Joonase ja Eleriini sünnipäevamatk kuskil Tamsalu ja Tapa vahepeal. Saiakoplis.

Olijad: Aki, Triin, Sirgi, Maria, Joonas, Aile, Paul, Eleriin, Tiit, Tauno, hiir-rott.
20. oktoober, laupäev.

Ärkasin 5.50 ja läksin rongi peale. Helistas Eleriin ja ütles, et me sõidaks ikkagi Tamsalusse. Tiit tuli viimasel hetkel, aga Tauno jäi maha. Tauno oli öö läbi üleval olnud (nagu pärast selgus, polnud keegi eriti magamisega tegelenud). Nojah. Jõudsime Tamsalusse... ja siis hakkas lund sadama. Selle sügise esimene lumi. Harrastasin veidi talipäevitamist, ehk siis vahetasin bussipeatuses riideid. Edasi jäi umbes pool tundi teisi oodata.
Lõpuks nad tulidki. Tauno pidi järgmise rongiga tulema ja tema ootamise poolt me ei otsustanud. Läksime hoopis edasi – lubjapõletusahjude juurde. Tegime paar tiiru ringahjus, millel oli lahe auguline lagi. Sellise võtaks endalegi, iseasi mida sellega teha oleks. Joonas sattus tsüklisse ja suri nälga.
Edasi läksime mööda mingit pisikest metsavaheteed mille ääres oli sildiga tähistatud paju ja uibuleht. Paju oli küll väga hale roots. Kui me olime umbes kilomeetri kaugusele jõudnud hakkas Tauno mulle helistama. Kuna ta telefon on väärakas, siis katkes kõne iga 16 sekundi tagant ära. Juhatasin ta ahjude juurde (ta tahtis kogeda kõike sama mida meie vms) ja siis käskisin meile järele tulla. Lumesadu on igatahes veetlevam kui vihm, kuigi seekord sain ma hakkama matkaklubi seisukohalt äärmiselt stiilse trikiga – võtsin välja oma väikse kipaka roosa vihmavarju. Paul ja Tiit ähvardasid üksteist fotokatega (hmm, kas keegi märkab mingit sarnasust?). Paul oli oma rohelise nirvana-vastase rätikuga. See (jätkuvalt) sobib tema oranzide juustega. Mingi hetk meie grupp jagunes mööda maantee äärt üsna laiali, esimesed läksid liiga kaugele ja viimased jäid maha. Jõudsin suuremale grupile järele raudtee ääres (muidugi, rong tuli) ja siis ... oh ime, kaugelt hakkas paistma mingi helendav asi. Ja Tauno jõudis ka kohale. Me Pauli, Eleriinu ja Tiiduga ootasime teda veidi kui teised edasi läksid ja ta sattus sellest nii ärritunud seisundisse, et viskas oma mobiili vastu lompi puruks. Siis see näitas täis akut. Seejärel kasvas entroopia liiga suureks ja asi lõpetas oma eksistentsi.
Kalpsasime üle lumise-mudase põllu. Õnneks ei olnud seekord äsja sõnnikut laotatud. Jõudsime maja juurde. Joonas üritas väita, et ta jättis võtme maha. Ei läinud läbi. See läks küll läbi, kui ma ütlesin Taunole et see on vale maja ja luuletasin kokku terve karja inimesi kes seal sees on. (Ma olen jätkuvalt kuri.) Siis me lebotasime jupp aega niisama. Joonas küttis ahju ja üritas aaretekaardi abil aru saada kus miski on. Siis küpsetas ta pliidi peal Mariat. Laua all oli surnud hiir, kes tahtis olla rott. Otse veinipudeli kõrval. Siruli. Vahepeal Triin keeras tal külge ka.
Mingi hetk andsime Eleriinile üle ta kingituse. Ühiskingitus oli sendihunnik. Sellest peaks kunagi ronimisvöö kooruma. Siis läksid tugevad (Triin ja Tiit) Porkunisse. Vähemtugevad otsustasid Saki mõisa kasuks. Aki jäi magama ja Joonas ahju kütma. Triinul ja Tiidul oli olnud veider vahejuhtum jahimehega ja niisama üsna pikk tee käia. Sakisse minejad võib-olla ei saanud nii huvitavate kogemuste osaliseks. Ma leidsin mõisa juurest kirka. Ja juurdlesime selle üle, miks oras nii kasvab, nagu ta kasvab. Ilm oli lahe ja märg. See –eest Joonas oli maja meeldivalt soojaks kütnud. Läksin ja värisesin natuke diivani peal magamiskoti all. Kogemata tegin Ellu sendimunale prao sisse (aga see oli poolenisti Tauno süü). Veidi agaramad tegelased (nagu Eleriin) tegid süüa. Riisipirukas ja makaronid tomatiga. Nämm. Ööst meenub nii palju, et mul oli raskusi magama jäämisega kuna Aki oli üles ärganud ja lobises Triinuga. Mingi hetk kolis Tiit kööki surnud hiirele seltsiks kuna toas oli liiga palav.

21. oktoober, pühapäev

Aile ja Aki olid öösel minema läind. Maria me saatsime juba eile ära. Joonas püüdis verandal kärbseid ja viskas neid välja. Väga kena päikseline hommik. Tehti putru ja venitati kummikomme. Tauno suutis korda saata mingi veidra kommietenduse. Siinkohal minu üleskutse – igale ühingule oma Tauno! Nalja sai. Tal oli 4 lagritsakaramelli. Ta tahtis neid kõigiga jagada. Ühe oli ta eile mulle andnud, selle ta võttis ära. Triinule ta ei tahtnud anda. Tiit andis endaoma mulle, mina selle Triinule edasi. Tauno läks haneks triki peale – teed näo et sul on komm pihus ja vehid selle rusikaga, tegelikult on komm teises ja selle annad Triinule. Nalja sai. Nagu Joonas ütleb: „Tiit, kuuldes et see polegi 2 nädalane matk tõi oma kottist välja 2 nädala kringli ja nussa kreemi varud.“ Tauno ei tahtnud süüa käärinud moosi. Hehee. Naisteväljale Joonas ei jõudnud. Tiit eile käis ja leidis sealt ainult Triinu. Sügise värk noh. Igatahes läksime me ära ja Hiir jäi meist sinna kuna keegi ei leidnud hetke teda õue visata. Siis tegime Tiidu ja Taunoga ilmatu tiiru ümber põllu (u 300 m) samas kui oleks võinud minna mitte mööda teed vaid otse raudtee äärde. Umbes 50m. Heh, geniaalne. Tauno fotoka akud said otsa ja siis ta pildistas mõnda aega Tiidu omadega. Raudtee ääres kaotas Eleriin ära oma käpiku. Läksid Päuliga seda otsima. Tegelikult olid nad selle kaotanud enda selja taha ja ma leidsin selle varsti üles. Tauno pildistas ronge. Ühest künast leidsime me jääd. Alles Tamsalus nägime Joonast. Sõime rongijaamas kreebut, ootasime, kes mida. Nii kahtlane on minevikuvormis kirjutada, üle hulga aja.

pildid on Päulilt.