Rajaajaja Matkapäevikud ja Muud Mäletsused

2009-09-27T14:14:00.000-07:00

26-27. september JÕHVIKAMATK
Oli: Sookoll Sirgi, Tiit. Tauno, Gloria.

Põnevamaid hetki:
Kellegi kotid olid majas aga matkajad ise polnud veel pimeduse saabudes tagasi jõudnud. Lõpuks nad ikka tulid, 4 bioloogi, millalgi öösel. Millalgi öösel kell 5 läksid nad ära ka.
Logiraamatu järgi magas üks norrakas mõni aeg tagasi õues kuna ta kartis toas elavat kummitust.
Kummitus pesitses pigem õues, meie andmetel. Ja mängis trummi. Tegelikult oli tegu plekiga mis tuule käes kõikus.
Mu jope taskusse põles auk. Rokk oli söödav.
Jõhvikaid oli. Seenesõda sai, murumuna on hea viskerelv.
Bussi oodates tegi Tiit tikkudest kindluse ja mina panin selle põlema.
Tauno sai langevad õunad pildile.

P.S. Praegusega ma panen ameti maha ja uusi matkapäevikuid enam ei kirjuta. Paistab, et matkaklubi ikka ei toimi eriti.

Lugupidamisega teie,
Sirgi.

2009-09-15T07:15:00.000-07:00

Matkaklubilased käisid loomaaias

13. september

Kohal olid: loom Joonas, loom Sirgi, Paul, Eleriin, Silja (täitsa loom), Maria ja Kerstin.

Kuna kirjeldada on seda üsna mõttetu siis ma parem joonistan. Või pildistan.

2009-01-20T13:01:00.000-08:00

17-18 oli matk.
Mina, Tiit ja Helene jõudsime kõigepealt Aegviitu ja tegime väikse poetsilli oodates teisi. Kuna Tiidul oli plaan Paulile küpsisekooki teha, ostis ta selleks suure hulga küpsiseid. Ja kartulikrõpse kuna minul tuli kartulikrõpsuisu. Krõpsud kotti ei mahtunud ja nii ma seiklesin mõnda aega nagu ülekasvanud kolmanda klassi jõnglane klassiekskursioonil oma hiigelkrõpsupakiga.
Tallinna poolse rongi pealt saabusid: Paul, Eleriin(ka suuskadega), Tauno, Tõnis, Maria, Aki ja Rasmus. Järgmised pool tundi loksutas Tauno oma katkisest termoskruusist kohvi välja ja hädaldas niisama. Lõpuks hakkas meil külm, kohv sai ilusti lume peale laotatud ja me läksime matkale.
Helene ja Eleriin üritasid suusatada – au üritajaile, see õnnestus neil kohati täitsa hästi. Kui nad just ümber ei kukkunud. Ma suutsin ka kaks korda ümber kukkuda, teisel korral õnnetult küljeli, käsi läks veidi aigeks ja puusa peale tuli sinikas. Siiamaani on aia. Tiit tahtis torni otsa ronida, aga kuna me seal peatust ei teinud siis ei roninud. Sellisel libedaga oleks see ilmselt üsna halb mõte ka. Päulil olid 29 kroonised humana jäänaelad... mis pärast ära lagunesid. Äägee. Veel käisime me Ännijärve peal. Peal kuna jää oli – mõni kalamees oli ka. Ilmselt nad ei saanud eriti palju kalu kuna me seal ringi seiklesime, aga ega harrastajad oma harrastusest ei ela. Krõpsud said ära söödud, tegime lumeingleid ja joonistasime suusakepiotsaga (minu looming: tigu, kaheksajalg, haug/hai). Limonaad läheb tõesti külmas kibedaks.
Edasi navigeerusime mööda pikemat teed Pauli kursavenna isa sauna poole. Tee peal oli lahe vetruv jää, mõne cm paksune. Selle all oli umbes 30 cm vett. Kui Paul või mõni muu suuremloikam jää peal hüppas, siis see lainetas lahedalt ja läks lõpuks ilma erilise hoiatuseta katki. August purskas vett nagu väiksest nõiakaevust.
Raba oli lahe ja ilus. Suusatajad läbisid selle (ja kohati muu maa) suusad koti küljes, meenutades vastu valgust kandilise pea ja pikkade sarvedega muistseid jumalakujukesi. Ühes kohas üritas Tõnis teha jääst tammi ojale, mis üle tee jooksis. Maria lammutas seda veits. Siis läks päike looja. Siis me jõudsime kohale. Kell oli mingi 17 ainult. Toimus kütmine ja söömine (tänks hernesupi eest) ja ahju peal persesoojendamine. Kavalamad tahtsid ikka päris sauna saada. Kütmisel oli meil seltsiks kass, kes nurus toitu (ja lakkus torti) ning oli muidu nunnu. Ja karu nahk oli seina peal! Tiit ja Helene tegid vägeva korstnaga kindluse kujulise tordi (yeah, Paul nägi kuskil fallose sümbolit).
Julge Helene ja Vapper Eleriin käisid saunas (eesruumis oli veel natuke aega enne seda viht jääs, aga mingi imega ja pika kütmisega said nad leiliruumi kuumaks). Pärast käis Totaalne Tauno ka saunas ja magas hommikul kõigist kauem. Aki norskas ja Maria ning Tõnis läksid varahommikul minema (nende hukkunute jälgi me pärast teel nägime, näis nagu Maria oleks tagasi pöördunud ja Tõnis hundi-koera poolt metsa viidud).
Teised läksid Aegviitu, mina ja Tiit tahtsime minna Nelijärvele, aga sattusime kogemata hoopis Jänedale. Kollulandi kujudeaeda nägime ka... kadestage.

2008-08-30T00:44:00.000-07:00

Aegna saar, augusti lõpp
Olijad: Sirgi, Laura, Silja, Joonas,Tuvi, Tauno, Aki, Luise
Tegijad: Helene, Päul, Eleriin (Reservpäästerühma liikmed)

Mina tulin, siis Laura läks juba ära. Seekord oli ka Tauno laeva peale jõudnud ja koos minuga tulid veel Aki ja Luise. Panime asjad majja ära ja läksime surnuaeda ning loodusmaja (uus!) vaatama. MIna ja Tauno tegime sealjuures seenesõda. Tuvi mölises ja Silja tegi pilti. Vihma hakkas sadama ja läksime sadamasse tagasi. Helene ja Eleriin harjutasid minu ja Tauno peal esmaabi (pööramine, sidumine, kanderaami panemine). Üldiselt oli kõik tore. Mängisin Joonase ja Tuviga bismarcki (ei mina ei kaotanud, hoopis Tuvi kaotas) . Joonas võitis. Ka pime kana... Ta oli ujuma läinud ja laine oli ta prillid ära viinud. Suht tormine oli - kui te mingi miinusega lihvitud klaasitüki leiate merest siis teate.
Siis tuli vaegkuuljate pensionäride rühm kellele me tegime demo esmaabi andmisest, mina olin vigastatu. Ma pidin teadvusetu olema, aga tegelikult eriti polnud. See oli päris huvitav kui vihma hakkas sadama, otse näkku. Mulle pandi kile peale ja mind tõmmati rihmadega raami külge. Kui demo läbi oli tõsteti raam üles ja kallutati igat pidi et vett maha saada minu pealt enne tuppa viimist. Vaatajatele meeldis. Samal ajal oli tegelikult kaks päris patsienti ka - üks naine kes oli kukkunud ja üks mees kellel olid mingid kõhumured. Mees tassiti pärast kanderaamiga laevale ja saadeti mandrile päris arstide juurde. Päästerühmlased olid tublid, selline situatsioon aga läheb võib-olla näidiseks pakkumiseks mida teised ka võiks harjutada. Vaene laevuke loksus tormi käes päris jubedalt , ma laenasin Taunole fotoka akusid mille eest ta ütles et ma võin teda seentega loopida. Ilus vikerkaar oli ka.
Vahepeal Tuvi ja Joonas tahtsid mind pasteerida. MIna magasin öösel Silja kaisus. Silja on tropimagnet - minu kõrvatropid olid tema all.
29. augusti hommik:
Ilm oli enamvähem. Korjasin kibuvitsamarju (ussitanud!) et moosi teha ja õielehti ka samal otstarbel. Lillemoosi kohta ütles Paul, et see lõhnas nagu vanaema lõhnaõli. Enamus inimesi läks lõunase laevaga koju ära.
Siis tehti veel kartuliputru ja kaneelisaiu.
Õhtuse laevaga läksime mina ja Tauno (ei jäändki maha eksole) Tallinna tagasi. Oleks võinud rohkem loksutada. Üldiselt mulle meeldis :D
P.S. Nüüd ma lähen teen kibuvitstest moosi.

2008-08-20T06:38:00.000-07:00

19-20. august ÖÖLAULUPIDU MÄRKAMISAEG

Olid: Väga palju inimesi, teiste hulgas mina, Maria, Helene, Paul, Eleriin, Aile, Ave, Jaan, Anti, Tõnis,Tauno , Joonas, Tuvi.
Äge oli. Helene laulis lava peal. Mu õhupall läks lendu paar minutit peale selle saamist. Mu parem kõrv oli küll lukus aga kuna Tuvi laulis mu paremal küljel siis polnud see vast suurem katastroof. Üritus ei kiskunud nii tundeliseks kui sedalaadi asjad minu puhul harilikult. Kõik olid tõsised aga rõõmsad. Hääl sai ära, täna pole ma kellegagi rääkinud sõnagi. Kedagi pole lihtsalt kodus. Ja inimesed käitusid korralikult, nagu oligi oodata. Õhupalliketid olid ka uhked - üle 17 õhupalli riburatta kinnitatud. Ulatus üle kaare ääre. Ja laule oskasid ka väga paljud (kas hea eeltöö või siis mingid muud kalduvused). Isegi omandasin laulusõnade vihiku pigem mälestusesemeks, enamus ajast oli see taskus. Paul toppis mu lipu varre omale ninna (ei olnud Eesti lipp, rahvarinne/Tallinn hoopis). Kommidest/sokolaadist lahti saamiseks kiireim viis lasta need ringile...
Lõpuks komberdasin 10 km koju (vaene vigane Tuvi rääkis midagi oma põlvedest ja raskest lapsepõlvest). Kella 5ks jõudsin kohale :)

2008-06-12T02:26:00.001-07:00

Sirgi sünnipäev: 19-20 (või isegi 22) juuli

KUS? Mahus. Lääne-Virumaa, Viru-Nigula vald.
MILLAL? KUIDAS?
19. juuli on laupäev ja siis käib Rakverest kell 12.50 buss Mahusse (mingi 25.-).
Julgemad võivad häälega tulla, aga siis tuleb tõenäoliselt lõpuotsas üsna pikalt kõndida.
Minema saab häälega või järgmise bussiga, mis läheb Mahust teisipäeval kell 8.32 Rakvere poole (Rakveresse jõuab kell 9.20).

ÖÖBIMINE : kes tahab võib telgis, aga arvatavasti muidu on samamoodi nagu eelmisel aastal – madratsitega põrandal, vähesed õnnelikud voodis ja mõni lae all põõningul. Vajadusel leiab tekke-patju ka (võib-olla mitte kümnele aga viiele inimesele kindlasti), aga kes tahab magamiskotti siis võtku kaasa.

MIS KAASA?
Toitu – lähim pood on 10 km kaugusel, seega oleks kena kui toodaks midagi millest suurele seltskonnale süüa teha (riisi, makarone, tomateid vms, lähenege loominguliselt).
Ujumisriided – soovituslik. Arvatavasti ilma ujumine ei šokeeri ka kedagi.
Muud riided, sääsetõrjevahend, päiksekreem, mida iganes vajalikuks peate. Ja mõelge mida huvitavat teha võiks, sest siinsete atraktsioonide hulk on eeeem piiratud?

Alkoholi (saunaõlle) kaasavõtmine omal vastutusel, aga üldiselt ei ole väga hea mõte. Võib juhtuda, et mu ema selle lihtsalt ära joob, nagu eelmisel aastal kui Renel oli üks õlu ;)

SIIN ON: Saun, grillmaja/grillahi, tiik paadiga, lõke, meri ja külakiik.
Vabatahtlikele võimalus ka puid raiuda või midagi sellist teha... kuigi mulle tundub, et eelmised külalised lõhkusid juba kõik küttepuud juppideks.

MATKA pole sel aastal plaanis, vähemalt mitte mingit sajakilomeetrist nagu eelmine kord. Natuke lühemat maad ilma hiigelseljakotita matkata ikka saab. Võib nt Kalvi mõisa vaatama minna või tuulegeneraatoreid. Üldiselt on ette nähtud puhkus ja lebo.

KES TULEVAD?
Arvatavasti inimesed matkaklubist Rajaajaja, Tartu Ülikoolist ja ka mõned endised koolikaaslased.

Kingitust ka ei pea tooma. Kuna ma ei tea niiehknaa mida tahta, siis järelikult on kõik olemas J

Põhimõtteliselt, andke teada kes kavatsevad tulla (helistage või saatke e-kiri) siis ma tean teiega arvestada.

Sirgi

2008-05-28T07:11:00.000-07:00

3. mai - Teeme Ära 2008

Olid: Sirgi, Maria, Tõnis ja Joonas. Hiljem tuli korraks Anti ka.
Tauno pidi ka tulema aga jõudis kuskile mujale ja Paul ning Eleriin tegid ka ära kuskil mujal.

Meeldivalt päikselisel ennelõunal jagati lipujaamas kilekotid kätte (kollane - klaas, punasetäpiline- ohtlik, läbipaistev - tavaline kraam) ja asusime teele oma koristusala poole mis oli kuskil tehnikaülikooli taga. Prügihunnik koosnes olmejäätmetest põhiliselt. Joonas suutis leida ka vähe veidramat kraami - kilekotitäie räimi. Öäk. Minu päeva leiuks oli telefoniraamat, mille sees olid vihmaussid, siis kelk ja miskised autoosad mida kelguga transportisin. Maria ja Tõnis läksid vapralt juba üsna kõdunenud kuhjade kallale.
Pärast sai hernesuppi :)

2008-02-20T07:18:00.000-08:00

Hüdroelektrijaamade matk, Päüli ja Rasmuse sünnipäev.
16. veebruaril 2008
Olijad: Sirgi, Joonas, Silja, Paul, Eleriin, Rasmus, Maria, Tõnis, Laura, Triin ja Tauno.
Asi algas Balti jaamast. Minu ja Silja jaoks rasvapirukabaarist, muidu aga bussipeatusest. Sealt läksime bussiga Koogi Kaupluse/Poe juurde. Bussis tegime hullu pornograafiat kuna meil oli kaks proffi fotograafi... :)
Kuskil koledaarhitektuurilise koertega maja juures käisime jõe ääres. Vau, neil oli isegi oma saar toolide ja lauaga. Ning käsipuu ja põõsaste oksad olid kenasti jääs. Üksikud vahust beesekoogid ujusid ka ringi. Külmunud vaht on kummaline ilmastikunähtus. Alternatiiv lumele ja puha.
Päris Jugala Jäga juures käisime ka. Seal lendasid kose all valged vahutordid ringi, eirates minu füüsikaloogikat. Ja pritsmetest oli tekkinud jääst riis. Jääpurikad olid ka valet pidi – alt laiemad. Edasi läksime kohta nimega Oo, ehk üle silla. Ma lubasin kellelegi kes mulle rõvedast kohast keset vett hundinuia toob 10.-. Tõnis tõi ühe, mis kasvas suht kättesaadavas kohas. Ma ajasin selle laiali ja külvasin vist aasta jao hundinuiasid. Triin oli põhjalikult nende ebemetega koos ja mina ka. Tauno ähvardas lõpuks kohale tulla ja Tiina, kes pidi Pauli kingituse seest välja hüppama ei tulnudki.
Tee ääres algas mingi põnev kanal. Sügavust umbes 2m ja laiust 6. Põhjas oli jää. Julgemad ronisid auku (ehk siis peaaegu kõik) ja uisutasid natuke ringi. Jää paksus eriti suur ei olnud, aga veekihi paksus ka mitte. Edasi läksime siiski teed möda kuni olukord kanalis muutus kuivemaks. Siis läksime jälle jää peale libisema ja lumeingleid tegema. Kuskilt ilmnes Tauno. Tegime kummivoolikuvedu (st mina lohisen ja keegi tõmbab). Lõpuks uisutasime end hüdroelektrijaama varemeteni välja. Eleriin ütles, et kanal on funk-arhitektuuriga. Ümarad betoonvormid. Vallutasime maja – muuhulgas oli selleks vaja ronida üle ilgelt kõrge tühimiku mööda mingit ust, mis päriselt majani ei ulatunud. Seejärel käisime päris Linnamäe hüdroelektrijaama juures. Seal oli külm ja jääst olid seina peale tekkinud naljakad nibud. Samas lähedal pidasime ka lõunapausi – Tõnis voolis endale lusika. Muide talvel on külmunud osjad seest jääd täis. Üldse oli meil palju priimuseid ja hernesuppi ja vähe nõusid ning hirmus külm. Aga muidu oli tore. Tahaks mitmepäevasele matkale.
Kuna ühe bussini oli vähe aega ja teiseni palju, siis läksime üle rippsilla (katki, merehaiguslik ja pooleldi jõkke kinni jäätunud) ja mööda kahtlast golfimuru mere äärde. See oli pigem nagu teatekõndimine sest rand polnud suurem asi. Koogil tagasi käisime poes ja vähemalt mina kasutasin võimalust tutvuda külapoodide kahtlaste maiustusevarudega ehk ostsin räigelt kirjud karamellkommid (ja sain ilmselt 100x suurema värvainetedoosi kui ma muidu päevas saan) ning Silja ostis mulle kahtlase asja mis oli nagu tarretis viinamarjakujulise plastolluse sees. Ots tuli ära hammustada. Ma lasksin ühe koera kogemata poodi sisse. Pärast bussipeatuses sõitis kaks marsat meist mööda nii, et keeras peatusse sisse ja kui keegi meieomadest juurde läks sõitis minema. Joonas oli nii lahke ja laenas oma jopet kui ma seal lõdisesin. Bussi peale lõpuks ikka saime.

