7. August

Helene:"Ma haisen nagu loom."(Mäe otsas). Rasmusele - :"Ma tatistan su näpu peale kolli."
8.45 bussiga hakkasid minema terved ja juba tervenevad - mina, Helene, Margus, Tõnised, Tuuli, Anti, Rasmus, Aile, Triin ja Meriliis.
Margus:"Mis sa leidsid?"
Tõnis Tiitsaar:"Kaktuse!"(istus mingi ohaka otsa)
Helene:"Tahaks neid kitsesid näha, kelle paska siin kõik kohad täis on."
Anti:"Tõnis, aga seome telgi hoopis sinu sarvede külge."
Helene Rasmusele, pükse parandades:"Kas need olid sul enne väga ümber? Noh nüüd on."
Sirgi:"Ma vist meeldin viirusele."
Helene:"Sa just ei meeldi neile."
Triin:"Ei tasu sinna tippu ronida, sealt saab mingi haiguse alati."
Hommikueineks tervetele oli õhtune kartulipuder. Siis oli asjade kiirpakkimine - mina kui potiomanik võin olla alati viimane. Edasi Ordesas läks matkamiseks.
Tuuli:"Mulle meeldib lambal nahka maha võtta, see on nii lahe."(Lambad tulevad määgides laagripaigas mäest alla. Pilve seest.)
Meriliis kippus kohe alguses maha jääma, nii et ta kotist lastiti poistele niipalju kui võimalik. Mina kippusin otsi andma kuskil poolepeal. 8,5 tundi tõusime, oli ränk palav ja tolmune. Jagunemine tekkis iseenesest - kiiremad jõudsid ette. Lõpuks tegime süstikroomamist - mööda kive edasi - minut lebo - edasi - lebo jne.Levi on siin lünklik, Margus ehitas torni, mille otsast saab helistada. Õhtuks tehakse tatraputru, täna on esimene öö kus magame telgis. Helene nõelus Rasmuse pervo-pükse. Päike läks mäe taha/mägi tuli päikse ette ja külm hakkas.
20.30 õhtul. Ja peldik on unisex, auk maasees. Ou shit, pilv tuleb. Nagu laviin.

6. August, pühapäev

Salapärane haigus võttis veel 5 ohvrit - Helene, Tõnis Tiitsaar, Kärt ja Lisanna ning Triinu. Peale oksendamise ja nõrkuse ei paista neil midagi viga olevat. Võimalik, et asi on jõevees. Mina igatahes olen seda väga vähe joonud keetmata (teestamata) kujul. Hommikul olin toimkonnas koos Eleriiniga. Tegime neljaviljaputru, mis hoolimata kõigist kirjadest osutus kaerahelbeks ja tuli üpris vedel ning musta teed. Esmakordselt jäi võileiva-tomateid järgi kuna haigete osakaal oli nii suur. Üle pika aja tegin katset juukseid pesta, abivahendiks Anti kollane veekindel magamiskotiümbris. Pealelõunal lahkume saarelt.
P.S. Eleriin lahendas aadressiprobleemi ja saatis Paulile sõnumi. Paul, õige on buenos tardes, mitte buena tarde. Su hispaania keel on roostes. Tarde on üldse mingi kahtlane ja suht lühike ajavahemik siesta ja noche vahepeal (enne päikeseloojangut).
22.55 Again liiga öö et kirjutada. Teen mõned märksõnad ja jätkan homme.
Ennelõunal tuli minu juurde õnnetu Eleriin ja tahtis prille laenata. Tema omad olid ta ujumisel maha jätnud. Minu varuprillid ta sai. Mingi õhtu andsin talle suure olümpiaadisärgi, et tal poleks magades selg paljas. Ajasin ise ka ujumisriided selga ja läksin appi prille otsima. Siis kui ma kohale jõudsin, leidis Eleriin endaomad üles. Mulle jäi ujumise rõõm. Poolsurnud Maria vedas end ka vette ja ujus paar korda. Samal ajal läks Triin laagrisse. Lõunaks söödi hommikuse pudru jäänukeid. Haiguste vältimise nende ennetamise teel võitsin vist mina. Marcus oli muretsenud peotäie küüslauku. Me Sandriga sõime seda võidu. Mõlemale tükk küüslauku ja väike saiatükk. Ta ilmselt ei teadnud minu kalduvust väiksena sibulat süüa nagu õuna. Igatahes Sander oli esimene, kes teepudeli poole sööstis. Homme teeme võistluse kes rohkem haiseb. Sander aitas mul jões lõunasöögi potti loputada ja kukkus sisse.
17.00 lahkusime Rio Ara saarelt, bussiga Ordesasse (3.30€) kus lebotasime puude all rohupeal. Aile ja Eleriin üritasid onni ehitada. Meile tehti selgeks, et ööbida saab alles 2100m peal... seega 19.00 läksime tagasi. Poisid said jälle Kärdi ja Lisanna kotti tassida. Otsisime uut kohta, parklas ööbida ei saanud.
Triin:"Ühel pool on kanalisatsiooni kraav, teisel pool mingi sita hoidla aga muidu on lahe koht." Helene nägi saarel paksu rästikut. Pimeneb, teeme kartuliputru sibulaga (Triin tõi sibula) ja see maitseb nagu päris. Tauno kruukab põõsas, täiskuu paistab. Teised enamvähem elus, teeme minu-Helene-Tauno ühissünnipäeva, mis seisneb selles, et Anu tuleb lagedale ~1m2 suuruse koogiga. Igaühele 3 tükki. Küsisin Helenelt profülaktika mõttes söetableti. Olen ilmselt homme esimese grupiga Ordesasse mineja.
P.S. Jões redutab 15 cm pikkune oranzide äärtega must nälkjas. Friis puhub jälle, kolisin kuhugi mullahunnikusse magama.

