Vilaski ja Aheru
16-18 juuni 2006
Päev 1
16. juuni õhtu, mina ja Tauno tulime Tartust rongiga Tsirguliinasse, varsti ilmusid välja ka Maria ja Anti. Nemad olid käinud juba Valkas mingit koobast avastamas. Esimese objektina valisime välja ühe vana veetorni, mis paistis rongijaamast kätte. See oli silmatorkavalt viltu vajunud ehitis mis sisaldas palju kõikuvaid raudredeleid, klaasikilde ja veidi muud prahti. Väga huvitav ei olnud aga vähemalt kuskile sai ronitud. Edasi liikusime mööda raudteed (aeg-ajalt vaadates ega seljatagnt rongi ei tule). Rong tuli lõpuks küll, eestpoolt. Koperdasime kähku raudtee pealt ära mingi valli peale (kasutasin aega asjade ümberpakkimiseks) . Pea kohal särisesid kõrgepingeliinid... pole kunagi märganud, et need nii valjusti häält teevad. Peagi pöörasime tee peale (raudteetammi remont oli ühes kohas) ja sammusime läbi metsa Vilaski poole. Õnneks oli õhtu, nii et palavus ei olnud väga hull. Tee peal nägime üht auto alla jäänud vaskussi. Varsti hakkasid paistma metsa seest hooned (kasarmud, garaazid, mingid muud putkad), Anti lisas omalt poolt informatsiooni majakeste varjamise kohta jne. Lõpuks pöörasime vasakule kohast kus puu külge oli kinnitatud mingi kolmnurk (loodame, et see polnud kiiritusohu märk, aga võis vabalt olla ka).Ärapööramiskohast viis meie edasisele laagriplatsile üsna korralik plaatidest tee, seljakotid viskasime maha lõpuks otse raketišahtide kuplite kõrval. Kuplialuse vaatasime üle peaaegu kohe - olgugi et pealiskaudselt.Sinna kuplitevahelisele platsile jäimegi ööseks. Kavatsus lageda taeva all magada sai samuti teostatud (tegelikult oli Taunol telk ka), lõke tehtud ja õhtusöök söödud. Vahepeal käisid Maria ja Anti vett toomas Väiksest Emajõest. Anti magamiskotiümbrisega. Teinekord on pudelid kasulikud, aga see kollane kilevärgens pidas ka üllatavalt hästi vett. Ja kiirmakarone jäi ülegi. Vilaski "kiirituselinnud" on aga eriti julged. Kuskil läheduses kõristas öösorr oma kummalise häälega laulda... tundide kaupa. Mul kulus päris tükk aega enne kui aru sain, mis seda häält teha võiks. Ja juttu jätkus kauemaks... kella 3 paiku olevat ma Antile ja Mariale suht vihaselt käratanud, et jäägu nad ometigi vait. /Antil valutas õlg ja mingi hetk jõudsid nad klattida teemal kes köie endale padjaks saab. /Ma olin siis tegelikult täie teadvuse juures ja ilma eriliste halbade kavatsusteta aga nemad tundsid end veel järgminegi päev veidi puudutatult (nii huumoriga). Uuesti ärkasin vist 7 paiku. Ja vahepeal ei hakanudki külm! Ainult mingi muld oli mu madratsil ... ei käinud nagu omateada lõkkes püherdamas.

Päev 2
Laupäev osutus tiba rängemaks, kui ma olin arvanud. Esialgu vaatasime üle maa-aluse baasi. Seal oli 4 suurt ahti (üle 20m sügav, Anti va pöörane tahtis ronida), neist 3 vett täis ja palju käike. Põhimõtteliselt kõik äraveetav oli ära veetud, nagu sõjaväebaasidest ikka. Mõnes kohas oli isegi põleng toimunud. Leppisime kokku, et õhtul kohtume Aheru järve ääres ja siis lahkusid Maria ja Anti minema. Mina ja Tauno jäime Pauli ja Eleriini ootama. Selle aja jooksul sai rohkesti gomokut mängitud ja lõpuks läksime neile vastu. Vilaski õigustab igati meie MTÜ nime Kaardilt Väljas. Baasi teeots lõppes kaardil lihtsalt mingis kohas metsas. Looduses ei lõppenud. Paul ja Eleriin said kohale lõuna paiku ja koos nendega läksin minagi uuesti käikudesse. Päris kõike nendega üle ei vaadatud, kuid mööda seinu sai veidi ronida ja ühes (kahjuks küll vett täis) kuplialuses käisid nemadki. Võib-olla oleksid nad siiski tahtnud kõik läbi käia, ei tea. Aga Pauli fotokas tegi ühe kupli all kurjakuulutavat kärsahaisu... et jah, kiiritus pidavat peenele elektroonikale halvasti mõjuma. Kipun arvama, et see kui ma praksis käe UV lambi alla suskasin oli märksa tervislikum kui need käigud. Välja ronisime mingist august