõnisada meetrit eemal korjati meid jälle paadile ja viidi kaldale. Maarja ja Eva omasid vahetusriideid - veab. Vahetati meestevetsus, kus elasid mesilased pissuaaris ja lambi sees. Seal põles lamp vähemalt. Kui Dina teatas kui külm tal on, ütles Tiit et tulgu pangu end tema sooja käsivarre vastu. Siis ta rääkis kuidas ta mingi südame löögisageduse mõõtja puruks hingas ja et ta tunneb end kahtlaselt kui peab naiste pesu (Dina bikiinid) enda kotis vedama. Teel käulaga läbi öise džungli üritas ta meid hirmutada puude otsast alla viskuvate madudega, mina omakorda nahkhiirtega. /Tiidu blondi juust peaksid need džunglielukad ju ometi armastama/. Ahve me ei näinudki, "salu"-tuukanit nägin vaid siluetina taeva taustal. Bussis oli märja tagumikuga imelik istuda, veel lõbusam aga hotelli minna.
Peale õhtusööki (2 päristoidu ning 1 puuvija-tordiring, mitte vastupidi), läksim ma ujuma. Kedagi teist ei tõmmanud külma vette. Nii ma siis laiutasin üksi terves külmas basseinis tumeda lõunamaise taeva all. Ilma prillideta nägin ma ainult üht tähte /huvitav mida?/. Üksi ujumine pole ikka päris see... olgugi et Kai sealsamas lähedal läpakaga tegeles. Paarikümne minuti pärast läksin üles ja olin pool tundi sooja duši all. Siis läksin alla ja nurusin end Kai arvutisse foorumit lugema. Ei midagi uut. Aa kui me enne einet üleval raipe fotot uurisime, tõmbas Tiit mingi suvalise ukse koridoris lahti ja nentis:"On jah kapp." Ma peaks diktofoni kaasas kandma, et kõik killud peale saaks. Metsas muide olid liblikad, kes tegid hämmastavalt valju krõbisevat häält. 23:45 aga Eestis on juba minu sünnipäevapäev!
18. juuli, minu sünnipäevapäev
Tiit:"Ma tean mitut inimest, kes pole elusees suitsetanud ja on ikka ära surnud."
Maarja:"Vaata et viiruse sisse ei astu, muidu pead uuesti minema jalgu puhastama."
Sirgi:"Ma vaatan kunagi ÕSist järgi." (mis erinevus on public ja private schoolil)
Kai:"Tark raamat ei ole Campbell, tark raamat on see, kus on kommentaarid (st meie laused)."
Sententse varasemast:Eva :"Äkki tulevad mingid ahvid ja viivad mu koti ära!"
"Ma ei kavatse siin Brasiilias üldse midagi laadida!"
Maarja:" Keegi on Buenos Airese Londoni ja Tokyo vahele ära kaotanud." (valvelaua kellade järjekorrast).
Cataratas. Enne veel - teised laulsid mulle hommikusöögilauas sünnipäevalaulu ja kinkisid rahvuspargi kruusi. Siis kobisime bussi, et minna Cataratase rahvusparki Argentiinas. Pilet maksis jälle mõnusalt, homseks enam ühisraha pole. Mu fotoka akud on tühjad mis tühjad ja teised pole veel ära laadinud. Teine päev metsas - nägime erinevaid koski (Devil's Throat, Eva waterfalls), käisime metsas ja võsa vahel ning sõitsime minirongiga, mis oli tuubli täis. Argentiina poolel on rohkem koski, näha on ka kalu ja pääsukesi kes kose veepilves ringi lendavad. Veeseis on nii madal, et paadiga sõita ei saa. Mõne kuu eest oli veetase 2m kõrgem (ka sild-teerajad vee all), 1992 viis tulv kuradikurgu juurest tee ära. Selle massiivsed jäänused on siiani näha. Upper circuiti ja Lower circuiti vahepeal oskasime Tiiduga muu rahva silmist kaotada. Otsimise aegu leidsin juhuslikult mimoose näppides häbeliku mimoosi põõsa (voldib lehed kokku), tulles olin leidnud liaanina sama asja. Viljad olid tal ogalised nagu kaktus./Hea taskus kanda/. Siin on jube ilusad bambused. Ämma viigipuu on mürgine. Leidnud teised üles, sõid mõned midagi lõunaks. Mina ja Kai raadasime metsa kuni meid sealt välja kupatati. Tegin katset süüa veel üht metsikut apelsini aga see oli liiga hapu. Pärastlõunal käisime alumistel jugadel, enne lahkumist ostsin 5 peeso eest tuukani kuju. Uskumatu aga kõrvalletilt oleks saanud sama raha eest 2 kuju. Tuukanit me hommikul vilksamisis nägime, hiljem ka oranz-rohelist iguaani ja kuaatidest mõnel olid kõrvarõngad kõrvas. Bussis oli mul endiselt tõele vastav tunne, et nii kui ma silmad sulen, jään magama. Otsustati kas minna homme linnuparki või kivikaevandusse kuid lõpuks leiti et hea on hotelli jääda sest taanlased on väsinud. Käisime maailma suurimas (??) suveniiripoes. Muuhulgas oleks saanud sealt tohutuid ametüste jt kristalle täis kivirahne. Hinnad olid soolased, kuid mul pole niikuinii Brasiilia reaale. Hotellis käisin jälle pesemas, seekord ujuma ei läinud. Tiit tõi mulle tassi jaoks mullikile ja sünnipäevalilleks kolletanud kummipuulehe /tegelikult osa suurest sõrmlehikulehest hoopis/. Sain õnnitlussõnumi Stinalt ja teise Helenelt, Rasmuselt ning Paulilt. Ma armastan teid ka väga. Huvitav kas nad tegid midagi, et mu telefon täna võrgu vastu võttis? Iganes väga armas neist. Õhtusöögi ajal rääkis Tiit oma meditsiiniõudusjutte, tellis šampuse ja meelitas mind lõpuks ühe lonksu maitsma. Noojah. Ei ütleks, et midagi eriti head. Ülejäänud klaasitäie pidi ta ise ära jooma. Tordi ja toiduvalik polnud täna nii maitsev kui eile, kuid siiski hea. Magustoitude hulka oli siginenud kahtlane värk, mis kaugelt tundus nagu pohlad marinaadis aga tegelikult olid mingid tarretise kuulikesed. Õhtul vaatasin Kai ja Maarja fotosid ning mängisin Maarjaga valetamist. 00:06 Head ööd. Aken kinni, et seekord sääsed ei tuleks.
19. juuli, 3 lendu koduni.
Pühendan mõned read oma hotellitoale. Meil on suurte vuugivahedega plaatidest põrand nagu Rio Terceros, peldik (ok ilus WC) mis teeb veel mitu minutit peale vee tõmbamist luksuvat-kõõksuvat häält ja lüliti, mis kustutab kõik tuled. Rõdu, kust tulevad sääsed (aga avaneb kena vaade aiale), lülitid 'abajur' ja 'luz' tähendasid mingeid lampe, me ei saanudki teada, mida 'liga' tegi. Lülitid olid öökapi küljes nagu kahtlane juhtpult. Täna ärkasin veidi enne kaheksat, hommikul vaadati veel pilte ja siis bussiga üle piiri ning lennujaama. Lennujaamas oli suveniiripood ja üks üsna nunnu ornament jäi sealt mulle meelde. Katsun joonistada. Stjuuardess käib ja plõksutab mingit värki, mis on õhuvärskendaja/hais.
PEATÜKK 3: BUENOS AIRES
Kai:"Nii, ma teen natuke juustu."(ajas kingad jalast ära).
Kai ema:"Bioloogid on vist enam-vähem ühte nägu kui pikkus välja arvata. (Kai üritas talle seletada, kes mina olen).
Kui Kail on elektrit vaja, lõhub ta kogu korteri laiali. Lennujaamas oli mingi kala, et taanlastel, kes nüüd meist eralduvad ja koju lähevad ei olnud autojuhti vastu tulnud. Meie hotell on de las Luces ja kolme tärniga. Tuba 606 - vaade aknast - sein. Meie toast läheb uks kõrvaltuppa (kinni).
Kai:"See tuli koos seinaga praegult ära."(pistiku kohta, üritab läpakat laadida).
Õhtusöögi (ja edaspidiste söökide) eest pidime ise hoolitsema. Laenasin 20 peesot Evale. Ostsin jäätise, šokolaadi ja küpsiseid.
Kai:"Nõme hotell on, peaks ütlema."
Töllerdasime kella 18-21 õues ringi, Eva vedas meid erinevatesse ehte jm poodidesse. Homme läheme City tourile /nagu üks õige turist kunagi/. Muide kohalikele lähevad blondid peale - vilistati, üks tüüp ütles Evale :"Beautiful!" Aru ma ei näe, miks me ei võiks koju minna. Suhtkoht mõttetu paik. Iguasus ma lõin verd täis sääse lakke laiaks (Kai:"Uskumatu, et sa seda tegid, maisaa.") Siinsed sääsed teevad eriti hästi punetavaid kuplasid. (Kai:"Sa tahad kindlalt juba magama jääda vä? Sa oled nõme ju.")
Eva:"Miks on Campbell öökapiraamat? Kui esimese lehekülje lahti võtad, jääd kohe magama."
See Tiidu silmavärk paistab olevat nakkav, Dina tundis end hommikul imelikult.
Kai:"Appi kui väike voodi siin on."
20. juuli. City tour ja pankrot.
Hommikusöök oli saialine, nagu tavaks. Erandlikult oli saada kergelt naftamaitselist greibimahla. Meie giidi nimi on Natalia. Mind ajab pidevalt aevastama. Tüütu. Kail oli kurk valus, nii et andsin Eesti rätiku talle. Toa võtme küljes on veel 3 korda suurem numbrilipik kui eelmisel /võimatu taskusse pista/. Ma löön oma pea koguaeg vastu bussi pakiriiulit ära. Kahtlane. Bussis on suht multikultuurne seltskond, kuid giidi põhiline keel on siiski hispaania. Põhiliselt näeme vaatamisväärsusi sõitva bussi aknast, peatusime vaid selleks et käia ühes kirikus, vaadata mõtetut jalkapoodi ja väikest värvilist vaest linnaosa /La Boca/. Praegu jaotab mingi fotograaf montaaze kus meie pead on paigutatud tangotantsijate kehade külge. 10 peesot. /Väga Paint/. Seal linnaosas vahetasin oma viimase raha peesodeks, pankrot nihkus veidi eemale - saan vähemalt järgmise ekskursiooni eest maksta ja kui veab siis süüa osta. Möödusime lehmapeaga sildist "Siga la vaca". Lõuna-Ameerika ainuke vene kirik on Buenos Aireses (muide siin on halb õhk, üldse mitte nii bueno).
