4. August 2242m, Punta Acuta mägi

Helene. Marcusele:"Sina oled nagu rõveduse Michael Jordan, aga tema (Sirgi) ei ole Eesti koondisesse pääsend veel."
Täna me vallutasime mäge. Ärkasime 8.15 ... igal maal matkamisel paistab olevat ühisjoon et hommikul on külm. Kui me end ei pese, kas me läheme siis räpaseks?
/õhtul 22.46/-> liiga pime et kirjutada või ringi käia.
Enne kella 11 hakkasime mäkke minema, Aile ja Anti olid seal juba käinud, nemad jäid laagrit valvama. Kuna tempo oli alguseks liiga kõrge (Maria väsis ära) jaguneti kahte gruppi - Mattias, Marcus, Tõnis, Rasmus ja kõik ülejäänud. Peagi jõudsime St Ana kiriku juurde. Seal voolas ka oja. Kirikus olid ehitusmaterjalid. Järgmine suurem objekt teed mööda edasi oli "konnatiik" kulleste ja vesilikega. Anu prillid kukkusid sisse, Tauno ronis üle piirde ja tõi need ära. Kukutamist harrastas ka Sander. Hiljem kasvas tee ääres veel metsmaasikaid :) Tee oli pikk, nii et me Helene ja Tuuliga otsustasime lõigata. Peagi tuli joostes (!) Tauno ja teatas, et me läheme valele poole ja et tema meid enam ei aita kui ta jooksmist imeks panime. Suht kahtlane. Vaateplatvormilt oli vägev vaade, kõik tegid veidi reidikaid - lapsevanemakohutamispilte.
Sealt edasi leidsin tee pealt surnud rohutirtsu. Siin on ilusad siniste ja roosade tiibadega lendavad rohutirtsud. Ka see selili lebaja osutus siestapidajaks - hakkas äkki liigutama.
Tipu lähedal läks rada tuuliseks, meist tuiskas mööda minitornaado, vastu tuli 1. grupp. Sander läks koos nendega alla tagasi, Tõnis Tiitsaar tuli meiega teist korda tippu. (Anu ja Kärt ning Lisanna lahkusid varem). Passisime veidi aega väiksel künkal tipu kõrval kuna ülesminekuks tundus liiga tuuline olevat. Kui tuul vaibus, läksime siiski. Seal oli okaspõõsaste asemel muru kivide ja kitsepabulatega. Tipul oli veel silt Parque Nacional. 15.30 hakkasime tagasi minema. Teel alla nägime mingit paksu ümisejalooma (üles minnes kõhna musta oravat) ja sisalikke, kes end kraavikaldal soojendasid. Ühes kohas tee ääres oli mingi looma kintsunahk posti külge ripnema löödud. Allatulek oli kiire kuid vaevaline, mina olin viimane sest kartsin liikuvaid kive. Paar korda panin käe vastu maad ka. 18.00 olime laagris tagasi.
Õhtuks sõin 2 portsu kartuliputru, mäes käimine teeb näljaseks. Hiljem läksime linna, et postkaarte osta. Helerin sai tapjahernestega, Joonas üksiku ränduriga, Katre lilledega, Paul aknadetailidega ja kitsedega(mää!) ning Aki Torla vaatega. Ilusad kaardid on siin ja ei maksa ka ülemõistuse palju. Mina ja Helene jätsime Tauno kaardipoodi ning läksime restorani WC-d otsima. Vahepeal liitusid meiega Maria ja Eleriin. Restoranis Eleriin ostis kartulikoogi (bataat) ja tee ning Helene samuti kuuma tee. Mina parasiteerisin niisama. Inimlikud tingimused ja tsivilisatsioon! Siis käisime poes, Helenel oli veini isu. Lõpuks nad ostsid mingi suht odava peedi (kohalikud peaksid seda ilmselt sama heaks kui aknooli, arvas keegi). Järgnes õhtune chill kuskil vareme otsas. Samal ajal otsis Tauno meid taga, ta nimelt arvas, et me pidime postkaardipoe juures kokku saama. Tegelikult leppisime, et kohtume linna peal. Ta "püüdis meid kinni" suveniiripoe juures. Poe ukse kõrval olid ilusad väiksed "leierkastid", mis olid suht laia muusikavalikuga Yesterday'st ja Alzeeria hümnist Sound of Silence'ini. Ilus. 7 €. Jalutasime kuni pimeduse saabumiseni linnas, istusime pargi lähedal pingil. Tauno andis algse Paulile mõeldud kaardi Eleriinile, kes kaarte kogub. See oli tal joostes taskus kortsu läinud. Päris pimedas jõudsime ööbimispaika tagasi, sõime hallitus-sulatatud juustu võileibu ja mõned otsisid paremat magamiskohta.