5. August, lebo-päev

Öösel tapsin enda kõrval kasvava okaspõõsa, visates sellele seljakoti peale. Mattiasel ja Sanderil on paha olla. Ülejäänud on kombes. Mina olen sokid jalga päevitanud. Hommikul oli saar täis väikseid kärmeid sisalikke. Helene ja Tõnis Tiitsaar tegid mannaputru. Triin saatis Eleriinile sõnumi, et on Hispaanias. Maria, Eleriin, Tauno ja Aile läksid teise linna (Proto), mõned veel Torlasse, osa rahvast vedeleb laagriplatsil. Peale lõunat on plaanis veel mingi mägirada. Anti, Tõnis ja veel keegi (Maria, Eleriin) käisid ka öösel Torlas. Kirjutasime Aki kaardi valmis. Kui öösel lambiga jõe äärde minna, võib kalu näha. Parandus - Eleriin ei käinud eile mäes, sest ta kukkus jõge ületades sisse. Peňa Piňera ristiti nüüd ka teiste poolt Astanguks.
Anu:"Tauno, kas see suur ärarebitavate lehtedega märkmik võimaldab sul lehti ära rebida ka või?"
Marial on ka nüüd paha - toidust mida ta sõi või tee ääres kraani all pea pesemisest. Mu magamiskott hakkab otsi andma - sisu on voodri ja katte vahel hunnikus. Täna käisin kahel korral ujumas sinna juures, jääsinises ja külmas jões. Veel olid: Helene, Rasmus, Tõnis, Marcus, teisel korral ka Sander. Kahe ujumiskorra vahel oli kahest tomatisaiast koosnev lõuna ja väike retk mööda jõge alla. Umbes 60m. Nagu Hispaania Sucha Bela, hästi ilus. Kividki nägid välja nagu vesi - lainelised.
Ennelõunal päästsin jõest ühe hiiglasliku rohelise ritsika. Põnev oli vaadata kuidas ta tasapisi suud liigutama ja hingama hakkas. Helene viis ta kuskile põldmarjapõõsasse. Põldmarju paistab siin olevat ka kaht sorti. Sellised, nagu Eestis praegu küpsed, mingid muud lääge-magusad enamasti toored. Tauno tõmbas eile öösel oma madratsi pooleks kui seda varustusetelgist välja tõmbas.
Sirgi:"Elu tuli sisse!"
Maria:"Ei ma lähen ropsin kuskile võibolla."
Mu madratsi peal jooksevad sipelgad - nagu Aegna. Üldiselt ronivad nemad - nagu herilasedki, toidu sisse. Eile hommikul võisid teised näha kuidas ma taon herilast lusikaga maa sisse ja ütlen: "Sure ometi ära." Bioloogina ei pea ma kõike elavat ka armastama. Huvitav, miks siis kui ma leian et ma midagi tahan, leidub alati keegi teine, kes ihaldab sama ja tekib mingi kahtlane konkurents? Veider.
Aa postkaardid saime ka täna pärastlõunal kirjutatud. Tauno on tubli, et ta selle postkaardi ideega lagedale tuli. Helene kaotas ujudes teist korda kontakti oma riietega (ise palus öelda). Nüüd on väga paljud hakanud matkapäevikut tegema.
P.S. Tauno sai oma eilsest ja üleeilsest dilemmast päiksekreemi suhtes vist üle. Kas infrapuna ja soojuskiirgus on sama?
Õhtuste makaronide hulka kasutati ära ühistoidu plussvorstid, mis olid 2 päeva minu madratsi läheduses päikese käes vedelenud. Ei midagi hullu. Ma vist kogemata pakkusin end homme toimkonda. Tuul tõuseb siin ~19st õhtul täitsa tugevaks. Läksime Taunoga Torlasse peale minu jumal-teab-mitmendat katset Paulile SMS saata ja ta aadressi küsida. Meil on kõigile kaartid aga ei tea kuhu saata. Käisime turismiinfo internetipunktis ja Tauno saatis Paulile maili. Ta telefon laadis samal ajal seinas akut. Sealsamas oli ka ilus liblikanäitus. Liblikaid on suht võimatu pildile püüda. Ostsin jäätist (1.20€, purk oliive on 40 senti). Nõme pood oli puuviljade hinda kahekordistanud. 21.00 tulid tagasi Margus, Anti ja Tõnis Tiitsaar. Antil on pasanteeria:"See on esimene kord kui ma võtan matkale mingid tabletid kaasa ja kohe läheb vaja." Söetablette kulub meil lademes. Nad ilmselt tegid tempot ja mägi olevat olnud nagu eilne umbes. Margus tõi mulle mäe otsast mingi taime, mida Anu pidas rododendroniks, Eleriin käis näitas mulle toorest kreekapähklit. 4 down, Sander hakkab terveks saama juba. Hammaste pesemine on vägagi oluline. Mina ilma ei saa, ükskõik kui väsinud olen. Triin on Sabiňanigos.

