14.-16. oktoober
Garkalne, Läti

Üldsuse (Anti) soovil kirjutan siis oma Lätiskäigust ka midagi. Galkarnesse saime 3 autoga (eestlasest Vilaski metallikratt - läti paarike - parmaatide seltskond). Hääletama asusime umbes kell 9 hommikul, kohale jõudsime lõuna paiku. Meil polnud santiimigi läti raha, polnud plaanis kuskile sattuda kus seda kulutada. Matkakaaslaseks oli kultuurne parm Mark, kes oli omale ostnud 5000.- eest varustust (saapad, seljakott, magamiskott). Ta sai ka teada, et kui ta autos suitsetab, ei juhtu midagi. See oli siis parmaatide punane mikrobuss. Mina magasin.
Esimesel päeval vaatasime üle barakivälja, (orienteerumiseks oli meil aerofoto ja Euroopa atlas). Koopaid ei leidunud, küll aga palju põnevat loodust, kõiksugu rämpsu, inimesi kes olid endale kasarmust maja teinud. Mõnel oli satikapann ja isegi auto. Ei positiivne kui militaaralad kasutusele võetakse. Omastasin Marki fotoka ja kuni Tartusse jõudmiseni jäi see minu taskusse - seega enamus pilte on minu looming. Mina pildistasin kärbseseeni, mõni korjas neid.
Õhtupoole hakkasime otsima järve ja eksisime loomulikult ära. Iga joon aerofotol pole muidugist tee. Lõpuks jõudsime täiesti suvalist teed pidi ühe järve äärde, kus olid tegutsenud koprad ja Läti Veevärk. Järv oli madal ja mudane, ujuma ei meelitanud. Panime telgi püsti ja tegime lõket. Lõkkeplatsi ääres kasvas õnnetu õitsev tomatitaim, ta sai veidi kõrvetada. Kunagi ma pühendan sellele reproduktiivselt ebaedukale tomatisalatist võrsunud tegelasele midagi toredat. Siinkohal :"Paul, suur tänu priimuse eest." Üle hulga aja sai süüa kiirnuudleid. Õhtul helistas Aki (Tauno pannkoogiõhtult) ja tahtis teada kuidas meil läheb. Külm oli, aga senimaani hästi.
Telgis magamist oktoobri keskpaigas ei soovita kellelegi. Eriti endale kuna mul oli veits hõre magamiskott. Markil polnud jällegi lebomatti. Hommikul tegime teed (ma ei viitsinud katelokki loputada, see oli viga) ja mina ka pildistasin, Mark ronis kuhugi veevärgi auku ja tahtis mingi olulise kraani kinni keerata. Lõpuks piirdus ta ühe suurema sildi post otsast lahti kruvimise ja kaasa võtmisega (täielik kroplis). Mõni aeg hiljem nägime politseid, silt rändas võsa vahele. Politseil oli asja hoopis puulangetajatega. Ma olin hommikul ärganud puude saagimise ja mütsatuste peale. Raie toimus telkimisalast paarsada meetrit eemal. Läksime minema. Siiamaani oli kõik ilusti graafikus ja pärastlõunal pidime koju tagasi hääletama.
Vedasin Marki mööda metsa ja läbi võsa mingeid metsasihte pidi. Vaeseke väsis üsna ära. Minul valutas lihtsalt jalg (juba tulema hakates oli midagi valesti). Jällegi avastasime seda, et militaarhooned paiknevad enamvähem kellegi tagahoovis. Või keegi on neisse elumaja tekitanud. Korjasin metsa alt elektrivärke (need poolid kuhu peale liinid käivad) ja pärast ka õunu. Söödavad õunad olid. Majast (ühte ainult saimegi minna) leidsin lisaks muule prahile punaseid klaasikilde (emale, vitraazi jaoks), komplekti sulgesid millega saab täitsa kirjutada ja ühe torujupi. Detaili. Paul võib seda joonestada. Siis me läksime teist objekti veel otsima (tähendas graafikust maha jäämist). Mark viskas mulle takjaid juustesse (muidugi ta ei mäletanud KUI halvasti need tegelikult ära tulevad) ja siis loobusime edasistest plaanidest ning sättusime koju minema. Mu seljakott piinas jälle.
Jõudsime suht ruttu Galkarnesse tagasi aga hääletada enam eriti ei saanud, pimedaks läks. Üks bussijuht viis meid 17 km edasi. Peale tulutut hääletamist pimedas vantsisime paar km tagasi, lootuses bensiinijaamast miskit söödavat muretseda.
Tüng. Panime telgi kuhugi põllule üles ja tegime jälle nuudleid. Vastikud üksikud teelehed hulpisid nuudlite vahel. Mingi lima jälle. Telgi kõrval oli värskelt värvitud metalltorn. Punane ja roheline. Ja kleepuv. Esialgu veel püsti tõstmata. 7 korrust. Järgnes jälle üks tapvalt lõdisevalt külm öö.
Hommikul (esmaspäeval siis, nii hea et ma eksami reedel ära tegin ikka) pakkisime asjad ja läksime jälle tee äärde. Peale paaritunnist passimist viidi meid paarikümne km kaupa edasi, vahepeal saime ka üle Gauja jõe silla käia. Jões oli kalaparv. Meid viidi Valmierast edasi ringteele, sealt üks tädi kellel olid autos hobusepadjad veel omakorda 2km umbes. Siis hääletasime rekka peale. Kasutasime oma minimaalset venekeele oskust (TMG F-'l ja B'l pole küll mingit vahet) ja saime ilusti Tartusse ringteele. Viisin koti korterisse ja kalpsasin arvutiõpetusse. Järgnes kolimine.