Tänaõhtused tsitaadid:
Maarja ja Kai :"Searchy performing surgery."(pildiseeria sellest kuidas ma avokaadot lahkan).
K:"Siin on internetiga kitsas nagu ma kirjutasin eile."
M:"Siin on väike Internet."
K:"See lehm nägi nii pull välja."
S:"Issand missugune kael. Ma näen üks paras koolera välja."
M:"Ta räägib nii vaikselt, et tahaks talle nagu kõrva kurku toppida."
S:"Kirjas ei tohi jubinne saata."
K:"Pane paber ümber."
M:"Kleebi mark peale." (mälukaardist käib jutt)
E:"Ma tahaks minna geiklubisse, ma ei suuda neid mehi rohkem taluda.
M:"Tihti ärkad üles, et paberit kokku voltida?"
K:"Ei, ma ei ärka üles."
E:"Viina peab jooma." (hambavalu)
M:"Kõht on ka raske, aga pead on raskem püsti hoida kui kõhtu."
T:"Sul on hea julge sõita, tabletid kaasas."
E:"Te kutsute mind agaroosiks, täitsa hullud lapsed!"
?:"How much is the taxi to the closest gay club?"
K:"Ei no mingi kopiprobleem tekkis jah." (9 paari niiskeid sokke, 19 tundi lendu).
Lahkusime bussist kuskil mitte-hotelli-juures, nii et ma ei saanud aru kus me oleme. Tiit helistas automaadist eesti konsulile. Kuna teised said aru, kus oleme, siis jälitasin neid. Lahkusime Tiidu ja Dina seltskonnast ja peagi eraldus ka Eva, et läbi elada blondi tüdruku seiklusi suures linnas (suvakad tulevad rääkima, vilistama, autojuhid pistavad vöötraja juures pea aknast välja, kui metroos parasjagu pileteid ei müüda lubatakse ilma, taksojuht pakub ise küüti. Tasuta. Ja teeb veel lõuna välja. Nii Eva käiski kunstimuuseumis. Ja kirikutes, seal mehed jätsid ta rahule). Ülejäänutega käisime Supermercados (umbes nagu säästukas, kus müüjaks aasialased ja letilint müügikaupa täis laotud). Puuviljaleti onklile seletasin lõpuks eesti keeles, mida ma tahan (2 banaani, 3 apelsini), meie hispaania keel on võrdselt halb. Siis viisime asjad hotelli, sõime /lõikasin jogurti kuubikuteks ja sõin noaga, välismaalastel on piimatoodetest oma arusaam/ ja võtsime ette pikema tuuri. Palju tänavaid, inimesi ja sudu. Algul oli täiesti jube. Kõik tunglesid, lärmasid, suitsetasid, kiirustasid ja jagasid pabereid. Prahijagajad on siin eriti levinud. Kuidas nad saavad siin elada? Muide paistab, et igal siinsel presidendil on oma monument.
Ja Mayo väljakul algas kell 15 päeval emade mälestusmeeleavaldus. Iganädalane. Nad mälestasid oma militaarrežiimi (1976-83) ajal hukkunud lapsi. Seal oli palju politseinikke, aga nad olid teisel pool aeda. Mulle endiselt suured linnad ei meeldi, siin elada küll ei tahaks. Hiljem ostsin emale ja Elisele kõrvarõngad, endale UFOpealuuga rinnamärgi ja india poest viiruki. Müüja küsis, kas ma tõesti tahan ainult üht karpi. Nojah, tahtsin. Tõtt-öelda ma ei saanudki teada, mis ülemistel riiulitel oli. Mingil tänaval piraka vabadusesammas-obeliski juures graveeris üks mees metallist mate-tasse. Juures oli silt 5$. Uskumatu, aga küsisin järgi - nii oligi. Tops 5, kõrs (bombilla) 3, graveerimine niisama. Valisime siis endale topsid välja ja lasksime nimed peale toksida /Kai lasi Argentiina ka kirjutada, kuna tal on nii lühike nimi/. Tänaval on tavaline (nahast kattega) topsi hind ~18-26$, uhkematel rohkem, kõrvitsatel veidi vähem. Loodetavasti pole tegu mingi trikiga. Siis käisime lemmikloomapoes. 5$ eest oleks saanud alasti konna või aksolotli. Pisike lhasa apso ja veel mõni muu kutsikas oli puuris. Linnud olid hästi ilusad. Õhtupoole jalutasime veel ringi, otsisime turistiinfot aga see oli kinni. Täna oli hirmus soe päev, kohalikud käisid kohusetundlikult jopedes, meie - õhukeste pluusidega. Normaalne. Täna on juba neljapäev ja pühapäeval saab koju. Õhtul - mingi hetk ilmus Eva välja aga enne jõudsin mina noaga julmalt opereerida avokaadot ja Kai sellest toreda-jabura pildiseeria teha.
Pärast avastasin veel potsiku triki. See määris käsi. Mingi oksiid või midagi. Pesin ta seebiga puhtaks. Tükk aega hiljem proovisin kui hästi see mul otsaees tasakaalus püsib ja sain laubale toreda tumehalli rõnga. Muidugi olin pestes ülemisele servale vähe tähelepanu osutanud. Mängisime dzinni nimelist kaardimängu. Maarja võitis. Siis otsustasid nad Evaga, et võiks magama minna. Mina pakkisin oma kohvrit ümber nii, et Kai asjad ka sinna mahuks, Kai aga riputas oma 10 paari pestud sokke riidepuude ja riidepuutoru külge kuivama. Minu agitatsioonil ehitas ta 3 riidepuust konstruktsiooni ja riputas selle teleka varre külge, konditsioneeri ette. Tiit käskis meil oma Eesti-pluusid lennukisse selga panna... on oodata mingit vastuvõttu? Duši veereguleerimissüsteem on imelik ja muidugi ma suutsin kingad kohvrisse pakkida, kuigi tahan need lennukis jalga panna.
21. juuli
Kai:"Maitseb nagu vesi. Jätkuvalt. Ükskõik millega seda süüa."(talle anti pudelivee juurde kõrs).
"Tead mis on veel eelis, kui oled pikk? Juustud saab kaugemale panna."
Kaile ei meeldi ärgata külmas toas. Muidu oli hommik nagu ikka, täna ma ei kippunud vist valel korrusel liftist väljuma (?) kui see vahepeal seisma jäi. Kui me sööma jõudsime, olid Tiit ja Dina juba seal läpakatega mässamas. Täna lisasin oma menüüsse mingi kohaliku kondenspiima (dulce leche näeb välja nagu pähklivõi ja maitseb nagu karamellikissell) ning apelsinimahla jäänused ehk põhja vajuva plöga. Kell 9 olime all fuajees ootamas paadireisi, mille eest sai 70 peesot maksta. Giid saabus täpselt, veidi gay-looking Leonardo. Vudisime tema järel bussi, mis oli eilse koopia ainult siniste ebamugavate istmetega. Ma järjekordselt kippusin tukkuma. Me sõitsime turistide rongiga ja sel hetkel koitis mulle, et kõik läheb metsa. Igaks juhuks kustutasin kõiksugused ootused eelseisva suhtes. Jah, siis meid viidi rikaste linnaosasse, käsitööpoodi ja lubati minna pooleldi renoveeritavasse San Isidori katedraali. Seal kohas ma kuulsin papagoisid palmi sees kriiskamas aga pildile ei saanud.
Laev, millega pidime Parana jõe deltas sõitma, osutus kohvikuks. Jões oli palju uppunud laevu. Siin nähtavasti ei viitsi keegi nende vanade vrakkidega miskit peale hakata. Jõesaartel asuv asundus osutus järjekordselt rikaste linnaosaks. Saared olid suured, nii et asi meenutas pigem jõgederohket maad kui maarohket jõge. Neil pidavat siin olema poe, bussi, kooli ja isegi kirikupaat. No ma ei tea. Siin pole küll midagi pildistada. Ma tahan hoopis pilti vaestelinnaosast kus on väiksed majakarbid tihedalt üksteise kukil. Lühike paaditiir lõppes, kõik inimesed tegid kohustuslikult head nägu ja läksid mööda linna laiali. Käisime hotellist läbi ja sättisime end ise endale meelelahutust otsima. Meil tuli see märksa paremini välja. Eva eraldus jälle, mina Maarja ja Kai sõitsime metrooga (!) edasi ja käisime jaapani stiilis (pigem lohakas inglise) pargis, sain lõpuks papagoid pildile. Kasutan Maarja 16-st mälukaarti.
3 peeso eest saime sisse jaapani aeda, kus tegime võlts-jaapani fotosid. Seal on suur tiik, kus elavad koi'd. Peale seda läks Kai hotelli närvitsema, et kas ta eiletellitud takso ikka tuleb. Andsin talle oma teise metroopileti (70 sentaavot) ilmses usus hotelli tagasi jalutada. Võtame maarjaga ette kunstimuuseumid. Õpilastele on need siin tasuta. Esimene on moodsa kunsti muuseum MALBA. Ülakorrusel on Liechtensteini näitus (need koomiksimooodi pildid). Seal on üleval ka visandid, mõni neist triibulisel vihikulehel. Mulle täitsa meeldis. All oli igasugust kunsti, leidsin üles Frida Kahlo autoportree ahvi ja papagoiga. Diego Rivera pisike pildike oli teadmata asjaoludel seinapealt ära ja jäigi nägemata. Kohtasime Dinat ja Tiitu. Allkorrusel ostsin kaks postkaarti - muuseumide juures olevad poed on mõnikord päris põnevad. Üks on Markile selle eest, et ta arvas et "Frankensteini"on hea inglise keeles lugeda. Teine on Helenele.
