Minu Sünnipäeva (matk) pidamine

25. juuli
Minu tegelikust sünnipäevast on möödunud juba nädal aega. Pidime kokku saama bussijaamas 13.30 kuid tegelikult... oli seal Helerin, kes oli oma bussist maha jäänud ja Rasmus, kes napilt jõudis. Tauno jõudis umbes veerand tundi liiga hilja. Ülejäänud - Maria, Eleriin, Triin, Helene ja Paul läksid hääletades. Hetk peale seda, kui me bussisolijad Viru-Nigulasse jõudsime, maandusid seal ka Helene ja Paul. Helene luges veidi kohalikku kuulutustetahvlit. Siis me hakkasime (peale mõningast õnnitlemist jälle) Mahu poole astuma (9km). Kõrvalepõigetega. Näiteks Maarja kabeli juurde. Siis me radisime veidi hekist kirsse, keegi kohalik õiendas meiega seepeale, aga me ei märganudki kes see oli. Ja seejärel allikale. Elis pidi meile vastu tulema, et tuua juba väsima kippuvale Helerinile jalgratas. Paraku läks tal kumm tühjaks enne meieni jõudmist, nii et ratta kasulik funktsioon jäi täitmata. Pärnal piilusime ägedat bussipeatust, kus olid sildid "Kas sul raha on?" ja "Fack you". Siis läksime edasi. Kõõksumäe juures helistas Tauno, et ta on juba Viru-Nigulas. Kui meie Viru-Nigulas olime, oli ta Kuusalus. Huvitav kas ta hääletas lennuki peale või? Igatahes jõe juures jõudis ta meile järele. Samal ajal jõudsid kohale ka Tekkod ja Maria. Nad olid juba Autoga Mahusse jõudnud. ...Enamuse ajast mis me teel olime, sisustasin ma Argentiina muljete rääkimisega. Helene ja Rasmus tegid vägeva kodujooksu Mahu-sildi poole, kui see lõpuks metsa seest paistma hakkas. Kohale jõudsime. Aa kingitusi sai ka - mul on nüüd 2 pudelit briljantrohelist, imeliku muusika plaat, lestaraiped, T-särk, tohutu karbitäis kive ja suht korralik lasu šokolaadi. Aitähh. Järgnes hilinenud lõuna, ehk õhtusöök. Selle valmistamise taga oli minu tubli emme, kes ka matkaklubilistega hämmastavalt sõbrunes. Peale õhtusööki mindi ujuma. Merre. Me tegime muuliotsapeal vetikasõda. Õhk oli lendavat rohevetikat täis. Päike läks vaikselt looja. Kodus sai veel kiikuda suures presentkiiges, mille emme oli ära parandanud (respect) ja sõita paadiga tiigi peal, mis oli kuivanud põlvesügavuseks. Ning muidugi gomoku. Seekord oli isegi 2 lauda ja nupukomplekti. Tauno oli enda oma ka kaasa võtnud. Tauno raius oma Paadenurmeaegse (talvel) puuraidumisveaguse täis. Kõik pandi põrandale magama nagu kilud karbis - telki kellelgi polnud. Triin Tekko magas minu juures "põõningul" ja Helene ning Rasmus õues. Alles kell 2 lasksin ma inimestel rahus magama minna :P. Öösel käisin ma Mariat nügimas, et ta lõpetaks kõva häälega hingamise.