2008-01-27T11:30:00.000-08:00

Türisalu, Naage, Rannamõisa ja Tallinna matk.20. jaanuar 2008
Olid: Mina, Tiit, Helene, Maria, Paul, Eleriin, Tauno, Liina, Siim

Saime me siis Haabersti bussipeatuses kokku ja sõitsime Naagele. Kuna see on põhimõtteliselt Helene territoorium siis tema juhatas meid kuhu minna. Ühes kraavis kasvas hundinuiasid ja siis me Tiiduga peksime üksteist nendega kuni ma olin üleni valgeid ebemeid täis. Umbes hetk peale seda kukkus Liina mobiiltelefon lompi. Üsna ebatõenäoline koht, kui aus olla. Pärast läks hulga märjemaks. Käisime paaris tee äärde jäänud koopas – vesi tilkus ja muidu oli kena ja meeldivalt lögane. Laululaval tegime ka midagi. Laulsime näiteks. Helene laulis. Laululavast ei jäänud just palju järele.
Edasi läksime loopealsele. Mina hoidsin silmad taimede suhtes lahti, äkki näen midagi ennenägematut. No ja ilm oli ka vastav, täielik aprillikuu. Päike säras ja taevas oli hele-sini-sinine. Loopealne oli kena. Samblamaastik, kadakad ja veidi rämpsu, mis on mitteniikena. Tegime grupipildi mingisuguse kaeviku-kupli otsas. Mingi hetk läksime tee pealt ära kuna tee läks liiga märjaks. Aga ümberringi oli veel märjem. Nii me siis hüppasime mööda pokusid ja põõsasmaranapõõsaid (2. kat!). Siim kukkus kõhuli vette. Ja veidi aja pärast Liina ja Eleriin ka. Plärts. Mina üritasin kõigest väest maranapuhmaste peal tasakaalu hoida. Need ei olnud eriti tasakaalukad taimed. Pigem sirged ja libedad. Aga vähemalt tugevad. Okastraadi alt ronisime ka läbi ja siis seiklesime juba enamvähem kuiva maad mööda vanade sõjaväehoonete vahel, sees, all ja peal. Muuhulgas leidsime müstilise seinajoonise, millel olevat isegi Radissoni hotell olemas. Nii uus siis kohe :P.
Edasi läksime Türisalu pangale. Liina ja Siim läksid Helene vanematega minema. Ja siis alla ning kõndisime Rannamõisa poole. Mere ääres oli palju lohelendajaid ja mõni purilaudur ja üleüldse suvine ilm. Söögipausi tegime ka kuskil luidete vahel.Mingil hetkel läks Tauno kaduma. Tema arvas et ta on meie taga ja meie arvasime, et ta on meie taga, lisaks sai ta veel Eleriini juhtnööridest valesti aru. Helene ja Maria läksid meie ees mingi suvalise auto peale ja said Rannamõisa. Loomulik kadu 5 inimest ehk üle poole. Ülejäänud, peale Tauno, läksid Viti bussipeatusest marsaga Rannamõisa. Muidugi oli Tauno ülivihane... Rannamõisas me nägime kuidas Maria ja Helene läksid bussi peale ja sõitsid koju (nooooooooouu!!!!!).
Mõtlesime, et mis seal ikka ja tiirutasime veidi metsas ning panga peal ja mingi hetk tuli Tauno ka meile vastu. Ta oli pildistanud konni. Jaanuaris! Tõdesime, et kui keegi teine on süüdi siis profülaktika mõttes saan ma ikka õiendada. Imetlesime imemaju ja võtsime suuna Õismäe poole. Tiskre väkk. Hakkas hämarduma. Paul pidas tarvilikuks vedada meid huvitavamalt poolt Peipsi järve. Noo olgu, Harku. Soperdasime veel mudas ja ekslesime poolvamis tänavatel. Siis läksin ma säästukasse banaani ostma.The end.

2007-11-04T02:03:00.000-08:00

Joonase ja Eleriini sünnipäevamatk kuskil Tamsalu ja Tapa vahepeal. Saiakoplis.

Olijad: Aki, Triin, Sirgi, Maria, Joonas, Aile, Paul, Eleriin, Tiit, Tauno, hiir-rott.
20. oktoober, laupäev.

Ärkasin 5.50 ja läksin rongi peale. Helistas Eleriin ja ütles, et me sõidaks ikkagi Tamsalusse. Tiit tuli viimasel hetkel, aga Tauno jäi maha. Tauno oli öö läbi üleval olnud (nagu pärast selgus, polnud keegi eriti magamisega tegelenud). Nojah. Jõudsime Tamsalusse... ja siis hakkas lund sadama. Selle sügise esimene lumi. Harrastasin veidi talipäevitamist, ehk siis vahetasin bussipeatuses riideid. Edasi jäi umbes pool tundi teisi oodata.
Lõpuks nad tulidki. Tauno pidi järgmise rongiga tulema ja tema ootamise poolt me ei otsustanud. Läksime hoopis edasi – lubjapõletusahjude juurde. Tegime paar tiiru ringahjus, millel oli lahe auguline lagi. Sellise võtaks endalegi, iseasi mida sellega teha oleks. Joonas sattus tsüklisse ja suri nälga.
Edasi läksime mööda mingit pisikest metsavaheteed mille ääres oli sildiga tähistatud paju ja uibuleht. Paju oli küll väga hale roots. Kui me olime umbes kilomeetri kaugusele jõudnud hakkas Tauno mulle helistama. Kuna ta telefon on väärakas, siis katkes kõne iga 16 sekundi tagant ära. Juhatasin ta ahjude juurde (ta tahtis kogeda kõike sama mida meie vms) ja siis käskisin meile järele tulla. Lumesadu on igatahes veetlevam kui vihm, kuigi seekord sain ma hakkama matkaklubi seisukohalt äärmiselt stiilse trikiga – võtsin välja oma väikse kipaka roosa vihmavarju. Paul ja Tiit ähvardasid üksteist fotokatega (hmm, kas keegi märkab mingit sarnasust?). Paul oli oma rohelise nirvana-vastase rätikuga. See (jätkuvalt) sobib tema oranzide juustega. Mingi hetk meie grupp jagunes mööda maantee äärt üsna laiali, esimesed läksid liiga kaugele ja viimased jäid maha. Jõudsin suuremale grupile järele raudtee ääres (muidugi, rong tuli) ja siis ... oh ime, kaugelt hakkas paistma mingi helendav asi. Ja Tauno jõudis ka kohale. Me Pauli, Eleriinu ja Tiiduga ootasime teda veidi kui teised edasi läksid ja ta sattus sellest nii ärritunud seisundisse, et viskas oma mobiili vastu lompi puruks. Siis see näitas täis akut. Seejärel kasvas entroopia liiga suureks ja asi lõpetas oma eksistentsi.
Kalpsasime üle lumise-mudase põllu. Õnneks ei olnud seekord äsja sõnnikut laotatud. Jõudsime maja juurde. Joonas üritas väita, et ta jättis võtme maha. Ei läinud läbi. See läks küll läbi, kui ma ütlesin Taunole et see on vale maja ja luuletasin kokku terve karja inimesi kes seal sees on. (Ma olen jätkuvalt kuri.) Siis me lebotasime jupp aega niisama. Joonas küttis ahju ja üritas aaretekaardi abil aru saada kus miski on. Siis küpsetas ta pliidi peal Mariat. Laua all oli surnud hiir, kes tahtis olla rott. Otse veinipudeli kõrval. Siruli. Vahepeal Triin keeras tal külge ka.
Mingi hetk andsime Eleriinile üle ta kingituse. Ühiskingitus oli sendihunnik. Sellest peaks kunagi ronimisvöö kooruma. Siis läksid tugevad (Triin ja Tiit) Porkunisse. Vähemtugevad otsustasid Saki mõisa kasuks. Aki jäi magama ja Joonas ahju kütma. Triinul ja Tiidul oli olnud veider vahejuhtum jahimehega ja niisama üsna pikk tee käia. Sakisse minejad võib-olla ei saanud nii huvitavate kogemuste osaliseks. Ma leidsin mõisa juurest kirka. Ja juurdlesime selle üle, miks oras nii kasvab, nagu ta kasvab. Ilm oli lahe ja märg. See –eest Joonas oli maja meeldivalt soojaks kütnud. Läksin ja värisesin natuke diivani peal magamiskoti all. Kogemata tegin Ellu sendimunale prao sisse (aga see oli poolenisti Tauno süü). Veidi agaramad tegelased (nagu Eleriin) tegid süüa. Riisipirukas ja makaronid tomatiga. Nämm. Ööst meenub nii palju, et mul oli raskusi magama jäämisega kuna Aki oli üles ärganud ja lobises Triinuga. Mingi hetk kolis Tiit kööki surnud hiirele seltsiks kuna toas oli liiga palav.

21. oktoober, pühapäev

Aile ja Aki olid öösel minema läind. Maria me saatsime juba eile ära. Joonas püüdis verandal kärbseid ja viskas neid välja. Väga kena päikseline hommik. Tehti putru ja venitati kummikomme. Tauno suutis korda saata mingi veidra kommietenduse. Siinkohal minu üleskutse – igale ühingule oma Tauno! Nalja sai. Tal oli 4 lagritsakaramelli. Ta tahtis neid kõigiga jagada. Ühe oli ta eile mulle andnud, selle ta võttis ära. Triinule ta ei tahtnud anda. Tiit andis endaoma mulle, mina selle Triinule edasi. Tauno läks haneks triki peale – teed näo et sul on komm pihus ja vehid selle rusikaga, tegelikult on komm teises ja selle annad Triinule. Nalja sai. Nagu Joonas ütleb: „Tiit, kuuldes et see polegi 2 nädalane matk tõi oma kottist välja 2 nädala kringli ja nussa kreemi varud.“ Tauno ei tahtnud süüa käärinud moosi. Hehee. Naisteväljale Joonas ei jõudnud. Tiit eile käis ja leidis sealt ainult Triinu. Sügise värk noh. Igatahes läksime me ära ja Hiir jäi meist sinna kuna keegi ei leidnud hetke teda õue visata. Siis tegime Tiidu ja Taunoga ilmatu tiiru ümber põllu (u 300 m) samas kui oleks võinud minna mitte mööda teed vaid otse raudtee äärde. Umbes 50m. Heh, geniaalne. Tauno fotoka akud said otsa ja siis ta pildistas mõnda aega Tiidu omadega. Raudtee ääres kaotas Eleriin ära oma käpiku. Läksid Päuliga seda otsima. Tegelikult olid nad selle kaotanud enda selja taha ja ma leidsin selle varsti üles. Tauno pildistas ronge. Ühest künast leidsime me jääd. Alles Tamsalus nägime Joonast. Sõime rongijaamas kreebut, ootasime, kes mida. Nii kahtlane on minevikuvormis kirjutada, üle hulga aja.

pildid on Päulilt.

2007-10-27T01:20:00.000-07:00

AEGNA matk, jaanipäev

Reede, 22. juuni

Kui ma hommikul sadamasse jõudsin, polnud seal veel kedagi. Turistihorde ammugi mitte. Oli ainult mere hais. Siis, ka küllaltki vara, tuli unine Eleriin. Varsti tuli Paul ka. Ja Helene ning Rasmus ja Tauno. Rohkem meid ei tulnudki hommikul. Laevas ei müüdud pileteid... Helenel ja Rasmusel olid lahedad päästerühma nokamütsid. Istusime päästepaadi all ja vaatasime niisama üle ääre merd. Ilus ilm, üldse ei loksutanud. Kahjuks. Ainult laev tekitas laineid mille servad nägid välja nagu jää või ubalehe õie ääred. Pilti tegime ka. Tauno ei julgenud algul mingitelt tundmatutelt minu pooltuttavatelt küsida et nad meid pildistaks. Matkaklubi uus väljend kena järveotsanaeratuse saavutamiseks fotol on :“Leevi!“. Leevi oli Kalevmoidrugi Piirissaare ürituselt üks vanamees, kes tahtis koguaeg seksist rääkida.
Laevalt jälle kindla (kuigi väikese) maa peal, avastas Leeni, et Rasmuse vormiriided olid maha jäänud. Niisiis jagasid nad samu riideid, kuni õhtul Rasmuse omad ka ära toodi. Läksime uurisime veidi üht mahajäetud kämpingut. Me ülejäänud sättisime end rannakaitsepatarei nr 14 katusele (jah, see sama koht kus eelmine aasta kloonide armee meid ründas) ja vedelesime niisama. Muidugi olid kohal ka sipelgad. Katsetasin oma uut isetäituvat madratsit. Leidsin esimese puugi. Seejärel jätsin Pauli ja Eleriini patarei katusele päevitama ning läksin saart avastama. Tauno läks ka saart avastama. Fotode järgi otsustades pühendus ta pigem ehitiste uurimisele. Mina hulkusin metsas ja avastasin õhutõrjepatareid ning kunstniku maja. Kunstniku maja keldrid on üsna kahtlased – raudlagedega nagu militaarobjektid sellel saarel. Ukse ees oli üks väike õnnetu tihane oma otsa leidnud. Põrandad olid klaasikilde täis ja terveid aknaid oli vaid üks. Üsna sürr. Keldris leidus palju kummalist kraami – vanu pudeleid ja välivoodeid, jalanõusid jne.
Patarei katusel tagasi, ragistab Tauno end kuskilt suvaliselt võsast välja. Tal ongi vist kalduvusi ilmuda suvalisel kohal võsast. Kolisime kunstniku majja, Paul va perfektsionist leidis ühe vana luua ja teipis sellele varre külge ning pühkis põrandat. Pärast riputas veel „kardinad“ ka ette. Ilmselt maja sellest sääsekindlamaks ka muutus. Me Eleriiniga tegelesime seni peldikufotograafiaga. Maja käimla oli kummuli lükatud ja sealt sai huvitavaid pilte. Paul suutis endale klaasikildudega paar auku tekitada ja siis tuli teda veits plaasterdada. Peale seda avastasin pahameelega, et mu telk on hallitanud ja seega eriti mõtetu asi kaasa vedada. Mingi hetk käisin ujumas ka. Ma pole see suvi veel nii külma merd kogenud, eriti armas oli see et sukeldumismaski rihm suvatses ära tulla ja nii ma seal värisesin seda tagasi toppides. Ladusin oma kola keldrist võetud välivoodi peale. Õhtul läksime teistele vastu. Helene ja Rasmus tahtsid minu peal testida oma meditsiinikohvri sisu. Hapnikuprotsent on mul igatahes 100. Laevaga tuli Anti ja perekond Keskelid. Anti ja seltskond läks randa. Küllap nad pidasid maja liiga tsiviilseks. Tegin süüa oma uue priimusega. Siis ilmus välja ahjualune Tauno ja tahtis ka. No hästi, andsime siis. Teinekord öelgu enne, kui söök valmis saab. /Minu arust kordas ahjualune seda trikki veel kaks korda selle matka jooksul/. Õhtu seisnes lõkke ääres istumises ja Anti ning Jaani möla kuulamises. Head ööd.
P.S. Tänane puugiloendus minu peal annab 13. Mul pole elu sees nii palju puuke olnud kui täna ühe päevaga. Üks veel hammustas ka.