4. August 2242m, Punta Acuta mägi

Helene. Marcusele:"Sina oled nagu rõveduse Michael Jordan, aga tema (Sirgi) ei ole Eesti koondisesse pääsend veel."
Täna me vallutasime mäge. Ärkasime 8.15 ... igal maal matkamisel paistab olevat ühisjoon et hommikul on külm. Kui me end ei pese, kas me läheme siis räpaseks?
/õhtul 22.46/-> liiga pime et kirjutada või ringi käia.
Enne kella 11 hakkasime mäkke minema, Aile ja Anti olid seal juba käinud, nemad jäid laagrit valvama. Kuna tempo oli alguseks liiga kõrge (Maria väsis ära) jaguneti kahte gruppi - Mattias, Marcus, Tõnis, Rasmus ja kõik ülejäänud. Peagi jõudsime St Ana kiriku juurde. Seal voolas ka oja. Kirikus olid ehitusmaterjalid. Järgmine suurem objekt teed mööda edasi oli "konnatiik" kulleste ja vesilikega. Anu prillid kukkusid sisse, Tauno ronis üle piirde ja tõi need ära. Kukutamist harrastas ka Sander. Hiljem kasvas tee ääres veel metsmaasikaid :) Tee oli pikk, nii et me Helene ja Tuuliga otsustasime lõigata. Peagi tuli joostes (!) Tauno ja teatas, et me läheme valele poole ja et tema meid enam ei aita kui ta jooksmist imeks panime. Suht kahtlane. Vaateplatvormilt oli vägev vaade, kõik tegid veidi reidikaid - lapsevanemakohutamispilte.
Sealt edasi leidsin tee pealt surnud rohutirtsu. Siin on ilusad siniste ja roosade tiibadega lendavad rohutirtsud. Ka see selili lebaja osutus siestapidajaks - hakkas äkki liigutama.
Tipu lähedal läks rada tuuliseks, meist tuiskas mööda minitornaado, vastu tuli 1. grupp. Sander läks koos nendega alla tagasi, Tõnis Tiitsaar tuli meiega teist korda tippu. (Anu ja Kärt ning Lisanna lahkusid varem). Passisime veidi aega väiksel künkal tipu kõrval kuna ülesminekuks tundus liiga tuuline olevat. Kui tuul vaibus, läksime siiski. Seal oli okaspõõsaste asemel muru kivide ja kitsepabulatega. Tipul oli veel silt Parque Nacional. 15.30 hakkasime tagasi minema. Teel alla nägime mingit paksu ümisejalooma (üles minnes kõhna musta oravat) ja sisalikke, kes end kraavikaldal soojendasid. Ühes kohas tee ääres oli mingi looma kintsunahk posti külge ripnema löödud. Allatulek oli kiire kuid vaevaline, mina olin viimane sest kartsin liikuvaid kive. Paar korda panin käe vastu maad ka. 18.00 olime laagris tagasi.
Õhtuks sõin 2 portsu kartuliputru, mäes käimine teeb näljaseks. Hiljem läksime linna, et postkaarte osta. Helerin sai tapjahernestega, Joonas üksiku ränduriga, Katre lilledega, Paul aknadetailidega ja kitsedega(mää!) ning Aki Torla vaatega. Ilusad kaardid on siin ja ei maksa ka ülemõistuse palju. Mina ja Helene jätsime Tauno kaardipoodi ning läksime restorani WC-d otsima. Vahepeal liitusid meiega Maria ja Eleriin. Restoranis Eleriin ostis kartulikoogi (bataat) ja tee ning Helene samuti kuuma tee. Mina parasiteerisin niisama. Inimlikud tingimused ja tsivilisatsioon! Siis käisime poes, Helenel oli veini isu. Lõpuks nad ostsid mingi suht odava peedi (kohalikud peaksid seda ilmselt sama heaks kui aknooli, arvas keegi). Järgnes õhtune chill kuskil vareme otsas. Samal ajal otsis Tauno meid taga, ta nimelt arvas, et me pidime postkaardipoe juures kokku saama. Tegelikult leppisime, et kohtume linna peal. Ta "püüdis meid kinni" suveniiripoe juures. Poe ukse kõrval olid ilusad väiksed "leierkastid", mis olid suht laia muusikavalikuga Yesterday'st ja Alzeeria hümnist Sound of Silence'ini. Ilus. 7 €. Jalutasime kuni pimeduse saabumiseni linnas, istusime pargi lähedal pingil. Tauno andis algse Paulile mõeldud kaardi Eleriinile, kes kaarte kogub. See oli tal joostes taskus kortsu läinud. Päris pimedas jõudsime ööbimispaika tagasi, sõime hallitus-sulatatud juustu võileibu ja mõned otsisid paremat magamiskohta.