26. juuli
6.15 Paul hakkas ringi kohmerdama. 6.45 Paul läks minema. Minu ülihoolitsev emme saatis ta peaaegu Viru-Nigulasse. Arvake kes on kerge unega? Ülejäänud ärkasid umbes kell 11. Siis ma tegin neile putru. Mõni läks ujuma, neil vedas. Nemad said järgmise potitäie - ei olnudki veel ära jahtunud. Pärast läksime jalutama... nii 25 km. Letipea Ehalkivile. Kivi juures rannas sõime lestaraipeid ja greipi. Ujusime jälle kahtlase üllatuskividega põhjaga meres. Läheduses olevat ka punkreid ja kasarmuid aga kohalik piirivalvetorn paistis olevat liigagi asustatud, seega ei läinud lähemalt torkima. Tekko õekste vanemad tulid ja viisid Triinu ära. Seal liitusid matkaklubi + EmaElle + väikesirgi-Maike seltskonnaga veel külavanem oma lapselastega. Külavanem tõi rosinasaia ja moosi, mille me tuletorni jalamil ära sõime. Teel koju põikasime läbi veel ühe kunstniku-fotograafi maja juurest kus meile näidati toreda arvutigraafika-Painti kalendrit ja Mahu kalendrit (saksakeelne). Siis me läksime koju tagasi. Tauno läks paljajalu kuna ta lestad, mis hommikul olid paelaga kokku seotud, läksid täiesti puruks. Asendusjalanõudest ta muidugi keeldus. Kodus tegime hilist õhtusööki : grillsiig ja liha ning Mahu panniroog. Kui keegi tahab retsepti.. palun väga.
Mahu panniroog (olenevalt sellest, kes mida sööb 3-8le inimesele)
pool kabatšokki (suur suvekõrvits)
natuke õli küpsetamiseks
4 tomatit
1 paprika
1 väike purgitäis tomatikastmes valgeid ube (~200g) või tavalisi aias kasvavaid türgi ube
maitseaineid vastavalt sellele, mis peenra peal kasvab.
Lõika kabatšok umbes 1cm küljega kuubikuteks (selle töö võib usaldada Mariale), prae kuubikuid panni peal natuke aega. Lõika tomatid ja paprika ka väiksemateks tükkideks ja lisa pannile, seejärel ka oad (kurna liigne kaste välja). Natuke küpsetamist ja valmis ta ongi.
Õhtul käisime saunas. Selle ajaga, kui me üritasime sundida Rasmust või Taunot teiselt poolt tiiki viha jaoks kaseoksi lõikama, oli viht juba sauna kraanikaussi tekkinud... hmm. Ahjualused. Igatahes tore oli.

27. juuli
Pannkoogid. Lahkumise ettevalmistused. Lahkuti lõunase bussiga Viru-Nigulasse. Helerin jäi veel minuga kuni pühapäeva õhtuni. Keegi unustas hambaharja maha.

Astanguronimine, Pannkoogipidu ja Öine Rattaretk
6-7 juuli 2006
Tavaliselt ma Astangul ronimisest ei kirjuta, kuna seda on lihtsalt nii palju. Aga olgu, täna teeb erandi, kuna see moodustab osa millestki suuremast. 16.00 pidime minema ronima. Kui mina kohale jõudsin (isa rattaga!), olid seal juba Joonas, Paul, Maria ja Eleriin. Hiljem tulid Tauno ja Anti. Ma läksin maasikaid otsima (mõni oli ja enam pole :) ja kui tagasi tulin, siis astusin ilusast susisevast rästikust mingi 20 cm kauguselt mööda (tegelikult astusin tast üle). Rästikuid olen ma Astangul ennegi näinud, aga see kokkupuude oli tiba liiga lähedane. Siiski adrenaliinilaksu sai pigem madu kui mina. Huvitav miks ma NII rahulikult reageerisin? Õnneks leidis tõestust väide, et kui rästikule haiget ei tee, siis ta ei hammusta. See madu oli eriti julge, kohale jooksnud Eleriin ja Maria nägid teda ka. Siit soovitus kõigile : ärge Astangul jookske ja vaadake alati mis teid ees ootab. Rästikud kipuvad end teeradade peal soojendama. Minul vähemalt oli see küll üsna napikas, enne Argentiinat haiglasse sattuda... oleks päris halb olnud.
