Aegviidus Aega viitmas

24. septembri hommikul ärkasin kell 6. Otsustasime viimsel hetkel 7.03 rongi kasuks. Kuigi oli mu õe sünnipäev, leidsin sobiva ta rahule jätta. Saab aastakese minu õnnesoovidetagi hakkama. 6.25 olin juba uksest väljas, sall kaelas ja kindad käes. Ikkagi esimene sügispäev ju! Õues oli jube ilus. Linnas on vähemalt varahommikud, sellised kui pole veel valgeks läinud, täielikult võluvad. Teel bussipeatusesse nägin umbes kaht inimest. 6.36ses nr5 trollis oli peale minu veel üks sõitja ja juht. Piletikontrolörid vist nii vara ei tööta;). Igatahes läks kohalejõudmisega napiks. Kui ma olin juba selles kohas kus troll ümber pöörab, helistas Joonase telefoniga Paul ja küsis kaugel ma olen. Veel ütles ta et Maria tahab hoopis Pakri minna. Maria sai telepaatilise vinguviiuldamise osaliseks - ma pidin Aegviidust ju Tartusse edasi minema, kotis raamatud ja vihmavari ning muu täiesti ebamatkalik kraam. Jooksin seekord ja jõudsin ilusti. Aegviidu rongis olid Paul ja Joonas, Maria oli kuskil mujal (kuid mõtteis meiega nagu hiljem nähakse), Triinule ma helistasin et uurida kus ta viibib. Vastus kõlas umbes nagu:"nnnh missatahad /aigutus/". Seega oli meid ainult kolm. Rong hakkas sõitma, Joonas pidi ostma täispileti (tema on täiskasvanu, meie oleme ülilapsed). Kuna kellaaeg oli varane, sättis Paul end pingi peale magama. Umbes samal ajal hakkas meid kimbutama Maria vaim. Ta kolistas tagumist ust kinni-lahti ja vaguni ust ka. On ikka võimas küll. Korraks jäid uksed rahule - Maria läks vist koopase ja seega vaimul polnud levi. Pärast jätkus kõik samas vaimus.
Paul:"Ärge tehke nii! Ma olen uimane." (Oleks peaaegu pingilt maha kukkunud kui rong pidurdas. Magada ta küll eriti ei saanud).
Mina tegin ebaõnnestunud katset raamatut lugeda (jõudsin vist mingi 18. leheküljele). 8.11 olime kohal. Pauliga on ju see häda, et ta jääb koguaeg pildistama, nii pidime teda mõnikord veidi järele ootama. Aga teisalt, kui see tegevus talle hästi mõjub vaheldusena koolile, minugipoolest. Kõrval rongis magas vedurijuht. Hulkusime hommikuse sügiselõhnase ja tõusva-päikese-kuldse Aegviidu vahelt metsa poole. Korvidega inimesed läksid teisele poole, sinna kus seenenäitus.
Joonas:"Näe, lennuk!, neil on siin kuskil pesa!"
"Varem oli kiik, nüüd on võllapuu - ajad muutuvad." (keegi oli kiige ära lõhkunud).
Joonas süüdistas Pauli vale kaardi välja printimises. KAARDILT VÄLJAS! Tegelikult ei olnud niiehknaa vahet kuhu minna. Käisime siis tornis (10 korrust, kõrguseks pakuti 70m). Mina sain esimesena ronimise õiguse ("Redel vaba!") ja jõudsin hoolimata kindaid söövale roostele ja kohatistele poolikutele astmetele ilusasti tippu. Niisama ka teised. Kohati tundus küll, et torn kasvab. Kui Joonas parasjagu redelist üles ei sööstnud, siis eriti märkimisväärselt ei kõikunud. Vaade oli ilus. Mets ja künkad nii kaugele kui silm ulatus, suvine päike ja õhuke pilv. Nagu mäetipp, peadpidi pilves. Mäetipu tundele üsna lähedane, seda enam et tapvat väsimust polnud nagu siis mõnikord juhtub olema. Tipuplatvorm oli luugiga ja kohati olemasolevate piiretega ning servas 3 nn taburetti. Ilmselt kiikrialused. Keskelt sirutus välja suur kaheharuline toru (vints?). Hull Joonas pidi muidugi ronima sinna otsa ja titanicut tegema. Paul kõõlus niisama kohati vast liiga ilma piirdeta kohas. Minu ohutunde jaoks oli see hea koht. Hirmus ei olnud, aga kaks jalga pidi ikka platvormil olema.
Joonas:"Teletups olen... mul on siseantenn!"