3. August. Läheme Torlasse!

Ärgates on veidi jahe, aga mitte päris külm. Sööme tomativõileibu (pigem sai) ja pakime asjad. Jälle bussijaama - alustan matkapäevikuga, Maria ja Helene üritavad palli mängida kuni neid keelama tullakse. Tauno tuli meile eile Barcelonas vastu, koos Tõnis 2ga. Täna kohtame ehk Antit ja Ailet. Ennelõunaks olime juba Torlas. Peale loksutavat bussireisi Ordesasse kohtusime taas Anti ja Ailega. 5 in - Maria, Eleriin, Rasmus, Tõnis ja Helene jäid Torlasse et osta balloone ja bussi peale nad ei mahtunud - tulevad õhtul järele. Rahvuspargi poest osteti supikeetmiseks üks balloon, siis läksime kivist teed pidi alla, ületasime paljajalu külma põlvesügavuse jõe ja sättisime end saarele laagrisse. Sander ujus jões ja sai endale palju väikseid kaane külge.
Peale lõunasuppi (Mattias tilgutas mulle kuuma supivedelikku peale, mille tulemusel läigatasin endale pool tassitäit pikki põlvi. AI.) lebotasime veidi niisama. Igasugused põnevad mõtted tulevad pähe. Näiteks et ümberringi on kõik hästi ilus ja võimas, aga miks see mulle muljet ei avalda? Kuu aja pärast olen Tartus jne. Mul on ikka vedanud et ma olen mina. Poole viiest lähen Meriliisiga linna (Torla) selleks tuleb minna läbi jõe ja kivisest teerajast üles. Tee ääres on pooltoored põldmarjad. Laagriplatsil kasvab lauku, punet, iisopit ja naistepuna ning tohutult ogalisi liblikõielisi põõsakesi. Torla on nii pisike linn (Tauno luges kuskilt, et 300 in) et siin võiks täitsa elada. Majad on kenad ja vanaaegsed, osad isegi kivikatustega. Meriliis pole suurem asi töllerdaja, külastab põhiliselt kingitustepoode. Peagi lahkun ta meeldivast seltskonnast, et ülejäänud tänavaid vaadata. Üks tänav lõppes majaga, mille aias üks mees kõplas. Edasi läks sarapuude ja müüride vahel rada mäkke. Ronisin siis üles, kuni lõpuks jõudsin ühe mäe otsa. See oli Peňa Piňera, nagu sai hiljem määratud. Kui ma alla jõudsin, oli siesta läbi ja poed avatud. Ostsin pirne ja jõlkusin veidi Taunoga ringi (või vastupidi) ning läksin siis saarele koos Anu ja Margusega. Õhtueine oli münditee ja armunud koka tatrapuder. Kohalolijad rääkisid mingeid mõistatamisjutte. Kohale jõudsid ka ülejäänud... Õhtu poole tõusis tuul päris tugevaks. Homme läheme mäkke. Mu sandaalid lagunevad.