Ronimise poolepealt, tegime täna (st eile) jälle aja peale. Minu parim tulemus oli 1.40 ja mõni sajandik. Tauno parim saavutus oli 1.43, teised vist oma vanu rekordeid üle ei teinud (kui tegite, kirjutage kommentaaridesse oma ajad). Maria kallas Pauli veepudelisse makaronimaitseainet ja tegi "puljongi", mis oli üsna ilge. Kella 20 ja 21 vahel lõpetasime ronimise, pakkisime asjad (Joonase kotti ka ühe Alejandro mõõtu kivi, mille ta küll välja võttis) ja lahkusime kes kuhu. Paul läks pildistama (jah tegelt ta selleni ei jõudnud, vaid tagus kodus oma ratast kaheksast välja), Anti ja Joonas koju ja ülejäänud poodi pannkoogiasju ostma. Siis läksime me Eleriiniga korraks Maria poole. Eleriin vedas Mariat minu isa ratta pakikal. Ma kasutasin juhust ja kihutasin veidi Maria rattaga (muide tal pidurid ei funka normaalselt).
Pannkoogipidu. Maria tegi pannkooke. Ta pani jahu kõigepealt ja üllataval kombel olid koogid siiski söödavad. Võib-olla selletõttu, et tal ei õnnestunud mingeid lisajamasid sinna sisse kallata. Moose oli hästi palju erinevaid ja lisaks ka juust. Minu lemmik oli metsmaasikaplöga ehk lihtsalt metsmaasikad purgis. Tauno oli need kuskil praksis olles korjanud. Anti sõi grillvorsti mutrivõtmega. Pannkoogipeole tulid veel Aki, Ave, Jaan ja paar mulle tundmatut inimest. Tauno tegi taas suurepärase lisanduse oma imelike komplimentide kogule, öeldes et ma näen alati õudne välja (tulenes sellest kui ma Anti ära kohutasin Vilaskis, käsklusega ometi magama jääda). Peale Pauli saabumist hakati rattaid parandama. Tauno rattale pandi uus sisekumm (juba jumal-teab-mitmes lühikese aja jooksul). Eleriin läks koju ratta järele ja temaga pidime linnas uuesti kokku saama.
Umbes poole ühest lahkusime Tauno juurest. Selleks ajaks liitus seltskonnaga veel Märt (mingi Pauli ja Joonase sõber). Märkimisväärselt hea on kihutada öösel peaaegu liikluseta linnas mööda siledat teed üle 20km/h kiirusega. Poleks arvanudki. Ja kotti pistetud sidemerullist oli ka abi - ma ei kukkunudki. Külm ka ei olnud. Vanalinnas munakividel oli märkimisväärselt vastik sõita. Esimene suurem objekt, kus me käisime oli Linnahalli katus. Seal oli mingi Karutapja-Kalevipoja kuju. Järgmisena läksime Viru Keskuse katusele. Ükski parklatädi ei tulnud meid keelama õnneks. Mõlemast kohast oli üpris kena vaade.
Edasi pedaalisime Russalka juurde (Anti, Pedaalimati on suht rattaklubi nimi ma arvan) ja Märt ostis mingist putkast kaks pudelit kalja. Siis sõitsime läbi metsa Lasnamäe poole. Vahepeal proovis Paul oma suurepärast veenmisoskust politsei peal. Tal oli rattal kumm veidi lödi, aga politsei ütles et neil pole pumpa. Siis avastasime, et Ave on kadunud. Tal oli kett maha tulnud ja ta oli alles Russalka juures. Seal sai ta veel kaua oodata. Jõudsime mõttetusse bensiinijaama, kust õhku ei saanud. Jõudsime teise mõttetusse bensiinijaama, Paul tegi katset pumbata kumm täis... ja peale seda avastati silt, et pump ei tööta. Geniaalne. Tundus toimivat ikkagi. Pöördusime tagasi, Eleriin käis kodust läbi sest tal oli külm ja võttis kampsuni.
Umbes seal, kus Paul ennist politseid veenda üritas, läks Taunol rattakumm (jah, see uus) puruks. Mõnda aega jooksis ta meie kõrval umbes 25 km/h kiirusega. Joonas ja Paul läksid ees ära. Ainus mida võib sellele retkele ette heita oligi see, et esimesed ei oodanud viimaseid järgi ja mõni kippus ära kaduma. Eleriin läks oma varemkadunud asju otsima, kuid ei leidnud.