Laupäev, 23. juuni

Hommik algas. Valgelt ja tolmuselt. Eleriin ütles, et mingid linnud olid majja sisse lennanud. Mina neid ei näinud, aga Eleriini usun. Vedelesime rannas, üleüldine laiskus. Jaan jooksis vees riietega ja sai veits märjaks. Aile tegi Anti särgi kogemata märjaks. Pärast tegi ta selle meelega veel märjemaks. Ja siis jooksis sellega ringi nagu olümpiavõitja. Ailele meeldib joosta. Anti sokist sai haisev lipp pillirootoika otsas. Noh muudel inimestel seal rannas, kus me eelmine aasta olime, oli lipuks õllepudel. Igaühele oma. Putru tegin ka. Oli küll hirmus ja hall aga ahjualune oli ikka platsis.
Jätsime Tauno asju valvama. Anti arvas, et me (majas ööbijad) peaks kah randa kolima. Nii me siis kolisime. Maja uksel sirutas tiibu üks suur hall suruliblikas, kes oli alles päris värske. Pisikesed tiivad paisusid päris suureks seni kuni elukas peesitas kord uksel, siis Eleriini õlal ja jalal. Männisuru võis ta olla.
Tauno oli veidike pahane, kuna me olime ta kauaks mere äärde üksi jätnud. Muud saareavastajad tulid peagi tagasi (vahepeal jõudis Pauli telk peaaegu ära lennata, nii et sinna sisse tuli kive panna). Anti kirus oma kapsaussirohelist superhüpertelki mida ta eile kiitnud oli. Lubas poodi tagasi viia. Otse meie kõrvale oli kolinud mingi venekeelne seltskond, kes tegi metsa all lõket. Kutsusime neile Rasmuse. Mõjus.
Järgmisena üritasin meelitada Pauli ja Eleriini vett tooma minema. Eleriin ei olnud konditsioonis. Siis oli ta mingi hetk Pauli kukil ja Paul kalpsas. Kuskil 3m kõrgusel õhus loksutamine mõjub ilmselt igale enesetundele üsna huvitavalt. Alustuseks näitasime Taunole mõnd militaarobjekti mida sai külastatud eelmisel aastal. Tauno tuhnis veidi maa all ringi (miini ei leidnud õnneks, kuid Helene ja päästerühma väitel on need kuskil olemas). Tauno istus oma mälukaardi pooleks, nii et ainult mingi kleeps hoidis seda koos. Ja väidetavalt see isegi töötas veel pärast. Nojah, see esimene juhtum pole küll midagi eriti imestamapanevat, arvestades kui palju Tauno oma pangakaarte puruks on istunud.
Edasi läksime sööklamajast mööda (Eleriin üritas aknast sisse ronida) ja sadamasse. Sõime metsmaasikad ära. Päästerühm meile vett ei andnud, niisiis läksime Flora majja /Eleriin kapsastus tee peal/ ja tegime tühjaks nende brita-kannuJ Seejärel ka kraanid. Tagasi rannas tuli muidugi lõket teha. Tõin maja tagant männiokaste alt veel ühe tooli... ja lõpuks istusin ikkagi hoopis selle peal, millel jalad alt ära kippusid kukkuma. Kui stabiilselt istuda ja mitte tõmmelda ei juhtunud midagi aga see selleks. Naabrid tegid oma lõkke meie omale liiga lähedale (Antil oli vist midagi öelda) niisiis kolisime eemale. Helene helistas, läksin talle ajalehte tagasi viima ja vaatama, mis küla jaanitulest on saanud. Tabasin just hetke kus nad Rasmusega ringile läksid ja läksin kaasa. Võis olla üsna veider vaatepilt kui ma Helene ratta pakikal olin. Soovisime lõkketegijatele head õhtut ja vaatasime et nende lõke liiga suur poleks. Küllaltki kogu lugu. Pärast korjasime veel prahti suurtesse prügikottidesse ja külastasime omasid. Helene ja Rasmus lasksid ühtedel poistel oma lõket väiksemaks teha. Tauno ja Paul vedasid seni meie prügikotte minema. Hiljem küla jaanitule ääres kuulasime raadiosaatjast päästeameti kanalit ja Helene rääkis infarktis tuvist. Leeni oli üldse karm (aga õiglane) ning käskis ühel tüübil põõsassevisatud pudeli ära tuua. Tüüp oli lühikeste pükstega ja põõsad teadagi ... kurdlehine roos ehk eriti karm kibuvits. Kurdlehise roosi õied lõhnavad nagu kõrvitsakompott millele on liiga palju nelki pandud. Hästi.
Tagasi tulles hakkas vihma sadama ja kõik läksid magama. Öösel helistas Helene ja ütles, et neil on üks inimene kadunud.. lokkispäine noormees. Huvitav kes Tauno ära kaotas?

Pühapäev, 24. juuni

Ma ärkasin selle peale, et väljaspool telki keegi tahtis vett. Naabrid vast. Teine emotsioon oli – vihmamets. Telk oli palav ja lekkis mõningal määral. Siis ma sain äkki aru, et teise telgi rahvas on ärkvel-jalul-ära minemas. Ja ära nad läksidki. Korjasin eriti kiiresti oma kola kokku ja jõudsin umbes pool tundi peale neid sadamasse. Ootasime laeva oma poolteist tundi, koos pidevalt kasvava rahvahulgaga muidugi. Muuhulgas oli seal silmaklapiga mees ja väike taksikoer ja palju suht identse olemisega noori. Laev loksutas just nii nagu peab. Istusin terve sõidu aja laevaninas mingi õrre peal ja lasksin end loksutada.
Õhtul Anti teatas, et Paul on haiglas. Talle oli piiritus näkku plahvatanud, kui ta seda priimusesse juurde valas. (Laupäeval tegin ma ise sama vea aga õnneks ei plahvatanud). Praegu on Paul jälle rõõmus ja terve.

2007-06-29T06:50:00.000-07:00

UUED SISSEKANDED ILMUVAD SÜGISEPOOLE

(AEGNA, KANUUMATK, SIRGI SÜNNIPÄEV)

koos piltidega.

Sirgi

2007-04-01T06:25:00.000-07:00

Kohila ja muu
24. märts

Olid:
Maria 'hauka kapsast' Vita, Anti, Tõnis, Rasmus, Laura, Joonas, Sirgi, Ave, Jaan, Tauno.
Hommik algas külmalt ja uduselt, taevas säras see kipspea, mille Paul pidi Tartusse viima aga liiga raskeks põlgas. Osale meist (mina, Maria, Anti, Joonas) algas matk Liiva peatusest. Ave ja Jaan jooksid viimasel hetkel kohale ja kogusid oma väljalõõtsutatud hinge veel terve rongisõidu aja. Teised ootasid meid juba... lillelises kevadvagunis.
Ja siis me jõuame kohale.. ja kõnnime ja kõnnime. Joonas vallutas kooli juures ühe ronimispuu. Ka sõjavägi ei kasvata lapsi täiskasvanuks nagu näha. Täielik suvi on ja peagi on päris paljud T-särgi väel... Tartu suvi ulatub siiagi. Kollased liblikad lendavad. Keegi omab metsa ääres tohutut kogust tuletõrjeautosid. Oleks Helene siin, ta räägiks kus kastis miski voolik käib.
Jõuame siis maja juurde. Selline tavaline 5 korruseline paneelikas. Siseehituselt ühikas, vormilt oleks pidanud tast kasarmu tulema. Seadsime oma baaslaagri/lebola katusele üles. Selleks tuli kõikuvast hõredast puuredelist katusele ronida. Must tõrvapapp kuuma päikse käes mmm. Pidasime piknikku (kellelgi polnud õnneks priimust, kui nüüd meenutada mis Paljassaares juhtus). Joonasel läks kartulisalat kotis laiali. Siis kinnitati köied paari üsna suvalise objekti külge (mingi toru) ja katuseäärele kott, et köied ei hõõrduks (oli veel dilemma et kas kott kinnitada lihtsalt nööriga ümbert või tordikarbi stiilis. Tordikarbi stiil võitis). Siis hakkasime laskuma 5. korruse rõdupaneelilt.
Lisaks meile oli katusel veel kaks inimest. Härra Murov ja üks poisijõmpsikas. Nemad peaasjalikult vedelesid niisama ja midagi huvitavat ei teinud. Pakkusin neile präänikut ja küsisin kas on huvitav päev otsa katusel kükitada. Pidavat olema.
Siis tuli 5 autotäit 'lapilisi', ehk paintballi mängijad. Mahtusime ilusti ära - pool maja ja katus meile, teine pool maja neile. Katuselt avanes hea vaade toimuvale. Laskumisest niipalju, et Laurale hakkas väga meeldima. Vahepeal tegi Maria katusel oma kuulsat mariatoitu... Joonas ronis rõdusid mööda üles. Väga ogar. Aga see, et ta pärast soostus Maria toitu maitsma näitab üles tõelist vaprust. (Karmi Joonase kommentaar Maria toidule:"Võtab silmist vee välja."). Tauno maitses seda ka, kuna ta tahtis ka vapraks saada. Ta arvas, et ta lunastab niimoodi oma patu ehk pikaldase kõrgusekartuses vaevlemise kuskil rõdu äärepeal. Siinkohal avalikustan Maria kuulsa loomingu koostisosad: majonees, ACE jook, kapsas, kookos, leivapuru, küpsisepuru, mingid salapärased nutmaajavad & pattelunastavad koostisosad. Kuskil meist salaja tegi Tõnis seinale suure tigu' gräfiti. Päälelõunal sai laskumisest isu täis, Maria toppis oma kookospähkli korstnasse ja valas oma loominguliselt söödava toidukraamiga üle ning me läksime ära. Eemal oli veel mingeid angaare ja paar põnevusetult väikest koobast. Ja paar mäge, mis ei olnud siiski mõeldud tankide käimalükkamiseks, nagu Tauno lootis. peale mõningast rahva jagunemist läksime Kivikuninga juurde. Oli üks pirakas rändrahn, trepp läks isegi üles. Siis pildistas meid äge tädi suure fotokaga (üldse palju rahvast oli). Läksime ära. Tagasiminnes leidsime prügihunniku, Tõnis tegi endale vibu ja Laura astus mu suusa puruks. Lepatriinuporno oli ka aga sellest me ei räägi. Prillimäel ostsime jäätist, siis ootasime Kohilas veits rongi (Nais Pleiss tõepoolest) ja sõitsime Tallinna tagasi.
Tallinnas me nägime ,oh üllatust, Pillet. Õigemini nägi tema meid. Tundis Joonase kõnnaku järgi ära vms. Ja kuna juba niigi oli palju kõnnitud... otsustasime Anti, Tauno ja Joonasega, et läheks siis jalgsi koju. Läinud.

2007-02-24T12:09:00.000-08:00

Vabariigi Aastapäeva matk 2007

Eleriin, Paul, Anti, Aile, Maria, Tõnis, Jaan, Sirgi, Aki, Rauni ja Gloria /koosseisuvälised/, Tauno, Kärt, Lisanna.

Peale mõningast kokkuleppimist alustasime retke 10.45 Paldiski rongiga. Rongis nägin ma kõigepealt kummalisel kombel tutvunud Raunit ja Gloriat. Siis helistas Eleriin. Et ta on teises vagunis. Raunil tuli probleeme vene keelt hästikõneleva piletikontrolöriga. Raunile :"Proua, näidake palun oma õpilaspiletit, härra." Ja siis mulle: "Proua, kas ma võiks siia istuda?" Loovutasin oma koha kohtlase olemisega piletimehele ja läksin teiste juurde teise vagunisse. Raunil pold õpilaspiletit vaid oli pass. Ta peab nüüd minema kontrolöripesasse oma õpilaseolemust tõendama. Minul oli seljas helkurvest, mille tõttu ma nägin välja nagu ülekasvanud lasteaialaps. Nii äge. Eleriin tegi Paulile patse, ja Paul ei sõdinudki eriti vastu. Hehee. Rongiaknast nägime nelja metskitse. Üks oli kuidagi kahtlaselt põlvini lumme vajunud. Siis käis ringi karp külmutatud põldmarjadega, nämma. Raunil oli üldse terve külmik kaasas. (kunagi me Eleriiniga arutasime et võiks olla hoopis nii, et teistel on seljakotid ja Paulil on marmiit hernesupiga).

Paldiskis vallutasime Pentagoni. See on võimas 10 korruseline ehitis, mida ühest otsast parajasti lammutati. Paul pani oma alternatiivse rohelise rätiku näo ette. Anti kasutas hiljem samamoodi viruvalge rätikut. Pentagon oli tühi ja trepp oli ka libe aga katuselt oli kena vaade. Kõik hajusid nii maja mööda laiali, et lõpuks seiklesin seal koos Jaaniga (???). Katusel jõudis Tauno ka kohale. Me ei tahtnud temast reidipilti teha ja läksime ära. All oli mingi ehitusjärelvaataja-onu. Küsis vene keeles, et mida me tahame vms. Vahepeal ilmusid veel Paul ja Eleriin. Me eirasime ehituse-tüüpi ja läksime ära. Ronisime aknast välja. All oli veel tükk aega kisamist, et Tauno suvatseks alla tulla. Kõik all, hakkasime minema. Läksin veenduma, et maas vedelevad oksad on hõbekuuse omad... ja lendasin üsna graatsiliselt pikali. Eleriin tõmbas mu püsti.
Läksime edasi.. ei olnud väga huvitav. Nägime üht väga suurt ja kutsikalikku koera. Pärast veel metskassi, kes jooksis metsaloomaks ja kartis Eleriini. Põlvevalu hakkas vaikselt tunda andma ja Tauno halas, et ta tahtis pankranniku alt minna. Läksime siis alla, kus grupp kahjuks kahestus. Lõpuks olime esimestest nii kaugel, et me poleks mingi valemiga rongile jõudnud. Tee ääres oli üks purjus tädi, kes ei saanud püsti. Eleriin ja Paul läksid hääletama. Mina, Gloria, Aki, Tauno ja Rauni ootasime veidi ja siis tegime pettust - kutsusime mu isa järgi. Rahvas läkitus ilusti koju. Rauni tahtis mind kallistada, aga ma ütlesin et mina võõraid ei kallista. Aga ta võib mu isa kallistada. Kallistaski. Heheee.

2007-02-18T01:11:00.000-08:00

"Järele anda ja kindlaks jääda" ehk "Uurimisretk Vanapagana, kirpude ja Külmataadi juurde"

30. jaanuar, hommik
Pidime just hakkama välja sõitma, kui teiste busside juhid juhtisid tähelepanu, et meie buss põleb. Kus suitsu, seal tuld - põles küll jah! Tagumise luugi vahelt tuli suitsu. Kui asi lõpuks kustutatud sai siis kuulsin bussijuhte rääkimas (istun suhteliselt ees) et suured leegid olid juba. Jätkus jutuajamine teemal, mis kellelgi veel katki on läinud. Triin ja Ita hääletavad.
Jõudsin Võhmasse ja läksin poodi sooja. Triin ja Ita on mõniteist kilomeetrit eemal. Triin helistas ja ütles et saame suure korstna juures kokku aga lõpuks tulid nad poe juurde. Ajasin bahillid jalga (teenisid mind ausalt kogu matka vältel ja on nüüd laenatud Triinule) ning hakkasime astuma Tõrvaaugu suunas. Üks poolpime kohalik jõudis meid veel juhatada eriti vales suunas. Õnneks järgmine juhatas õigele poole. Kõndisime mööda põllu- ja metsavaheteid, lumi läikis ja kõik oli väga ilus. Ita kippus veidi maha jääma. Tal on võimas vanaaegne seljakott Jermak ("armeenlase laip"). Nägime kaht kitse, kes hüppasid üle tee ja jooksid põllule. Laisad kitsed, ei viitsinud eriti kaugele minna. Vahepeal korrigeerisime oma suunda atlase ja kompassi abil. Triin oleks peaaegu lumesaha alla jäänud. Plaan oli jõuda Rassi. Tõrvaaugul nägime musträhni. Vanapagana metsaonni sildi juures hääletasime koolibussi peale, mis viis meid Rassi (lähedal). Bussijuht soovitas minna jahilossi ja metsavendade punkrit vaatama. Kui koolibuss oli uuesti tagasi sõitnud, käisime jahilossi juures. Ei olnud eriti põnev. Jões ujusid beesekoogid. Siis läksime

Beesekoogid ja kitsekariˇ

Rassi tagasi ja otsisime Triinu tundmatuid sugulasi Peedi talus. Seal elasid Margit ja Veiko, kelle kutsikaohtu koerad meie peale haukusid. Neil oli lahe rullis sabaga kass. Kirpe ei leidnud. Nad pakkusid meile ka ööbimisvõimalust, aga me otsustasime hoopis Saeveski metsaonni minna. See jäi siis Toonoja teele. Saeveskil tegime auklikku ahju tule, keetsime ahjus tatart (vabandust, Paul, et su katelok nii julmalt koheldud sai) ja Ita ning Triin katsetasid telgi püstitamisega. Lõpuks nad andsid alla ja sättusime magama ülakorruse lavatsitele. Õhutemperatuur nii väljas kui sees oli ühesugune. Jubedat kariibi-teed tegime ka. Triin lisas tee sisse soola (väkk, Triin, sa teenisid ära minu eluaegse lugupidamatuse) kuna ta arvas et lumevesi on muidu kahjulik. Ülakorrusel oli veel 5 lisa lebomatti. Öö möödus nii, et ühelt poolt trügis mind Triin, teisel pool halas Ita. Ma isegi mäletan mingit (olümpiaadi?!) unenägu, järelikult ma magasin ka. Mul on praegu seljas 4 kampsunit, pluus ja jope.

<- hullunud metsis (Ita pilt)

31. hommik
Pastakas külmus ära, kirjutan harilikuga. Üldse on kõik külmund, mis võimalik. Hommikuks oli tatrapuder kõrbend katelokist, mis oli juba servadest jäätunud. Ita hakkas end eile õhtul koju organiseerima. Tal oli külm ja Jermaki kott põiepitsitajaga (see kõhurihm noh) pole teab mis matkarõõm. Kohukesed on kivikõvaks külmunud, nendega saab vastu aknalauda koputada. Triin korjab õuest lund, et teed teha. Eilne päev oli ränk (üle 20 km) ja tänane tuleb hullem.
Loomi:
hundi jäljed ja hundi junnid. Triin va sitanikerdaja graveeris ühele junnile oma nime.
Bussiga Viljandisse sõites lasi bussijuht kaks korda kitsedele signaali. 5 kitse.
Ilvese jäljed. Jänese jäljed. Hullunud isametsis kes tantsis tiivad ripakil lumehanges, kui meie pekisöömispeatuse tegime.
Toonojale me tegelikult ei läinudki. Ital hakkas külm ja ta tahtis koju... mina lihtsalt ei leidnud mõtet selles. Mine tea kas oleks üldse kuiva jalaga üle soo saanud. Läksime hoopis Vanaõuele, sealt Suure-Jaani ja Viljandisse. Vanaõuel hääletasime veidi, Triin läks auto peale, mina jäin maha (Ita kohmerdas parasjagu kuskil metsas). Me Itaga läksime bussi peale. Bussipeatuses tuli üks tädi meid kommenteerima, et kas pole jama nii väike olla. Mulle meeldib väike olla :). See tädi polnud selle matka vältel üldse mitte ainuke sõnavõtja. Viljandis olime Triinu vanaema juures.