HISPAANIA 2006


Sissejuhatus

See on siis minu pikk ja põhjalik matkapäevik, kokku tuli teda 48 lk käsitsi. Seda on kirjutatud telgis ja bussis ja mäe küljepeal. Kohati on seal ka minu enda arvamust jm märkmeid, kuna otsustasin isiklikuma lähenemise kasuks. Loodetavasti see ei häiri kedagi. Nüüd seda kõike ümber trükkides tekkis ka tahtmine veidi siit-sealt kohendada aga otsustasin siiski lõpptulemusena, et ei jäta midagi välja. Hüva lugemist!

2. August

Tallinna lennujaamast läksid lennukile: Anu, Mattias, Marcus, Triinu, Inga, Tuuli, Rasmus, Tõnis T, Sander, Margus Eek, mina Sirgi, Maria, Eleriin, Hlene, Kärt, Meriliis ja Lisanna. Meid tulid ära saatma Paul ja Aki. Aki tõi mulle möödunud sünnipäeva puhul kummikomme. 12.55 lahkusime lennukiga Barcelona suunas. <->Lisanna pidi oma sääsetõrje ballooni maha jätma sest see hakkas piiksuma.
Barcelonas oli meeldivalt soe, vastupidiselt lennukis valitsenud jahedusele. Läbi pilvede nägime Alpide tippe. Barcelonas käisime poes, ostsime toitu... mahlad olid siin jälgid, vähemalt see mille mina sain oli väga tugeva imeliku järelmaitsega. Sidrunijogurt meenutas pigem hapupiima. Pirnid olid normaalsed, ainult neid ei saanud enne söömist pesta. Meriliis tahtis osta kuivatatud banaane kuid sai hoopis krõbuskid, mis lähemal uurimisel osutusid röstitud ubadeks.
Ingal vedas veel vähem, ta ostis vorstid, maitses... ÖÄKA. Ja siis luges, et neil tuleb lasta 15 min seista et keemia hajuks. Need haisesid tal bussis teel Hueascasse pea 4 tundi. Kui me Huescasse jõudsime, oli juba öö. Pisut meenutas olukord eelmise aasta Poolasse jõudmist. Nüüdki hakkasime bussijaamast linna serva suunas kõndima, lootusega ööbimiskohta leida. Sõin ära oma teise lömastatud jogurti. Kõndisime piki okastraadi ja klaasikildudega kaetud müüri, seejärel tänavatel mille ääres ehitati ja veel mõnda aega aia ääres, mille taga oli ehitusplats./Kirjutamist bussis kipub meeldivalt häirima suurte mägede vahel sõit/.
Sättisime end ehitusplatsidevahelisele prügimaale (kõrval oli lutsernipõld) ja magasime ilma telkideta. Siinne taimestik on hämmastavalt okkaline ja torkiv ning meenutab paljuski Argentiinat. Õhtu-öö eineks tegime ühisvarast tomativõileibu. Kõik kohad on täis väikseid valgeid tigusid ja nende kodasid. Öösel suudan mitu korda panna käe millessegi torkivasse, mu madratsi all on prügi. 1 sääsk käis pinisemas aga see oli ka ainuke.