Mõne minuti pärast jõudsime kõik Russalka juurde. Ave ei olnud muidugi ära külmunud, sest väljas oli siiski soe aga igav oli tal olnud kindlasti. Seal puhkasime ligi tunni, mille vältel mõtlesime mida edasi teha, mina üritasin tagajärjetult kätte saada üht põnevat suurt ööliblika ja kimalase vahepealset putukat. Maria leidis pingi alt muffini ja üritas seda teistele sööta, lõpuks teenis sellega ära aga kajakate lugupidamise. Ma millegipärast kahtlen kellegi väites, mis kõlas nagu :"Maria tahab ainult head." Tauno tukkus pingil, Joonas ja Märt niisamuti. Paul vedeles maas, tekiks oranz helkurvest. Siis me kiusasime natuke Mariat. Lasksime tal seletada sõnu nagu güroskoop ja hetero. Maria mässas Pauli sääsetõrjega (tegelikult oli suisa kaks. Puugi-off ja looduslik Plix. Mina sain pihta Puugi-offiga). Vedelemine ei viinud kuskile, vähemalt esimese tunniga mitte, seega tuli tegutsema hakata, et koju jõuda. Üldiselt ma ei salli igasuguseid imelikke liikumisviise aga seekord... üldsuse huvides. Tauno sai Pauli ratta ja sõidutas endaoma käekõrval. Mina pidin olema enda ratta pakikal, Paul sadulas. Iseenesest suht keeruline, sest iga äärekivi põrutas toredasti, asend polnud just mugav, põlved sai marraskile (pedaalid/kannad läksid mu põlvede vastu) ja tempo oli kiire. Isegi koos minuga suutis Paul tempot teha... hämmastav. Muidugi teised olid Tauno võrra aeglasemad ilmselt.
Mõnikümmend meetrit enne minu kodu leidsid Märt ja Tauno, et ma võiks demonstreerida oma jõulist tapjahaaret. Ma siis pigistasin Pauli, nii et ta kräunus. Peaaegu. Siis pumbati Statoilis veel kumme. Paul tassis mu ratta üles, isa unine aju registreeris ainult uksekellaprääksu. Mingi rahvas lehvitas kardina taga.. väga armas neist. Kell 5.48 olin ma niisiis kodus ja pool tundi hiljem juba unemaal.
Küll sai alles pikk jutt..

Aegna saar
1-2.07.2006
Kohal olid: mina - Sirgi, Anti, veidi kiusakas Katre, kõigi ühisomand Paul (et jah kasutage kõik Pauli asju ja kräunutage teda), Eleriin, kräunutaja Maria, lohesurfaja Kerstin, IT-mees Indrek ning läti tšikid Kate ja Ilona.
Olin esimene, kes meie omadest Pirita sadamasse jõudis, kuna ma olin arvestanud võimalusega, et eksin ära. Koos minuga ootas seal palju pensionäre, miskit liiki rühmakokkutulek. Meie laevuke oli merekoolile kuuluv Juku, mis pidi igasuguste eelduste kohaselt peale võtma 36 inimest. Enne meid oli 39, kuid moosisime end ikkagi peale - hoolimata sellest, et laevamees ütles, et kui kontrollitakse siis on trahv 30 000. Neil. Maria jõudis ka peale, kuigi joostes. Meresõidu ajal külastas meid tore kimalane, kellele sai pai teha.
