Avame reamees Joonase suunas kulbipildujatule
10. nov

Olijad-tulijad: JOONAS, Sirgi, Triin, Eleriin, Paul, Tauno

Kui me end minema sättisime, selgus et Triin hääletab ja… üllatus-üllatus Tauno oli juba enne meid bussi peal. Mõni ületab ennast. Ning seda ei saa ka öelda, et Võruskäik oleks oluliselt vähem kulukas kui Tallinna minek, kuid me ikkagi läksime ju Joonasele külla J Võrus liitus meiega Triin, ostsime poest jäätist ja Joonasele vobla kala ei ostnud. Hoopis vaatasime Statoilis kaarti ja asusime Kuperjanovi poole astuma. Mudarada pidi. Teele jäi palju põnevaid silte nagu Kummionu ja Odav Ait. Juba peaaegu kohal – seisime natuke aega vale värava juures (kus ilmselt saime fikseeritud kaitseväe salajaste tajuelundite poolt) ja läksime siis edasi. Tee äärest leidsime raipe. Veel üsna hiljuti oli ta kährikkoer olnud. Paul ja Triin vaidlesid selle üle kas ta juba haiseb või mitte. Minuarust ei haisenud. Kohev ja karvane oli. Sõjaväes pole lemmikloomad lubatud. Jätsime kähriku rahus puhkama samasse sõidutee äärde ja sammusime õige värava juurde. Järgnesid huvitavad minutid külastajate infostendi uurides ja suheldes valvuriga. Pildistamisel olid mõningad piirangud, mida Tauno küll kohati eiras. Joonas tuli meile värava juurde vastu. Ikka veel kõnnaku järgi määratav Joonas. (Ja Paul ei jäänudki oma matkakotiga värava vahele kinni). Kõrval, sissesõiduteed mööda tuli terve seltskond määrdunud lapilisi, ilmselt siis lõpurännakult.
Joonas oli nagu Joonas ikka. Rõõmus meid nähes. Jalutas meid tsivilistidele lubatud teed pidi õues, keelas aeg-ajalt Taunot pildistamast ja ajas muidu muhedat juttu. Varsti saime vihma käest räästa alla ehk siis Sõduri Koju. See on selline laudade ja toolidega koht ühe maja keldris kus „kurjad tapamasinad” omastega kokku saavad kui külastusaeg on. Kokkusaamised siin kõiguvad viisakast vestlusest nagu kõrvallauas, himuka suudlemiseni nagu toimus akna all. Meie krabasime laua äärde mõned toolid juurde (isegi ühe rohkem kui vaja) ja jagasime uudiseid, arvamusi ning kingitusi. Joonas sai suisa kahe „riigikorda õõnestava” teose omanikuks. Üks oli Triinu raamat ja teine muidugi Järveotsa kooli au ja uhkus – meil. Siis veel mõned mandariinid, komm ja salapärase sisuga pakike Helenelt. Helenelt sai ka jahedaid tervitusi – et lagunemisprotsess ei kiireneks. Mandariinide akumuleerimisega alustati kohe, Tauno pildus oma greipi veel mõnd aega. Joonas leidis selle sõjaväekoha niisiis suht elatava olevat (viis kuud veel) kuigi mõned on sealt ka depressiooniga koju läinud. Varandust on ta teeninud juba umbes 200 krooni (sellest 5 kr jõudis Tartu-osakonda margirahaks). Konte pole ta veel välja teeninud ja seega nädalavahetuseti koju ei saa. Veel. Aga jõuluks loodab taas meiega olla. Mis nüüd tagantjärele tundub, meie moodustasime ruumis vist kõige lärmakama seltskonna. Ja tore ongi. Joonasest sai ka meiliga pilte tehtud ja meelitatud talt välja juttu meili jaoks. Et ta juba kirjutaks. Aeg-ajalt ristusid Tauno ja Pauli fotoka pildistusalad, üks eriti suur ja uimane sõjaväekärbes ronis mööda Pauli. Joonas ära siin levita kärbseid! Muuhulgas siis kiitis ta jälle et süüa saab korralikult ja demonstreeris oma tõhusat vööd, mis hoiab kõhu sees :D. Joonas viis oma saagi üles ära ning andis Paulile pakitäie kiirnuudleid mis lõpurännakust üle jäid. Et tal koduteel nälg ei tuleks. Sest vastupidiselt Triinu lootustele ei avaldanud Eesti Vabariik soovi peale sõjaväelaste ka muid kodanikke toita.
Peale kahetunnist õnnelikku viibimist Joonase seltskonnas tuli kahjuks lahkuda, vaja oli koju jõuda ja mõnedel TTÜ õpilastel pidi homme tulema üsna tihe päev. Joonasest tehti pilti Kuperjanovi kuju juures, saime teadlikuks ka suure lombi olemasolust väljakule viiva tee peal. Täna polnud seal pühapäeva puhul vett. Vett oli igal pool mujal. Taunol peaks olema kuskil ka selline pilt, kus pisike mina hõljun õhus kahe suurmehe – Pauli ja Joonase vahel. Joonase riietel olev nimesilt käib takjapaelaga kinni. Mütsi oma (Joeleht) ei käi. Enne väravat lontsisid vastu veel kolm relvastatud lapilist (rännaku ülejääk?), siis jätsime Joonasega hüvasti ning pressisime end läbi väravapulkade tsivilistide poolele tagasi. Ummikut ei tekitanud. Pimedat teeäärt pidi läksime tagasi Võru bussijaama poole. Tee ääres oli surnuaed (teisel pool kährikut) ja paar kohta kuhu oli hauakive paigutatud. Paul ja Triin tegid tempot ja kadusid üsna pea silmapiirilt. Tauno pildistas jälle asju. Pommionu ilutulestikupood. Tegin avastuse, et viimasel ajal on igal pool kõikvõimalike jõulutuledega üle pingutatud. Liiga palju pole ka hea. Buss oli ees, ostsime piletid kuhu vaja ja tulime kodupoole.