2007-02-07T06:25:00.000-08:00

LAUSEVÄRDJAS 2006

enamasti 19. jaanuar, natuke 20.ndat ka

Sirgi Saar (korraldaja, india naine)
Helene Urva (kuraator, õhtujuht)
Paul Klõšeiko (eriti püüdlik kelner, fotograaf ja ehitusmees)
Joonas Jõeleht (sõdur aka harjakapimees ja ehitusmees)
Rasmus Vare (ehitusmees ja tantsupuuslik)
Laura Järvpõld (tantsulõvi, fännklubi)
Triin Tekko (Diiva Vagiina, jutustaja)
Ita Ilves (Lydia Koidula, Saamuel, Jehhoova, Maarja, Joosep etc)
Triinu Oblikas (niisama ilus oleja)
Tauno Nõulik (külatola, kuukulgur, väljasurnud minielevant)
Maria Viiiita (sõnaseletaja ja printsess, vähemalt kleidi järgi)
Tõnis Tiitsaar (unine)
Eleriin Tekko (kohalik elanik)
Lausevärdja Gaalal anti auhindu eelneval aastal öeldud erinevate naljakate ja diipide lausete autoritele. Lisaks veel erikategooriad, nagu näiteks kokakunsti auhind ja elutöö preemia. Külalised olid tõeliselt püüdlikud ja hingega asja juures - kõigil oli enamvähem gaalariietus (õhtukleit/ülikond). Isegi Tauno nõustus peale pikka piinamist pintsaku selga panema. Ja nad saabusid nii täpselt! Ning isegi Joonas sai sõjaväest välja :)
Toiduks pakkusime hernesuppi (Eleriini erisoov eelmisest matkast) ja Lausevärdja silmamunadega torti. Pärast kui öö oli juba kätte jõudnud, tegi Eleriin veel küpsetatud jäätist, mis (kuna tsiviliseeritud inimesed magama olid läinud) õgiti ära taldrikuid määrimata. Lisaks oli meil veel kapsast ja palju muid asju. Diiva Vagiina ja Lydia tõid originaalse kommikarbi, mille sisu oli ise komplekteeritud. (See on ilmselge Murphy seadus, et semestri keskel on kodus söögiga nagu on, aga hetk enne vaheaega on külmkapp täis). Demonstreerimaks meie keskkonnasäästlikku eluviisi söötsime oma külalisi topsidest kuhu igaüks sai vastavalt oma fantaasiale markeriga nime peale kirjutada.
Mingi hetk leidis Helene, et oleks tore minust india naine teha, niisiis klammerdati tema sall mulle pea ümber ja joonistati pliiatsiga täpp otsaette. Vahepeal toimus veel mingi kahtlane asi kõrvaltoas. Pime. Enamus aega ainult tüdrukud. Kuulasime Maria andekat sõnaseletust eelmängu teemal. (Leidub keegi, kes on hingelt lausevärdjas).
Jagasime auhindu, Helene näitas oma suurepärast powerpointi ettekannet (muuhulgas ka edetabelite tippe vallutav Fülogeneesi laul). Osalejad said oma diplomid-medalid kätte, siinkohal toon ära kategooriate võitjad:
Paul Klõðeiko - Kõige võimsama, ebanormaalsema, kummalisema ja kohtlasema kisa auhind (Määä!)
Tauno Nõulik - Kõige suurema sahmerdaja ja sehkendaja auhind
Helene"lõõritab koguaeg" Urva - Laululinnukese eripreemia
Triin Tekko ja Sirgi Saar - Parima dialoogi või pöördumise auhind(Triin:"Kas sul on mingi okas hinges, et ma sind taktitundetuks pidasin?"Sirgi:"Ei, mul on terve okaspuu... või pigem kaktus.")
Maria Vita - Kokakunsti auhind, originaalse pudru, makaronide ja kakao ning muu maitsva eest.
Lennuki Personal - klubivälise tegija auhind ("We would like to say bye-bye to you already now..." kuskil Luksemburgi kohal)
Laura väänas vastupunnivat Rasmust tantsima. Paul, Rasmus ja Joonas parandasid (jälle!) diivanit. See diivan kulub niimoodi lõpuks täitsa ära parandamise kätte. Helene läks magama, sest ta oli väsinud. Me olime ikkagi pea hommikuni õppinud ja siis tuli eksam. Helene tuli vahepeal korraks tagasi, et mainida Taunole midagi väljasurnud minielevandi kohta. Otsene vihje.
Diivaniparandamise aegu esitasid Lydis ja Diiva Vagiina meile suurepärast näidendit (Diiva poolt Lydiale sünnipäevaks kirjutatud), kus Lydia luges kõiki osi ja hämmastas oma võimekusega Laurat.
Mingi hetk elimineerisin Tauno fotoka ja kustutasin natuke pilte. Üldiselt võtab väsimus inimeste üle võimust, Triinu on kadunud magama (tahab hommikul 6 midagi rongi peale minna) ja Paul ning Eleriin ka. Kui Tõnis ja Maria minu voodis tukkuma kipuvad, saadame nad minema. Tauno ka (ei julge ise tagatoast oma kampsunit võtta. heh). Joonas moodustab põrandal varjevärvi mätta, Laura uinub pauli augus (diivan, mille pinda veidi horisontaalsemaks tehti, kuigi ta vahepeal mitu korda raksatades uuesti oma suure entroopia taastas).
Kell 2.43 kustutati tuli ära
Kõige diibima lausega tuli lagedale Joonas Jõeleht, kes (muidugi mitte eriti valgustamist vajavate võtetega) võitis peaauhinna.
"Enne oli kiik, nüüd on võllapuu. Ajad muutuvad."

Siit edasi keelab kuri ja suur tsensor - laiskus, mul kirjutada!

2007-02-06T01:07:00.000-08:00

14. jaanuar - AUK*

Olid: Anti, Aile, Tõnis, Maria, Sirgi, Eleriin, Tauno.
Antil tahtis auku ronida. Auk pidi olema tema maakodu lähedal üks koobas. Kokku saime Õismäel kell 9. Eleriin oli juba 8st. Inspireerituna eile õhtul (oli pannkoogiõhtu) vaadatud filmist "Valdise Päästmine" käisime kõigepealt burgsi ostmas. Anti omandas rekordilised 10 saiakest. Selle ajaga kui me saiapoes käisime, läks väljas valgeks.
Kõmpisime Harku poole, Rasmuse akna alt läbi... magas teine alles. Anti libises ühe künka peal (maa alune garaaz?) ja tema burgs sai veits kannatada. Järgnes iga matka kohustuslik osa - võdisev kõnnak mööda raudteetammi. Siis läbisime karjääri ääres olevad künkad, libeda tee mille ääres olid põdrajäljed ja jõudsime karjääri serva äärde. Kuidagi tuli saada tükk maad edasi - otsustasime ebatraditsioonilisema variandi kasuks. Ehk läbi metsa/soo. Üritasime enam-vähem kuivi jalgu säilitada kui kraave ületasime. Marial oli varsti üsna suva ja tema kahlas põlvini sees. Andsime alla ja läksime karjääri ääre suunas tagasi, olles eelnevalt rakendanud erinevaid tehnikaid jõeületamises/läbimises. Kuskil eriti X kohas kargas võsast välja Tauno. Mingi kolmekümne-kolmanda meele abil leiab ta alati teised üles. Kingadega nagu ikka. Laskmata end sellest oluliselt morjendada, jätkasime rühkimist üle jäätmaa.
Kuna ilm meid peagi julmalt nöökis (sadas jäänõelu, jääpussnuge ja mingit märga saasta) siis mässis Maria Tõnise salli sisse. Tõnisest sai Muhamed. Allah Akbar või midagi seesugust. Ailest ja Eleriinist said jutuvestjad. Meie üritusest sai "Kõrbematk ehk Retk Lihapüramiidi juurde". Teos kirjeldas põhjalikult kõrberändurite kannatusi ja võitlusi ellujäämise nimel ning uue tsivilisatsiooni (?) algust preili Maria Vitast. Ja muidugi Lihapüramiidi müüti. Kuna mul puuduvad autoriõigused, küsida originaaljutustust autoritelt. Vahepeal oli Tõnis Superman ka. Tal oli lehviv roheline keep. Ja Maria kandis õlakotiga oma poegi kaasas kuna ta hakkas liiga vara paljunema. Anti juhatuse järele läheme mööda teed, mille jäässe (vabandust, liivakivi) on kivistunud hobuse jäljed.
Jõuame kuskile, ületame jõge. Maria ja Eleriin paigutavad jõevoogudesse puunoti - kui Maria seda mööda käia ei söanda, läheb Eleriin. Ellu lõpetab poolest kintsust vees ja seejärel (tänu Anti ja Aile tugevale füüsilisele tõmbele) kõhuli mudas. Katsetame teise kohaga ja peale tutvumist enam-vähem kaheldava sõbralikkusega tädiga ("Te olete ilmajaama maapeal, siin ei tohi olla. Noh, kui te julgete siis te võite üle rippsilla minna. Ükshaaval, see on vana sild. Siis minge läbi järgmise aia.") jõuame üle jõe. Siltide järgi oleme nüüd Hüürus. Anti eksitab meid üle põllu. (Põld oli kahtlane, tekkis kahtlus hiljutise sõnnikulaotamise osas). Aile tegi sadanud jamast väikse lumememme. Lõppeks ületasime veel mingi väikse oja ning sumpasime läbi vastikute pisikeste märgade põõsaste (lehed küljes) aukude juurde. Tegime märgadest puudest ja Tõnise priimusest (ettevaatust!) lõket. Anti pani seni köisi paika et laskuda umbes 10m sügavusse. Me aurasime lõkke ääres ja Maria tegi Paulile sünnipäevaks rohelise rätikukese (sobib oranzikate juustega, ei mõnita, nii on.) mis oleks alternatiiviks nirvana rätikule (Maria vihkab). Köied all. leidsime et olukord on ikka liiga jälk. Tuleme suvel tagasi. Elavana. Köied pakiti kokku, lõke summutati lumepeotäiega ja Anti helistas oma emale bussiaegade teadmise eesmärgil. Teised augud olid ka vett täis. Läksime umbes kilomeetri kaugusele Pühaküla peatusesse. Julm buss sõitis meist julmalt mööda. Anti, Aile ja Eleriin läksid seepeale prügimäge imetlema, kuna Tauno üritas peatuses tagajärjetult kõdistama õppida. (Kamoon, asi pole selles, et Maria õpetas). Buss tuli. Rahvas jooksis.
*/oli Pauli sünnipäev, aga ta suvatses kodus füüsikat õppida.

2007-02-05T01:12:00.000-08:00

22. August. Peaaegu kodu juba. Tõsielusarja Matk kuulsusrikas lõpp.

Ärkan kell 5 oma pingi all, kondan väheke ringi, pildistan teisi ja ütlen neile kella. 6ks on kõik üleval. Helene esitab soovilugusid. Maria ja Tõnis jätavad pikalt, kirglikult ja kleepuvalt hüvasti ning lähevad vastu oma ohtudele: Tõnis - hääletades kodupoole (telgita, selle ta viskas minema), Maria lennates (jätkuvalt, kui lennuõnnetus on siis ellujääjad ei satu üldiselt üksikule saarele).
8.45 on kõik lennukis. Sõidame Düsseldorfi suunas, algul keegi ei julge karbivõileiba võtta, aga siis selgub, et see on hinna sees. AirBerlin polegi nii odavlennufirma (kui EstonianAir). Lennuk küll tundubveidi logum ja vähempuhas, kui muidu.
Lennuki maandudes jäin rõhuvahe tõttu (?) jälle magama nagu tavaliselt. Düsseldorfis läksime kohe kiirustades järgmise lennuki peale ja kell 15 (Eesti aeg) olime juba Helsingis. Järgnes väike segadus bussiga ja laevapiletite varasemaks sättimine. 18. 30 väljub meie kirju laevuke Galaxy Tallinna suunas. Siin mu mobiil võimaldab juba sõnumeid saata. Tauno viigimarjad on moosistunud. Tallinnas on Paul meile vastu tulnud ja teeb värsketest kojusaabujatest värsket pilti.

Pildil: Tõnis, Tauno, Sirgi, Anu, Eleriin, Rasmus, Helene, Meriliis, Inga, Margus, Lisanna, Kärt, Sander, Triin, Maria, Triinu, Marcus ja Mattias.

MATKA LÕPP

2007-02-04T05:32:00.000-08:00

21. August: Departures, Salidas, Sortides

Ärkamine. Sööme eilset tatraputru, meelitan inimesi ujuma aga keegi ei võta vedu. Lõpuks on vees Triin, Eleriin, Helene ja Tauno. Teokarpe on niipalju, et korjata ei viitsi, lained on väiksed ja vesi nii soe, et alajahtumist kartmata võiks sinna tundideks jääda (ok eile oli soojem). Helene õpetab Taunot vees lesima. Pärast teeb mõni inimene virsikutest kisselli. Keemiavahukoorega ja kaneeliga. Näkileibade allyoucaneat, gaasi peame maha jätma ja liigne tatar läheb prügisse.
Kõige selle pakkimise keskel ilmus kuskilt toidukottide vahele madu. Meriliis oli paanikas. Madu iseenesest oli nunnu pruun punnis suurte silmadega ja peenike-graatsiline. Mingit sorti puumadu, ma pakun. Enamus meist jälitas teda ilmse vaimustusega, kuni ta naabrite mati alla läks. Tund peale ettenähtud kahtteist saime lõpuks minema. Järgnes segadik bussi ja rongiga, et lennujaama saada. Tuuli pidi 16.05 ära lendama. Tema saab esimesena koju. Ka Sander tuleb koos meiega, kuigi ta vanemad on Barcelonas.
Lennujaama-lebo. Suurem osa rahvast läks linna, mina, Kärt ja Lisanna, Inga, Marcus, Mattias, Tõnis Trummal ja Triinu ning Sander jäime lennujaama kaarte, palli mängima ja kirjutama. Ingal on 90% kakaoga šokolaad. Sööme ära minu Santa Ana kartulikrõpsud (prim - maitsestamata). Loodetavasti mu tamarillo pole lödiks läinud, big num-num näeb küll löts välja. Rahvas teeb kaardimajakesii ja lennuki väljumiseni on veel ~13 tundi.
Ingas:"Sander, sulle peaks peksa andma. Tule lähme nurga taha."
Kärt:"Mattias on tõeline limusk."
Triin:"Pudel sai tühjaks. Ma sõin klimbi ka ära."
Linnaseltskond oli 12€ eest toonud täitsa märkimisväärse koguse saia, philadelphia-juustu ja kakaovõid ning viinamarju ja viigimarju (enamus leidis, et need on lillemaitselised). Mingi hetk kamandatakse meid lebo-kohast ära allkorrusele. <->Veidi aega muretsetakse Meriliisi pärast, kuid ka tema ilmub välja. Helene teeb mulle matkasoengut. Üllatuslikult polegi eriti imelik pingi all magada.

2007-02-03T07:55:00.000-08:00

20. August. Püha õhtusöömaaeg.

Täna oli mingi kahtlane päev. Ujusime meres ja teokarbid tulid ise meie juurde. Laine pillutas neid põlvesügavuses vees edasi-tagasi. Korjamismetoodika oli järgmine - kui laine tuleb, aja näpud laiali ja kraba. Siis vaata mis kätte said ja viska need tagasi, mis ei meeldi. Anu leidis kellegi õnge tipu. Mõõdukas koguses sodi ujus ringi (kuna mul prille ees pold, siis junne ma ei näinud aga väidetavalt olid need täitsa olemas. Kanalisatsioon jõuab merre). Mul on nüüd täitsa ebaseaduslikul hulgal merekarpe, nagu teistelgi. Ainult nende üle piiri toomine on mul mõnevõrra lihtsam - poti sisse ja kaas peale.
Peale ujumist läksime Taunoga linna, teistest suur osa jäi veel lebotama. MIna tahtsin Montjuic'ist kaktusevilju virutada. Selleks ronisin ma üle aia (seelikuga) ja asusin, rätik ümber käe, korjama. Mingid turistid passisisd mind üle kindluse müüri (militaarmuuseum). Kuulsus 30 sekundiks :P. Pealekauba olin ma rõvedalt okkaid täis (ära näpi glohhiididega viigikaktust, sügelemine mitmeks päevaks garanteeritud). Järgmised 5 min peale tagasi ronimist kulusid taskunoapintsettidega okaste väljakiskumiseks. Tagasi läksime läbi pargi, kus oli veetaimede kogu. Mina nühkisin oma käsi vetikatega ja üritasin vahepeal vesiroose ning konni pildistada.
Siis läksime vanalinna - ma tahtsin getosid ja imelikke poode näha. Kohtasime Triin Tekkot ja mõni aeg hiljem Anu, kellega koos läksime tagasi "koju".
Helene-Maria-Triin-Eleriin telkkond tegi meile lõunaõhtusööki. 3 käiguline (tatrapuder, munavõi, kissell. Kissell küll alles hommikul). Peale basseinis ujumist avastasin, et on siiski võimalik, et ka siin saab duši all soe vesi otsa.
Rasmus:"Kas ma võin sind katsuda?"
Eleriin:"?"
Marcus:"Seal (munavõi) on kana karvad sees."
Keegi:"Mis munadest tuleb?"
Sander:"Tibu!"
Helene telkkond katsetab 47 sendist veini. Kohtusin 3 nädala jooksul 3. sääsega. Eleriin tegi küsitlust kes mida kojujõudnuna teeb.