Peale üle igasugust tipulebo kestvat aega laskusime alla tagasi. Paul tahtis piparmünditeed. Uurisime torni juures vedelevat maja ja keldreid. Seal oli fotosid, autojuppe, retrorahakassa ja doonoripass. Joonas leidis ühest majast olese, mis nägi välja nagu karu pea kaltsu otsas. Ta lõi olese kaelapidi ukse vahele. Nüüd ripub majaseinal üks hiiglaslik mängupea. Trepi kõrvalt leidsime söödavat õnneristikut ehk punast jänesekapsast. Ja muidugi piparmünti!. Paar oksakest rändasid minu taskusse.
Siis tungis Joonas läbi keldriukse. Ma panin ta luku taha. Kelder koosneski peamiselt uksest... Edasi töllerdasime mööda sama teed kust tulime. Rohkem variante hetkel polnud aga pärast tuli. Peale mülkaid-seeni-marju (jah selle suve esimesed kuid loodetavasti mitte viimsed pohlad, mustikad ja sinikad) jõudsime Joonase jaoks tuttavasse allarullumiskohta. Küsiti veel igaks juhuks seeneliselt, kuhu suunas järv jääb. Jõudsimegi ilusasti Ännijärve äärde. Seal passis killuke Pääskülat - natuke prahti ja madrats mis on tervem kui Tauno oma. Väike poolik kala oli ka. Otsisime mõnusa lebotamiskoha ja järgmisena kerkis päevakorda ujumine :vee temperatuur, põhja mudasus ja see kuidas pärast välja saab. Minul veel lisaks ujumisriiete puudumine. Fanaatikut ei peata miski, mõne minuti pärast olime mina ja Joonas juba järves. Paul jäi kaldale.. ta köhib ikka veel natuke. Ronisin välja nigu tõeline sookoll, kaetuna turbasodiga. Turbamuda miinused - see ei tule pesus eriti hästi välja. Tegelikult ei hakanud isegi külm, nii suvi on veel. Paul laenas mult tikke (neidsamu, millega ma Taunot ehmatasin) ja oleks peaaegu turba põlema pannud. Priimuse pealmine osa oli koju ununenud aga see ei olnud takistav tegur - paar ronti, kivi ja väike mudakaeve ajasid asja ära. Piparmünditee.
Ämblikud ja sinikad ja ergonoomiline maapind. Niisama lesida on uskumatult hea. Millegipärast tekitab see vastupidiselt välismuljele mõtteid universumist. Huvitav kas seal väljas märkab keegi väikest idülli mändide ja järve ja pistrikuga? See on uskumatult väärtuslik. Elu on kogemine, kosmoses on vist tühjus. Tähed küll ja natuke vaakumit aga turbasammal ja jõena voolavana näiv vesi on midagi muud. (Nüüd nuputage, miks mind paelub bioloogia). Elust võib rõõmu tunda.
Joonas:"Ära joo kui ma räägin." (Paul hakkas naerma ja veepudel pritsis osa oma sisust laiali).
Siiski ei saa igavesti lesida ja loodust imetleda ning kuulata Pauli fotokast eilse kontserdi laule. Kunagi me tuleme siia tagasi. Mina pidin rongi peale minema - helistasin Taunole et rongiaega täpsustada aga ta oli Lätis. Headaega!. Juhindusime iga kord erinevast rajasildist ja jõudsime Aegviitu. (Tagasi minnes mainis Paul, et tal on ka militaarmatkadest küllalt, nüüd võiks midagi ilusat otsida). Teel helistas Anti ja tahtis teada, miks me Paldiskis pole. Miski korralagedus :D
Käisime toredas kohalikus poes, Joonas varustas end vorsti ja kuklitega, Paul külmutatud maasikatega ja veega. Pidasime perroonil piknikku.
Joonas:"Ma ütlesin, ärajoo kui ma räägin." (Paul puristab vee laiali)
Teine kord kui ma sel suvel maasikaid söön. Esimene kord oli Helene juures tema lõpetamise päeval. Külmunud maasikad on paras rebaseretsi-toit (pane maasikas suhu ja katsu midagi teistele mõistetavat kuuldavale tuua). Tegelikult pooleldi sulanult polegi üldse paha.
Paul:"Huvitav mitu inimest aastas sureb fotografeerimise tagajärjel?"(jõlgub rööbastel).
Gloria helistab ja küsib rongiaega - saab väga täpse ja kiire vastuse. Liigsed lekkivad maasikad rändasid prügisse.
Joonas:"Ameerikas lapsed nälgivad."
15.40 paneb juhatus (mina) lihtliikmed (Pauli ja Joonase) rongi peale, lehvitab ja ootab 4 minutit oma rongi.