Maria käitub ikka tavaliselt. Orienteerusime pisikesel saarel kaardi järgi, mis oli foto sellest veidi koorunud kaardist, mis sadamas seisis. Kerstin tegi lohesurfi (ja tal oli kõige suurem kott, kuna kogu vajalik värk pidi ju sisse mahtuma). Seni kuni ülejäänud tema varustust ja oskusi imetlesid, lätlased lihtsalt päevitasid. Nemad olid ainukeste jalanõudena kaasa võtnud rannaplätud, nii et nad kisasid ka kui mändide all käia tuli. Huvitav miks nad eesti keeles põhiliselt ebaviisakaid väljendeid teadsid? Teeraja ääres kasvas metsamaasikaid ja jänesekapsaid. Lätlased olid näljased. Rannas ronisime ühe torni otsa, mille raudredelid olid kinnitatud reetlikult katkiste puitosade külge. Paul ja Anti austasid oma peaaegu kahesajakilose kohalviibimisega asutuse katust. Viimasel korrusel oli linnupesa. Seejärel tahtsime lätlased laeva peale panna ja ära koju saata. Kuna laev läks veerand tundi varem ära, siis ei läinud see läbi. Kate ja Ilona suitsetasid kuna enam polnud ohtu et me nad minema saadaks või midagist. Siis suhtlesime veidike kohalike päästerühmlastega, kes liiklesid jalgratastel. Sõbralikkus üle kõige, pidime vaid lõkke tegemisega ettevaatlikud olema. Kate ja Ilona pidid lahkuma õhtuse laevaga. Seniks läksime ühe punkri peale lõunasööki tegema ja laskumist harjutama. Kerstin sai ka proovida, mis tunne on. Vahepeal vallutas meie punkri kloonide armee. Kloonid olid kohalikus puhkebaasis pesitsevad elektroonikafirma töötajad kellel olid ühesugused riided, ühesugused telgid ja ühesugused kaigastest relvad. Ja neid oli palju. Lasksime end vallutada, paar fotot teha ja kloonid tõmbasid uttu. Rahumeelselt.
Siis passisime rannakaitsepataljoni kahurivärgi peal, 4 geopeituse rühma, kes igaüks nimetasid seda erimoodi käisid mööda ja täitsid oma ristsõna. Laskusime mööda mingit seina. Üles saada oli palju ohtlikum, aga sain ka teada, mis tunne on kui kindad sulavad. Kunagi 10 aasta eest oli seal rohkem koopaid aga nüüd on need kinni kuna sealt leiti lõhkemoona. Iseenesest kahju, et koopasse ei saand, kuigi mürsud pole ka suuremad asjad mida tahaks sealt leida. Lätlased lahkusid, järgnes teema: kes läheb vett tooma, kuhu jääme.
Platseerusime saare põhjakaldale, kus oli karussell, uforingid, ja sipelgad. Anti ja Katre jagasid mingil peaaegu sõbralikul moel sama õllepurki. Mina läksin lõpuks üksi ujuma kuna ei viitsind veetoojaid (Paul, Maria, Eleriin, Indrek) ära oodata. 5 min enne nende tulekut pandi ka väike tuleke põlema, õnneks selgus, et nad olid jälle päästerühmaga suhelnud ja päästerühm lubas. Laagriplatsil oli silt, mis teatas, et tuletegemine on keelatud. Pärast läksid teised ka ujuma, mina passisin kuskil kivi peal (ja mu plätud, mis veele liiga lähedale jäid hakkasid minema ujuma). Pärast ujumist külastasid meid päästerühmlased. Kuivati, võimleti ja tehti süüa.
Eleriin:"Tee nüüd kiiresti süüa, mis sa passid siin?!"
Paul:"Ma teen aeroobikat."
