Karepa 20.-22.Oktoober
Ühtlasi ka Eleriini sünnipäeva tähistamine

Kohal olid: Eleriin, Paul, Ave, Gerd, Maria, Tõnis, Anti, Aile, Jaan, Rasmus, Triin, Triinu, Inga, Triin, Sirgi, Anu ja Tauno.

Mina ja Triin ei olnud kohal algusest peale, seetõttu kirjeldan algul meie seiklust. Käisime Triinuga Lõunakeskuses ronimisvõistlusel (tal 2. koht harrastajatest, minul 3. algajatest) ja hakkasime häälega tulema alles õhtul kui oli juba pime. Pimedas hääletamine on riskantne kuid mitte võimatu. Vihma sadas ja tuul puhus kuid mingi hulluse ajel alustasime ja saime esimese autoga Äksisse. See oli tõeline kolgas, lisaks oli veel pime ka. Imekombel saime ikkagi auto peale ja ei pidanudki kuskil üle poole tunni passima. Kokku läksime 5 autoga. Olgu ühe rekka peale me saime täiesti tänu nahaalsusele. Sõitis teine mööda, jäi mingi 100m edasi seisma ja lülitas ohutuled sisse. Me Triinuga siis kalpsasime kiiresti kohale. Triin hakkas juba üles ronima ja - uks lukus. Mees oli lihtsalt poodi läinud. Aga ta tuli kohe ja tal poldki eriti midagi meie vedamise vastu. Pärast helistas veel lällariga teise rekkasse ja nii me Sõmerule saimegi. Ja ma sain teada kuidas rekkajuhtidevaheline infovahetus sujub. Lähema 10 km raadiuses olevatele saab helistada, kaugemal olejate jutt kostub raadiost segase prääksuna.
Kuna meil nii hästi vedas, siis rohkem saatust ei narritanud ja jäime ööseks Ita juurde. Niiehknaa selgus et Rakke kandis on noakangelaste hulk teel olnud nii suur, et seal hääletajaid peale ei võeta. Vedas.
Esmatutvus oli Ita hiiglasliku ilase bernhardiiniga. Õnneks ei kestnud see kaua. Anu helistas ja tundis muret. Triin vastas, et me võitleme parasjagu Ita koeraga... ja Anu :"Jumal tänatud!". Geniaalne eks? Ita emme hoolitses meie eest ja siis sättusime magama. Tauno tuli öösel, ka häälega. Tema vastu näitas koer ka oma lugupidamist üles. Peale hommikusööki suvatsesime Triinuga Rakveresse kõndida (karrdi valesti vaatamise teema). Kullo buss tuli meile õnneks vastu, Tauno oli ka juba peal ja nii me Karepale saimegi. Enne Karepat palus Tauno peatust, et kirjutada Eleriinile mõeldud sulatatud juustu karbile õnnesoove. Seda ta sai.
Karepal tegime mõningal määral kilplasetööd - riisusime lehti. Vihma sadas, kõik olid läbimärjad ja lehti ikka jagus. Mitte masendavalt õnneks. Ja tegelikult oli seal ilus. Olgu tööõnnetusi juhtus. Paul kärutas lehti. Käru rattal läks kumm tühjaks... poleks selle pealegi tulnud et selline asi ka võimalik on. Igatahes jätkati kõõraka käru ja laibaraamiga. Maria sai viham puhul mu keebi. Ja siis ta rullis end lehtede sees. Maria, ära tee kõike mida kästakse!. Ma leidsin riisudes paar sirmikut. Selle hooaja viimased. Ühe kasuliku asjaga saime ka siiski toime - suur telk lahti võtta ja kokku pakkida ning pingid varjualusesse vedada.
Õhtul sai sauna. Bussijuht oli nii kena ja suvatses kütta. Ahju köeti lavaruumist - kütja jaoks eriti lõppjärgus üsna ebameeldiv süsteem. Siis ma läksin koos Eleriini ja Ingaga ujuma. Merre. Oktoobri lõpus. Polnudki kõige hullem. Arvasin et on jubedam - mereni tuli joosta oma 100m ja pärast tagasi ka. Peale sauna ja õhtusööki käisime rannas laulmas. Eleriinule oli Maria ja Aile poolt koostatud kena väike laulik. Õhtu jätkus mõningase osaga millest ma ei viitsi kirjutada. Mingi hetk nimetasin ma Antit piimarüvetajaks. Ta solvus.
Hommik möödus kiirelt. Peale sööki asjad kokku, jõudsin veel käia rannas ja aidata Anul vetikaid korjata ning vaadelda binokliga luiki ja sõtkaid. Kohalik hundikoer Järri saatis mind mu jalutuskäigul, nii et väga üksi poldki. Kaikaloopimisest on sel koeral küll oma arusaam. Läksime bussiga ära.