2007-02-02T04:10:00.000-08:00

19. August

Tauno:"Ma pole see suvi kunadgi ise otsustanud ujuda."(otsustusvõimeprobleem jälle). "Kirjelda seda basseini."
Tõnis Tiitsaar:"Vahepeal nagu ujumist õppima."
Helene:"Mis vahet seal on, mitu korda sa oled ujunud!"
Tõnis Tiitsaar:"Tauno, räägi mis su elu põhimõte on?"
Tauno:"Mul polegi seda."
Täna oli lebo. Ma ujusin meres (täna seal väga palju roppust ei ulpinud) ja basseinis, hästi palju.Peale lõunat läks enamus inimesi linna. Mina jäin paigale, korjasin rannas merikarpe. Kõhukotti ei ole neid üldiselt hea panna. Kämpingust eemal oli rand, kus kohalikud mängisid põlvini vees ping-pongi. Mina noppisin mere-elukate jäänuseid. Meri viskas kivikesi vastu jalgu. Mingi hetk sai kõhukott täis ja ma otsustasin rannast ära minna, taimi otsida. Tänaval nägin rollerivargaid, paar rolleritega politseinikke suhtles nendega. Pärast tulid veel autoga ka, aga ma ei viitsinud vaadata mis edasi saab. Mets oli nii krõbikuiv, et sealt polnud midagi võtta. Lihtsam oleks hekist hibiskuse oks tõmmata. Lootsin, et läbi "La Finca" restorani aia saab lõigata, et ei peaks uuesti ranna kaudu minema. Seal aias oli paabulind ja pardid ja tuvid ning kits, kes mäletses oma kuudi katusel. Ja segaduses paks hispaania onu, kes tegi selgeks, et ma pean ranna kaudu minema. Oeh.
Pärast selgus, et söögitoimkonnas polegi kedagi ja me jätsime toidu hommikuks. Pool 11 algas flamenkoõhtu.
Vedasime Taunoga mustikasokolaadi peale kihla, et ta ei saa oma matkapäevikut 1. detsembriks valmis.

2007-02-01T12:33:00.000-08:00

18. August. Teadusmuuseum, Sagrada Familia, Allyoucaneat.

Matkapäevik kisub vaikselt üsna subjektiivseks kuna mind on ainult üks ja ma saan ühes kohas korraga olla.
Osa rahvast läks Park Güelli, osa niisama linna, mina, Anu, Margus, Marcus, Mattias, Sander, Tõnis, Kärt ja Lisanna läksime teadusmuuseumi CosmoCaixa. See asus Tibidabo linnaosas, kus olid villad. Teadusmuuseum oligi nagu suur ja ilus energeetikamuuseum, lisaks oli seal kõike geoloogiast inimese arengu ja kirjanäideteni. Vedelad magnetid olid lahedad, lõpuks õnnestus need oma silmaga ära näha. Väikses vihmametsas olid lahedad linnud ja suured eriti ogara näoga kalad ning kapibaara. Mingil hetkel õhtupoole tulid Helene ja Rasmus ning ~kell 5 me läksime ära. Sõitsime metrooga Sagrada Familia juurde, ostsime pileti (5€) ja vaatasime pooleldi ehitatud kirikut. 30 aasta pärast, kui see valmis saab tuleme penskaritena tagasi. Keldris oli muuseum. Üsna kena, ainult üles ei viitsinud minna. Lifti (2€) järjekord oli üle tunni. Alla sai trepist.
Siis me Helene ja Rasmusega läksime Allyoucaneati (Söögitoimkonnas olid Marcus ja Sander). 9.70€ eest sai süüa niipalju kui ise tahad. See asutus elatub Helene - sugustest, kellele on kahest pizzatükist küllalt. Mina pankrotistasin neid veidi rohkem - 2 taldrikutäi salatit, 4 pizzalõiku, jäätis, 3 kiivit, 2 ploomi, 4 topsitäit puuviljasalatit, Fanta (kontsentraadist) ja Sprite. Rasmusel oli umbes sama ainult vähem magustoitu ja spagetid. Mul oli lõpuks ikka kõige parem olla kui teistel, kuigi ma sõin kõige rohkem. Eestis selliseid asutusi vist pole... Paul ja Joonas viiks need pankrotti :). Hallitusjuustuga pizza on hea. Siis me läksime ära kämpingusse. Homme ma lebotan.
Anti ja Aile tervitavad meid Poolast.

2007-01-29T04:04:00.000-08:00

17. August Väike Sirgi saab alati, mida Väikesirgi tahab

Sander:"Paja ajaja."(Paella tegemise kohta). "Ämblik on imetaja."
On öö. Osad pole veel linnast tagasi jõudnud. Ma istun kellegi lilla telgi kõrval tänavavalgustuslambi all külmakasti peal. Kui ma tasa olen, ei saa keegi teada et ma siin istun. Tauno tuli küsis kas ta võib kaks viimast viigimarja laiali jagada. Siin kõrval on paar kanistrit joogiveega. Kraanivesi on siin soolane. Soolane tee on vastik.
Täna ma sain Botaanikaaeda. Peale pikka aega otsimist (oskasin ma ka objekti valida, igal kaardil oli see eri kohas) jätkus minu 14-aastase-elu. Botaanikaaed oli väike allakäinud kuid suhteliselt uus asutus. Kõik, mis kasvas, kasvas õues. Meie sealviibimine nägi välja nii: mina ja Triin kõnnime mööda teed/peenart ja nopime asju, teised (Helene, Rasmus, Eleriin, Kärt, Lisanna) lebotavad ühe ja siis teise pingi peal. Oma ~2tunnise sealviibimise vältel nägin 4 võõrast inimest. Üldse ma vist rikkusin enamvähem kõiki reegleid mis seal olid. Mõistatus: 7 surnud eestlast botaanikaaias, mis juhtus? Vastus: viinamarjad olid mürgised. Nopitud asjadest: okaspõõsaid ma ei korjanud. Viigimarjad olid ilged. Viinamarjad olid head. Mürgise (sinihape!) mõrumandli oskasin ma ka suhu korjata, see kasvas kohe hariliku kõrval. Müstiline taim big num-num jäi proovimata. Triinuga leidsime mingi suletud tee lõpus peenra kust mingid inimesed (töötajad!) viinamarju noppisid. Meie ka. Mõtlesime pärast sinna tagasi minna aga selle aja peale leidsid teised keset aeda pügamata põõsad. Õgisime nagu elukad. Triin veel eriti - teda ma läksin pärast otsima (see aeg jõudis ta sissepääsust välja tulla). Suht lähedal asus kätepesemis-kaev. Nagu olekski asi nii mõeldud. Keelama keegi ka ei tulnud.
Siis läksin Kärdi ja Lisannaga Plaza Espanyale tagasi, et Taunoga kohtuda. Ma ei tahtnud üksi liigelda siin. K ja L läksid poodi. Mina märkasin Taunot 2 korda eemalt kuid siis ta kadus. Mu mobiil ei võimalda midagi teha - kaardil pole raha. Egas midagi, läksin üksi metroo peale ja sõitsin Palace Reial'i kus asus keraamika muuseum ja tarbekunstimuuseum (samas hoones). Kolme näituse vaatamiseks oli mul aega .. 1 tund. Jõudsin ka kuidagi, põhirõhk läks Margit Deinz'i "Intimate"'le mille pärast ma olin selle retke üldse ette võtnud. Seal oli 3 suuremat taiest - "Afrodite varandus"(mitusada erinevat portselansüdant seinal), "Demeteri puhkehetk"(vist?) ruum kuhu sai väikestest akendest sisse piiluda ja mille sisemuses oli portselanesemetega kaetud

laud ning kolmandaks Vana-Kreeka jumalate portselanist pesu, mis rippus tamiili otsas. Achilleusel olid sokid. /Praegu üks küülik lidus teed pidi mööda/.
Allpool oli Hispaania eri piirkondade ja ajastute portselanesemete näitus ning tarbekunsti poolel kõike keskaegsest kirstust 70ndate mopini. Pildistada tohtis (ilma välguta), paraku oli valgus selle jaoks täiesti ebasoodne. Siis pandi muuseum kinni ja ma läksin kesklinna tagasi. Vihma sadas, selg valutas ja muidu oli tore olla. Käisin poes ja tulin kämpingusse. Kedagi polnud (tegelt mõned magasid), käisin rannas ja tõus kastis mu märjaks. Siin on looded ja ülemõõduline 9. laine. Kui teised tulid, tehti paellat.

2007-01-28T08:07:00.000-08:00

16. August - MACBA ja Joan Miro muuseum (mina, Helene, Tekkod, algul ka Kärt ja Lisanna)

Helene Miro muuseumis:"Igal pool on mingid suudlevad inimesed muuseumis /---/ peaks Maria ja Tõnise siia kutsuma.
Helene:"Maisaa need on mingid pardi jalanõud."
Triin:"Minuarust on huvitavad igasugu nilbed sõnad (arutletakse pede-tüve kohta eri keeltes." Eleriin:"Vahest tahaks küll skinhead olla."(funikulööris palav).
Helene:"Issand kui kõik mehed kannaks ilusaid lipse, oleks see alles elu!"
Triin:"Äksi täis nagu hispaania inimesed."(Tauno ja Helene vaidluse kohta teemal kas lennukis tohib süüa oma toitu).
Helene:"MInu meelest see on sama loomulik kui sa ei peereta ühistranspordis!"
Tauno:"Ühesõnaga sa üritad tõestada, et mul ei ole õigus!"
Kunsti päev. Mina tahan igatahes näha botaanikaaeda ja keraamikamuuseumi. Alustame sellest, mida Helene tahab (Contemporary Art Museum ja Joan Miro). Mõlemad muuseumid osutusid üpris huvitavateks kuigi õhtuks oli tunne, et ei taha enam ühtki pilti näha. Enne muuseume astusime läbi poest, kus müüdi 60.-70.ndate stiilis (originaal)asju. Lahe pood. Macba kohta - seal oli 4 näitust. Brecht, vinüülplaadid, mingi kohalik asi ja fotod. Mulle meeldis Brecht. Erinevad asjad, stoori juutes. Lipikud erinevate asjadega mida kuskil teha (karju:"USA naismaadlejad on parimad!" või "vihma sajab", anna kellelegi köieots ja kõnni minema jne). Inimesed lähevad muuseumi ja vaatavad asju nagu poleks neid enne näinud. Neid pole enne nii näidatud. Kohati suht suvalised tavalised objektid (mänguklotsid, pudelid, karbid jne).
Teine mõte, mis tekkis oli, et kõik tuleb läbi proovida. Ringi vaadates tundub, et kõigi maade kunst ongi sellele teele/rajale läinud. Igal maal on oma slaavi, juugend, kandilised asjad.
Miro muuseumi mineku eel otsisime süüa. Muuseumis tegin ülbet trikki ja andsin piletimüüjaneiule Tallinna tasutasõidukaardi ning tegin näo et olen 14. Läbi läks. Natuke olid pärast süümekad... aga noh ma ei plaaninud üldse minna sinna algselt. Kärt ja Lisanna läksid vahepeal Taunoga kuskile. Muuseumis oli lisaks piltidele ka lavadekoratsioone (?) suured kõikuvad vahtplastist pead, klaver mis mängis ja ajas inimesi taga ning igal moel sandistatud klavereid. Elavhõbedapurskkaev (Calder) oli täitsa äge. Maalid nägid välja sellised, et mul tekkis kahtlus kas Miro pole mitte lühinägelik (laiad mustad jooned). Muuseumide juures on tavaliselt lahedad pudipadipoed, ostsin Miro kustuka. Pärast kohtusime taas Taunoga ja jalutasime veidi. Jõudsime botaanikaaia aia taha.
Helene:"Ei, Sirgi, sa ei pressi end läbi." Ja sõjamuuseumi. Militaarmuuseumi sadamapoolsest küljest sai üle aia küünitades (mitte kukkuda) korjata kaktusevilju (hea) ja metsviigimarju (halb). Viimasest - kindlusest - aeti meid pea kohe ära kuna see oli tegelikult juba suletud. Kämpingusse minnes sõitsime funikulööriga (trammrong) ja metrooga ning bussiga. Tauno ja Helene läksid bussis vaidlema. Tauno arvas, et see, et lennukis ei tohi oma toitu süüa on absoluutselt ebaloogiline. Siis nad õiendasid natuke.
Nädala pärast läheme juba koju - ma üldse ei igatse teglikult. Maria andis mulle mu pirni.

2007-01-27T01:42:00.000-08:00

15. August Sabinanigo - Huesca - Barcelona

Triinu:"See herilane tekitab tuult siin."
Anu:"See mida kardad, see kunagi ei tule. Ma mõtlesin, et õudne palavus on. (Siin on umbes nagu Eesti suvi).
Bussis on rõve magada, kael jääb kangeks, suu vajub lahti ja kõrvad lähevad lukku. Täna sajab ladinal vihma Huesca ja Barcelona vahel. Hommikul ärkasime pimedas ja madalate pilvede all. Aeg oli varajane, nagu plaanitud ja süüa me ei teinud. Teepõhja kallasin ühele kanalisatsioonirestile (eilane toimkond!) ja oligi valmis. Edasi kappasime bussi - rongijaama. Rongirööbaste kõrval kasvasid ahvatlevad põldmarjad, invaväljapääsu kaudu sai aiast läbi ja möödakäijad võisid imestada okasvõsas sobravat mind. Korjasin ka teistele suure pihutäie ja tõmbasin oma jala sentimeetriste okaste otsas veidi lõhki.
Anu tuli kuskilt saiapoest ja saime igaüks kahepeale pika saia. Seekordne bussisõit polnud nagu okserong Torlast siia. Kellelgi ei hakanud halb. Inga lubas mulle lilledega maalimise projekti jaoks tuua räkitäie katseklaase. Helene rääkis eile mulle nende üritusest Moi drug Kalev, vaatan kas saan Katja neile abiks. Bussis üks mees norskas nii kõvasti, et jube. Tükk aega mõtlesime mida teha (välguga pilti).Buss tegi vahepeatuse kohas, mis oli sarnane sellele, mis oli siis kui me vastupidise suunaga reisi tegime, isegi kassipojad olid olemas. Viskasin Aura pudeli ära ja ostsin mingi kohaliku naftamorsi. Rasmus suutis jäätiseautomaadist välja meelitada ühe jäätise asemel kaks (teise sai Helene). Ta vist on tõega otsustanud teada saada, mis vaikse Rasmuse peas toimub. Kui nad just parasjagu ei nori üksteise kallal. Kuulan bussis kohalikke raadiojaamu. Täitsa ok.
Rasmus (Helenele):"Vaau, polegi veel päris narkar."
Helene:"Kui sa veel kaua ülbad, siis ma teen nii ,e t sa ei saagi küpsist mängida."
Uskumatu, aga keegi (Eleriin?) mainis, et Rasmus möliseb viimasel ajal nii palju, et see käib närvidele.
Rasmus:"Ma olen kogu aeg radiaatori külge aheldatud, seepärast ma ei käigi õues."
Helene:"Rasmus, mine söö nuudleid."
Triinu:"Kas lained peksid sind ka vastu põhja või?"
Sander: "Aisakell, aisakell...."
Õhtu. Oleme jõudnud kämpingusse, teinud mõninga tiiru. Siin on bassein ja täitsa ok pood. Lennujaam on lähedal => lennukid sõidavad iga paari minuti tagant üle.
Tauno:"Viimsisse ma lähen suht harva, mulle ei meeldi seal."
Margus (veini õnnestumise kohta):"Ma üritan homme uuesti."
Praegu lööb siin välku ja müristab, lubatud 4 telgi asemel panime üles 5. Päeval tehti makaronirooga (päris söök) ja käidi meres tapjalainete keskel ujumas. MIna, Maria + Tõnis kolisime kurjast merest basseini. Märksa ohutum. Ma leidsin heki äärest teokarbi. Õhtupoole käisime Eleriiniga bussipeatuses Taunol ja Triinul vastas aga nad olid selle ajaga ise jõudnud kämpingusse. Tahaks kohupiima. Maria ja Tõnis tulid mulle teepeal veinipudeliga vastu ja pole siiani välja ilmunud. Homme teeme muuseumituuri.
Anu:"Ma arvan, et me ei muretse nende pärast."
Tauno oli veits pahur kuna ta polnud päev otsa süüa saanud aga meil oli oma toit. Eleriin leidis bussipeatusest kellegi isikutunnistuse.

Inga Tuulile:"Ära saapaid märjaks lase."
Inga:"MIngi popcorn plahvatas välgu käes."(Telki ära uppuda oleks näotu).