Läksime teise muuseumi, väljas oli juba pime. See muuseum oli veelgi ülevaatlikum, muinas-ja antiikajast selliste tegijateni nagu Cezanne, Gauguin, Renoir, Picasso, Monet, Manet ja Modigliani. (Kunstiõpetaja läheks kadedusest roheliseks). Enne kui me päriselt moodsa kunstini jõudsime, pandi muuseum kinni ja 19.30 kupatati meid tänavale.
Seal kohtasime Raouli. Või tema meid, suur erinevus eksole. Ta on pärit kuskilt Tšiili piiri äärest ja tuli siia oma 5 vaba päeva veetma aga ta sõber on tööl ja tema üksi suures linnas. Ta vähemalt oskab kohalikku keelt. Ta veenis meid veel üht kultuurikeskust külastama. Seal oli moodne kunst ja kohati päris lahedaid asju: kleit-telgid, metall-luugid kust paistsid silmad, Pitufina pilt (Carolina hüüdnimi!) jne. Jätsime Raouli taieseid imetlema ja lahkusime vaikselt minema. Käisime ühes kirikus kohe seal kõrval, kus inimesed laulsid ilusasti. Siin maal on palju lastega emadest kerjuseid, milles asi? Saanud aru, et kirikus viibimine päädib mingisuguse kombetalitlusega, imbusime vaikselt minema.
Kõrval oli uhke müüriga piiratud sarkofaagidega surnuaed. Meie otsisime metrood. Käisin mingis juhuslikus poes (jälle asiaadid) ja ostsin pirnimahla, 2 õuna ja 3 apelsini. Asi kisub puhtalt puuviljatoitluseks ära. Käisin mööda tänavat ja rüüpasin pakist mahla. Metroos tahtis mingi kahtlane tüüp lonksu. Ma ei andnud. Andsin hoopis mingile moosekandile eesti sendi. Tea mis nägu ta teeb selle peale kui saab raha riigist, millest ta kuulnudki pole. Selle ajaga lonkisid kahtlased tolgused eemale. Meie Maarjaga sõitsime tuubil täis rongiga Cathedrali jaama ja koperdasime Mayo platsi äärest hotelli (100m). Kui me Maarjaga hotelli jõudsime, oli Kai juba Austraalia poole lahkunud. Minu voodis oli virn tema asju ja kiri, et palun mitte muljuda. Varsti tulid teised minu tuppa ja mängisime kaardimängu nimega sitaratas. Kella 23 paiku jätsime mängu pooleli ja teised sättisid end klubisse minema. Reedeõhtu ju ikkagi. Laenasin oma viimased 20$ Evale peorahaks. /Eva leidis peolt endale kolmanda Gastoni/.Nüüd mõni sõna hotellitoast - meil on kaart, mis käib seina sisse ja siis saab tulesid põlema panna. Konditsioneer, WC mille paberihoidja on täiesti ebanormaalse koha peal ja mille paberiservi koristaja kolmnurkseks voldib (imelik). Peldikul on 13x13 cm aken ka. Siis on veel voodi. See on hästi kõrge ja iga päev topib keegi lolli järjekindlusega tekid ja tekilinad servipidi madratsi ääre alla. Mulle ei meeldi taskus magada. Loodetavasti olen ma piisavalt kapsas, et peale 6tunnist ööund ka lennukis magada. Mobla pole päris normaalne, talle ei mõjunud sõit hästi. 01:02 öösel ... täna me hakkame koju minema.
22. juuli
Hommikul oli aega veidi üle, jalutasime linnas ja ma ostsin oma viimase raha eest pakitäie mate-teed kaasa. Siis läksime taksoga lennukile. Lennukitoit... öka. Ühe stjuuardi nimi oli A. Ventura.
23. juuli. KOJU!!!
Frankfurtis hakkasin ma turvaväravates piiksuma ja mind otsiti läbi. Olen ilge terrorist. Eestis tulid mulle vastu Maria, Helerin, Paul ja Tauno. Vedasid mu kohvrit. Pärast läksin ronima. Nii armas, minu jaoks oli laste vöö. Jaan õppis julgestama, mina olin katsejänes. Õhtul läksin Stroomi randa ujuma ja seal oli mingi pervert kes tahtis riietuskabiini trügida.
OMA KODU ON PARIM!!!
MATKA LÕPP
8. juuli
18.10 olime Saaremaa kohal. Matkaklubi omad peaks olema kuskil seal all. Lendutõus oli kiire ja lend ise väheraputav. Maarja ja Eva loevad mu kõrval, mõni magab. Õhtueineks klassikaline matkatoit - mingid makaronid.
Frankfurti lennujaam - hakkan raamatut lugema. Peame ~3 tundi passima enne 15, 5 tunnist lendu. Siin lähedal on India tiim. Dina (üks meie juhendajatest) haarab igalt poolt lõhnaõlide näidislipikuid - Tallinnas ja ka siin. Tiidu (meie boss) nina testib neid. Mingi teema oli veel Form nr 5ga, registreerimisvormiga kus peab olema kooli tempel ja direktori (teaduskooli oma) allkiri aga on hoopis kellegi IT inimese Ly Sõõrdi oma. Ja algabki pikk sõit. Vahemaandumisega Sao Paulos. Minu kõrval istub Eva, teisel pool on mingi Tšiili farmionu, kes enne luges teraviljade haigustest. Praegu kirjutab Chilean Chinese farm reporti. Siinne tomatimahl on ilge. Stjuuardess ajas enne tšiili onule vett peale. Onu tellis suure vodka. Neil oli sõbralik läbisaamine reisi lõpuni. Maarja on kuskil pressitud paksu Brasiilia teismelise ja paksu liigjutuka vanamehe vahele. Eesti aja järgi on kell 1.30. Varsti saab ehk süüa.
PEATÜKK 1 : CORDÓBA
9. juuli
Eesti aja järgi 6.30 vist kästi vööd kinni panna ja turbulencias loksutas natuke aga mitte märkimisväärselt. NB! kahe joogikäru vahele jääda on kitsas. Peatusime Sao Paulos - pool tundi liftitunnet maandumisel. Jälle. Buenos Aireses selgus, et meie pagas on ilusti alles (ma kahtlustasin, et minu oma ei saanud kleepsu peale, aga kohale ta jõudis). Pisike valge buss-takso viis meid siseriiklike lendude jaama, kus meil jäi oodata 5 tundi. Esimene pilk loodusele - raagus. Kummalisel kombel esinesid palmid koos raagus paplite ja igasuguste okaspuudega. Õhk oli talviselt karge, vähemalt esmapilgul. Jätsime vähem riides Dina lennujaama ja tegime ülejäänutega ümbruses väikse taimerottimistiiru. Tiit korjas Riho Terasele seemneid kaasa, Kai omad leidsid tee minu kotti kuna ta läheb pärast Austraaliasse edasi. Tavaliseks võrkaia ääres kasvavaks taimeks oli bambus. Lindudest nägin mitut värvilist rästast, keda on nõme pildistada. Lennujaama ümbrus oli üsna räpane urgas. Mere äärde ei saanud, kõrge kaldamüür oli täis kalureid, pargis telkisid inimesed, meri oli väga prahti täis, kohati oli maas muda ja klaasikilde (bussipeatuseid lõhutakse siingi!). Iga mõnekümne meetri tagant oli püsti löödud ilge suitsev grillputka. Üks ilus maja/kirik osutus lähemal uurimisel laohooneks, ranna ääres seisis uppunud laev. Kiskusime tänavahaljastusest erinevaid seemneid kaasa. Ühe maja juurest kamandati meid minema - rikkusime vist kellegi privaatsust. (Maja osutus tegelikult eraklubiks). Peale ringitöllerdamist läksime mingisse kohalikku bensujaama sööma. Söök koosnes lihapirukast, mis oli idee poolest üks suur pelmeen ja mate-teest, mis oli sedapuhku tavalise pakitee kujul. Maitse oli huvitav - nagu tee mingi minimaalse piimakohvi lisandiga. Nüüd aga mate-teest. See asi tahtis mind tappa. Idee poolest peaks see olema ergutav, minul tekkis peale selle joomist aga pearingluse taoline tunne ja vererõhu langus. 15.30 olen jälle lennukis ja tõusen õhku. Lennujaamas vahetas Tiit mu 20 dollarit 55 peesoks. Homme hakkab IBO pihta. "Frankensteini" on suht nõme lugeda, mingit sõnastikku oleks kõrvale vaja. Õnneks pole meil õppimise suhtes sundust, mõni teine õpib viimse hetkeni. P.S. mõningane hommikune jalapaistetus on üle läinud. Ilusad varbad olid :) Tagasi tulles putka juures 3 poissi sõitsid ühel ilma pakikata rattal. Tase. Siinsed inimesed on tumedapäised ja üsna tumeda nahaga, mina tundun nende kõrval ka üsna hele aga teised tiimiliikmed näevad veel euroopalikumad välja. Tiidu juuresolekul (lühikeste pükstega eestlane talves, kui mõni kohalik kannab sulejopet) ei tulnud keegi meid tülitama aga vähemalt tema jutu järgi pidavat kohalikud noormehed endale üsna paljut lubama. Kõige targem on neid ignoreerida. Huvitav miks stjuuardessid on ilusad aga stjuuardid prillidega ja/või kiilakad?
Hilja õhtul jõudsime Embalse de Rio Tercero'sse, seal saime elamiseks väikse ilgelt külma majakese. Saime ka oma asjad, mida meil olümpiaadil hakkab vaja minema. Muuhulgas oli seal ka meie labcoat, mis teenis endale hellitusnimeks high-tech shit. Minu oma on kollast värvi. Eval roheline, Kail sinine, Maarjal oranz. Põrgulikult külm on - magan 2 teki, päevateki, lina ja rätiku all. Vannikardinat siin majas ka pole. Minu vanginumber on 253.
10. juuli
Ärkame umbes pool seitse, riidesse panna on hullult külm. Õues on pime. Meie "emme", 22ne Carolina Rosa norskas. Ma ei mõika kuidas minusugune õbluke tüdruk nii kõvasti saab norsata. Hommikusöök oli napp - kuivikud, juust, vorst, munaplöga, naftamorss, kohv. Mina ei saa sellest kõhtu täis. Siis sõitsime Rio Cuartosse. Olümpiaadi avamine jääb hiljaks kuna kõik tahavad vetsu minna. Alustame telgist, meil on särkide väel tapvalt külm. Laval ei tea mida teha või kuhu vaadata. Lisaks on mul fotokas kõhu peal. Seda ma ei riskinud maha jätta. Üritus jätkub igasuguste sõnavõttudega (ärge saage kollast kaarti; mõnikord on siinsed inimesed armunud ja abiellunud, kuid armuelu ja testitulemuste suhe olevat hüperboolne jne. Et silt you are at home? Hotell oli jube).
