Paljassaare jalutus- ja ronimiskäik
28 mai 2006
Kohal olid: Maroonas, Paul(a), Eleriin, Tauno, pedagoogist sõber Pille, Sirgi, hiljem liitus ka Anti.
Kõigepealt otsisime üksteist Balti jaamas üles (peale kella 14). Eleriin ostis mulle turult kindad (mis olid vajalikud aga läksid hämmastavalt ruttu katki), edasi sõitsime trammiga mõne peatuse.
Siis tuli natuke jalutada. Katariina kai peal olid pöörased pääsukesed ja veel pöörasemad kalamehed. Kuna mul oli binokkel kaasas, siis sai näiteks vaadata kui palju aknaid Olümpia hotellil lahti on :). Kai lõpus oli kummaline putka mille seinad olid piltidega üle kleebitud. Aknalaudade peal hoidsid kalurid vihmaussitopsikuid.
Pargivahi rõõmuks (ta ei tulnud meiega suhtlema siiski) toimus lõunapaus ühe majakese katusel. Muuhulgas "aitasime" Pillet uurimistöö kommenteerimisel. Ta pidi retsenseerima üht tõeliselt kahtlast tööd hiphopi kohta. Päris lõbus... ainult et vaene autor selle eest üle D ilmselt ei saa. Samaaegselt tekitati lõunasööki. Kõigepealt sulas Pauli priimus katuse tõrvapapi külge (noh õieti vastupidi). Siis otsiti selle alla üks metallitükk. Paraku otsustas Paul tule kustutamiseks kasutada mingit kummalist nippi (ehk ajas priimuse lihtsalt kummuli) ja põlev piiritus voolas laiali. Priimuse ümbris lendas katuselt alla ja kaotas sanga. Katusel põles mõnda aega väike lõke (kahtlaselt Eleriini koti lähedal). Selle jama juures sai söök ikkagi valmis. Pärast tuli hakata alla tulema, milles paljud (kaasaarvatud mina) erilist meisterlikkust üles näitasid. Vööga ukseavast laskumine on muidugi geniaalne, ilma oleks lihtsam olnud. Idee poolest tuli end mööda seina alla lasta ja siis ukseavasse kiikuma jääda, aga mina suutsin juba peale katuseservast alla astumist millegipärast pea alaspidi olla. Üpris huvitav, aga alla ma sain.
Järgmine objekt oli majake kus leidus laudu, toole, diivan ja voodi (mille peal me hüppasime, Eleriin, mina ja Pille. Siis arvas Paul et tema võiks ka hüpata. Käis raksakas. Ei ole vaja võõrast mööblit lõhkuda). Seal leidus ka mõningasel hulgal venekeelseid raamatuid ja üks ridikül mille lahtimuukimisel sai osavust üles näidata. Lahti ma ta sain (mul on mingi sama tüüpi kott endal) aga kahjuks oli see täitsa tühi mis tühi. Maria viskas selle vastu seina. Teisele korrusele pääses mööda mingit palki mille ümber olid autokummid. Teiselt pääses edasi ka kolmandale mööda tumbast, padjast ja kahe jalaga padja peale toetuvast toolist konstruktsiooni. (Hull)julgemad läksid. Veel hulljulgemad (Paul ja Anti) laskusid kaasasolnud köite ja vöödega aknast alla. Vähemekstreemsed inimesed kasutasid allaminekuks sama palki, mida mööda üles pääses.
Veel järgmine hoone, mis asus tükk maad eemal, oli 55 sambaga (Tauno luges üle) lauda moodi paekivist maja. Seal sees oli paar "varbalõksu", puulaudadest silindrikujulist sõrestikku millest üht ma suhteliselt pahaaimamatult jalaga lükkasin. Asi veeres natuke ja läks kaheks pooleks lahti. Üsna ehmatav. Eesmärk siiani teadmata. Seejärel vaatasime Pauli kaamerast videot Pille teise laskumise kohta Astangul... õppevideo :D sellest mida ei tohiks teha.
Varbalõksudejärgne katsumus oli mütata läbi soise võsa. Pille ütles, et talle täitsa meeldis. Ainult jalad sai märjaks. Esimesel korral pöördusime tagasi kui kraav ette tuli. Fanaatilised Anti ja Maria läksid läbi kraavi. Joonas läks mingi hetk omas suunas. Ülejäänutega otsisime kuivemat kohta ja leidsime ka.
Kui me suure toru juurde jõudsime, olid Maroonas ja Anti juba üleval. Üles sai mööda kahtlast peenikeste pulkadega sinist redelit. Redel algas umbes 3m kõrguselt, seega tuli kõigepealt nii kõrgele jõuda. Minul jäi ikka jupp maad puudu. See probleem lahendati köiest silmustega, kuhu sai jala toetada. Peagi olin ligikaudu 20m kõrguse torni "rõdul". Ainukesena jäi alla Pille. Sellist toru oli ehitajatel kindlasti väga põnev teha. Sees mulksus vesi - eeldatavasti on see puhastatud reovee merre laskmiseks. Taunol oli selle kõrgusega mingi probleem, aga lõpuks tuli temagi alla. Viimasena uuriti kaht metalltoru, mis suubusid randa (pakun, et need avanesid ka lõpuks suurde torusse ja olid ehk tagavaraväljapääsuks juhul kui vett peaks väga palju olema). Anti (köiega) ja Joonas (ilma köieta) roomasid torude sees. Kui Anti välja tuli, nägi ta suht kahtlane välja - taskulamp Maria rätikuga lõua alla seotud. Millegipärast olid rannas ka kanistrid liivaga. Muide Eleriin lubas, et tema sinna kohta enam tagasi ei lähe... hm. Tõenäoliselt Tauno arvab sama. Paul ja Anti olid seal jällegi teist korda. Võib-olla olen mina kummaline, aga mul pole selle kõrge toru vastu ka eriti midagi. Kui Anti ja Joonas välja said, hakkasime koju minema... päike juba loojumas ikkagi. Tee ääres sopatiigis kohtasime veel üht sõbralikku luike ja väikest auli, kellel oli mingi vigastus, mille tõttu ta ujus kummaliselt külge ees ja ringiratast. Siis ületasime klaasikildudega tihedalt ülekülvatud platsi ja läksime ära koju.
Päeva jooksul üritasin Pauli seljakotti järjekindlalt kividega täita, sama järjekindlalt loopis ta neid sealt välja. See oli autokooli eest muide.