Astanguronimine, Pannkoogipidu ja Öine Rattaretk
6-7 juuli 2006
Tavaliselt ma Astangul ronimisest ei kirjuta, kuna seda on lihtsalt nii palju. Aga olgu, täna teeb erandi, kuna see moodustab osa millestki suuremast. 16.00 pidime minema ronima. Kui mina kohale jõudsin (isa rattaga!), olid seal juba Joonas, Paul, Maria ja Eleriin. Hiljem tulid Tauno ja Anti. Ma läksin maasikaid otsima (mõni oli ja enam pole :) ja kui tagasi tulin, siis astusin ilusast susisevast rästikust mingi 20 cm kauguselt mööda (tegelikult astusin tast üle). Rästikuid olen ma Astangul ennegi näinud, aga see kokkupuude oli tiba liiga lähedane. Siiski adrenaliinilaksu sai pigem madu kui mina. Huvitav miks ma NII rahulikult reageerisin? Õnneks leidis tõestust väide, et kui rästikule haiget ei tee, siis ta ei hammusta. See madu oli eriti julge, kohale jooksnud Eleriin ja Maria nägid teda ka. Siit soovitus kõigile : ärge Astangul jookske ja vaadake alati mis teid ees ootab. Rästikud kipuvad end teeradade peal soojendama. Minul vähemalt oli see küll üsna napikas, enne Argentiinat haiglasse sattuda... oleks päris halb olnud.
Ronimise poolepealt, tegime täna (st eile) jälle aja peale. Minu parim tulemus oli 1.40 ja mõni sajandik. Tauno parim saavutus oli 1.43, teised vist oma vanu rekordeid üle ei teinud (kui tegite, kirjutage kommentaaridesse oma ajad). Maria kallas Pauli veepudelisse makaronimaitseainet ja tegi "puljongi", mis oli üsna ilge. Kella 20 ja 21 vahel lõpetasime ronimise, pakkisime asjad (Joonase kotti ka ühe Alejandro mõõtu kivi, mille ta küll välja võttis) ja lahkusime kes kuhu. Paul läks pildistama (jah tegelt ta selleni ei jõudnud, vaid tagus kodus oma ratast kaheksast välja), Anti ja Joonas koju ja ülejäänud poodi pannkoogiasju ostma. Siis läksime me Eleriiniga korraks Maria poole. Eleriin vedas Mariat minu isa ratta pakikal. Ma kasutasin juhust ja kihutasin veidi Maria rattaga (muide tal pidurid ei funka normaalselt).
Pannkoogipidu. Maria tegi pannkooke. Ta pani jahu kõigepealt ja üllataval kombel olid koogid siiski söödavad. Võib-olla selletõttu, et tal ei õnnestunud mingeid lisajamasid sinna sisse kallata. Moose oli hästi palju erinevaid ja lisaks ka juust. Minu lemmik oli metsmaasikaplöga ehk lihtsalt metsmaasikad purgis. Tauno oli need kuskil praksis olles korjanud. Anti sõi grillvorsti mutrivõtmega. Pannkoogipeole tulid veel Aki, Ave, Jaan ja paar mulle tundmatut inimest. Tauno tegi taas suurepärase lisanduse oma imelike komplimentide kogule, öeldes et ma näen alati õudne välja (tulenes sellest kui ma Anti ära kohutasin Vilaskis, käsklusega ometi magama jääda). Peale Pauli saabumist hakati rattaid parandama. Tauno rattale pandi uus sisekumm (juba jumal-teab-mitmes lühikese aja jooksul). Eleriin läks koju ratta järele ja temaga pidime linnas uuesti kokku saama.
Umbes poole ühest lahkusime Tauno juurest. Selleks ajaks liitus seltskonnaga veel Märt (mingi Pauli ja Joonase sõber). Märkimisväärselt hea on kihutada öösel peaaegu liikluseta linnas mööda siledat teed üle 20km/h kiirusega. Poleks arvanudki. Ja kotti pistetud sidemerullist oli ka abi - ma ei kukkunudki. Külm ka ei olnud. Vanalinnas munakividel oli märkimisväärselt vastik sõita. Esimene suurem objekt, kus me käisime oli Linnahalli katus. Seal oli mingi Karutapja-Kalevipoja kuju. Järgmisena läksime Viru Keskuse katusele. Ükski parklatädi ei tulnud meid keelama õnneks. Mõlemast kohast oli üpris kena vaade.