Avame reamees Joonase suunas kulbipildujatule
10. nov

Olijad-tulijad: JOONAS, Sirgi, Triin, Eleriin, Paul, Tauno

Kui me end minema sättisime, selgus et Triin hääletab ja… üllatus-üllatus Tauno oli juba enne meid bussi peal. Mõni ületab ennast. Ning seda ei saa ka öelda, et Võruskäik oleks oluliselt vähem kulukas kui Tallinna minek, kuid me ikkagi läksime ju Joonasele külla J Võrus liitus meiega Triin, ostsime poest jäätist ja Joonasele vobla kala ei ostnud. Hoopis vaatasime Statoilis kaarti ja asusime Kuperjanovi poole astuma. Mudarada pidi. Teele jäi palju põnevaid silte nagu Kummionu ja Odav Ait. Juba peaaegu kohal – seisime natuke aega vale värava juures (kus ilmselt saime fikseeritud kaitseväe salajaste tajuelundite poolt) ja läksime siis edasi. Tee äärest leidsime raipe. Veel üsna hiljuti oli ta kährikkoer olnud. Paul ja Triin vaidlesid selle üle kas ta juba haiseb või mitte. Minuarust ei haisenud. Kohev ja karvane oli. Sõjaväes pole lemmikloomad lubatud. Jätsime kähriku rahus puhkama samasse sõidutee äärde ja sammusime õige värava juurde. Järgnesid huvitavad minutid külastajate infostendi uurides ja suheldes valvuriga. Pildistamisel olid mõningad piirangud, mida Tauno küll kohati eiras. Joonas tuli meile värava juurde vastu. Ikka veel kõnnaku järgi määratav Joonas. (Ja Paul ei jäänudki oma matkakotiga värava vahele kinni). Kõrval, sissesõiduteed mööda tuli terve seltskond määrdunud lapilisi, ilmselt siis lõpurännakult.
Joonas oli nagu Joonas ikka. Rõõmus meid nähes. Jalutas meid tsivilistidele lubatud teed pidi õues, keelas aeg-ajalt Taunot pildistamast ja ajas muidu muhedat juttu. Varsti saime vihma käest räästa alla ehk siis Sõduri Koju. See on selline laudade ja toolidega koht ühe maja keldris kus „kurjad tapamasinad” omastega kokku saavad kui külastusaeg on. Kokkusaamised siin kõiguvad viisakast vestlusest nagu kõrvallauas, himuka suudlemiseni nagu toimus akna all. Meie krabasime laua äärde mõned toolid juurde (isegi ühe rohkem kui vaja) ja jagasime uudiseid, arvamusi ning kingitusi. Joonas sai suisa kahe „riigikorda õõnestava” teose omanikuks. Üks oli Triinu raamat ja teine muidugi Järveotsa kooli au ja uhkus – meil. Siis veel mõned mandariinid, komm ja salapärase sisuga pakike Helenelt. Helenelt sai ka jahedaid tervitusi – et lagunemisprotsess ei kiireneks. Mandariinide akumuleerimisega alustati kohe, Tauno pildus oma greipi veel mõnd aega. Joonas leidis selle sõjaväekoha niisiis suht elatava olevat (viis kuud veel) kuigi mõned on sealt ka depressiooniga koju läinud. Varandust on ta teeninud juba umbes 200 krooni (sellest 5 kr jõudis Tartu-osakonda margirahaks). Konte pole ta veel välja teeninud ja seega nädalavahetuseti koju ei saa. Veel. Aga jõuluks loodab taas meiega olla. Mis nüüd tagantjärele tundub, meie moodustasime ruumis vist kõige lärmakama seltskonna. Ja tore ongi. Joonasest sai ka meiliga pilte tehtud ja meelitatud talt välja juttu meili jaoks. Et ta juba kirjutaks. Aeg-ajalt ristusid Tauno ja Pauli fotoka pildistusalad, üks eriti suur ja uimane sõjaväekärbes ronis mööda Pauli. Joonas ära siin levita kärbseid! Muuhulgas siis kiitis ta jälle et süüa saab korralikult ja demonstreeris oma tõhusat vööd, mis hoiab kõhu sees :D. Joonas viis oma saagi üles ära ning andis Paulile pakitäie kiirnuudleid mis lõpurännakust üle jäid. Et tal koduteel nälg ei tuleks. Sest vastupidiselt Triinu lootustele ei avaldanud Eesti Vabariik soovi peale sõjaväelaste ka muid kodanikke toita.
Peale kahetunnist õnnelikku viibimist Joonase seltskonnas tuli kahjuks lahkuda, vaja oli koju jõuda ja mõnedel TTÜ õpilastel pidi homme tulema üsna tihe päev. Joonasest tehti pilti Kuperjanovi kuju juures, saime teadlikuks ka suure lombi olemasolust väljakule viiva tee peal. Täna polnud seal pühapäeva puhul vett. Vett oli igal pool mujal. Taunol peaks olema kuskil ka selline pilt, kus pisike mina hõljun õhus kahe suurmehe – Pauli ja Joonase vahel. Joonase riietel olev nimesilt käib takjapaelaga kinni. Mütsi oma (Joeleht) ei käi. Enne väravat lontsisid vastu veel kolm relvastatud lapilist (rännaku ülejääk?), siis jätsime Joonasega hüvasti ning pressisime end läbi väravapulkade tsivilistide poolele tagasi. Ummikut ei tekitanud. Pimedat teeäärt pidi läksime tagasi Võru bussijaama poole. Tee ääres oli surnuaed (teisel pool kährikut) ja paar kohta kuhu oli hauakive paigutatud. Paul ja Triin tegid tempot ja kadusid üsna pea silmapiirilt. Tauno pildistas jälle asju. Pommionu ilutulestikupood. Tegin avastuse, et viimasel ajal on igal pool kõikvõimalike jõulutuledega üle pingutatud. Liiga palju pole ka hea. Buss oli ees, ostsime piletid kuhu vaja ja tulime kodupoole.