Ja nüüd meie rühmajuhid (student guide) laulavad bussis. Eile oli muide Argentiina iseseisvuspäev. Lõunasöök oli veidi parem, eelroog uskumatult ilge (kartuli? salat, sink, mingi kana-muna asi) aga edasi sai kanakoiba friikatega ja magustoiduks apelsini, nii et midagi ma sõin ja enesetunne on veits parem. Eestlased on tutvunud: iirlastega, inglastega, kuveidi tüdrukutega, iraanlastega (3 klooni poissi ja tüdruk), küproslastega ja Singapuri inimesega ja praegu Rio Cuarto bussireisi ajal ühe Hiina tüdrukuga. Bussireis jäi ära kuna aega oli puudu ja paljud ei saanud riideid vahetada. Selle asemel läksime Carolinaga linna peale. Miskipärast tiirutasime peamiselt ühe väljaku ümber ja mate topsi ei saanudki. Kai on ühes toas soomlastega.
Õhtusöögi ajaks olime taas täiesti laibad, põhiline oli külmateema. Kuskilt oli toodud 2 hõõguvat kahurilaadset puhurit. Ofkoors magustoiduks anti jäätist.
Sirgi:"Niii külm on."
Eva:"No mine siis vetsu! (veel külmem)"
Suur osa rahvast tegi laval tantsutundi, kellelgi oli sünna (lauldi eri keeltes). Hiinlased pidasid meid venelasteks, tahtsid valgete inimestega pilti teha. Iirlane Matthew on lühikeste varrukatega pluusiga (brrr kuumavereline). Veame naljatamisi kihla, et homseks on ta haigeks jäänud.
Ma pean Maarjaga voodit, patja ja tekki jagama. Seina peal on roheline nupp... mida keerates hakkab kõlar tööle, telekas ei tööta. Mobiilid korjati ära, netti ei tohi aga meil ongi uni. Äratus on kell 6, et kõik jõuaks söömas käia. Praegu on kell 23.25
11. juuli
Süüa sai normaalselt aga kell 6 meid üles ei aetud, ärkasime ise. Siin on põhiline asi ootamine, peale esimest praktilist tööd (kollakitlite jaoks oli see biokeemia) olime umbes 2 tundi ajakavast maas. Biokeemias oli see mädarõika peroksüdaasi asi, mis oli tuttav. Midagi ma tegin. Aa, Rio Cuarto ülikooli juures siiberdasid koguaeg ringi mingid poolkodutud koerad. Mikrobioloogia oli jube, mingi hetk ma ei saanud enam aru mida ma tegema pean ja siis ma ei teinudki enam midagi. Lõunaks saime suure burgeritaolise asja. Taimefüssis lõikasime mitte-nii-antiiksete vahenditega endale preparaate, zooloogias lahkasime karpe (3tk, bivalvia, läbimõõt 10cm). See oli üsna ilge aga midagi suutsin seal õigesti teha. Dinner with teachers jäi ära mingi söögiprobleemi tõttu. Dinat ja Tiitu nägime põgusalt sellegipoolest. Üks leedu observer - Paulis ütles mulle tere. Ma arvasin, et see on mingi nali aga siis ta tervitas veel. Selgus, et ta oskas üsna hästi eesti keelt rääkida. Tubli inimene ja Dmitri Teperiku sõber. Kai ehmus veidi kui kuulis mind mingi mehega eesti keeles rääkimas. Läksime bussiga tagasi Embalse'sse, ma isegi magasin vahepeal. Õhtueine oli üsna rikkalik, supp mis oli nagu hernesupp ilma hernesteta ja hiigelkana salatiga. Minu kana küljes oli tükk selgroogu ja ta oli üsna roosa. ÖÄK.
Majakeses arvasin Maarja OHOO hüüatuse peale, et vannitoas on leke. Tegelikult oli meile tekkinud vannikardin. Pesin ja piinasin end külmaga. Kohalik vesi on mingi imelik, šampoon ei lähe vahtu. Carolina tuli ~2.30 öösel ja kolistas uksega. Tegelikult olime selle ekstra lukust lahti jätnud. Labcoati saab kanda mesilasi vaadates;)
12. juuli
Ilmselt parim päev siiani, hakkan vaikselt kohanema ja pole nii unine. Muud inimesed seevastu hakkavad tukkuma jääma, eriti Aasia päritoluga. Matthew oligi tõbiseks jäänud ja meiega mäge vallutama ei tulnud. Hommikusöök oli tavaline selle vahega, et ma sain teed. Nüüd valges oli näha kui ilusad järved hotelli ümbruses on ja et pügatud kiri heki peal on HOTEL nr 4. Kogusin teel mäe juurde märkimisväärse koguse floorat oma kotti (ka tillandsia, elektrist toituva taime). Teel mäkke (üle 100m mägi lehmakakaga) rääkisin põhiliselt soomlase, Henriga. Üks pikem võõramaalane (Tšehhist?) aitas mul ühe plaatanivilja kätte saada. Metsa all oli nii palju põnevaid asju - mürgised tomatid, kaktused, seebralill jne. Õhtul peaks laskma Carol sildid juurde teha mis on mis, kuigi ilmselt ta ise ka kõike ei tea. Talle meeldib mikrobioloogia ja geneetika. Lõuna ajal liitus meiega Crispian, keda kõik pidasid horvaadiks või rumeenlaseks. Tegelikult - vihjena- neil on tea time. Crispian on britt. Ta ütles, et minu juuksed on ka mingit liiki blond (?!). Üks Argentiina tiimi liige tuli aasima, et näe tüüp otsib heledaid tüdrukuid. Me õpetasime talle mõne sõna eesti keelt (:"Tere, ilus tüdruk."), tema meile seda kuidas inglise keel tegelikult käib. Mul oli väga vintske lihatükk salatiga. Mingi hetk püüdis ta hoolimata minu viginast siiski seda nüri noaga lõigata aga tal ei õnnestunud see oluliselt paremini kui minul. Peale lõunat lebotasime veidi trepil ja siis läksime bussiga mingi jõe äärde. Punapäine inglane oskass oma rägbipalli vette saada ning Crispian ja üks hiina (?) poiss läksid seda ära tooma. Eelmine kord ujus pall ise kaldale. Õnneks vesi ei olnud üle põlve sügav ega ka tapvalt külm. Lahkasin üht plaatanimuna ja sellest jäi lähedal olnud filmimehe lindile Maarja hääl:"See on ju mingi harilik põhk, laseme jalga."
Edasi läksime mingisse Saksa-teemalisse linnakesse, kust ostsin 4 kipakat küpsist /alfajores/ (3 peesot) ja lataka jäätise (2.50). See on esimene jäätis, mille ma ära viskasin. Alumine - piparmündiga osa oli lihtsalt nii vänge, et ma võinuks igavesti piparmündivärskust õhata. Bussis oli silt, et vetsus on kooleraoht. Pildistasin autosid. Homme on teooriatest (5 tundi). Party jäi igatahes vahele täna. Teised õppisid veidi hispaania keelt. Caro on täna väsinud ja tülpinud. Meil on gaasiga radiaator - radiaatori sees on tuli!. Caro ärkas hommikul varem ja kolistas radikat parandada. Õhtul istusid meie lauas turkmenistani "lambamüüjad".
13. juuli
Magada ei saanud normaalselt, sest kõigil peale minu oli nina kinni. Caro norskas nagu traktor ja ta telefon kooles häälekalt. Hommikusöök tavaline, teed ei saanud. Iirlased said maisihelbeid. Siis sõitsime bussiga ühte kohalikku koolimajja, minu koht oli ühes algklassi ruumis taga nurgas. Töö A osa polnud väga hull aga bingolotomeetodit sai ikka liiga palju kasutatud. Peldikud on siin originaalsed. Ootasin õues teisi, jagasin šokolaadi ja passisin päikse käes. Lõunale minnes jättis meie tiim oma asjad bussi. Pärast selgus, et buss sõitis ära. Õnneks sai Carolina meie asjad umbes poole tunniga kätte (arvuti, pastakas jm laenati selle ajaga igaks juhuks kuskilt kokku). Söögiks oli pizza moodi kook ja mingi lihakäntsakas + kartuli-kaalika(?) püree. Vesi on jook. iirlased ajasid omavahel mingit vasakule juttu. Jalutasime kooli tahasi B testi tegema. Teel nägin palju hobuseid ja 3inimese jalgrattaid. B test oli märksa tüütum kuna seal oli lisaks valikvastustele ka muud asja. Üks taiwanlane köhis vahetpidamata. Lõpuks ometi oli kõik läbi ja koridoris kõlas vabanenud möla. Läksime tagasi, et oodata dinnerit õpetajatega. Giidid tegelesid liikluskorraldusega, et kogu 200ne kari üle tee saaks. Peale pikka ootamist (ja mõneminutist pildistamist Caro valve alt väljas) tulid 3 bussiga õpetajad. Meid, õpilasi on 6 bussi (enne oli 4). Tiit ja Dina rääkisid, et ka nende elu oli tõlkimise tõttu üsna piin olnud, et nende toit on ka ilge (nanduliha) ja töö poole ööni. B testis olnud väljend (arvatavasti ongi see nii) autoriks oligi Tiit, see poldki lohkutõmbamiseks vaid pigem niisiis pettus. Ehee. Te arvasite, et ma ei küsi teilt seda? Dina oli ka kuskile hüüumärgi teinud. Biokeemia oli meil suht halvasti läinud, mul pold seal üldse punkte, tegelt mõni oleks pidanud olema. Zooloogia oli meie rühma parim mul, muu oli niruvõitu. Keskmine oli 58p (100st?) , nagu Kail, Eva sai 66, mina 42 ja Maarja 44. Rekord oli mingi 106, hämmastav. Pärast rääkis Eva veel joogast, chi'st, nõidadest, ning tegi oma lemmikettekandjaga pilti. Edasi tuli peale mõningast passimist party ehk bioloogide disko. Kummalist Argentiina muusikat ja crazy frogi, kummalist ringtantsu, kongat ja lihtsalt väänlemist. Aeg-ajalt läks mõni õhupall puruks. Maarja ja Eva osutusid täitsa peoloomadeks. Crispian vedas minugi tantsima, mis on täiesti märkimisväärne saavutus siiski (see pole kellelgi juba mitu aastat õnnestunud vist).