Edasi pedaalisime Russalka juurde (Anti, Pedaalimati on suht rattaklubi nimi ma arvan) ja Märt ostis mingist putkast kaks pudelit kalja. Siis sõitsime läbi metsa Lasnamäe poole. Vahepeal proovis Paul oma suurepärast veenmisoskust politsei peal. Tal oli rattal kumm veidi lödi, aga politsei ütles et neil pole pumpa. Siis avastasime, et Ave on kadunud. Tal oli kett maha tulnud ja ta oli alles Russalka juures. Seal sai ta veel kaua oodata. Jõudsime mõttetusse bensiinijaama, kust õhku ei saanud. Jõudsime teise mõttetusse bensiinijaama, Paul tegi katset pumbata kumm täis... ja peale seda avastati silt, et pump ei tööta. Geniaalne. Tundus toimivat ikkagi. Pöördusime tagasi, Eleriin käis kodust läbi sest tal oli külm ja võttis kampsuni.
Umbes seal, kus Paul ennist politseid veenda üritas, läks Taunol rattakumm (jah, see uus) puruks. Mõnda aega jooksis ta meie kõrval umbes 25 km/h kiirusega. Joonas ja Paul läksid ees ära. Ainus mida võib sellele retkele ette heita oligi see, et esimesed ei oodanud viimaseid järgi ja mõni kippus ära kaduma. Eleriin läks oma varemkadunud asju otsima, kuid ei leidnud.
Mõne minuti pärast jõudsime kõik Russalka juurde. Ave ei olnud muidugi ära külmunud, sest väljas oli siiski soe aga igav oli tal olnud kindlasti. Seal puhkasime ligi tunni, mille vältel mõtlesime mida edasi teha, mina üritasin tagajärjetult kätte saada üht põnevat suurt ööliblika ja kimalase vahepealset putukat. Maria leidis pingi alt muffini ja üritas seda teistele sööta, lõpuks teenis sellega ära aga kajakate lugupidamise. Ma millegipärast kahtlen kellegi väites, mis kõlas nagu :"Maria tahab ainult head." Tauno tukkus pingil, Joonas ja Märt niisamuti. Paul vedeles maas, tekiks oranz helkurvest. Siis me kiusasime natuke Mariat. Lasksime tal seletada sõnu nagu güroskoop ja hetero. Maria mässas Pauli sääsetõrjega (tegelikult oli suisa kaks. Puugi-off ja looduslik Plix. Mina sain pihta Puugi-offiga). Vedelemine ei viinud kuskile, vähemalt esimese tunniga mitte, seega tuli tegutsema hakata, et koju jõuda. Üldiselt ma ei salli igasuguseid imelikke liikumisviise aga seekord... üldsuse huvides. Tauno sai Pauli ratta ja sõidutas endaoma käekõrval. Mina pidin olema enda ratta pakikal, Paul sadulas. Iseenesest suht keeruline, sest iga äärekivi põrutas toredasti, asend polnud just mugav, põlved sai marraskile (pedaalid/kannad läksid mu põlvede vastu) ja tempo oli kiire. Isegi koos minuga suutis Paul tempot teha... hämmastav. Muidugi teised olid Tauno võrra aeglasemad ilmselt.
Mõnikümmend meetrit enne minu kodu leidsid Märt ja Tauno, et ma võiks demonstreerida oma jõulist tapjahaaret. Ma siis pigistasin Pauli, nii et ta kräunus. Peaaegu. Siis pumbati Statoilis veel kumme. Paul tassis mu ratta üles, isa unine aju registreeris ainult uksekellaprääksu. Mingi rahvas lehvitas kardina taga.. väga armas neist. Kell 5.48 olin ma niisiis kodus ja pool tundi hiljem juba unemaal.
Küll sai alles pikk jutt..
6-7 juuli 2006
Tavaliselt ma Astangul ronimisest ei kirjuta, kuna seda on lihtsalt nii palju. Aga olgu, täna teeb erandi, kuna see moodustab osa millestki suuremast. 16.00 pidime minema ronima. Kui mina kohale jõudsin (isa rattaga!), olid seal juba Joonas, Paul, Maria ja Eleriin. Hiljem tulid Tauno ja Anti. Ma läksin maasikaid otsima (mõni oli ja enam pole :) ja kui tagasi tulin, siis astusin ilusast susisevast rästikust mingi 20 cm kauguselt mööda (tegelikult astusin tast üle). Rästikuid olen ma Astangul ennegi näinud, aga see kokkupuude oli tiba liiga lähedane. Siiski adrenaliinilaksu sai pigem madu kui mina. Huvitav miks ma NII rahulikult reageerisin? Õnneks leidis tõestust väide, et kui rästikule haiget ei tee, siis ta ei hammusta. See madu oli eriti julge, kohale jooksnud Eleriin ja Maria nägid teda ka. Siit soovitus kõigile : ärge Astangul jookske ja vaadake alati mis teid ees ootab. Rästikud kipuvad end teeradade peal soojendama. Minul vähemalt oli see küll üsna napikas, enne Argentiinat haiglasse sattuda... oleks päris halb olnud.