Siinkohal veidike korrespondentsi ehk sain Joonaselt neljapäeval kirja. Avalikustan siis mõned detailid.

Kull või kiri?

¤ Eelnevas $irgi kirjas oli püstitatud tees, et Joonasel (RMS JÕELEHT) on tapvalt igav – vastan teie probleemi püstitusele nii, et igav põhimõtteliselt siin pole! Vaba aega sisustan perversete raamatutega ning male ja kabega.. (males olen muide üle korruse kutt! Ego on mul neh suur). Loomulikult on ka tegureid, mis käivad ajukoorele – nt unisus (päeval voodis magada ei tohi (SIC). Ja häirib ka vabaduse piirdumine aiaga. Ja otse loomulikult tunnen ma igatsust Rajaajajate Surematute Koosviibimiste järgi. Aga eks siinsel elul ole ka pluss pooli. Kujutage ette 3xpäevas soe söök! Võimas! MINA seda järgi vähemalt ei suutnud teha.
¤ Veel positiivseid hetki (hoiatan see lõik on kurva lõpuga, nõrganärvilistel minna järgmise lõigu juurde, see peaks rahulikum olema (vist). Lugu algab siit – Ühel päeval – reedesel – kohtasin mina (RMS Jõeleht) – pataljoni territooriumil tüdrukut (naissoost). Läks kuda läks aga meie suhe jõudis üsna kiiresti suudluseni ja õrna rindkere mashaasini (tüdruku nimi oli muideks Anne Väike). Ma olin juba õnnelik, et kes teab kuhuni see suhe areneda võib, et natukenegi päikest Kuperjanovi pilvedesse, ent siis selgus tõsi asi (palun edasi mitte lugeda, mul on häbi) nimelt korraga ma avastasin, et Väikesel Annel pole… ei käsi ega jalgu, ei olnd tal ei vereringet, kainet silma vaadet ega eluskudet. Selgus, et Väike Anne (Little Anne) on elustamisnukk, keda sajad sõdurid üritavad ellu äratada! Nuuks! Ma polnud tal isegi ainuke armuke! Ometi oli ta mulle väga lähedane……(Lugu läbi)
¤ Tervitage siis minupoolt kõiki keda näete, mainige, et Joonasel on veel mõistuse raasu peas ja elu natukest hinges. Leffa leffa hoo!
¤2 tarkusetera mida ma olen siin õppinud!
*Prozektorist tulevat powerpoindi esitlust ei saa oma vihiku lehte keerates järgmisele lehele
*Niit ja nõel – niiti ei saa nõela taha, kui nõela lakkuda (tegelt tuleb niidi otsa märjaks teha).
Siin all peaks olema riimitu luuletus

Kust sai tartusse 4 korrusele hiir
Kas siis korrus polegi hiirte levikule piir
Huvitav kui kõrgele hired levivad
Kas nad ka taevas jumala juures elavad?
Tõesõna ma pole ammu jumalast kuulnud
Ehk tõesõna on hiired ära söönud ta kulmud
Jumal nüüd varjab end pilvede vahel.
Jah hiirte elu oleks lahe

Kull või Kiri – Lisa 1

· Saabusin just metsast – eelmist kirja ei saanud varem ära saata, kuna EESTI POST või mõni muu selline loom, lihtsalt ei andnud ümbrikut. Saatana sigitised sellised!
· Ma tean, et te kohe kibelete teada saama, kuda siis sääl metsas elu oli – vastan siis nii! PIME, PIME ja VEEL KORD PIME (valget aega on ikka nõnna vähe). Samas kasutaks juhust ja kiidaks sõjaväelist varustust – kõigepealt kiiver! – geniaalne leiutis – ma nimelt kõndisin pimeda õhtu käes hooga vastu puud – aga tänu kiivrile pääses puu vigastusteta, teine sõjaväe geniaalne leiutis on püss AK-4, mis mul meenutab metsas rohkem liivapüssi kui sõjardi relva – ja üleüldse ega mina ka üldse sõduri moodi pole.
· Küs nr 1 – kas sõjaväes ka päkapikud käivad – vastus – Kompanii veebel olla selle küsimuse peale vastanud, et kui te kirsa ööseks akna peale panete siis päkapikud situvad selle täis (ei oska seda vastust kommenteerida – komp veebel on minust kõrgemal ametikohal – järelikult on tal õigus.
· Küs nr 2 – millal MINA tallinnasse tulen – vastan – pole õrna aimugi – ilmselt siis tulen kui väravad avatakse ja 2 ja pool kuud teeninud „terasest” ajateenijad tänavatele lastakse loodan väga, et 22 olen tallinnas – nii Kullo kui kooli näidendi pärast