Maarja (kell 24.30):"Ma pole elu sees nii sita muusika järgi tantsinud."
"Tähtis on pikkus, hingeõhk ja nahavärv." (tantsis halva hingeõhuga belglasega)
See vesi, mida Crispian pakkus polnudki niiväga vesi, vaene mees vajab homme aspiriini. Maarja omab kahtlast Eesti-Iiri aktsenti jälle.
Kai:"Ma arvasin, et bioloogide peol ei ole alkoholi."
14. juuli
Eva:"Õnnelik olemine ei ole mu isiklik eralõbu."
Ärkame enne õiget aega, öö tavapärane. Hommik tavapärane, teed sai. Crispian olevat mingitele student guides'i tädidele sülle kukkunud ja ära magama viidud. Gaucho day osutus meie mõttetuimaks ürituseks läbi aegade. Täna oli selline Eesti-talveilm, pilves ja jube. Õues küpsesid nülitud elukad varraste otsas. Eva ja Maarja leidsid selle olevat üpris jälgi. Sees ootasime koos "õpetajatega", tulemused olid ümber vaadatud! Minu 0-st oli saanud 25, muid asju oli vähem tõstetud, kokku oli 74p. Teistel oli ~89 ringis. Mul on endiselt kõige nirum tulemus. Aaga noh, mahun siiski üldarvestuses kuhugi keskmiste alumisse otsa. Test A eest olin saanud 41p (Eva 55). Meile etendati kohalikke tantse, mis olid üldiselt enamuses aeglased ja meenutasid kohati Eesti rahvatantse. Käesuretamisasend oli põhiline ja katuse toetuspost varjas vaadet. Küsisime Tiidu autogrammi tema Mulita Newsi pildi juurde. Tema ja Dina jagasid oma jubinaid rõõmsasti meiega. Eva sai jurtakujulise mütsi, Maarja korvikese, Kai Mehhiko pastaka-võtmehoidja, mina Moldaavia vaasi, mille mähkisin Eesti-salli sisse. Toiduks anti hullus koguses liha. Mul oli taldrikus lambakints ja mingisugune roie. Peagi rändasid need kilekotti, mille Tiit ülikooli hulkuvate koerte jaoks tekitas. Vetsujärjekorrad olid seal pikad. Pärast sööki läksime vaatasime mingit kahtlast hobuserodeot. Hobune seoti posti külge, aeti närvi, pandi talle inimene selga (ilma sadulata) ja lasti elukas jooksma. 12 sek pidi seljas püsima. Umbes 4p.m. sai hobusevärk otsa, pidime tunni väljas ootama sest mõned bussijuhid olid bussidega ula peale läinud. Pärast saime tund aega veel bussis ka oodata (ja buss ei väljunud enne ettenähtud aega). Bussil olid kardinad ette tõmmatud ja üks tool totaalselt lapiti. Hm? Bussis jagas Eva meiega teadmisi oma elu- ja õnnefilosoofiast, nii et seekord ma ei maganudki. Õhtusöögi (kõrvitsasupp, evil makaronid, mandariinid mida sai teistelt laudadelt pihta panna) ajal jagasin nänni iirlastele, kuveidi tüdrukutele ja neile, kes mulle mingit värki andsid (lehvik indoneeslastelt, saksa pastakas). Hommik: Crispian sai kalendri ja õllekapa, Harriet kalendri, sest ta juhtus õigel ajal õiges kohas olema. Kui me Crispianilt küsisime, kuidas ta end tunneb, piidles ta meid mõne hetke oma liiga pikkade ripsmete vahelt ja ütles :"Fine." See ei kõlanud usutavalt. Eilse kohal on ta enda õnneks blank.
1 buss oli katki ja üks giid haige -> vaja arsti juurde viia. Peale õhtusööki said mõned inimesed temaatilisi auhindu (parimad jalkamängijad brasiillased, parim laulja Harriet, kes sellepeale pidi esitama ühe pika ja jubeda laulu, suurim tüdrukutega lobiseja ja aktivist Sergio /vene päritolu student guide/, tugevaima aktsendi auhind Indiale). Siis tuli jälle pidu, meie Kaiga lahkusime peagi. Crispian olevat korraks välja ilmunud Evaga tantsima. Me arvasime, et ta on diskvalifitseeritud. Majas proovisin pidulikke riideid selga ja seisin minuti õues. Loodetavasti homme õues seisma ei pea. Siis tuli järgmine ooper - dusiallkäik. Kai ütles, et olukord on kahtlane. Oligi. Keskmine kraan, millest sai duši peale keerata tuli ära ja august purskas vett. Lootsin siis vanni peale, vannikorgi asemel kasutasin sokkidest ja kruusist konstruktsiooni.Aa sis veel et... külm oli aga toimis. Pärast tuli Carolina ja tegi dušiga midagi nii, et vett tuli ka sealt kust peaks. Siis teatas ta, et peame kohvrid pakkima et homme Rio Cuartosse minna. Carolina öösärk oli jälle (3. korda) Maarja voodisse topitud. Andsime talle üle kingitused (Maarja Kaile:"Mine pese pastakas puhtaks, see on moosine."). See tõi talle kohe pisarad silma. Pärast ta seletas mida Juanes'e laul La Camisa Negra endast kujutab. Minu pleier ei võta Argentiina jaamu välja. Huvitav, kas matkaklubi on juba Skoones käinud? Järgmine aasta peaks korraldama rattamatka. Mööda Põhja-Eesti (pank)rannikut näiteks. Mina jään nüüd magama. Eesti kell 7.38, meil 1.38.
P.S. Maarja arvab, et neil peokorraldajatel on ainult 1 laulude CD. Kahtlase rütmiga lood võtavad läbi.
15. juuli
Kai:"Ei ole olemas halba aega, on vale ajavöönd."(7.15 õhtul, kui autod on bussi ette parkinud ja ära ei saa.)
Nagu ikka käib siin kõik Argentiina ajas, ehk ajagraafikust kinni ei peeta. Vähemalt täna sai kaua magada - väljas oli juba valge, kui ärkasime. Hommikusöögile ei läinud vist keegi. Mis siis veel? Eval oli eile oma kelneriga deit. Tüüp on 5 päevaga inglise keele selgeks saanud. Kui bussiga ära sõitsime, jälitas ta meid motikaga veidi maad. Eile õhtul oli jälle pidu. Private schooli inglased teenisid minu silmis originaalsuse eest plusspunkte - nad olid Crispiani pudelisse soola pannud, nii et Crispian ei olnud eriti purjus, ainult veidi tige.
Tänasest siis: lõunalauast sai õunu pihta panna. Nämma. Peale seda lahkusime bussiga Rio Cuartosse, "Viejo Mercado" angaari. Hotelli meid vahepeal ei viidud. Tseremoonia oli nagu ikka, õnneks külm ei olnud. Pidime sealt eest läbi kõndima jne. Maarja ja Eva said pronksmedali, samuti Crispian. Ülejäänud inglased said hõbeda, iirlastest Mike pronksi. Kullaomanikud olid eranditult Aasia päritolu. Mina olen üldarvestuses 148, Kai 141. Moyra jäi napilt medalita. Pärast tegime veel lippude juures pilti, kõlaritest öeldi, et lipud on ülikooli vara ja neid ei tohi kaasa võtta. Lipud olid võrkjast materjalist. Seekord oli ka tantsushow ägedam. Peale medalite jagamist hakkasid kõik püsti tõusma, et ära minna aga siis näidati veel tantsushowd ja videot olümpiaadilistest. Selgus, et ~20 autot oli meie bussile ette pargitud. Öeldi, et võtke oma kohver ja minge jalgsi hotelli. Keegi ei suvatsenud minna. Lõpuks läksime hoopis bussiga AATRACi, farewell dinnerile. Liha on öka. Eva sai seal kolmandat korda samasugust toitu (salat, oliiv, mais), teistele oli eelroaks singiviilud ja soolane ananassilõik. Ma sõin 1 singiviilu, teised nägid välja ja maitsesid nagu toores liha. Pearoog polnud eriti parem, liha ja kartulipallikesed, magustoiduks jälle jäätis. Enne sööki jõudsin riided vahetada - miniseelik ->matkapüksid. 2 korda tunditi mulle vetsu, need ei käinud lukus aga inimesed võiks aru saada, et kui vetsus on järjekord, on see vetsujärjekord. Vene tüdrukul oli paha, ta istus tooliga kraanikausi kõrval. Peale sööki jagati väikseid oonüksist mulita'sid. Miskipärast üritati meid, eestlasi vahele jätta. Siis toimus pidu. Kohalikud seadused nähtavasti ei keela alaealistele alkoholi anda. Õpetajad lahkusid suht alguses, mina jäin kuskile ripakile.
Kell 2 öösel pidime hakkama Cordobasse sõitma. Hotellis saime olla vaid 20 min (Maarja ja Eva käisid duši all). Siis loksusime bussis. Millegipärast võtsime osa seltskonda peale ka Opera hotellist, kuigi oleks võind Crillonist /meie hotell/ rohkem võtta hoopis.
16. juuli tegelt, juba
Ma ei salli bussis magamist. Jõudsime pimedas lennujaama ja tukkusime seal istudes (maas) edasi. Peagi jõudis ka teine bussitäis pärale (need kes hakkasid kell 5 tulema). Lend lükati paar tundi edasi, kuna väljas oli udu. See 2 cm, mis siin talvel sajab, otsustas täna õhus hõljuda. Lõpuks saime Buenos Airesesse ega jäänud Iguasu lennukist (sama millega tulime tegelt) maha. Vihma sadas ja pidime ka meeskonnavahetuse tõttu ootama. Seetõttu saime firma kulul lõunasööki (liha, kartulipuder, porgandipuder, jook). Lennukis saab samu võileibu ja viimasel ajal mahla asemel naftamorssi. Olen "Frankensteiniga" juba 74. leheküljel. Lennujaamas mängisime vaibal lesides belglaste antud kaarte (kõhuli) ja õpetasime slovakk Juraj'le potikat. Mina kaotasin pidevalt :). Ta teadis Triin Tekkot muuseas. Ja kui maa peal on pilves vihmailm, siis pilvede kohal on väga ilus. Praegu paistab all miski lainesäbrut meenutav muster pilvedest. Peaks magama, pole ammu maganud. Pagasiriiulist tilkus Tiidule vett peale. Teate ju, mis lennukis pudelitega juhtub?
