Aegna saar
1-2.07.2006
Kohal olid: mina - Sirgi, Anti, veidi kiusakas Katre, kõigi ühisomand Paul (et jah kasutage kõik Pauli asju ja kräunutage teda), Eleriin, kräunutaja Maria, lohesurfaja Kerstin, IT-mees Indrek ning läti tšikid Kate ja Ilona.
Olin esimene, kes meie omadest Pirita sadamasse jõudis, kuna ma olin arvestanud võimalusega, et eksin ära. Koos minuga ootas seal palju pensionäre, miskit liiki rühmakokkutulek. Meie laevuke oli merekoolile kuuluv Juku, mis pidi igasuguste eelduste kohaselt peale võtma 36 inimest. Enne meid oli 39, kuid moosisime end ikkagi peale - hoolimata sellest, et laevamees ütles, et kui kontrollitakse siis on trahv 30 000. Neil. Maria jõudis ka peale, kuigi joostes. Meresõidu ajal külastas meid tore kimalane, kellele sai pai teha.
Maria käitub ikka tavaliselt. Orienteerusime pisikesel saarel kaardi järgi, mis oli foto sellest veidi koorunud kaardist, mis sadamas seisis. Kerstin tegi lohesurfi (ja tal oli kõige suurem kott, kuna kogu vajalik värk pidi ju sisse mahtuma). Seni kuni ülejäänud tema varustust ja oskusi imetlesid, lätlased lihtsalt päevitasid. Nemad olid ainukeste jalanõudena kaasa võtnud rannaplätud, nii et nad kisasid ka kui mändide all käia tuli. Huvitav miks nad eesti keeles põhiliselt ebaviisakaid väljendeid teadsid? Teeraja ääres kasvas metsamaasikaid ja jänesekapsaid. Lätlased olid näljased. Rannas ronisime ühe torni otsa, mille raudredelid olid kinnitatud reetlikult katkiste puitosade külge. Paul ja Anti austasid oma peaaegu kahesajakilose kohalviibimisega asutuse katust. Viimasel korrusel oli linnupesa. Seejärel tahtsime lätlased laeva peale panna ja ära koju saata. Kuna laev läks veerand tundi varem ära, siis ei läinud see läbi. Kate ja Ilona suitsetasid kuna enam polnud ohtu et me nad minema saadaks või midagist. Siis suhtlesime veidike kohalike päästerühmlastega, kes liiklesid jalgratastel. Sõbralikkus üle kõige, pidime vaid lõkke tegemisega ettevaatlikud olema. Kate ja Ilona pidid lahkuma õhtuse laevaga. Seniks läksime ühe punkri peale lõunasööki tegema ja laskumist harjutama. Kerstin sai ka proovida, mis tunne on. Vahepeal vallutas meie punkri kloonide armee. Kloonid olid kohalikus puhkebaasis pesitsevad elektroonikafirma töötajad kellel olid ühesugused riided, ühesugused telgid ja ühesugused kaigastest relvad. Ja neid oli palju. Lasksime end vallutada, paar fotot teha ja kloonid tõmbasid uttu. Rahumeelselt.
Siis passisime rannakaitsepataljoni kahurivärgi peal, 4 geopeituse rühma, kes igaüks nimetasid seda erimoodi käisid mööda ja täitsid oma ristsõna. Laskusime mööda mingit seina. Üles saada oli palju ohtlikum, aga sain ka teada, mis tunne on kui kindad sulavad. Kunagi 10 aasta eest oli seal rohkem koopaid aga nüüd on need kinni kuna sealt leiti lõhkemoona. Iseenesest kahju, et koopasse ei saand, kuigi mürsud pole ka suuremad asjad mida tahaks sealt leida. Lätlased lahkusid, järgnes teema: kes läheb vett tooma, kuhu jääme.
Platseerusime saare põhjakaldale, kus oli karussell, uforingid, ja sipelgad. Anti ja Katre jagasid mingil peaaegu sõbralikul moel sama õllepurki. Mina läksin lõpuks üksi ujuma kuna ei viitsind veetoojaid (Paul, Maria, Eleriin, Indrek) ära oodata. 5 min enne nende tulekut pandi ka väike tuleke põlema, õnneks selgus, et nad olid jälle päästerühmaga suhelnud ja päästerühm lubas. Laagriplatsil oli silt, mis teatas, et tuletegemine on keelatud. Pärast läksid teised ka ujuma, mina passisin kuskil kivi peal (ja mu plätud, mis veele liiga lähedale jäid hakkasid minema ujuma). Pärast ujumist külastasid meid päästerühmlased. Kuivati, võimleti ja tehti süüa.
Eleriin:"Tee nüüd kiiresti süüa, mis sa passid siin?!"
Paul:"Ma teen aeroobikat."