2007-01-26T02:47:00.000-08:00

14. August, Sabinanigosse

Tõnis Tiitsaar:"Buss on plastmassist."
Eleriin:"Sa oled mu msnis, ma isegi rääkisin sinuga paar korda."
Hommikupooliku me kudesime San Nicolas de Brujaruelos, kämpingus. Ma magasin telgiga sellises kohas, et igat pidi oli pea allpool kui jalad. Süüa sai täna jälle palju. Riisihelbeputru. Ja ülejäänud 4 muffinit sai tikuloosi teel sõbralikult ära jagatud. (4:15 suhe on minu kasuks). Õnnelikud põlenud tiku omanikud olid Marcus, Lisanna, mina ja Maria. Lahkusime 16 paiku, enne sõime soolapähkleid. Vähemalt minu ja Mattiase jaoks vale tegu. Helene ja Margus eskortisid mu siiski Torlani. Mets oli tõeliselt kena ja vestlus Helenega huvitav. (Hommikul olid meie algse asupaiga vallutanud lambad). Torlasse jõudsime ~20.00ks ja hoolimata sellest, et olin Margust närviajava järjekindlusega võsast igasugu marju korjanud, jõudsime Sabinanigo bussile. Me ei pidanudki ööbima saarel, mille Triin ristis Isla de La Robertaks. Sabinanigosse jõudsime kümne paiku => poed olid kinni. Mõnd fruteriat oleks tahtnud külastada. Ja tere okaspõõsad! Ööpimeduses kämpingut otsides said paljad sääred ka nendelt huvitava mustri.
Lõpuks jõudsime kämpingusse, mis oli puupüsti täis kõikvõimalikke autosuvilatega tegelasi ning maksime 5€ et mõni tunnike nende okkalisel murul magada. Sest ajast topin ma joogiautomaatidesse Eesti ühekrooniseid, kuid saan need jätkuvalt tagasi.
(Teel Torlasse lagunes lõplikult ära mu seljakott - raami 2 meetrist alumiiniumorki tungisid läbi teibi välja ja ma tõmbasin need ära. Nüüd mul on 2 mõõka). Öösel sadas loomulikult vihma. Äratus oli kell 6.20, õnneks keegi polnud ületamatult läbi vettinud. Tauno ja Triinu hääletavad Barcelonasse. Matkapäeviku esimene leht tuli ära. Kuna ööbimiskoht oli pisike jalkaväljak, siis sai omajagu väravate küljes kõlkuda. Põhiliselt küll lõuga tõmmata (rekord siiani minu), kiikuda ja end pea alaspidi painutada. Ma jäin saapapaelapidi võrgukonksu kinni. Osav.

2007-01-25T02:40:00.000-08:00

13. August, tagasi Hispaaniasse

Eileöösised sündmused vajavad kirjapanekut. Kell 9 laekus Tauno. Ta oli udus (nähtavus ~15m) ära eksinud, teinud tiiru ümber mäe /ma kahtlustasin enda puhul, et ma võin nii teha kui ära eksin/ ja silmapaistvalt hirmul ning halvas tujus. Ta oli kartnud, et me muretseme ta pärast. Hmmm.
Siis vedeleti natuke aega telgis. Kell 10 leidsin ma, et võiks süüa saada. Väljas oli päris pime, mõned juba magasid. Kärt ja Lisanna keetsid suppi Marguse telgis. Soe nagu saun. Oma telki tagasi tulles laksasin pool suppi maha. Pärast küsisin teise portsu veel.
Siin on veega kitsas - kui päike ei paista, liustik ei sula ja vett ei saa. Praegu (hommikul) on ka see probleem. Vetsuskäik oli tõeline õudusunenägu. Mu taskulamp kustus ära kui ma sinna jõudsin. Tagasi tuli pimedas üle suurte kivide ronida ~40m ja minu kisale reageerisid teised ka alles siis, kui päris lähedal olin. Telgis istusin Triinule pähe. Veel kahed vahetatud patakad said kohemaid tühjaks. Öösel sadas jääd (olime pilve sees), suht külm oli. Mu veepudelis oli vesi jäätunud, samuti telgi peal ja veepotis. Kosk paistab siit telgi juurest ära ja näeb välja nagu Valaste juga. Ma lootsingi, et saan telgi ees päikse käes istuda ja kirjutada. Toidust niipalju, et vett jätkus vaid tee jaoks, suhkur on otsas ja täna ei õnnestu datleid sisse vehkida kivi pealt. Sain eilse supi jäänustest viimase portsu. Ma pole 2 päeva nõusid pesta saanud - see on tõeline pimedas söömise supp. Juukseid pole ka kamminud rekordiliselt 9. augustist saati.
Helene:"Ma olen seesmiselt piisavalt metal, mul ei ole vaja Ah! väliseid atribuute."
Eleriin:"Mul oleks veel Smectat vaja kuigi siin on nii kenad vetsud."
Inga:"Ma olen hingelt rase."
Eleriin:"Aia! Maisaa aru mul on tagumik krampis."
Inga:"Sul on taskud krampis?"
Nõndaks. Õhtu. Praegu oleme jällegi Hispaania poolel, kämpingus. Algselt me olime kämpingu taga ilusal "puisniidul" aga kurjad pargivahid ajasid meid ära. Sel ajal kui mina, Tauno, Maria ja Eleriin ujumas käisime. Mäest laskumine oli rõve (jätkuvalt jälestan seda) aga mitte liialt hull. Tegin Margusele bioloogiterrorit. Ta nüüd teab, mis taimi ta pildistas (iileks, viirpuu, jugapuu, toompihlakas, türnpuu, pöök, kadakas jne). Lisaks otsustasin teha tapjaliku katsetuse süüa jugapuu vilju. Julgesin mina, julges ka Margus. Söödav on punane viljarüü, seeme ja kõik muu on mürgine. Peotäis okkaid tapab hobuse. Olen siiani elus ja täie tervise juures. Kuna ma põõsas kruukamas pole käinud, võin eeldada et olen enam-vähem ainuke, kes kõhuhaigusest on pääsenud. Teised teevad väljas praegu pihlakamarjadest kisselli. Muide pargivahid lubasid meil ka lõuna ära süüa enne kämpingusse minekut. Helene kasseeris mul 4.50€, mis on siin ööbimise hind. Positiivne, et siin saab pesta. Käisin juba duši all, algul oli vesi külm, veidi aja pärast soe ja siis kui ma leidsin,et nüüd on hea läks uuesti külmaks. Mu dušivoolikul puudus otsik, nii et sealt tõusis tore meetrine fontään lae poole. Ma küll ei taha veel Barcelonasse minna.

2007-01-24T02:46:00.000-08:00

12. August

<- Mää! Tuuli:"Mina tahan oja minna vaatama. Ma tunnen lammastele kaasa, neil on endal sellest kolinast kindlasti siiber. Ma ei taha kooli, spordipäev tuleb ju kohe."
Triinu:"Väga rõve on olla, pea kumiseb ja kõht kiuksub."
Inga on hulluks läinud, paneb kirja toiduasju mida ta kodus tahab. Täna oli põhimõtteliselt liiga külm.
Tuuli:"Ma ei oska enam trükitähti ka kirjutada."
Mõnel inimesel on tõsine kõhutõbi. Hommikusöök oli mannapuder, 2 pasteeti, 2 leiba, lõunaks kiirnuudlid. Paljud läksid mingit lähedalasuvat tippu (Taillon) vallutama aga minul polnud tahtmist sellest rusunõlvast üles ronida. Õigemini alla, sest alla ma ise ei saand eelmine kord. Niisiis jäime Tuuli, Triinu, Marcuse, Mattiase, Sandri, Anti, Aile, Maria ja Eleriini ning Meriliisiga laagrisse, mängisime refugios kaarte. Sander ja Marcus ostsid endale kalli raha eest võita võileivad. Teised tulid tagasi lõuna paiku. Pool matka on läbi ja ülehomme läheme Torlasse. Eleriin tegi laua ääres endale puupärleid.
Peale lõunat, mingi kell 18 läksime Taunoga Euroopa kõrgeimat juga vaatama. Paraku oli ilm väga pilvine ja näha polnud midagi peale udu ja mõne lamba. Lambad olid värvitud punasega (esiots) ja sinisega (taguots). Triinu ütles, et ta oleks teistpidi teinud. Kellukest ma ei looda enam leida, sest need on megasuured ja paistavad korralikult kinnitatud. Kui ma üksi ja peaaegu äraeksinuna lõpuks refugio peldikutoru juurde välja jõudsin, koperdasid udust välja matka-Rasmus ja matka-Helene. Aa lõuna ajal panime telgi ka uuesti püsti. Kui ma peldikut pildistada tahtsin, avastasin mingi tüübi sealt peldiku kõrvalt kükitamas. Pilt jäi ära.
Selg valutab. Magamiskott on otsi andmas ja seljakott... noh sealt on mingid metalljurakad väljas. Tahaks puuvilju ja jogurtit. Raamatu sain ka täna läbi. Eleriini matkapäevik sai alguse oksekotist. Loodetavasti homne ei osutu vertikaalseks Vilaskiks, nagu eilne.
Aile ja Anti lahkusid ennelõunal, Anti tahtis liha. Kohtume 18ndal Barcelonas Sagrada Familia ees.

2007-01-23T02:03:00.000-08:00

11. August. Läheme Prantsusmaale

Ärkame-sööme-pakime. Tauno halab, et ta juuksed on sirgeks läind. hee. Soovitame talle talle kõikvõimalikku jaburdust keemilistest juuste pesemiseni. Mind paigutati jälle rivi etteotsa - hea aeglane tempo. Algul ma tegin natuke liiga kiiret enda ja teiste jaoks. Üldiselt oli asi üsna kurnav, poolel teel käisime ühes suures looduslikus koopas. Kahjuks ma unustasin fotoka võtta. Suuruselt oli see võrreldav Laagri maa-aluse saaliga, sisse saamiseks tuli aiast üle/alt ronida. Seal oli jääd, mida mööda võis sügavikku libiseda. Need kellel olid paremad lambid said sügavamale ronida. Põrand oli kaetud lirtsuva "soustiga".
Kell 10 alustatud retk lõppes minu jaoks kell 18 Ronaldi Refugios. Enne seda oli veel muidugi kohustuslik ketirada ja hulk muud turnimist suure kotiga. Peale koobast läks grupp ka laiali, enamvähem igaüks ise vaatas kuidas saab. Kui ma ühes kohas maha istusin, nägin neid ilusaid punase-hallikirjusid kaljuronijalinde /kaljuklutt, vt pilt/. Kurult laskusin ma oma tund aega Marguse abiga. Ma ei salli rusunõlvasid.
Hommiku kohta - ma ei saa aru kas tõsielusarja "Matk" suurimatel mölalõugadel polegi magada vaja. Mäe ronimisega on üldiselt nii nagu palju raskega. Kuskil seinal higistades mõtled, et täiesti jube jubedamaks enam minna ei saa, igalt poolt valutab ja jalad ei liigu. Hiljem laagris mõtled puhates, et polnudki nii hull. Siin on WC-sid õues ainult 1 ja see on üsna jube metallkapp. Sinna ronida üle suurte kivide on suht jube. Tundub, et kõhutõbi on mu vist lõpuks kätte saanud... aga võibolla ei ole ka.
Õhtusöögiks sai Maria tehtud (range järelvalve all) kartuliputru, 4 näkileiba, 2 juustu ja 3 viilu hallitanud vorsti. See oli üsna rohke, Inga suutis saavutada isegi mingi ülesöömise. Matka-Maria ja Tõnis Tiitsaar leidsid teineteist.
Helene:"Ma mõtlesin, et mul on kõht korrast ära aga ju ma siis hoopis keen."(Rasmusega vaieldes).
Siin on hädapärane mobiililevi aga sõnumeid pole. Mattias, kes tegi liustikul lumememme tahab ära Barcelonasse. Magan pea alaspidi. Pilv ründab.

2007-01-22T04:11:00.000-08:00

10. August

Tuuli:"Küll on tore, et mu vanaisal ei ole mägedes lambaid."
Anti:"Mägivaal on tore loom."
Peaks kõrvatropid muretsema, Vilaski stiilis kurjustamine ei mõju enam mägihaiguses matka-Antile.
9. 30 hommikul. Kõrvalmäe otsa tuleb sadade kaupa lambaid.
Mattias:"Kogemata teen nalja. Ta ei saa üldse naljast aru."
Anu:"Uskumatu, mu laps hakkabki pesema särki."
Hämmastaval kombel ma ei viitsi enam väga kirjutada. Midagi sellist. Üle nädala on ikka liiga pikk. Või siis mäed ei soodusta loomist - ma ei kujuta ette, et ma siin juttu kirjutaks või joonistada ka ei viitsi. Eile mäe otsas üks naine joonistas. Mõtle milline kadu, kui pliiats alla lendab. Täna on Tauno ja Rasmus söögitoimkonnas, mis tähendab suurel hulgal segadust. Teine grupp käis täna tipus (va Mattias, keda ei äratatud ja Margus, kes käis Marmorsilindril). Ülejäänutega lebotasime laagris, pargivahtide rõõmuks ja et muru ära ei sureks võtsime ka telgid maha. Selle tulemusel vedeles kõik kola õues, nii et asi meenutas prügimäge. Telgi panime alles siis püsti kui Margus õhtul kisas, et vihma võib hakata sadama. Ainult kaared tuli püsti ajada, muud miskit. Ja pilved läksid ära.
Sander:"Kuhu sa lähed!?!!"(kauss tatraga sõidab mäest alla).
Hommikusöök oli mingi 11 ajal. Teine grupp tuli pärastlõunal õnnelikult tagasi. Meriliis oli kukkunud aga muidu OK. 1. grupist mingi osa otsis läheduses koopaid - Eestis on uhkemad. Homme me peame muide edasi minema. Ma ei taha selle kotiga küll kuskile minna. Täna tehti jälle lavašš-pannkooke nuudliõliga. Päikese loojumisel tekkiv vari mäeküljel liigub hämmastavalt kiiresti. Päeval võeti veel Anti patsid lahti, ta nägi välja nagu 5. klassi tüdruk. Matka-Rasmus ja Matka-Helene on kahtlaselt lähedaseks saanud, topivad üksteisele kõrsi ninna ja Helene lõikas talle lõuga sisse ning teipis pärast(?) siis nad käisid veel kettidega rada avastamas.
Mina lugesin "Frankensteini" (lõpp paistab) ja kuulasin Inga ja siis Triin Tekko pleierit.
20.22 päike kadus mäe taha.
Nende pleieris paar paremat asja - Vana mehe laul, Bittersweet symphony ja Ruja.
Sander ja Mattias pläkerdasid enda peale päevituskreemiga põnevaid mustreid. Maria ja Tõnis Tiitsaar tegid päeval pudelist veesõda. Marial oli suhkruga tee.
Triinu pleier on väärt asi - minu väiksemaaja (umbes 12a) unelaul Vilsandi laul tuli. Peldikus on järjekord, eeldatavasti keegi peseb pesu jälle. Helene torgib jälle Rasmust. "Leidsin õige koha, ma pean murdma ta."
Mõtlen mahajäänutest. Mu kõnekaardil on ilmselt ~3kr.

2007-01-21T06:07:00.000-08:00

9. August. Monte Perdido, tipupäev

Ma olen nii kondine, et normaalselt magamiseks pean kampsuni selja alla toppima. Seljakott hõõrus ära ka. Äratus oli migi kell 7 ja telk polnudki ära lennanud. Vihm oli ka järele jäänud. Putru täna ei saanud, sai müslibatooni ja näkileiba. 8.15 lahkusime. Mina olin suht koguaeg esimene, et tempo püsiks enamvähem normaalne. Ronisime sama teed, mis eile ainult et kõrgemale. Monte Perdido on 3355m tee oli kohati suht suure kaldega, veerevate kividega ja ära kempsustatud. Ja natuke väsitav aga mitte nii hull kui eile. Antil on jätkuvalt paha. Tipus olime (16 in) 12.30. Toredad hispaanlased andsid müslibatooni, Helene neile eesti šokolaadi.
Helene->Rasmusele:"Kammi mu kulmud ära."
Sander:"Mingid prantslased tõmbavad end paljaks ja hakkavad jalataldu nühkima seal, ise veel laulavad ka."
Tauno:"Euroopat ei ole olemas. Euroopat kui maailmajagu."
Anti:"Nagu surmatõbi oleks kallal."
Õudusfilmidest, Helene:"Jaapanlased ongi õudsed."
Triin:"Balti jaama toode võiks olla konservisaiake. Okei jõua nüüd kuskile, ma tahan pesema minna."(Tauno jutu kohta).
Vahepeal kimbutasid pargivahid Anu. Telgid ei või päeva ajal üleval olla. Eks siis võeti need aeglaselt maha... ja jäeti siis pooleli kui pargivahid minema läksid. Praegu on kõik telgid püsti. Alla tulles lebotasime Triini, Triinu, Inga, Tauno ja Tõnistega päris kaua kuskil mäe peal. All ma üritasin peale kiirnuudlite söömist vetsus juukseid pesta. Veesurve oli peaaegu olematu ja minu selja taga seisis kena kari pudelitega hispaanlasi ja prantslasi, kes tahtsid just sellest kraanist vett. Mitte sellest, mis seal kõrval lekkis. Normaalne. Ma unustasin šampooni ka sinna. Korraks. Ma ei tea, millega Margus Taunot ähvardas, aga mingi hetk kandis ta mäes mütsi ka. Varsti saab makarone. Kunagi saan ma šokolaadi - vedasime Taunoga alla minnes kihla kus Inga on (Tauno arvas, et minust taga st ülevalpool) aga mina, Triinu ja Margus olime ju viimased.
Külm hakkab... peaks oma vähesed riided selga toppima. Tauno tahab pastakat et oma matkapäeviku juurde asuda.
Laskumisel oli põhiline toiduteema (jälle!), tagasi olles peaks Balti jaama rasvabaarist miljon kalorit hankima. Toimus ka alternatiivköök, nõgesesupi ja jahupannkookidega.
Mattias(õpetaja kohta):"Nüüd ta ei tatista enam mu vihikut täis."
Helene, Taunole:"Sa ei saa inimsuhteid geograafiaga mõõta."
Täna rääkisime kirjandusest.