Esimese peatüki lõpp
PEATÜKK 2: IGUAÇU
16. juuli, jätkuvalt
17.54 maandume. Enne seda võib lennukist näha vihmametsajupikesi, mis on põldude vahele pressitud. Lennujaamamuru sees kasvavad lilled. Õhk on nagu troopikamajas, hekk õitseb, mets vohab, tee ääres on erosioonivaalude musternäidised. Rohkem nii, nagu arvasin. Guide's name is Anderson, läheme Brasiilia poolele. Väike valge buss viis meid 2 minutiga suure peale. Passikontroll, kahju et juba pimedaks läheb.
Neljatärnihotell! Rafain palace. Juba paremaks kisub. Jagan tuba nr 366 Kai'ga. Väljas on bassein, kuid ujumismõtte realiseerimiseni jõuan 5 minutit enne kümmet õhtul, kui bassein suletakse. Ei jõua. Söök oli väga hea, vahelduseks lihale kõiksugu puuvilju, lillkapsast, brokolit, tomatit ja taimetoitu.Tiit rääkis, kuidas geko löödi kärbsepiitsaga maha. Siin on vaaraosipelgad ja ämblikud ning high-tech dušš (sätid vett ja mingi hetk lülitub ise duši peale täiesti suvaliselt). Kai püüab wifit leida. Päeval suhtus ta üsna paranoiliselt kohvrite kadumise võimalusse, praegu on lihtsalt õnnetu ja helistas koju. Eva ja Maarja käisid väljas ja tõid mulle mingi palmivärgi, mis näeb välja nagu hambad nööril. Mina töllerdasin pimedas aias. Öösel käisin netis ja kirjutasin foorumisse.
17. juuli
Tahaks igast Tiidu lolle nalju kirja panna, aga need ei jää meelde. Öösel oli vastik jalakramp, aga muidu on siin hea. Brasiilia talv 20-25C. 1 turbiin Itaipu elektrijaamas kataks terve Eesti vajaduse. Vaatasime mingit reklaamfilmi laulva kivi elekrtijaamast kui ühest modernsest maailmaimest. Seal tammi juures oli aed, kus üle 15a töötanud töötajatel oli oma puu. Kuna sõitsime bussiga tiiru ka tammi mööda, "käisime" ära ka Paraguays. Jalutasime 1,2km, vaatame Iguasu jugasid, kus praegusel aastaajal on vähe vett... aga ikka on. Rohkelt postkaardivaateid ja tõdemus, et lähistroopilisest metsast pole suurt miskit piistu panna. Fotografeerime liblikaid, aku hakkab tühjaks (sai) ja mälukaart täis saama. 52 pildi jaoks on veel ruumi, avastan päeva lõpuks. Buenos Airesest vist pilte ei tule... ma ei armasta endiselt linnu, nii et pole viga. Peale Itaiput valime 9km rahvuspargituuri (45 dollarit! pärast selgub isegi, et 58. Ühisraha hakkab otsa lõppema). Siinses metsas on ikka talv, ainult mingid punased verepisara-lilled suvatsevad õitseda. Teised leidsid raipe, mis minumeelest opossumi moodi on. Igatahes mitte tontkandlane. Jugade ümbrus oli täis pika koonuga peasukaru sugulasi, kuaatisid. Meil kästi toit bussi jätta. Looduspargis leidsime veel korallmao. Esmapilgul paistis see mürgine, kuid anatoomiliselt... väikse suuga elukas surnud. Tegelikult oli vägagi elus. Latakas sinine liblikas mõni maa edasi ei olnud. Ja mingi hetk hammustas mind sääsk... malaaria? Korjasin tee äärest metsikuid apelsine ja lõikusin neid... sissetoodud liik. Muide pargi esimene käsk oli umbes nagu don't harm local flora. Igatahes maitse oli midagi greibilaadset ja sugugi mitte nii söödamatu, nagu giid Andre rääkis. Tegelikult sain ma ka metsast üllatava koguse igasugust tavaari korjatud (punased nublakad - neid ei osanud isegi giid määrata, raamatus polevat). Midagi pesupähkli laadset ja kookospähkli sugulast - väiksed mustad mammud, määrisid mu käe lillaks. Nii et ma olin määrdunud ja kleepuv. Miski sort väiksemat bambust kõlbas süüa. Viimased kilomeetrid sõitsime (elektri?) ATV kärus, sest kiireks läks. Siis vaatasime tornist - mina nägin üht jäälindu (kuningkalur) ja haigrut.
Edasi tuli laevasõit. Meie, taani õpilased ja 6 taani pensionäri kobisid laevale ja küsimuse peale kes tahab kajakiga sõita tõusis esialgu 3 kätt. Pärast jäi 3 kes ei tahtnud :) Siis saime natuke süüa (guaraana jook KUATI, õun, banaanike, võileib) ja paat tegi Parana jõel paar kiiremat kaart. Argentiinapoolsel kaldal lösutas kaiman, suutsin oma fotokast veel paar kaadrit meelitada. Varsti kobisime kajakk-kummipaatidesse. Mina olin Kai'ga, kes on meie seltskonna pikim inimene. Tagumik sai kohe märjaks, sest põhjas olid augud, mis pididki seal olema. Õnneks oli vesi soe. Minu ja Kai koostöö aerutamisel hakkas ka lõpuks sujuma, kuigi alguses vänderdasime me päris palju, ei saanud ühtlast rütmi ja meil olid ka erinevad aerud. Jõgi oli läbipaistev ja umbes meetrisügavune. Peale madalikku mõnisada meetrit eemal korjati meid jälle paadile ja viidi kaldale. Maarja ja Eva omasid vahetusriideid - veab. Vahetati meestevetsus, kus elasid mesilased pissuaaris ja lambi sees. Seal põles lamp vähemalt. Kui Dina teatas kui külm tal on, ütles Tiit et tulgu pangu end tema sooja käsivarre vastu. Siis ta rääkis kuidas ta mingi südame löögisageduse mõõtja puruks hingas ja et ta tunneb end kahtlaselt kui peab naiste pesu (Dina bikiinid) enda kotis vedama. Teel käulaga läbi öise džungli üritas ta meid hirmutada puude otsast alla viskuvate madudega, mina omakorda nahkhiirtega. /Tiidu blondi juust peaksid need džunglielukad ju ometi armastama/. Ahve me ei näinudki, "salu"-tuukanit nägin vaid siluetina taeva taustal. Bussis oli märja tagumikuga imelik istuda, veel lõbusam aga hotelli minna.
Peale õhtusööki (2 päristoidu ning 1 puuvija-tordiring, mitte vastupidi), läksim ma ujuma. Kedagi teist ei tõmmanud külma vette. Nii ma siis laiutasin üksi terves külmas basseinis tumeda lõunamaise taeva all. Ilma prillideta nägin ma ainult üht tähte /huvitav mida?/. Üksi ujumine pole ikka päris see... olgugi et Kai sealsamas lähedal läpakaga tegeles. Paarikümne minuti pärast läksin üles ja olin pool tundi sooja duši all. Siis läksin alla ja nurusin end Kai arvutisse foorumit lugema. Ei midagi uut. Aa kui me enne einet üleval raipe fotot uurisime, tõmbas Tiit mingi suvalise ukse koridoris lahti ja nentis:"On jah kapp." Ma peaks diktofoni kaasas kandma, et kõik killud peale saaks. Metsas muide olid liblikad, kes tegid hämmastavalt valju krõbisevat häält. 23:45 aga Eestis on juba minu sünnipäevapäev!
18. juuli, minu sünnipäevapäev
Tiit:"Ma tean mitut inimest, kes pole elusees suitsetanud ja on ikka ära surnud."
Maarja:"Vaata et viiruse sisse ei astu, muidu pead uuesti minema jalgu puhastama."
Sirgi:"Ma vaatan kunagi ÕSist järgi." (mis erinevus on public ja private schoolil)
Kai:"Tark raamat ei ole Campbell, tark raamat on see, kus on kommentaarid (st meie laused)."
Sententse varasemast:Eva :"Äkki tulevad mingid ahvid ja viivad mu koti ära!"
"Ma ei kavatse siin Brasiilias üldse midagi laadida!"
Maarja:" Keegi on Buenos Airese Londoni ja Tokyo vahele ära kaotanud." (valvelaua kellade järjekorrast).