Mängisime gomokut, 00:00 alustasime ümber saare tiiru. Kõik tahtsid kõndida ja öist Tallinna vaadata. Indrek jäeti magama kuna tal olid lühikesed püksid. Tiir mööda randa oli ~8 km, nõgesed ja ohakad, Katre kukkus. Pärast hakkas jälle valgeks minema, Paul "emotses" oma kivi otsas. Tema, Eleriin ja mina jäime teistest maha ja murdsime läbi miski võsa ning metsa. Jõudsime laagriplatsile veerand tundi pärast teisi. Mina kobisin randa magama kella poole neljast (juba hakkas valgeks minema, väga ilus! Ja merekohin oli ka väga huvitav.) . Teine kord lageda taeva all magada (jälle umbes 4 tundi) ja väga hull polnudki. Eleriin tegi lõket kuna tal oli külm. Minul ei olnud külm aga hommikul läks palavaks ja öösel rullisin ma end paar korda lebomati pealt ära. Hommikul käisin ujumas hoolimata sellest, et vesi oli üpris jahe. Kuna ma röögatasin siis järelikult alla 23 C. Pauli, Maria ja Eleriiniga vedasime end ka mingi ilgelt libeda kivi peale. Mul oli pärast alla tulemisega veits probleeme - käisin prillidega vee all. Pärast oli roppu moodi lõdisemist ja siis sai hommikusööki. Kohalikud pirakad sipelgad olid roninud sulatatud juustu karpi ja mõni sinna kinni jäänud. Muuhulgas teibiti ka inimesi - Kerstinit, Katret (vist) ja Pauli, kes käis ringi nagu lipendavate sidemetega muumia. Ehk ilmselt kõige lühema marsruudiga matk lõhkus kõige hullemini jalgu. Enne laeva peale minema sättimist käisime veel korra ujumas (elagu kopitavad käterätid). Sadamas laeva oodates nägime taas päästerühmlasi kes mässasid suure tuletõrjevoolikuga. Lasksime ennastki kasta. Leidsime Kate mahaununenud magamiskoti. Indrek täitis paar väiksemat pudelit veega ja siis sai üksteist pritsida. Pärast loopisime veidi kive kalakestele kes muuli ääres ujusid ja siis juba laev tuligi. Ronisime üle piirde pardale ja rahvahulgapiirang ei huvitanud enam kedagi. Juku pardal küpses plaan minna õhtul Laagrisse veekoobast vaatama.
Üldiselt oli see väga tore matk, hoolimata sellest, et ma olin nii pinges sõidueksami pärast, et tooda või elektrit. Praegu on saarel palju muutunud võrreldes 10 aasta taguse ajaga, aga kui mitte muud siis oli meie sealviibimine vähemalt väärt puhkus (olgu, võib-olla need ei nõustu sellega, kelle jalad rohkem kannatada said). Sibulakujulised kibuvitsad olid ikka alles..

Laagri vol 3 ehk eriline pornograafia
2. 07
18.30 Vana-Pääsküla peatuses. Olid: Anti, Katre, Maria, Sirgi, Paul. Taaskülastati kurikuulsat veekoobast, seekord veidi paremini-halvemini varustatult kui enne. Maria oli tossudes, Antil olid pooleksminemise äärel plätud, Katrel tavalised rannaplätud, Paulil keemiakaitseülikond (eriti VIP) ja minul lestad mis läksid katki (juba varem) ja vajavad poodi tagastamist. Katre oli kõige hullemas olukorras - plätu jääb sopa sisse kinni jne. Ta pöördus koos Antiga maa peale tagasi. Ülejäänud trampisid vapralt edasi lirtsuvas poris ja poolde säärde ulatuvas jäises vees. Koopas pole kunagi soe, vees veel eriti. Alguses oli jube külm, siis oli üsna valus ja seejärel läksid jalad tundetuks. Me leidsime mingi trepi, mis oli tupik ja natuke teist tüüpi soppa. Veel avastasime geopeituslaste aarde, panime nende helkuri seinale tagasi ja lisasime aardele 2 patsikummi (Maria) ja padrunikesta (Paul). Minul polnud midagi anda kuna oma minipakkimise tujus polnud mul miskit liigset kaasas. Edasi töllerdasime jälle läbi vee ja muda, lisaks pressisime end läbi nelja seinas/laes olnud augu, mis olid silmapaistvalt kitsad ja vastikud. Õnneks ei jäänud keegi meist auku kinni (oleks olnud üpris nõme uuesti mitusada meetrit läbi vee tagasi minna). Isegi Paul suutis end läbi pressida, Maria sai aga millegipärast kõige räpasemaks. Väike-Maria kandis taskurätipakist kaitseülikonda. Välja saadud, kulus veidi aega et aru saada kus me asume. Jõudsime metsast välja vana Loomade Varjupaiga juures, sinna oli Katre ja Anti meile vastu tulnud. Lahkusime minema. Paul viskas mõned Paljassaare ajast pärit kivid kotist välja. Kolm korda võite arvata, kus need nüüd on :) Bussipeatuses, kus me maas istusime, tuli meie juurde üks väike tüdruk. Ta ei uskunud algul, et me koobastes käisime ja kinkis Mariale väikseid kive ning mulle tammelehe. Põnev.