Kullo ja hüvastijätt Laagriga.
11. november

Üle päris hulga aja - esimest korda sel sügisel vist saime Kullos kokku. Olid: Sirgi, Anti, Aile, Maria, Tuuli, Triinu, Kärt, Rasmus, Helene, Paul, Anu. Poole kohaga Tauno oli ka kuna ta helistas pidevalt ja kõikidele. Veits häiriv. Vaatasime Argentina pilte maakaardist ja riidenagist improviseeritud ekraanilt. Peale seda läksime Laagrisse. Laagri koopad tahetakse hävitada/lammutada/õhku plahvatada seega võib-olla, et omamoodi hüvastijätt.

Laagris olid: Anti, Paul, Sirgi, Aile, Ave, Jaan, Maria, Tauno, Moonika ja Kersti.
Alustasime õgardliku Anti ja Pauli eestvõttel Statoilist ja "koeraraipebaarist". Siis jõudis Tauno, ja veidi hiljem ka ülejäänud. Tauno andis meile veel sokolaadi, selle puhul et ta oli meid ennist helistamisega piinanud. Läksime koobaste poole. Leidsin tee äärest ilma kangata vihmavarju. Hea oligi, täna vihma ei sadanud. Väänasin selle otsad viltu kuid selline ämmelgas püsti ei püsinud. Toppisin lampi patakaid (acme on saast).
Ja läksimegi maa alla. Koperdasime pimedates koobastes. Tulime välja. Käisime järgmises. Käisime lirtsuvas savis, padrunikesti seekord ei leidunud. Leidus kellegi hullunu joonestustöid ja mõned keraamilised plaadid. Pikemalt peatuti "saalis", Paul tegi seal söögipeatust ja mingit liiki foto-imet (jaa vehkige kõik taskulambiga. natuke veel). Pani küünlad põlema. Kaks suurt ja kuus väikest. Serva peale. Tauno pildistas kilekotis vedelevat raibet. Rahvas ronis ringi.
Paul ronis serva peal, et pildistada küünlaid ja Mariat. Ja siis tal vedas, et ta suur on. Nimelt on seal ääre sees üks kena poolemeetrise läbimõõduga kandiline auk (läbi ja 6m alla) ja ta oskas sinna sisse kukkuda. Selle käigus lendas alla ta antiikne taskulamp ja käsi sai kriimustada. Ardenaliinilaks ka, õnneks mitte midagi hullemat. Lahkusime alla, ta leidis lambi uuesti üles. Uuriti mingit venekeelset ajalehte aastast 1992, sõdurileht. Minu taskulamp lõpetas funktsioneerimise ja pirn rändas Pauli omasse. Tulemus oli kasutuskõlbulik. Väljas saime aru, kui räpased me kõik ikka oleme.
Viimane oopus oli koerte varjupaigas laamendamine. Destruktiivne Maria ja joomatagi-täis Anti näitasid oma supervõimeid. Lõhkusid ja laamendasid. Jaan pelutas Mariat seljapesukäsnaga. Ja purustas jää ämbris, mis oli täis haisvat löga. Keskelite pere ja Moonika ning ta õde lahkusid. Käisime katusel. Kahtlane eterniit. Miks me küll teeme selliseid asju? Paul tagus naeltega puutükki vastu seina, sädemed lendasid. Siis nad ehitasid (Maria, Anti, Paul) erinevatest majajäänustest, mööbliükikestest, kondist ja muust jõulude vaimu. Lammutamistung vs loomine. Läksime ära koju, teel vallutasid Maria ja Paul veel suure mätta. Mullahunniku, mille tipus kasvas roostik. Õhtul minnakse võibolla Helerini juurde.
Bussipeatuses pakkus Anti kõigile šokolaadi. Kõigile selles mõttes, et ühele toredale vanapaarikesele ka. Nad ütlesid, et Anti on hea laps. Laheda seljakotiga onu tõi meile pärast õunu. Hea õun oli. Bussijuht ei tahtnud šokolaadi. Sirgi sõitis küülikut.

Jää hüvasti Laagri koobas.. millega iganes sa meid meelitasid.

Koopakoll Sirgi.