Ronimise poolepealt, tegime täna (st eile) jälle aja peale. Minu parim tulemus oli 1.40 ja mõni sajandik. Tauno parim saavutus oli 1.43, teised vist oma vanu rekordeid üle ei teinud (kui tegite, kirjutage kommentaaridesse oma ajad). Maria kallas Pauli veepudelisse makaronimaitseainet ja tegi "puljongi", mis oli üsna ilge. Kella 20 ja 21 vahel lõpetasime ronimise, pakkisime asjad (Joonase kotti ka ühe Alejandro mõõtu kivi, mille ta küll välja võttis) ja lahkusime kes kuhu. Paul läks pildistama (jah tegelt ta selleni ei jõudnud, vaid tagus kodus oma ratast kaheksast välja), Anti ja Joonas koju ja ülejäänud poodi pannkoogiasju ostma. Siis läksime me Eleriiniga korraks Maria poole. Eleriin vedas Mariat minu isa ratta pakikal. Ma kasutasin juhust ja kihutasin veidi Maria rattaga (muide tal pidurid ei funka normaalselt).
Pannkoogipidu. Maria tegi pannkooke. Ta pani jahu kõigepealt ja üllataval kombel olid koogid siiski söödavad. Võib-olla selletõttu, et tal ei õnnestunud mingeid lisajamasid sinna sisse kallata. Moose oli hästi palju erinevaid ja lisaks ka juust. Minu lemmik oli metsmaasikaplöga ehk lihtsalt metsmaasikad purgis. Tauno oli need kuskil praksis olles korjanud. Anti sõi grillvorsti mutrivõtmega. Pannkoogipeole tulid veel Aki, Ave, Jaan ja paar mulle tundmatut inimest. Tauno tegi taas suurepärase lisanduse oma imelike komplimentide kogule, öeldes et ma näen alati õudne välja (tulenes sellest kui ma Anti ära kohutasin Vilaskis, käsklusega ometi magama jääda). Peale Pauli saabumist hakati rattaid parandama. Tauno rattale pandi uus sisekumm (juba jumal-teab-mitmes lühikese aja jooksul). Eleriin läks koju ratta järele ja temaga pidime linnas uuesti kokku saama.
Umbes poole ühest lahkusime Tauno juurest. Selleks ajaks liitus seltskonnaga veel Märt (mingi Pauli ja Joonase sõber). Märkimisväärselt hea on kihutada öösel peaaegu liikluseta linnas mööda siledat teed üle 20km/h kiirusega. Poleks arvanudki. Ja kotti pistetud sidemerullist oli ka abi - ma ei kukkunudki. Külm ka ei olnud. Vanalinnas munakividel oli märkimisväärselt vastik sõita. Esimene suurem objekt, kus me käisime oli Linnahalli katus. Seal oli mingi Karutapja-Kalevipoja kuju. Järgmisena läksime Viru Keskuse katusele. Ükski parklatädi ei tulnud meid keelama õnneks. Mõlemast kohast oli üpris kena vaade.
Edasi pedaalisime Russalka juurde (Anti, Pedaalimati on suht rattaklubi nimi ma arvan) ja Märt ostis mingist putkast kaks pudelit kalja. Siis sõitsime läbi metsa Lasnamäe poole. Vahepeal proovis Paul oma suurepärast veenmisoskust politsei peal. Tal oli rattal kumm veidi lödi, aga politsei ütles et neil pole pumpa. Siis avastasime, et Ave on kadunud. Tal oli kett maha tulnud ja ta oli alles Russalka juures. Seal sai ta veel kaua oodata. Jõudsime mõttetusse bensiinijaama, kust õhku ei saanud. Jõudsime teise mõttetusse bensiinijaama, Paul tegi katset pumbata kumm täis... ja peale seda avastati silt, et pump ei tööta. Geniaalne. Tundus toimivat ikkagi. Pöördusime tagasi, Eleriin käis kodust läbi sest tal oli külm ja võttis kampsuni.