Cataratas. Enne veel - teised laulsid mulle hommikusöögilauas sünnipäevalaulu ja kinkisid rahvuspargi kruusi. Siis kobisime bussi, et minna Cataratase rahvusparki Argentiinas. Pilet maksis jälle mõnusalt, homseks enam ühisraha pole. Mu fotoka akud on tühjad mis tühjad ja teised pole veel ära laadinud. Teine päev metsas - nägime erinevaid koski (Devil's Throat, Eva waterfalls), käisime metsas ja võsa vahel ning sõitsime minirongiga, mis oli tuubli täis. Argentiina poolel on rohkem koski, näha on ka kalu ja pääsukesi kes kose veepilves ringi lendavad. Veeseis on nii madal, et paadiga sõita ei saa. Mõne kuu eest oli veetase 2m kõrgem (ka sild-teerajad vee all), 1992 viis tulv kuradikurgu juurest tee ära. Selle massiivsed jäänused on siiani näha. Upper circuiti ja Lower circuiti vahepeal oskasime Tiiduga muu rahva silmist kaotada. Otsimise aegu leidsin juhuslikult mimoose näppides häbeliku mimoosi põõsa (voldib lehed kokku), tulles olin leidnud liaanina sama asja. Viljad olid tal ogalised nagu kaktus./Hea taskus kanda/. Siin on jube ilusad bambused. Ämma viigipuu on mürgine. Leidnud teised üles, sõid mõned midagi lõunaks. Mina ja Kai raadasime metsa kuni meid sealt välja kupatati. Tegin katset süüa veel üht metsikut apelsini aga see oli liiga hapu. Pärastlõunal käisime alumistel jugadel, enne lahkumist ostsin 5 peeso eest tuukani kuju. Uskumatu aga kõrvalletilt oleks saanud sama raha eest 2 kuju. Tuukanit me hommikul vilksamisis nägime, hiljem ka oranz-rohelist iguaani ja kuaatidest mõnel olid kõrvarõngad kõrvas. Bussis oli mul endiselt tõele vastav tunne, et nii kui ma silmad sulen, jään magama. Otsustati kas minna homme linnuparki või kivikaevandusse kuid lõpuks leiti et hea on hotelli jääda sest taanlased on väsinud. Käisime maailma suurimas (??) suveniiripoes. Muuhulgas oleks saanud sealt tohutuid ametüste jt kristalle täis kivirahne. Hinnad olid soolased, kuid mul pole niikuinii Brasiilia reaale. Hotellis käisin jälle pesemas, seekord ujuma ei läinud. Tiit tõi mulle tassi jaoks mullikile ja sünnipäevalilleks kolletanud kummipuulehe /tegelikult osa suurest sõrmlehikulehest hoopis/. Sain õnnitlussõnumi Stinalt ja teise Helenelt, Rasmuselt ning Paulilt. Ma armastan teid ka väga. Huvitav kas nad tegid midagi, et mu telefon täna võrgu vastu võttis? Iganes väga armas neist. Õhtusöögi ajal rääkis Tiit oma meditsiiniõudusjutte, tellis šampuse ja meelitas mind lõpuks ühe lonksu maitsma. Noojah. Ei ütleks, et midagi eriti head. Ülejäänud klaasitäie pidi ta ise ära jooma. Tordi ja toiduvalik polnud täna nii maitsev kui eile, kuid siiski hea. Magustoitude hulka oli siginenud kahtlane värk, mis kaugelt tundus nagu pohlad marinaadis aga tegelikult olid mingid tarretise kuulikesed. Õhtul vaatasin Kai ja Maarja fotosid ning mängisin Maarjaga valetamist. 00:06 Head ööd. Aken kinni, et seekord sääsed ei tuleks.
19. juuli, 3 lendu koduni.
Pühendan mõned read oma hotellitoale. Meil on suurte vuugivahedega plaatidest põrand nagu Rio Terceros, peldik (ok ilus WC) mis teeb veel mitu minutit peale vee tõmbamist luksuvat-kõõksuvat häält ja lüliti, mis kustutab kõik tuled. Rõdu, kust tulevad sääsed (aga avaneb kena vaade aiale), lülitid 'abajur' ja 'luz' tähendasid mingeid lampe, me ei saanudki teada, mida 'liga' tegi. Lülitid olid öökapi küljes nagu kahtlane juhtpult. Täna ärkasin veidi enne kaheksat, hommikul vaadati veel pilte ja siis bussiga üle piiri ning lennujaama. Lennujaamas oli suveniiripood ja üks üsna nunnu ornament jäi sealt mulle meelde. Katsun joonistada. Stjuuardess käib ja plõksutab mingit värki, mis on õhuvärskendaja/hais.
PEATÜKK 3: BUENOS AIRES
Kai:"Nii, ma teen natuke juustu."(ajas kingad jalast ära).
Kai ema:"Bioloogid on vist enam-vähem ühte nägu kui pikkus välja arvata. (Kai üritas talle seletada, kes mina olen).
Kui Kail on elektrit vaja, lõhub ta kogu korteri laiali. Lennujaamas oli mingi kala, et taanlastel, kes nüüd meist eralduvad ja koju lähevad ei olnud autojuhti vastu tulnud. Meie hotell on de las Luces ja kolme tärniga. Tuba 606 - vaade aknast - sein. Meie toast läheb uks kõrvaltuppa (kinni).
Kai:"See tuli koos seinaga praegult ära."(pistiku kohta, üritab läpakat laadida).
Õhtusöögi (ja edaspidiste söökide) eest pidime ise hoolitsema. Laenasin 20 peesot Evale. Ostsin jäätise, šokolaadi ja küpsiseid.
Kai:"Nõme hotell on, peaks ütlema."
Töllerdasime kella 18-21 õues ringi, Eva vedas meid erinevatesse ehte jm poodidesse. Homme läheme City tourile /nagu üks õige turist kunagi/. Muide kohalikele lähevad blondid peale - vilistati, üks tüüp ütles Evale :"Beautiful!" Aru ma ei näe, miks me ei võiks koju minna. Suhtkoht mõttetu paik. Iguasus ma lõin verd täis sääse lakke laiaks (Kai:"Uskumatu, et sa seda tegid, maisaa.") Siinsed sääsed teevad eriti hästi punetavaid kuplasid. (Kai:"Sa tahad kindlalt juba magama jääda vä? Sa oled nõme ju.")
Eva:"Miks on Campbell öökapiraamat? Kui esimese lehekülje lahti võtad, jääd kohe magama."
See Tiidu silmavärk paistab olevat nakkav, Dina tundis end hommikul imelikult.
Kai:"Appi kui väike voodi siin on."
20. juuli. City tour ja pankrot.
Hommikusöök oli saialine, nagu tavaks. Erandlikult oli saada kergelt naftamaitselist greibimahla. Meie giidi nimi on Natalia. Mind ajab pidevalt aevastama. Tüütu. Kail oli kurk valus, nii et andsin Eesti rätiku talle. Toa võtme küljes on veel 3 korda suurem numbrilipik kui eelmisel /võimatu taskusse pista/. Ma löön oma pea koguaeg vastu bussi pakiriiulit ära. Kahtlane. Bussis on suht multikultuurne seltskond, kuid giidi põhiline keel on siiski hispaania. Põhiliselt näeme vaatamisväärsusi sõitva bussi aknast, peatusime vaid selleks et käia ühes kirikus, vaadata mõtetut jalkapoodi ja väikest värvilist vaest linnaosa /La Boca/. Praegu jaotab mingi fotograaf montaaze kus meie pead on paigutatud tangotantsijate kehade külge. 10 peesot. /Väga Paint/. Seal linnaosas vahetasin oma viimase raha peesodeks, pankrot nihkus veidi eemale - saan vähemalt järgmise ekskursiooni eest maksta ja kui veab siis süüa osta. Möödusime lehmapeaga sildist "Siga la vaca". Lõuna-Ameerika ainuke vene kirik on Buenos Aireses (muide siin on halb õhk, üldse mitte nii bueno).
Tänaõhtused tsitaadid:
Maarja ja Kai :"Searchy performing surgery."(pildiseeria sellest kuidas ma avokaadot lahkan).
K:"Siin on internetiga kitsas nagu ma kirjutasin eile."
M:"Siin on väike Internet."
K:"See lehm nägi nii pull välja."
S:"Issand missugune kael. Ma näen üks paras koolera välja."
M:"Ta räägib nii vaikselt, et tahaks talle nagu kõrva kurku toppida."
S:"Kirjas ei tohi jubinne saata."
K:"Pane paber ümber."
M:"Kleebi mark peale." (mälukaardist käib jutt)
E:"Ma tahaks minna geiklubisse, ma ei suuda neid mehi rohkem taluda.
M:"Tihti ärkad üles, et paberit kokku voltida?"
K:"Ei, ma ei ärka üles."
E:"Viina peab jooma." (hambavalu)
M:"Kõht on ka raske, aga pead on raskem püsti hoida kui kõhtu."
T:"Sul on hea julge sõita, tabletid kaasas."
E:"Te kutsute mind agaroosiks, täitsa hullud lapsed!"
?:"How much is the taxi to the closest gay club?"
K:"Ei no mingi kopiprobleem tekkis jah." (9 paari niiskeid sokke, 19 tundi lendu).
Lahkusime bussist kuskil mitte-hotelli-juures, nii et ma ei saanud aru kus me oleme. Tiit helistas automaadist eesti konsulile. Kuna teised said aru, kus oleme, siis jälitasin neid. Lahkusime Tiidu ja Dina seltskonnast ja peagi eraldus ka Eva, et läbi elada blondi tüdruku seiklusi suures linnas (suvakad tulevad rääkima, vilistama, autojuhid pistavad vöötraja juures pea aknast välja, kui metroos parasjagu pileteid ei müüda lubatakse ilma, taksojuht pakub ise küüti. Tasuta. Ja teeb veel lõuna välja. Nii Eva käiski kunstimuuseumis. Ja kirikutes, seal mehed jätsid ta rahule). Ülejäänutega käisime Supermercados (umbes nagu säästukas, kus müüjaks aasialased ja letilint müügikaupa täis laotud). Puuviljaleti onklile seletasin lõpuks eesti keeles, mida ma tahan (2 banaani, 3 apelsini), meie hispaania keel on võrdselt halb. Siis viisime asjad hotelli, sõime /lõikasin jogurti kuubikuteks ja sõin noaga, välismaalastel on piimatoodetest oma arusaam/ ja võtsime ette pikema tuuri. Palju tänavaid, inimesi ja sudu. Algul oli täiesti jube. Kõik tunglesid, lärmasid, suitsetasid, kiirustasid ja jagasid pabereid. Prahijagajad on siin eriti levinud. Kuidas nad saavad siin elada? Muide paistab, et igal siinsel presidendil on oma monument.