kupli kõrval. Paul natuke aitas (et siis jah, kõik astuvad talle käe peale või õlale) ja maa peal me olimegi. Millegipärast leidsime me seekord palju rohkem huvitavat kui Anti ja Mariaga käies... mingeid hoiatussilte ja pabereid ja keemiakaitseülikondi...Mulle ei meeldi hääletada. Tegelikult pole minuga midagi halba juhtunud ja üksi ma ei ole ka hääletama pidanud... aga seekord valisime kollektiivse enesetapu minna Aherusse jagsi. Hommikul olin ma kaardilt mõõtnud selleks maaks 30km. Teised said 24. Mõeldud-tehtud. Kell 16 lahkusime (peale viimaste grupipiltide tegemist) Vilaskist ja hakkasime kõmpima. Päike lajatas lagipähe, teed tolmasid ja Tauno kilekott muudkui lagunes. Kui see lõpuks seljakoti külge kinnitati, tuli konstruktsiooni ikka iga mõne km järel sättida. Umbes poolel teel hakkasin mina vaikselt ära kustuma ja pidin kõige aeglasemana tempot tegema. Karulas küsisime mingitelt kohalikelt inimestelt vett. Nad ütlesid, et kaevuvesi ei kõlba juua aga andsid ikka. Kõlbas. Asjaolu, et vesi lõhnas fenooli või mingi muu keemia moodi jõudis meieni alles õhtul. Karula ja Koikküla vahel hääletasime rullnokkade käru peale. Käru selle kõige otsesemas mõttes - kahe rattaga madalate servadega asi, mida veetakse auto järel. Kruusatee peal oli muidugi huvitav sõita, kivid vihisesid ja prillid tahtsid ära lennata. Millegipärast tekkis mul pärast karusõitu mingi hetk selline kogus lisaenergiat, et pidin ise teisi järele ootama. Kummaline. Teel Aheru järve äärde nägime surnud rebast. Ta oli ikka kaua aega juba surnud olnud. Lisaks eksisime me ära. Kõigepealt 2km tiir ja siis veel mingi pikem. Anti ja Maria olid juba ammu kohal. Neil oli ilmselt lõbus... meil oli igatahes vähem. Sääsed ja veel teadmata pikk maa minna. Anti ja Maria olid osanud kuidagi kaardita kohale jõuda. Kui me lõpuks järve äärde jõudsime, oli kell juba 23 või rohkem. Maandusime kõik kuuekesi ühte majja (mis tegelikult oli olnud laut), viskasime oma asjad lavatsitele ja tegime süüa. Enne söömist käidi järves ujumas. Mina piirdusin küll ainult jalgupidi vees sulberdamisega, aga ka see oli värskendav. Tauno tujutses natuke aga kolis ka lõpuks ööseks telgiga majja. Teadmata põhjusel kustusid magama enne just need inimesed, kes olid vähe kõndinud (Maria ja Anti), pika maa läbi käinud matkaklubilased aga mängisid veel kaarte ja gomokut. Pärast keskööd maandusid aga ka kõik ülejäänud oma lavats-naridele.

Päev 3
Hommik oli päikseline nagu ikka, isegi järveäärsed pidutsejad olid üsna vaikselt. Käidi jälle ujumas, hävitati viimaseid ja mitte-nii-viimaseid toiduvarusid, teibiti ville ja asuti koduteele. Maria ja Anti lahkusid seltskonnast veidi enne Koikküla, et Võru kaudu minna. Meie ülejäänud läksime Valga suunas. Vahepeal teibiti minu selga, sest kott hõõrus. Tauno sai koti endale ja mina mingid tema asjad (sangadeta kilekott). Koikkülast sai jäätist ja siis asusime hääletama. Üpris kiiresti saime peale ja isegi kõik neli. Pisike punane hipibuss viis meid Valga lähedale ära. Sõit iseenesest oli huvitav - soojendus oli põhjas, et mootorijahutus paremini töötaks ja vahepeal käis üks alukates hipi pisikesest kanistrist bensiini juurde valamas. Iganes huvitav. Valgast väljas hääletasime veidi üle poole tunni (kahekaupa) aga keegi ei peatunud. Ainult mina sain vahepeal kogemuse, et küllalt tahkena näiv mudane kallas võib osutuda üpris vedelaks ja vajusin oma uute lestadega põlvini mudasse. Läksime Valgasse tagasi ja rongi peale. Tauno käis kiirkorras enne Lätis ära. Rongis pakkus Paul piletimüüjale kuivi kiirnuudleid...ja piletimüüja saatis meid I klassi vagunisse. Talle vist hakkas Paul meeldima. Rongisõit möödus üsna sündmustevaeselt, Tauno üritas parandada aknakatet mis all ei püsinud, kuigi selle võis samahästi kinni teipida. kell 21.11 jõudsime Tallinna, ilm oli meeldivalt jahe.