Umbes seal, kus Paul ennist politseid veenda üritas, läks Taunol rattakumm (jah, see uus) puruks. Mõnda aega jooksis ta meie kõrval umbes 25 km/h kiirusega. Joonas ja Paul läksid ees ära. Ainus mida võib sellele retkele ette heita oligi see, et esimesed ei oodanud viimaseid järgi ja mõni kippus ära kaduma. Eleriin läks oma varemkadunud asju otsima, kuid ei leidnud.
Mõne minuti pärast jõudsime kõik Russalka juurde. Ave ei olnud muidugi ära külmunud, sest väljas oli siiski soe aga igav oli tal olnud kindlasti. Seal puhkasime ligi tunni, mille vältel mõtlesime mida edasi teha, mina üritasin tagajärjetult kätte saada üht põnevat suurt ööliblika ja kimalase vahepealset putukat. Maria leidis pingi alt muffini ja üritas seda teistele sööta, lõpuks teenis sellega ära aga kajakate lugupidamise. Ma millegipärast kahtlen kellegi väites, mis kõlas nagu :"Maria tahab ainult head." Tauno tukkus pingil, Joonas ja Märt niisamuti. Paul vedeles maas, tekiks oranz helkurvest. Siis me kiusasime natuke Mariat. Lasksime tal seletada sõnu nagu güroskoop ja hetero. Maria mässas Pauli sääsetõrjega (tegelikult oli suisa kaks. Puugi-off ja looduslik Plix. Mina sain pihta Puugi-offiga). Vedelemine ei viinud kuskile, vähemalt esimese tunniga mitte, seega tuli tegutsema hakata, et koju jõuda. Üldiselt ma ei salli igasuguseid imelikke liikumisviise aga seekord... üldsuse huvides. Tauno sai Pauli ratta ja sõidutas endaoma käekõrval. Mina pidin olema enda ratta pakikal, Paul sadulas. Iseenesest suht keeruline, sest iga äärekivi põrutas toredasti, asend polnud just mugav, põlved sai marraskile (pedaalid/kannad läksid mu põlvede vastu) ja tempo oli kiire. Isegi koos minuga suutis Paul tempot teha... hämmastav. Muidugi teised olid Tauno võrra aeglasemad ilmselt.
Mõnikümmend meetrit enne minu kodu leidsid Märt ja Tauno, et ma võiks demonstreerida oma jõulist tapjahaaret. Ma siis pigistasin Pauli, nii et ta kräunus. Peaaegu. Siis pumbati Statoilis veel kumme. Paul tassis mu ratta üles, isa unine aju registreeris ainult uksekellaprääksu. Mingi rahvas lehvitas kardina taga.. väga armas neist. Kell 5.48 olin ma niisiis kodus ja pool tundi hiljem juba unemaal.
Küll sai alles pikk jutt..
posted by § at
2:25 PM
2 Comments:
Sa oled JÄLLE nii tubli olnd ja SUPER matkapäeviku kirjutanud. Sa oled meile ikka ülivajalik, Sirgi.
Muide, see puljong oli täiesti söödav ja pannkoogid olid ka. Aki isegi ütles, et väga maitsvad => mu kokkamisoskused paranevad. Varsti te võite juba täisväärtuslikku toitu loota ;)
Rattaralli oli hästi lahe. A tempo oli mingi hullult julm... minu jaoks küll...
Aga lõbus oli igastahes, nii et teeme teinekordki!
By
Anonymous, at 2:40 PM
Sirgi, sa oled võimas kirjutaja :) mul on hea meel, et sellest üritusest nii hea kirjeldus olemas on.
paar täiendust siis ka minu vaatepunktist: mulle tundub, et Astangul ronimist pole viimasel ajal enam üldse nii tohutu palju. Ma tean, et ma iga kord lihtsalt ei jõua, aga ka üldiselt tundub vist (ajutiselt?) vähemaks jäävat. Igatahes on ka see minu arust põhjus, miks sellest kirjutada :) lahe, et keegi on selle tänuväärse töö enda peale võtnud.