2007-01-12T09:43:00.000-08:00

8. August: Tauno sünnipäev, Tõsielusari "MATK"

Helene:"Sirgi on 3 inimese telgis neljakesi."
Hm, täna pidanuks olema lebo aga ei olnud. Meesmatkalised läksid teisele grupile vastu. Antil on ikka halb. Meriliisil ka, tema jäi laagrisse, ülejäänud tüdrukud (mina, Helene, Triinu, Tuuli, Aile) läksid oma mäge vallutama, et saaks jalutada. Minu jaoks oli see üsna tappev, võttis hingeldama. Mäe nimi oli vist Punta d'Arablo, igatahes tippu me ei jõudnud.Vihma hakkas sadama ja suur kuri hall pilv redutas kuru kohal. Kella viieks olime tagasi ja teised olid ka selleks ajaks kohale jõudnud. Tänane lõuna oli jälle näkileib juustuga. Õhtuks oli pakisupp. Tauno oli toonud veel mingeid keekse ja virsikukonservi ja kalmaarid omas tindis, mis oli must ja ilge aga kala moodi.
Täna on tuul väga tugev, telk tahab minema lennata. Minu telk. Tassin mingeid hullemaid kive, mille külge seda siduda. Selle kivi, mille all on sipelgapesa jätan neile, aga Anti võttis selle pärast ikka kui ehitas kivitorni. Selle külge pani ta köiega oma telgi.
Enne minekut ma parandasin ära ühe augu mille Tauno Slovakkias mu kotti tekitas ja lasin Rasmuse niitidel ära lennata. Kell 8 sättis enamus rahvast end magama... Helene-Triinu-Maria-Aile-Eleriini telgis toimus mingi kisa, nii et läksin sinna. Algul mängisime tõsielusarja, tõde ja tegu ja pärast mõtlesime erinevate matkaklubi inimeste laule. Siis tehti veel inimestemahutamise eksperimente - Tõnise-Anti telgis oli 7 inimest, Aile & co telgis (4in telk) pärast 12. Päris kitsas.
Vetsus on vesi otsas, hambaid pesta ei saand. Kaussi pesta ka ei viitsi, lähen üle Joonase stiilile. Huvitav kas telgi laperdamist annaks kuidagi soojusenergiaks muuta? Mu telk hakkab vist pooleks minema. Kas UV-d saaks pildistada... ? siin on palju valgete õitega lilli, kuid kindlasti on neil mingi kena UV muster. Ja selle roosa lille, millest paistab ainult õis kaevan ma ka kunagi välja.

2006-12-25T12:15:00.000-08:00

7. August

Helene:"Ma haisen nagu loom."(Mäe otsas). Rasmusele - :"Ma tatistan su näpu peale kolli."
8.45 bussiga hakkasid minema terved ja juba tervenevad - mina, Helene, Margus, Tõnised, Tuuli, Anti, Rasmus, Aile, Triin ja Meriliis.
Margus:"Mis sa leidsid?"
Tõnis Tiitsaar:"Kaktuse!"(istus mingi ohaka otsa)
Helene:"Tahaks neid kitsesid näha, kelle paska siin kõik kohad täis on."
Anti:"Tõnis, aga seome telgi hoopis sinu sarvede külge."
Helene Rasmusele, pükse parandades:"Kas need olid sul enne väga ümber? Noh nüüd on."
Sirgi:"Ma vist meeldin viirusele."
Helene:"Sa just ei meeldi neile."
Triin:"Ei tasu sinna tippu ronida, sealt saab mingi haiguse alati."
Hommikueineks tervetele oli õhtune kartulipuder. Siis oli asjade kiirpakkimine - mina kui potiomanik võin olla alati viimane. Edasi Ordesas läks matkamiseks.
Tuuli:"Mulle meeldib lambal nahka maha võtta, see on nii lahe."(Lambad tulevad määgides laagripaigas mäest alla. Pilve seest.)
Meriliis kippus kohe alguses maha jääma, nii et ta kotist lastiti poistele niipalju kui võimalik. Mina kippusin otsi andma kuskil poolepeal. 8,5 tundi tõusime, oli ränk palav ja tolmune. Jagunemine tekkis iseenesest - kiiremad jõudsid ette. Lõpuks tegime süstikroomamist - mööda kive edasi - minut lebo - edasi - lebo jne.Levi on siin lünklik, Margus ehitas torni, mille otsast saab helistada. Õhtuks tehakse tatraputru, täna on esimene öö kus magame telgis. Helene nõelus Rasmuse pervo-pükse. Päike läks mäe taha/mägi tuli päikse ette ja külm hakkas.
20.30 õhtul. Ja peldik on unisex, auk maasees. Ou shit, pilv tuleb. Nagu laviin.

2006-12-24T04:45:00.000-08:00

6. August, pühapäev

Salapärane haigus võttis veel 5 ohvrit - Helene, Tõnis Tiitsaar, Kärt ja Lisanna ning Triinu. Peale oksendamise ja nõrkuse ei paista neil midagi viga olevat. Võimalik, et asi on jõevees. Mina igatahes olen seda väga vähe joonud keetmata (teestamata) kujul. Hommikul olin toimkonnas koos Eleriiniga. Tegime neljaviljaputru, mis hoolimata kõigist kirjadest osutus kaerahelbeks ja tuli üpris vedel ning musta teed. Esmakordselt jäi võileiva-tomateid järgi kuna haigete osakaal oli nii suur. Üle pika aja tegin katset juukseid pesta, abivahendiks Anti kollane veekindel magamiskotiümbris. Pealelõunal lahkume saarelt.
P.S. Eleriin lahendas aadressiprobleemi ja saatis Paulile sõnumi. Paul, õige on buenos tardes, mitte buena tarde. Su hispaania keel on roostes. Tarde on üldse mingi kahtlane ja suht lühike ajavahemik siesta ja noche vahepeal (enne päikeseloojangut).
22.55 Again liiga öö et kirjutada. Teen mõned märksõnad ja jätkan homme.
Ennelõunal tuli minu juurde õnnetu Eleriin ja tahtis prille laenata. Tema omad olid ta ujumisel maha jätnud. Minu varuprillid ta sai. Mingi õhtu andsin talle suure olümpiaadisärgi, et tal poleks magades selg paljas. Ajasin ise ka ujumisriided selga ja läksin appi prille otsima. Siis kui ma kohale jõudsin, leidis Eleriin endaomad üles. Mulle jäi ujumise rõõm. Poolsurnud Maria vedas end ka vette ja ujus paar korda. Samal ajal läks Triin laagrisse. Lõunaks söödi hommikuse pudru jäänukeid. Haiguste vältimise nende ennetamise teel võitsin vist mina. Marcus oli muretsenud peotäie küüslauku. Me Sandriga sõime seda võidu. Mõlemale tükk küüslauku ja väike saiatükk. Ta ilmselt ei teadnud minu kalduvust väiksena sibulat süüa nagu õuna. Igatahes Sander oli esimene, kes teepudeli poole sööstis. Homme teeme võistluse kes rohkem haiseb. Sander aitas mul jões lõunasöögi potti loputada ja kukkus sisse.
17.00 lahkusime Rio Ara saarelt, bussiga Ordesasse (3.30€) kus lebotasime puude all rohupeal. Aile ja Eleriin üritasid onni ehitada. Meile tehti selgeks, et ööbida saab alles 2100m peal... seega 19.00 läksime tagasi. Poisid said jälle Kärdi ja Lisanna kotti tassida. Otsisime uut kohta, parklas ööbida ei saanud.
Triin:"Ühel pool on kanalisatsiooni kraav, teisel pool mingi sita hoidla aga muidu on lahe koht." Helene nägi saarel paksu rästikut. Pimeneb, teeme kartuliputru sibulaga (Triin tõi sibula) ja see maitseb nagu päris. Tauno kruukab põõsas, täiskuu paistab. Teised enamvähem elus, teeme minu-Helene-Tauno ühissünnipäeva, mis seisneb selles, et Anu tuleb lagedale ~1m2 suuruse koogiga. Igaühele 3 tükki. Küsisin Helenelt profülaktika mõttes söetableti. Olen ilmselt homme esimese grupiga Ordesasse mineja.
P.S. Jões redutab 15 cm pikkune oranzide äärtega must nälkjas. Friis puhub jälle, kolisin kuhugi mullahunnikusse magama.

2006-12-23T11:50:00.000-08:00

5. August, lebo-päev

Öösel tapsin enda kõrval kasvava okaspõõsa, visates sellele seljakoti peale. Mattiasel ja Sanderil on paha olla. Ülejäänud on kombes. Mina olen sokid jalga päevitanud. Hommikul oli saar täis väikseid kärmeid sisalikke. Helene ja Tõnis Tiitsaar tegid mannaputru. Triin saatis Eleriinile sõnumi, et on Hispaanias. Maria, Eleriin, Tauno ja Aile läksid teise linna (Proto), mõned veel Torlasse, osa rahvast vedeleb laagriplatsil. Peale lõunat on plaanis veel mingi mägirada. Anti, Tõnis ja veel keegi (Maria, Eleriin) käisid ka öösel Torlas. Kirjutasime Aki kaardi valmis. Kui öösel lambiga jõe äärde minna, võib kalu näha. Parandus - Eleriin ei käinud eile mäes, sest ta kukkus jõge ületades sisse. Peňa Piňera ristiti nüüd ka teiste poolt Astanguks.
Anu:"Tauno, kas see suur ärarebitavate lehtedega märkmik võimaldab sul lehti ära rebida ka või?"
Marial on ka nüüd paha - toidust mida ta sõi või tee ääres kraani all pea pesemisest. Mu magamiskott hakkab otsi andma - sisu on voodri ja katte vahel hunnikus. Täna käisin kahel korral ujumas sinna juures, jääsinises ja külmas jões. Veel olid: Helene, Rasmus, Tõnis, Marcus, teisel korral ka Sander. Kahe ujumiskorra vahel oli kahest tomatisaiast koosnev lõuna ja väike retk mööda jõge alla. Umbes 60m. Nagu Hispaania Sucha Bela, hästi ilus. Kividki nägid välja nagu vesi - lainelised.
Ennelõunal päästsin jõest ühe hiiglasliku rohelise ritsika. Põnev oli vaadata kuidas ta tasapisi suud liigutama ja hingama hakkas. Helene viis ta kuskile põldmarjapõõsasse. Põldmarju paistab siin olevat ka kaht sorti. Sellised, nagu Eestis praegu küpsed, mingid muud lääge-magusad enamasti toored. Tauno tõmbas eile öösel oma madratsi pooleks kui seda varustusetelgist välja tõmbas.
Sirgi:"Elu tuli sisse!"
Maria:"Ei ma lähen ropsin kuskile võibolla."
Mu madratsi peal jooksevad sipelgad - nagu Aegna. Üldiselt ronivad nemad - nagu herilasedki, toidu sisse. Eile hommikul võisid teised näha kuidas ma taon herilast lusikaga maa sisse ja ütlen: "Sure ometi ära." Bioloogina ei pea ma kõike elavat ka armastama. Huvitav, miks siis kui ma leian et ma midagi tahan, leidub alati keegi teine, kes ihaldab sama ja tekib mingi kahtlane konkurents? Veider.
Aa postkaardid saime ka täna pärastlõunal kirjutatud. Tauno on tubli, et ta selle postkaardi ideega lagedale tuli. Helene kaotas ujudes teist korda kontakti oma riietega (ise palus öelda). Nüüd on väga paljud hakanud matkapäevikut tegema.
P.S. Tauno sai oma eilsest ja üleeilsest dilemmast päiksekreemi suhtes vist üle. Kas infrapuna ja soojuskiirgus on sama?
Õhtuste makaronide hulka kasutati ära ühistoidu plussvorstid, mis olid 2 päeva minu madratsi läheduses päikese käes vedelenud. Ei midagi hullu. Ma vist kogemata pakkusin end homme toimkonda. Tuul tõuseb siin ~19st õhtul täitsa tugevaks. Läksime Taunoga Torlasse peale minu jumal-teab-mitmendat katset Paulile SMS saata ja ta aadressi küsida. Meil on kõigile kaartid aga ei tea kuhu saata. Käisime turismiinfo internetipunktis ja Tauno saatis Paulile maili. Ta telefon laadis samal ajal seinas akut. Sealsamas oli ka ilus liblikanäitus. Liblikaid on suht võimatu pildile püüda. Ostsin jäätist (1.20€, purk oliive on 40 senti). Nõme pood oli puuviljade hinda kahekordistanud. 21.00 tulid tagasi Margus, Anti ja Tõnis Tiitsaar. Antil on pasanteeria:"See on esimene kord kui ma võtan matkale mingid tabletid kaasa ja kohe läheb vaja." Söetablette kulub meil lademes. Nad ilmselt tegid tempot ja mägi olevat olnud nagu eilne umbes. Margus tõi mulle mäe otsast mingi taime, mida Anu pidas rododendroniks, Eleriin käis näitas mulle toorest kreekapähklit. 4 down, Sander hakkab terveks saama juba. Hammaste pesemine on vägagi oluline. Mina ilma ei saa, ükskõik kui väsinud olen. Triin on Sabiňanigos.

2006-12-22T01:13:00.000-08:00

4. August 2242m, Punta Acuta mägi

Helene. Marcusele:"Sina oled nagu rõveduse Michael Jordan, aga tema (Sirgi) ei ole Eesti koondisesse pääsend veel."
Täna me vallutasime mäge. Ärkasime 8.15 ... igal maal matkamisel paistab olevat ühisjoon et hommikul on külm. Kui me end ei pese, kas me läheme siis räpaseks?
/õhtul 22.46/-> liiga pime et kirjutada või ringi käia.
Enne kella 11 hakkasime mäkke minema, Aile ja Anti olid seal juba käinud, nemad jäid laagrit valvama. Kuna tempo oli alguseks liiga kõrge (Maria väsis ära) jaguneti kahte gruppi - Mattias, Marcus, Tõnis, Rasmus ja kõik ülejäänud. Peagi jõudsime St Ana kiriku juurde. Seal voolas ka oja. Kirikus olid ehitusmaterjalid. Järgmine suurem objekt teed mööda edasi oli "konnatiik" kulleste ja vesilikega. Anu prillid kukkusid sisse, Tauno ronis üle piirde ja tõi need ära. Kukutamist harrastas ka Sander. Hiljem kasvas tee ääres veel metsmaasikaid :) Tee oli pikk, nii et me Helene ja Tuuliga otsustasime lõigata. Peagi tuli joostes (!) Tauno ja teatas, et me läheme valele poole ja et tema meid enam ei aita kui ta jooksmist imeks panime. Suht kahtlane. Vaateplatvormilt oli vägev vaade, kõik tegid veidi reidikaid - lapsevanemakohutamispilte.
Sealt edasi leidsin tee pealt surnud rohutirtsu. Siin on ilusad siniste ja roosade tiibadega lendavad rohutirtsud. Ka see selili lebaja osutus siestapidajaks - hakkas äkki liigutama.
Tipu lähedal läks rada tuuliseks, meist tuiskas mööda minitornaado, vastu tuli 1. grupp. Sander läks koos nendega alla tagasi, Tõnis Tiitsaar tuli meiega teist korda tippu. (Anu ja Kärt ning Lisanna lahkusid varem). Passisime veidi aega väiksel künkal tipu kõrval kuna ülesminekuks tundus liiga tuuline olevat. Kui tuul vaibus, läksime siiski. Seal oli okaspõõsaste asemel muru kivide ja kitsepabulatega. Tipul oli veel silt Parque Nacional. 15.30 hakkasime tagasi minema. Teel alla nägime mingit paksu ümisejalooma (üles minnes kõhna musta oravat) ja sisalikke, kes end kraavikaldal soojendasid. Ühes kohas tee ääres oli mingi looma kintsunahk posti külge ripnema löödud. Allatulek oli kiire kuid vaevaline, mina olin viimane sest kartsin liikuvaid kive. Paar korda panin käe vastu maad ka. 18.00 olime laagris tagasi.
Õhtuks sõin 2 portsu kartuliputru, mäes käimine teeb näljaseks. Hiljem läksime linna, et postkaarte osta. Helerin sai tapjahernestega, Joonas üksiku ränduriga, Katre lilledega, Paul aknadetailidega ja kitsedega(mää!) ning Aki Torla vaatega. Ilusad kaardid on siin ja ei maksa ka ülemõistuse palju. Mina ja Helene jätsime Tauno kaardipoodi ning läksime restorani WC-d otsima. Vahepeal liitusid meiega Maria ja Eleriin. Restoranis Eleriin ostis kartulikoogi (bataat) ja tee ning Helene samuti kuuma tee. Mina parasiteerisin niisama. Inimlikud tingimused ja tsivilisatsioon! Siis käisime poes, Helenel oli veini isu. Lõpuks nad ostsid mingi suht odava peedi (kohalikud peaksid seda ilmselt sama heaks kui aknooli, arvas keegi). Järgnes õhtune chill kuskil vareme otsas. Samal ajal otsis Tauno meid taga, ta nimelt arvas, et me pidime postkaardipoe juures kokku saama. Tegelikult leppisime, et kohtume linna peal. Ta "püüdis meid kinni" suveniiripoe juures. Poe ukse kõrval olid ilusad väiksed "leierkastid", mis olid suht laia muusikavalikuga Yesterday'st ja Alzeeria hümnist Sound of Silence'ini. Ilus. 7 €. Jalutasime kuni pimeduse saabumiseni linnas, istusime pargi lähedal pingil. Tauno andis algse Paulile mõeldud kaardi Eleriinile, kes kaarte kogub. See oli tal joostes taskus kortsu läinud. Päris pimedas jõudsime ööbimispaika tagasi, sõime hallitus-sulatatud juustu võileibu ja mõned otsisid paremat magamiskohta.

