Kolme juhatuseliikme väljaränne Männikule

Kohal: Anti, Sirgi, Eleriin
Aeg: 30. september, 12.00
Koht: alustame Järve Selveri eest

Antil tekkis tahtmine minna Männikule ja tuuseldada veidi ringi vanades sõjaväeosades. Militaarmatkad pole siiski veel täiesti maha maetud. Hommikul kõikusin minagi veel otsustades kas minna või mitte. Eleriin jõudis samuti suht viimasel hetkel.
Kõndisime veidi maad piki raudteed, et saaks tunde kätte. Järasime metsõunu. Toppisin oma jope Anti seljakotti, kuna hoolimata pilves ilmast oli siiski üsna soe. Metsas ronisime miskisse aeda. Õigemini mina libistasin end suht vaevata paneelipraost läbi, Eleriin tegi väiksemate ponnistustega sama, Anti ronis üle sest tema ei mahtunud. Piilusime seal veidi ringi ja Anti leidis, et sinna peaks suurema ja lärmakama kambaga minema - siis teised kes seal võivad olla kuulevad. Leidsin selle suve viimase metsamaasika (tuletage meelde selline multikas nagu JääAeg). Siis läksime sama teed tagasi.
Ma leidsin maast miski pallikese, Anti uuris seda ja pigistas puruks. Poleks pidanud. See oli paintballi kuul kollase värviga. Hiljem leidsime neid veel. Ja loomulikult kohtasime lisaks seenelistele Kaitseliitlasi (tõenäoliselt) hoopis väljaspool. Ok siis me olime juba järgmise hoone juures. Mingid metsalised kõmmutasid üksteist. Leidsime, et pole hea neile jalgu jääda ja läksime ära. Korjasin endale paar kuuli taskusse, mõni sai visatud vastu seina. Metsateel olid mingid koopaid luuravad rullnokk-inimesed. Muidugi nad jätsid autoukse lahti kui välja läksid. Üks roheline kerake leidis tee nende autosse (jaa minu süül mhm).
Eleriin andis mulle luuleraamatu (mul peaks ka selline olema ju. mingi Tallinna linna poolne auhind) ja siis ma lugesin luuletusi ja kõndisin, taskus värvikuulid. Kukkumine oleks andnud huvitava tulemuse. Anti nägi pensionäride ekskursiooni ja me läksime puidpidi kraave ületades rappa. Rabas oli sookailu ja palju hapuks läinud pohli. Ja kraavid ja turvas ja surnud põlenud puud. Nagu õudusfilmimaastik ainult et mitte vaenulik. Pärast jõudsime tee peale (hääletaks?), sõime seal präänikuid ja võileibu. Eleriin oli kaasa võtnud leiva, juustu ja juustunoa :D. Käisin korjasin lillede jaoks turvast ja läksime edasi. Veel pohli ja kahlamist kõrkjates. Kuni jõudsime Nõmmele välja. Metsas/rabas Anti kangutas surnud puid just nii nagu ei tohi. Need murduvad ära kõrgemalt kui inimese pea ja kukuvad laamendajale kaela. See on ohtlik.
Käisime väiksemas suusahüppetornis, sealt leidsid tee alla Eleriini kastanid ja seljakott. Ta proovis (ja Anti ka) sealt ka tagumiku peal alla lasta. Noh minu ohutunde puudumist korvab vähemalt mõistus...
Eleriin läks bussi peale ja Anti ka. Mina kõndisin koju.

Kas teie teate mis juhtub kui paintballi kuulile sooja vett peale valada?