P.S. Väikeses kirjas kirjutan ma siia nurka

Üritus: 1 päevane matkaüritus
Eesmärk: matk, kus põhirõhk ei ole matkamisel kõndimise tähenduses vaid matkaklubi alalhoidmisel ja liikmete omavahelise kommunikeerimise jätkumise tagamisel /Maria Vi(iiiiiiii)ta/.
Aeg: 26. november
Koht: Aegviidu
Inimesed: Triin, Sirgi, Triinu, Tuuli, Ave, Aile, Jaan, Anti, Maria, Tõnis, Tauno, Eleriin, Paul, Kärt, Lisanna.

Kui mina ja Triin rongiga Aegviitu jõudsime, olid ülejäänud alles tulema hakanud. Ootasime neid bussipeatuses, ilm oli veidi niiske ja irooniliselt mõtlesime, et hääletaks Tartusse tagasi. Ei hääletanud siiski. 45 minuti pärast saabus ka nn Tallinna-osakond. Esimene käik oli poodi, toidu järele. Kaarti meil vist ikkagi polnud, igatahes kujunes edasine marsruut kahtlaselt tuttavaks. Isegi baromeeter oli sipelgapesa juures veel alles. Sooja oli 8C, õhurõhku ei mäleta. Korraks läks kogu rahvahulk valet teed pidi ja siis murti läbi võsa õigele rajale tagasi.
Torn oli ikka alles, veidi viltu nagu ilmselt ennegi, kõrge roostes ja tippupidi pilvedes. Enamus rahvast ronis ka peale esialgset kahtlemist torni, tippu tõsi küll kõik ei jõudnud. Arvestades ilmaoludega, ei olnud kõikumine üldse eriti märkimisväärne, tuul muidugi puhus.. Ülevalt avanes vaade uduhämusse mattunud ümbrusele, raagus metsale ja üpris rohekatele (!) heinamaadele. Triin tootis lund - ta leidis olevat naljaka alla sülitada ja vaadata kuidas ila metsa poole hõljub. Maa pealt leiti raketike - sinine tolmuimejakest. Vanaaegne. Rämpsu oli juurde toodud.
Edasi lahkusime järve äärde, teel leidsin ma oma elu esimesed kukeseened. Üks nägi välja, nagu oleks talle aju peale kasvanud. Teisega sai Tauno õnnelikul kombel pihta veidi andestamatu fotofriikluse pärast. Mingi hetk esisime Triinuga (Tekko) ja Taunoga ära. Tauno oli leidnud mingid põnevad limaseened ja meie mõtlesime kuidugi mida jaburat saaks nendega ette võtta. Teised ei võtnud muidugi meie helistamist eriti tõsiselt, neil oli vene keele rääkimise tuju ja Maria tegi presentatsiooni (ei saandki aru milles see täpselt seisnes). Igatahes Triin poetas kummikommilikud limaseened talle pärast pihku, teenides ära ehtmarialiku röögatuse.
Otsisime kohta (Änni järv) ja pidasime piknikku. Tõnis+Maria suutis toota üsna kange sookailutee. Anti käis jalgupidi vees ja leidis, et külm on, mina testisin ajuga kukeseene ujuvust. Paul tegi suppi (mida eriti süüa ei tahetud) ja Tauno jagas kõigiga oma suurt kotitäit küpsisepuru. Tauno hüppas ja kalpsas katsetamaks maapinna vetruvust. Tõnis ning Maria sidusid Anti koti tamiiliga kännu külge... Anti tõmbas tamiili katki. Hooaja viimane sinikas, leitud Aegviidust.
Ülejäänud supp rändas põõsasse ja kiirustasime tagasi, vahepeal küsisime teed kepikõndi harrastavalt tädilt ja veidi (olgu päris palju, vahepeal tehti isegi nooli mudasse) hajuva reana jõutigi rongile. Tallinna osakond lahkus, 4 minutit hiljem ka Tartu oma.