Ja Mayo väljakul algas kell 15 päeval emade mälestusmeeleavaldus. Iganädalane. Nad mälestasid oma militaarrežiimi (1976-83) ajal hukkunud lapsi. Seal oli palju politseinikke, aga nad olid teisel pool aeda. Mulle endiselt suured linnad ei meeldi, siin elada küll ei tahaks. Hiljem ostsin emale ja Elisele kõrvarõngad, endale UFOpealuuga rinnamärgi ja india poest viiruki. Müüja küsis, kas ma tõesti tahan ainult üht karpi. Nojah, tahtsin. Tõtt-öelda ma ei saanudki teada, mis ülemistel riiulitel oli. Mingil tänaval piraka vabadusesammas-obeliski juures graveeris üks mees metallist mate-tasse. Juures oli silt 5$. Uskumatu, aga küsisin järgi - nii oligi. Tops 5, kõrs (bombilla) 3, graveerimine niisama. Valisime siis endale topsid välja ja lasksime nimed peale toksida /Kai lasi Argentiina ka kirjutada, kuna tal on nii lühike nimi/. Tänaval on tavaline (nahast kattega) topsi hind ~18-26$, uhkematel rohkem, kõrvitsatel veidi vähem. Loodetavasti pole tegu mingi trikiga. Siis käisime lemmikloomapoes. 5$ eest oleks saanud alasti konna või aksolotli. Pisike lhasa apso ja veel mõni muu kutsikas oli puuris. Linnud olid hästi ilusad. Õhtupoole jalutasime veel ringi, otsisime turistiinfot aga see oli kinni. Täna oli hirmus soe päev, kohalikud käisid kohusetundlikult jopedes, meie - õhukeste pluusidega. Normaalne. Täna on juba neljapäev ja pühapäeval saab koju. Õhtul - mingi hetk ilmus Eva välja aga enne jõudsin mina noaga julmalt opereerida avokaadot ja Kai sellest toreda-jabura pildiseeria teha.
Pärast avastasin veel potsiku triki. See määris käsi. Mingi oksiid või midagi. Pesin ta seebiga puhtaks. Tükk aega hiljem proovisin kui hästi see mul otsaees tasakaalus püsib ja sain laubale toreda tumehalli rõnga. Muidugi olin pestes ülemisele servale vähe tähelepanu osutanud. Mängisime dzinni nimelist kaardimängu. Maarja võitis. Siis otsustasid nad Evaga, et võiks magama minna. Mina pakkisin oma kohvrit ümber nii, et Kai asjad ka sinna mahuks, Kai aga riputas oma 10 paari pestud sokke riidepuude ja riidepuutoru külge kuivama. Minu agitatsioonil ehitas ta 3 riidepuust konstruktsiooni ja riputas selle teleka varre külge, konditsioneeri ette. Tiit käskis meil oma Eesti-pluusid lennukisse selga panna... on oodata mingit vastuvõttu? Duši veereguleerimissüsteem on imelik ja muidugi ma suutsin kingad kohvrisse pakkida, kuigi tahan need lennukis jalga panna.
21. juuli
Kai:"Maitseb nagu vesi. Jätkuvalt. Ükskõik millega seda süüa."(talle anti pudelivee juurde kõrs).
"Tead mis on veel eelis, kui oled pikk? Juustud saab kaugemale panna."
Kaile ei meeldi ärgata külmas toas. Muidu oli hommik nagu ikka, täna ma ei kippunud vist valel korrusel liftist väljuma (?) kui see vahepeal seisma jäi. Kui me sööma jõudsime, olid Tiit ja Dina juba seal läpakatega mässamas. Täna lisasin oma menüüsse mingi kohaliku kondenspiima (dulce leche näeb välja nagu pähklivõi ja maitseb nagu karamellikissell) ning apelsinimahla jäänused ehk põhja vajuva plöga. Kell 9 olime all fuajees ootamas paadireisi, mille eest sai 70 peesot maksta. Giid saabus täpselt, veidi gay-looking Leonardo. Vudisime tema järel bussi, mis oli eilse koopia ainult siniste ebamugavate istmetega. Ma järjekordselt kippusin tukkuma. Me sõitsime turistide rongiga ja sel hetkel koitis mulle, et kõik läheb metsa. Igaks juhuks kustutasin kõiksugused ootused eelseisva suhtes. Jah, siis meid viidi rikaste linnaosasse, käsitööpoodi ja lubati minna pooleldi renoveeritavasse San Isidori katedraali. Seal kohas ma kuulsin papagoisid palmi sees kriiskamas aga pildile ei saanud.
Laev, millega pidime Parana jõe deltas sõitma, osutus kohvikuks. Jões oli palju uppunud laevu. Siin nähtavasti ei viitsi keegi nende vanade vrakkidega miskit peale hakata. Jõesaartel asuv asundus osutus järjekordselt rikaste linnaosaks. Saared olid suured, nii et asi meenutas pigem jõgederohket maad kui maarohket jõge. Neil pidavat siin olema poe, bussi, kooli ja isegi kirikupaat. No ma ei tea. Siin pole küll midagi pildistada. Ma tahan hoopis pilti vaestelinnaosast kus on väiksed majakarbid tihedalt üksteise kukil. Lühike paaditiir lõppes, kõik inimesed tegid kohustuslikult head nägu ja läksid mööda linna laiali. Käisime hotellist läbi ja sättisime end ise endale meelelahutust otsima. Meil tuli see märksa paremini välja. Eva eraldus jälle, mina Maarja ja Kai sõitsime metrooga (!) edasi ja käisime jaapani stiilis (pigem lohakas inglise) pargis, sain lõpuks papagoid pildile. Kasutan Maarja 16-st mälukaarti.
3 peeso eest saime sisse jaapani aeda, kus tegime võlts-jaapani fotosid. Seal on suur tiik, kus elavad koi'd. Peale seda läks Kai hotelli närvitsema, et kas ta eiletellitud takso ikka tuleb. Andsin talle oma teise metroopileti (70 sentaavot) ilmses usus hotelli tagasi jalutada. Võtame maarjaga ette kunstimuuseumid. Õpilastele on need siin tasuta. Esimene on moodsa kunsti muuseum MALBA. Ülakorrusel on Liechtensteini näitus (need koomiksimooodi pildid). Seal on üleval ka visandid, mõni neist triibulisel vihikulehel. Mulle täitsa meeldis. All oli igasugust kunsti, leidsin üles Frida Kahlo autoportree ahvi ja papagoiga. Diego Rivera pisike pildike oli teadmata asjaoludel seinapealt ära ja jäigi nägemata. Kohtasime Dinat ja Tiitu. Allkorrusel ostsin kaks postkaarti - muuseumide juures olevad poed on mõnikord päris põnevad. Üks on Markile selle eest, et ta arvas et "Frankensteini"on hea inglise keeles lugeda. Teine on Helenele.
Läksime teise muuseumi, väljas oli juba pime. See muuseum oli veelgi ülevaatlikum, muinas-ja antiikajast selliste tegijateni nagu Cezanne, Gauguin, Renoir, Picasso, Monet, Manet ja Modigliani. (Kunstiõpetaja läheks kadedusest roheliseks). Enne kui me päriselt moodsa kunstini jõudsime, pandi muuseum kinni ja 19.30 kupatati meid tänavale.
Seal kohtasime Raouli. Või tema meid, suur erinevus eksole. Ta on pärit kuskilt Tšiili piiri äärest ja tuli siia oma 5 vaba päeva veetma aga ta sõber on tööl ja tema üksi suures linnas. Ta vähemalt oskab kohalikku keelt. Ta veenis meid veel üht kultuurikeskust külastama. Seal oli moodne kunst ja kohati päris lahedaid asju: kleit-telgid, metall-luugid kust paistsid silmad, Pitufina pilt (Carolina hüüdnimi!) jne. Jätsime Raouli taieseid imetlema ja lahkusime vaikselt minema. Käisime ühes kirikus kohe seal kõrval, kus inimesed laulsid ilusasti. Siin maal on palju lastega emadest kerjuseid, milles asi? Saanud aru, et kirikus viibimine päädib mingisuguse kombetalitlusega, imbusime vaikselt minema.
Kõrval oli uhke müüriga piiratud sarkofaagidega surnuaed. Meie otsisime metrood. Käisin mingis juhuslikus poes (jälle asiaadid) ja ostsin pirnimahla, 2 õuna ja 3 apelsini. Asi kisub puhtalt puuviljatoitluseks ära. Käisin mööda tänavat ja rüüpasin pakist mahla. Metroos tahtis mingi kahtlane tüüp lonksu. Ma ei andnud. Andsin hoopis mingile moosekandile eesti sendi. Tea mis nägu ta teeb selle peale kui saab raha riigist, millest ta kuulnudki pole. Selle ajaga lonkisid kahtlased tolgused eemale. Meie Maarjaga sõitsime tuubil täis rongiga Cathedrali jaama ja koperdasime Mayo platsi äärest hotelli (100m). Kui me Maarjaga hotelli jõudsime, oli Kai juba Austraalia poole lahkunud. Minu voodis oli virn tema asju ja kiri, et palun mitte muljuda. Varsti tulid teised minu tuppa ja mängisime kaardimängu nimega sitaratas. Kella 23 paiku jätsime mängu pooleli ja teised sättisid end klubisse minema. Reedeõhtu ju ikkagi. Laenasin oma viimased 20$ Evale peorahaks. /Eva leidis peolt endale kolmanda Gastoni/.Nüüd mõni sõna hotellitoast - meil on kaart, mis käib seina sisse ja siis saab tulesid põlema panna. Konditsioneer, WC mille paberihoidja on täiesti ebanormaalse koha peal ja mille paberiservi koristaja kolmnurkseks voldib (imelik). Peldikul on 13x13 cm aken ka. Siis on veel voodi. See on hästi kõrge ja iga päev topib keegi lolli järjekindlusega tekid ja tekilinad servipidi madratsi ääre alla. Mulle ei meeldi taskus magada. Loodetavasti olen ma piisavalt kapsas, et peale 6tunnist ööund ka lennukis magada. Mobla pole päris normaalne, talle ei mõjunud sõit hästi. 01:02 öösel ... täna me hakkame koju minema.
22. juuli
Hommikul oli aega veidi üle, jalutasime linnas ja ma ostsin oma viimase raha eest pakitäie mate-teed kaasa. Siis läksime taksoga lennukile. Lennukitoit... öka. Ühe stjuuardi nimi oli A. Ventura.
23. juuli. KOJU!!!
Frankfurtis hakkasin ma turvaväravates piiksuma ja mind otsiti läbi. Olen ilge terrorist. Eestis tulid mulle vastu Maria, Helerin, Paul ja Tauno. Vedasid mu kohvrit. Pärast läksin ronima. Nii armas, minu jaoks oli laste vöö. Jaan õppis julgestama, mina olin katsejänes. Õhtul läksin Stroomi randa ujuma ja seal oli mingi pervert kes tahtis riietuskabiini trügida.
OMA KODU ON PARIM!!!
MATKA LÕPP
posted by § at
11:34 AM
|
1 comments