Mängisime gomokut, 00:00 alustasime ümber saare tiiru. Kõik tahtsid kõndida ja öist Tallinna vaadata. Indrek jäeti magama kuna tal olid lühikesed püksid. Tiir mööda randa oli ~8 km, nõgesed ja ohakad, Katre kukkus. Pärast hakkas jälle valgeks minema, Paul "emotses" oma kivi otsas. Tema, Eleriin ja mina jäime teistest maha ja murdsime läbi miski võsa ning metsa. Jõudsime laagriplatsile veerand tundi pärast teisi. Mina kobisin randa magama kella poole neljast (juba hakkas valgeks minema, väga ilus! Ja merekohin oli ka väga huvitav.) . Teine kord lageda taeva all magada (jälle umbes 4 tundi) ja väga hull polnudki. Eleriin tegi lõket kuna tal oli külm. Minul ei olnud külm aga hommikul läks palavaks ja öösel rullisin ma end paar korda lebomati pealt ära. Hommikul käisin ujumas hoolimata sellest, et vesi oli üpris jahe. Kuna ma röögatasin siis järelikult alla 23 C. Pauli, Maria ja Eleriiniga vedasime end ka mingi ilgelt libeda kivi peale. Mul oli pärast alla tulemisega veits probleeme - käisin prillidega vee all. Pärast oli roppu moodi lõdisemist ja siis sai hommikusööki. Kohalikud pirakad sipelgad olid roninud sulatatud juustu karpi ja mõni sinna kinni jäänud. Muuhulgas teibiti ka inimesi - Kerstinit, Katret (vist) ja Pauli, kes käis ringi nagu lipendavate sidemetega muumia. Ehk ilmselt kõige lühema marsruudiga matk lõhkus kõige hullemini jalgu. Enne laeva peale minema sättimist käisime veel korra ujumas (elagu kopitavad käterätid). Sadamas laeva oodates nägime taas päästerühmlasi kes mässasid suure tuletõrjevoolikuga. Lasksime ennastki kasta. Leidsime Kate mahaununenud magamiskoti. Indrek täitis paar väiksemat pudelit veega ja siis sai üksteist pritsida. Pärast loopisime veidi kive kalakestele kes muuli ääres ujusid ja siis juba laev tuligi. Ronisime üle piirde pardale ja rahvahulgapiirang ei huvitanud enam kedagi. Juku pardal küpses plaan minna õhtul Laagrisse veekoobast vaatama.
Üldiselt oli see väga tore matk, hoolimata sellest, et ma olin nii pinges sõidueksami pärast, et tooda või elektrit. Praegu on saarel palju muutunud võrreldes 10 aasta taguse ajaga, aga kui mitte muud siis oli meie sealviibimine vähemalt väärt puhkus (olgu, võib-olla need ei nõustu sellega, kelle jalad rohkem kannatada said). Sibulakujulised kibuvitsad olid ikka alles..

Laagri vol 3 ehk eriline pornograafia
2. 07
18.30 Vana-Pääsküla peatuses. Olid: Anti, Katre, Maria, Sirgi, Paul. Taaskülastati kurikuulsat veekoobast, seekord veidi paremini-halvemini varustatult kui enne. Maria oli tossudes, Antil olid pooleksminemise äärel plätud, Katrel tavalised rannaplätud, Paulil keemiakaitseülikond (eriti VIP) ja minul lestad mis läksid katki (juba varem) ja vajavad poodi tagastamist. Katre oli kõige hullemas olukorras - plätu jääb sopa sisse kinni jne. Ta pöördus koos Antiga maa peale tagasi. Ülejäänud trampisid vapralt edasi lirtsuvas poris ja poolde säärde ulatuvas jäises vees. Koopas pole kunagi soe, vees veel eriti. Alguses oli jube külm, siis oli üsna valus ja seejärel läksid jalad tundetuks. Me leidsime mingi trepi, mis oli tupik ja natuke teist tüüpi soppa. Veel avastasime geopeituslaste aarde, panime nende helkuri seinale tagasi ja lisasime aardele 2 patsikummi (Maria) ja padrunikesta (Paul). Minul polnud midagi anda kuna oma minipakkimise tujus polnud mul miskit liigset kaasas. Edasi töllerdasime jälle läbi vee ja muda, lisaks pressisime end läbi nelja seinas/laes olnud augu, mis olid silmapaistvalt kitsad ja vastikud. Õnneks ei jäänud keegi meist auku kinni (oleks olnud üpris nõme uuesti mitusada meetrit läbi vee tagasi minna). Isegi Paul suutis end läbi pressida, Maria sai aga millegipärast kõige räpasemaks. Väike-Maria kandis taskurätipakist kaitseülikonda. Välja saadud, kulus veidi aega et aru saada kus me asume. Jõudsime metsast välja vana Loomade Varjupaiga juures, sinna oli Katre ja Anti meile vastu tulnud. Lahkusime minema. Paul viskas mõned Paljassaare ajast pärit kivid kotist välja. Kolm korda võite arvata, kus need nüüd on :) Bussipeatuses, kus me maas istusime, tuli meie juurde üks väike tüdruk. Ta ei uskunud algul, et me koobastes käisime ja kinkis Mariale väikseid kive ning mulle tammelehe. Põnev.