March 23
väike sõjaväeosade matk või midagi taolist
22. märtsil alustasime oma matka Haabersti bussipeatusest. Joonas ja Anti otsustasid jala minna. Sihtpunkt oli Helene suvila ja seal lähedal olevad raketibaasid.

Matkal käisid: Joonas, Aile, Ave, Jaan, Paul, Eleriin, Maarja, Triinu, Maria (ja tema "laps" Alejandro), Rasmus (ja tema Peeter), Helene ja mina.

Niisiis hõivasime mõningase osa bussist 126. Vahepeal tuli peale mingi kontrolör ja uuris, kas me ikka saime piletid. Bussijuht oli vist veidi algaja kuna ta ise ka ei teadnud mis pileteid meile müüma peaks.
Hiljem, kuid siiskui veel päeval viisime oma asjad Helene suvilasse ja asusime teele mingisse lähedalasuvasse varemetekohta. Seal oli hämmastavalt palju (pool)lagunenud hooneid, mille otsas turnida jne. Kahjuks astus Jaan endale naela jalga ja tema jaoks sellega sai matka aktiivsem pool läbi. Helene ja Jaan läksid koju jalga tohterdama, ülejäänud suundusid edasi Humala baasi poole. Tee oli pikk, libe ja lumine. Algul üritas Maria meid ka kuskile võssa vedada, mille tulemusena tegime väikse ringi ja jõudsime ikkagi tee peale välja. Paul teipis oma kummikud macgyveriteibiga jalga, et lumi sisse ei läheks. Tee ääres olid kummalised püramiidmajakesed (kohalik tüüpprojekt?) ja palju kadakaid. Hiljem peamiselt põllud ja mets... (siis oli tükk aega edasi kõndimist ja libisemist) ning lõpuks jõudsime Humala baasi. Anti, kes pidi ka tulema, oli koju tagasi läinud ja Joonas vist Helene juurde jõudnud. Humala baasis me väga kaua ringi ei vaadanud, sest hakkas pimedaks minema. Seal oli mitu angaari, kuhu seina peale oli maalitud venekeelne silt "Surmav gaas" või midagi taolist. Seejärel suutsime üles leida ka koha kust pääses tunnelisse. See oli ilmselt mingisugune maa-alune kaitserajatis, mõned uksed olid veel ees ja trepid säilinud. Põrand oli kohati kahtlane, kohati üldiselt kõnnitav. Mõnel ruumil oli veel ukski ees. Hea, et kõigil taskulambid kaasas olid (Eleriinul oli küünal, mis mingi hetk ära kustus - hapnikupuudus ;). Ühtki laipa me ei leidnud, küll aga paar tühja laibakotti. Ühe koridori lõpus oli auk ja silt "Nothing down there". Augu peale oli pandud suur asfaltitükk (pärast selgus, et see viimane oli Joonase looming). Paul oskas selle endale varba peale pillata. Alla ei tahtnud aga keegi (isegi Maria) minna, tundus liiga kahtlane. Siis, olles kõik urusopid läbi uurinud, läksime välja tagasi ja tegime ühes teises hoones pisukese söögipausi. Eleriini termos lekkis, nii et see joodi tühjaks. Maria lõikus seina katvasse kilesse (suht uus asi seal, ilmselt mingi ürituse tarvis paigaldatud) auke - M ja tigukujulise. Paul üritas oma uue 35.- maksnud ja juba roostetava noaga seina seest kuule välja urkida aga ei saanud kätte. Peale seda läksime tagasi Helene juurde (10 km umbes). Maria võttis baasist kaasa Alejandro, kes osutus lähemalt utvusel valgeks silikaatkiviks vähese krohviga, Rasmuse Peeter oli kolmnurkne paekivitükk. Ja nad vedasid oma kivid ilusti Helene juurde. Üldist tempot see eriti aeglasemaks ei teinud /Maria kanna teinekordki lisaraksust!/. Teel kippus meie rivi kuidagi pikale venima, kohtasime ka kurja Pitsut. Kohalikust poest osteti hommikusöögi jaoks kaerahelbeid. Kui me Helene juurde jõudsime, oli juba päris pime. Tema oli veetnud päeva Jaaniga lauamänge mängides ja keetis meile õhtusöögiks makarone. Kuna majas vett ei olnud, tuli seda lumest sulatada. Seetõttu seisis ruumis pealkirjaga Jaamakorraldaja (ehk WC) pang sulava lumega. Kuna ka nõudepesuveega oli kitsas, siis jagati rõõmsasti taldrikut. Ma arvan, et ilmselt on kõigil rajaajajatel mingi osa ühiseid baktereid, aga see ei häiri küll kedagi. Õhtu jätkus kaarti- ja kabemängude ning lolli jutu ajamisega järgmisehommikuni. Tegelikult saime ikka magada ka, suurem osa rahvast läks ilusti oma vooditesse enne kella 3 öösel. 10 paiku pidi tulema Anu, kes aga jäi bussist maha ja ei tulnudki. Tauno ka ei tulnud.

Matka teine päev, mis oli mõeldud pigem loodusenautlejatele kui ekstreemsuseihkajatele... Käisime vaatasime mõisa, mille aknad olid kinni löödud ja Juga, mis oli jäätunud ja millesse olid tekkinud jääkoopad. Hiljem läks suurem osa rahvast marsa peale ja tõeliselt hingega asja juures Aile, Maria, Joonas ning Paul läksid jalgsi edasi. Vahepeal oli Maria Alejandrost lahti saanud ja ta kuskile metsa jätnud. Paul lõi Alejandrol tüki küljest ära - tal oli üldse mingi kummaline viha selle asjanduse vastu. Peeter pandi heki alla ja Helene lubas teda mõnikord vaatamas käia. Hommikusöögi aegu algas Maria ja Joonase vaheline vaikimisvõistlus ja nad vaikisid enamvähem auga edasi ka siis kui suurem osa seltskonda lahkus. Loodetavasti on nad praeguseks kenasti koju jõudnud.

Kõiksugused parandused ja täiendused on oodatud