12-13 mai (mõnel ka 14). Seekordsel Karepalkäigul oli kohal päris suur osa matkaklubist , tähestikulises järjekorras : Aile, Anti, Anu, Ave, Eleriin, Helene, Jaan, Joonas, Katre, Maarja L, Maria, Monika, Noemi, Paul, Rasmus, Sander, Sirgi, Tauno, Triin ja Tuuli. Eesmärgiks oli natuke lehti riisuda ja muud tööd teha ning suvitada veidi looduskaunis kohas (kus saab hästi süüa, nagu enamus meist teab). Kuna meid oli palju, siis tööga erilist probleemi ei tekkinud. Muu aktsioon algas juba bussis – Helene tegi järgemööda kõikidele pikajuukselistele poistele (peale Jaani) soengut (Rasmus oli terve ülejäänud päeva oma ananassipatsiga). Helenel oli endal ka kaks patsi... nakkav.
Jõutud kohale, hakati lehti ja okkaid riisuma, neid kotti ajama (laibavedajad!) ja ära vedama. Ühes kohas oli keset teed vagu ja sinna tuli lehti sisse ajada ning mulda peale, et tee tasaseks muutuks. Seda oli võimalik tasandada trampimise teel. Trampimist oskasid kõige silmapaistvamalt sooritada Helene-ja-Joonas, ehk siis omalaadse naisekandmisvõistlusena Joonas, kelle kukil oli Helene. Lisaks inimloomadele oli Karepal ka üks koer, Järri nimeks. Ma arvan, et see tuleb sõnast järama. Koerale meeldis kui talle käbisid loobiti, kuid ta ei öelnud ära ka mullastest mätastest. Peale selle leidsin ma ka ühe siili. Siilid ja rästikud on Karepal üpris levinud, tundub mulle. Siil ei olnud muidugi näppimisest erilises vaimustuses, ajas okkad püsti ja podises.
Õhtul läks pimedaks ja seega ei olnud otstarbekas rohkem riisuda. See muidugi ei tähendanud matkaklubi elutegevuse soikumist, kaugel sellest! Kõigepealt mindi torni ronima. Anu, kes tabas meid ära minemas ütles, et tema pole meid näinud ja läks duši alla. Edasi rüsis enamvähem kogu seltskond mereääres oleva poollagunenud vaatlustorni poole. Milleks minna ringiga kui saab otse? Otse oli umbes põlvekõrgune kibuvitsadega kaetud nõmm. Lühikeste pükstega inimestel oli tore muidugist. Torni otsas kõõlusid Joonas, Anti, Paul ja Monika. Hiljem panid nad torni külge köie ja tegid sellest midagi ahviraudtee ja kiige vahepealset. Kui selline tegevus ära tüütas mindi edasi "õuduste majja".
Õuduste maja on õigupoolest vana laagrihoone, mis läks kümmekond aastat tagasi endise omaniku kätte tagasi. Paraku jäi maja seetõttu tühjalt seisma ja hakkas lagunema. Laagrilistel on kujunenud üldiseks traditsiooniks pidevalt majja sisse murda kuid varastada ega lõhkuda pole seal eriti midagi. Seekord oli keegi ukse naeltega kinni löönud, kuid sisse sai ikkagi. Teisest uksest. Ka ettevalmistus oli nüüd parem – taskulambid olid kaasas. Kõik toad (ka vajuva põrandaga), keldrid ja koridorid läbi käidud, kangutasid huvitunumad veidi pööningu kallal kuid seal ei olnud midagi põnevat. Õigupoolest õudne ka ei olnud. Sander küll üritas tagajärjetult inimesi ehmatada, aga see ei olnud eriti veenev. Ehmatus ja õudus on kaks eri asja. Isegi ühtki nahkhiirt ei nähtud.
Esimest päeva oli väljas ka suur batuut, millel hüppamise võimalust kasutati aktiivselt ööselgi. Loodetavasti see kedagi ei seganud ... aga jah. Tore oli :). Magama mindi umbes kella 4 paiku kui väljas hakkas uuesti valgeks minema. Mõni ei läinudki magama (Triin, Tuuli). Hommikusöök oli ette nähtud kella 10ks, et jõuaks ilusti välja puhata. Paljud olid siiski juba enne ärkvel. Terve rand oli täis pisikesi surnud krevette ja linnujälgi. Joonas käis ka ujumas. Ja Helene niisamuti.
Peale hommikusööki riisuti natuke laululava juures ja juuriti üht küngast maja kõrval. Peale seda käis pool rahvast Toolses linnuse peal ronimas. Teel sinna ja tagasi tulles nägime kaht rästikut ja Monika korjas endale ühe auto alla jäänud kärnkonna. Kell 16 oli ärasõit kuid umbes pooled otsustasid veel kohale jääda, nii hakkas neile Karepal meeldima. Bussis tegelesid Helene ja Rasmus üksteisele draakonikommi paberite ninnatoppimisega, enamus rahvast magas. Kes viitsib, lisage mis Karepal edasi toimus ;)