Aja peale ronimine oli pigem lõpus kui poole pealt. See oli minu idee, sest peaaegu kõigil teistel juba olid mingid mõõdetud ajad. Ma isegi ei mäleta, kas see 1.43 oli ikka minu parim aeg (kuigi vist küll), igatahes oli see ainus aeg, mida ma endal ise ei mõõtnud, s.t. teiste aegade võtmisel läks sisse ka mäe peal taskust telefoni otsimine ning stopri kinnipanek, kuni Paul juhtis tähelepanu sellele, et kui telefon kellegi teise, antud juhul siis tema kätte anda, tulevad paremad ajad (aga just sellel korral hakkasin ma natuke valest kohast üles minema). Teised olid ka varem nii mõõtnud, aga mind polnud siis kohal ning seekord olin mina ainus, kes aegade mõõtmise peale tuli. Igatahes minu mäletamist mööda kordas Paul nüüd Joonase absoluutset rekordit (58 sekundit). Mina ei saanud teisi katseid teha, sest just siis ilmus välja mingi meile tundmatu uus ronimisseltskond, kolm autotäit. Igatahes ootan põnevusega kõige täpsustumist :)
Pannkoogid niisiis. Seekord olid külas Kristel (minu kooliõde), Sirgi, Maria, Anti, Joonas, Eleriin, Aki, Kärt, Paul, Helene, Jaan ning Ave (vahepeal astus läbi ka veel paar tema tuttavat). Esimest korda tegin ma pannkoogiõhtu aias ning peale pannkookide oli ka natuke grillvorste, nii et selline aiapidu tuli :) ja lisaks on mul hea meel, et ma sain siia kokku küllaltki palju matkaklubi rahvast, enne kui nad suve vms. puhul "laiali lendasid" (nt. juba täna on suurem osa nendest inimestest Tallinnast ära). Mis puudutab minu "imelike komplimentide kogu", siis ma loodan, et keegi ei solvu - ega ma neid päris alati ka sõna-sõnalt ei mõtle :P või noh, kuidas kunagi ;)
Siis proovisin ma veel Kristeliga sulgpalli mängida, ma olin Tartust äsja 20 krooniga sulgpallikomplekti ostnud. Kahjuks selgus, et reketite keeled olid nii lõdvad, et pall jäi juba esimesel löögil lihtsalt otsapidi reketisse kinni :D ja nõnda ikka tublisti rohkem kui korra. Ja ma veel ei suutnud poes enne ostmist välja mõelda, mis saab nii odava sulgpallikomplekti juures halba olla :D ning veel üks asi, mida Sirgi pole siin maininud, on see, et ma panin mängima läti muusika (Tumsa, Fomins&Kleins), mis tundus nt. Mariale meeldivat, aga Sirgile... ;) nojah.
siis see jalgrattasõit - minu arust oli linnas sellise kellaaja kohta ikka päris palju liiklust, aga ikkagi oli hea ja rahulik sõita, natuke kummaline ka. Meie seltskonna moodustasid mina, Paul, Joonas, Märt, Sirgi, Maria, Ave ja Eleriin (tema ühines Linnahalli juures). Vanalinna munakividel oli lõbus hoopis :) ning hiljem, kui Ave ära kadus, ei jäänud ta minu teada mitte Russalka juures maha, vaid tuli meiega koos Lasnamäele ja läks sealt ise tagasi Russalka juurde. Nii kaua me ka ilma tema kadumist märkamata ei sõitnud :D ainult ühe bussipeatuse jagu, ehk siis Paevälja peatuseni Narva maanteel. Bensiinijaama otsingul liikusime ikkagi edasi Mustakivi peatuseni ja sealt tuldud teed pidi tagasi, minu rattakumm (kolmas, mis lühikese aja jooksul purunes, ning teine, mis purunes esimesel sõidul) läks lõhki, kui me olime tagasi Paevälja peatuses. Sealt Russalkani ma jooksin (kuigi see Märdi mõõdetud 25 km/h tundub mulle natuke imelik). Minu arvates muide polnud seekord grupi koospüsimisega eriti jama, aeg-ajalt küll, aga üldiselt olid kõik nägemisulatuses ning esimesed ootasid teisi päris sageli järele.
Russalka juures ma ei tukkunud, kuigi võis ehk niimoodi paista küll, ma olin hullult väsinud. Edasi sõitmiseks leitud moodus võis olla küll ebamugav, aga ma olen Paulile ja Sirgile selle väljakannatamise eest väga tänulik, mina poleks küll tahtnud nii kaugelt katkise rattaga koju kõmpida. Seda tuli mul küll teha Tammsaare teest edasi, kui Sirgi pakikaga ratas koju läks, aga see oli juba ainult tee lõpp. Igatahes, need õhtupoolik ja öö olid lahedad ja vägagi omamoodi, niisiis aitäh kõigile, kellel selle juures oma osa oli! :) mõni teinegi kord :)
By
Tauno, at 11:38 AM
Post a Comment
<< Home