2006-12-21T05:00:00.000-08:00

3. August. Läheme Torlasse!

Ärgates on veidi jahe, aga mitte päris külm. Sööme tomativõileibu (pigem sai) ja pakime asjad. Jälle bussijaama - alustan matkapäevikuga, Maria ja Helene üritavad palli mängida kuni neid keelama tullakse. Tauno tuli meile eile Barcelonas vastu, koos Tõnis 2ga. Täna kohtame ehk Antit ja Ailet. Ennelõunaks olime juba Torlas. Peale loksutavat bussireisi Ordesasse kohtusime taas Anti ja Ailega. 5 in - Maria, Eleriin, Rasmus, Tõnis ja Helene jäid Torlasse et osta balloone ja bussi peale nad ei mahtunud - tulevad õhtul järele. Rahvuspargi poest osteti supikeetmiseks üks balloon, siis läksime kivist teed pidi alla, ületasime paljajalu külma põlvesügavuse jõe ja sättisime end saarele laagrisse. Sander ujus jões ja sai endale palju väikseid kaane külge.
Peale lõunasuppi (Mattias tilgutas mulle kuuma supivedelikku peale, mille tulemusel läigatasin endale pool tassitäit pikki põlvi. AI.) lebotasime veidi niisama. Igasugused põnevad mõtted tulevad pähe. Näiteks et ümberringi on kõik hästi ilus ja võimas, aga miks see mulle muljet ei avalda? Kuu aja pärast olen Tartus jne. Mul on ikka vedanud et ma olen mina. Poole viiest lähen Meriliisiga linna (Torla) selleks tuleb minna läbi jõe ja kivisest teerajast üles. Tee ääres on pooltoored põldmarjad. Laagriplatsil kasvab lauku, punet, iisopit ja naistepuna ning tohutult ogalisi liblikõielisi põõsakesi. Torla on nii pisike linn (Tauno luges kuskilt, et 300 in) et siin võiks täitsa elada. Majad on kenad ja vanaaegsed, osad isegi kivikatustega. Meriliis pole suurem asi töllerdaja, külastab põhiliselt kingitustepoode. Peagi lahkun ta meeldivast seltskonnast, et ülejäänud tänavaid vaadata. Üks tänav lõppes majaga, mille aias üks mees kõplas. Edasi läks sarapuude ja müüride vahel rada mäkke. Ronisin siis üles, kuni lõpuks jõudsin ühe mäe otsa. See oli Peňa Piňera, nagu sai hiljem määratud. Kui ma alla jõudsin, oli siesta läbi ja poed avatud. Ostsin pirne ja jõlkusin veidi Taunoga ringi (või vastupidi) ning läksin siis saarele koos Anu ja Margusega. Õhtueine oli münditee ja armunud koka tatrapuder. Kohalolijad rääkisid mingeid mõistatamisjutte. Kohale jõudsid ka ülejäänud... Õhtu poole tõusis tuul päris tugevaks. Homme läheme mäkke. Mu sandaalid lagunevad.

2006-12-20T00:50:00.000-08:00

HISPAANIA 2006

Sissejuhatus

See on siis minu pikk ja põhjalik matkapäevik, kokku tuli teda 48 lk käsitsi. Seda on kirjutatud telgis ja bussis ja mäe küljepeal. Kohati on seal ka minu enda arvamust jm märkmeid, kuna otsustasin isiklikuma lähenemise kasuks. Loodetavasti see ei häiri kedagi. Nüüd seda kõike ümber trükkides tekkis ka tahtmine veidi siit-sealt kohendada aga otsustasin siiski lõpptulemusena, et ei jäta midagi välja. Hüva lugemist!

2. August

Tallinna lennujaamast läksid lennukile: Anu, Mattias, Marcus, Triinu, Inga, Tuuli, Rasmus, Tõnis T, Sander, Margus Eek, mina Sirgi, Maria, Eleriin, Hlene, Kärt, Meriliis ja Lisanna. Meid tulid ära saatma Paul ja Aki. Aki tõi mulle möödunud sünnipäeva puhul kummikomme. 12.55 lahkusime lennukiga Barcelona suunas. <->Lisanna pidi oma sääsetõrje ballooni maha jätma sest see hakkas piiksuma.
Barcelonas oli meeldivalt soe, vastupidiselt lennukis valitsenud jahedusele. Läbi pilvede nägime Alpide tippe. Barcelonas käisime poes, ostsime toitu... mahlad olid siin jälgid, vähemalt see mille mina sain oli väga tugeva imeliku järelmaitsega. Sidrunijogurt meenutas pigem hapupiima. Pirnid olid normaalsed, ainult neid ei saanud enne söömist pesta. Meriliis tahtis osta kuivatatud banaane kuid sai hoopis krõbuskid, mis lähemal uurimisel osutusid röstitud ubadeks.
Ingal vedas veel vähem, ta ostis vorstid, maitses... ÖÄKA. Ja siis luges, et neil tuleb lasta 15 min seista et keemia hajuks. Need haisesid tal bussis teel Hueascasse pea 4 tundi. Kui me Huescasse jõudsime, oli juba öö. Pisut meenutas olukord eelmise aasta Poolasse jõudmist. Nüüdki hakkasime bussijaamast linna serva suunas kõndima, lootusega ööbimiskohta leida. Sõin ära oma teise lömastatud jogurti. Kõndisime piki okastraadi ja klaasikildudega kaetud müüri, seejärel tänavatel mille ääres ehitati ja veel mõnda aega aia ääres, mille taga oli ehitusplats./Kirjutamist bussis kipub meeldivalt häirima suurte mägede vahel sõit/.
Sättisime end ehitusplatsidevahelisele prügimaale (kõrval oli lutsernipõld) ja magasime ilma telkideta. Siinne taimestik on hämmastavalt okkaline ja torkiv ning meenutab paljuski Argentiinat. Õhtu-öö eineks tegime ühisvarast tomativõileibu. Kõik kohad on täis väikseid valgeid tigusid ja nende kodasid. Öösel suudan mitu korda panna käe millessegi torkivasse, mu madratsi all on prügi. 1 sääsk käis pinisemas aga see oli ka ainuke.

2006-12-11T07:27:00.000-08:00

Avame reamees Joonase suunas kulbipildujatule
10. nov

Olijad-tulijad: JOONAS, Sirgi, Triin, Eleriin, Paul, Tauno

Kui me end minema sättisime, selgus et Triin hääletab ja… üllatus-üllatus Tauno oli juba enne meid bussi peal. Mõni ületab ennast. Ning seda ei saa ka öelda, et Võruskäik oleks oluliselt vähem kulukas kui Tallinna minek, kuid me ikkagi läksime ju Joonasele külla J Võrus liitus meiega Triin, ostsime poest jäätist ja Joonasele vobla kala ei ostnud. Hoopis vaatasime Statoilis kaarti ja asusime Kuperjanovi poole astuma. Mudarada pidi. Teele jäi palju põnevaid silte nagu Kummionu ja Odav Ait. Juba peaaegu kohal – seisime natuke aega vale värava juures (kus ilmselt saime fikseeritud kaitseväe salajaste tajuelundite poolt) ja läksime siis edasi. Tee äärest leidsime raipe. Veel üsna hiljuti oli ta kährikkoer olnud. Paul ja Triin vaidlesid selle üle kas ta juba haiseb või mitte. Minuarust ei haisenud. Kohev ja karvane oli. Sõjaväes pole lemmikloomad lubatud. Jätsime kähriku rahus puhkama samasse sõidutee äärde ja sammusime õige värava juurde. Järgnesid huvitavad minutid külastajate infostendi uurides ja suheldes valvuriga. Pildistamisel olid mõningad piirangud, mida Tauno küll kohati eiras. Joonas tuli meile värava juurde vastu. Ikka veel kõnnaku järgi määratav Joonas. (Ja Paul ei jäänudki oma matkakotiga värava vahele kinni). Kõrval, sissesõiduteed mööda tuli terve seltskond määrdunud lapilisi, ilmselt siis lõpurännakult.
Joonas oli nagu Joonas ikka. Rõõmus meid nähes. Jalutas meid tsivilistidele lubatud teed pidi õues, keelas aeg-ajalt Taunot pildistamast ja ajas muidu muhedat juttu. Varsti saime vihma käest räästa alla ehk siis Sõduri Koju. See on selline laudade ja toolidega koht ühe maja keldris kus „kurjad tapamasinad” omastega kokku saavad kui külastusaeg on. Kokkusaamised siin kõiguvad viisakast vestlusest nagu kõrvallauas, himuka suudlemiseni nagu toimus akna all. Meie krabasime laua äärde mõned toolid juurde (isegi ühe rohkem kui vaja) ja jagasime uudiseid, arvamusi ning kingitusi. Joonas sai suisa kahe „riigikorda õõnestava” teose omanikuks. Üks oli Triinu raamat ja teine muidugi Järveotsa kooli au ja uhkus – meil. Siis veel mõned mandariinid, komm ja salapärase sisuga pakike Helenelt. Helenelt sai ka jahedaid tervitusi – et lagunemisprotsess ei kiireneks. Mandariinide akumuleerimisega alustati kohe, Tauno pildus oma greipi veel mõnd aega. Joonas leidis selle sõjaväekoha niisiis suht elatava olevat (viis kuud veel) kuigi mõned on sealt ka depressiooniga koju läinud. Varandust on ta teeninud juba umbes 200 krooni (sellest 5 kr jõudis Tartu-osakonda margirahaks). Konte pole ta veel välja teeninud ja seega nädalavahetuseti koju ei saa. Veel. Aga jõuluks loodab taas meiega olla. Mis nüüd tagantjärele tundub, meie moodustasime ruumis vist kõige lärmakama seltskonna. Ja tore ongi. Joonasest sai ka meiliga pilte tehtud ja meelitatud talt välja juttu meili jaoks. Et ta juba kirjutaks. Aeg-ajalt ristusid Tauno ja Pauli fotoka pildistusalad, üks eriti suur ja uimane sõjaväekärbes ronis mööda Pauli. Joonas ära siin levita kärbseid! Muuhulgas siis kiitis ta jälle et süüa saab korralikult ja demonstreeris oma tõhusat vööd, mis hoiab kõhu sees :D. Joonas viis oma saagi üles ära ning andis Paulile pakitäie kiirnuudleid mis lõpurännakust üle jäid. Et tal koduteel nälg ei tuleks. Sest vastupidiselt Triinu lootustele ei avaldanud Eesti Vabariik soovi peale sõjaväelaste ka muid kodanikke toita.
Peale kahetunnist õnnelikku viibimist Joonase seltskonnas tuli kahjuks lahkuda, vaja oli koju jõuda ja mõnedel TTÜ õpilastel pidi homme tulema üsna tihe päev. Joonasest tehti pilti Kuperjanovi kuju juures, saime teadlikuks ka suure lombi olemasolust väljakule viiva tee peal. Täna polnud seal pühapäeva puhul vett. Vett oli igal pool mujal. Taunol peaks olema kuskil ka selline pilt, kus pisike mina hõljun õhus kahe suurmehe – Pauli ja Joonase vahel. Joonase riietel olev nimesilt käib takjapaelaga kinni. Mütsi oma (Joeleht) ei käi. Enne väravat lontsisid vastu veel kolm relvastatud lapilist (rännaku ülejääk?), siis jätsime Joonasega hüvasti ning pressisime end läbi väravapulkade tsivilistide poolele tagasi. Ummikut ei tekitanud. Pimedat teeäärt pidi läksime tagasi Võru bussijaama poole. Tee ääres oli surnuaed (teisel pool kährikut) ja paar kohta kuhu oli hauakive paigutatud. Paul ja Triin tegid tempot ja kadusid üsna pea silmapiirilt. Tauno pildistas jälle asju. Pommionu ilutulestikupood. Tegin avastuse, et viimasel ajal on igal pool kõikvõimalike jõulutuledega üle pingutatud. Liiga palju pole ka hea. Buss oli ees, ostsime piletid kuhu vaja ja tulime kodupoole.

2006-12-11T07:22:00.000-08:00

Siinkohal veidike korrespondentsi ehk sain Joonaselt neljapäeval kirja. Avalikustan siis mõned detailid.

Kull või kiri?

¤ Eelnevas $irgi kirjas oli püstitatud tees, et Joonasel (RMS JÕELEHT) on tapvalt igav – vastan teie probleemi püstitusele nii, et igav põhimõtteliselt siin pole! Vaba aega sisustan perversete raamatutega ning male ja kabega.. (males olen muide üle korruse kutt! Ego on mul neh suur). Loomulikult on ka tegureid, mis käivad ajukoorele – nt unisus (päeval voodis magada ei tohi (SIC). Ja häirib ka vabaduse piirdumine aiaga. Ja otse loomulikult tunnen ma igatsust Rajaajajate Surematute Koosviibimiste järgi. Aga eks siinsel elul ole ka pluss pooli. Kujutage ette 3xpäevas soe söök! Võimas! MINA seda järgi vähemalt ei suutnud teha.
¤ Veel positiivseid hetki (hoiatan see lõik on kurva lõpuga, nõrganärvilistel minna järgmise lõigu juurde, see peaks rahulikum olema (vist). Lugu algab siit – Ühel päeval – reedesel – kohtasin mina (RMS Jõeleht) – pataljoni territooriumil tüdrukut (naissoost). Läks kuda läks aga meie suhe jõudis üsna kiiresti suudluseni ja õrna rindkere mashaasini (tüdruku nimi oli muideks Anne Väike). Ma olin juba õnnelik, et kes teab kuhuni see suhe areneda võib, et natukenegi päikest Kuperjanovi pilvedesse, ent siis selgus tõsi asi (palun edasi mitte lugeda, mul on häbi) nimelt korraga ma avastasin, et Väikesel Annel pole… ei käsi ega jalgu, ei olnd tal ei vereringet, kainet silma vaadet ega eluskudet. Selgus, et Väike Anne (Little Anne) on elustamisnukk, keda sajad sõdurid üritavad ellu äratada! Nuuks! Ma polnud tal isegi ainuke armuke! Ometi oli ta mulle väga lähedane……(Lugu läbi)
¤ Tervitage siis minupoolt kõiki keda näete, mainige, et Joonasel on veel mõistuse raasu peas ja elu natukest hinges. Leffa leffa hoo!
¤2 tarkusetera mida ma olen siin õppinud!
*Prozektorist tulevat powerpoindi esitlust ei saa oma vihiku lehte keerates järgmisele lehele
*Niit ja nõel – niiti ei saa nõela taha, kui nõela lakkuda (tegelt tuleb niidi otsa märjaks teha).
Siin all peaks olema riimitu luuletus

Kust sai tartusse 4 korrusele hiir
Kas siis korrus polegi hiirte levikule piir
Huvitav kui kõrgele hired levivad
Kas nad ka taevas jumala juures elavad?
Tõesõna ma pole ammu jumalast kuulnud
Ehk tõesõna on hiired ära söönud ta kulmud
Jumal nüüd varjab end pilvede vahel.
Jah hiirte elu oleks lahe

Kull või Kiri – Lisa 1

· Saabusin just metsast – eelmist kirja ei saanud varem ära saata, kuna EESTI POST või mõni muu selline loom, lihtsalt ei andnud ümbrikut. Saatana sigitised sellised!
· Ma tean, et te kohe kibelete teada saama, kuda siis sääl metsas elu oli – vastan siis nii! PIME, PIME ja VEEL KORD PIME (valget aega on ikka nõnna vähe). Samas kasutaks juhust ja kiidaks sõjaväelist varustust – kõigepealt kiiver! – geniaalne leiutis – ma nimelt kõndisin pimeda õhtu käes hooga vastu puud – aga tänu kiivrile pääses puu vigastusteta, teine sõjaväe geniaalne leiutis on püss AK-4, mis mul meenutab metsas rohkem liivapüssi kui sõjardi relva – ja üleüldse ega mina ka üldse sõduri moodi pole.
· Küs nr 1 – kas sõjaväes ka päkapikud käivad – vastus – Kompanii veebel olla selle küsimuse peale vastanud, et kui te kirsa ööseks akna peale panete siis päkapikud situvad selle täis (ei oska seda vastust kommenteerida – komp veebel on minust kõrgemal ametikohal – järelikult on tal õigus.
· Küs nr 2 – millal MINA tallinnasse tulen – vastan – pole õrna aimugi – ilmselt siis tulen kui väravad avatakse ja 2 ja pool kuud teeninud „terasest” ajateenijad tänavatele lastakse loodan väga, et 22 olen tallinnas – nii Kullo kui kooli näidendi pärast

P.S. Väikeses kirjas kirjutan ma siia nurka

2006-12-11T07:21:00.000-08:00

Üritus: 1 päevane matkaüritus
Eesmärk: matk, kus põhirõhk ei ole matkamisel kõndimise tähenduses vaid matkaklubi alalhoidmisel ja liikmete omavahelise kommunikeerimise jätkumise tagamisel /Maria Vi(iiiiiiii)ta/.
Aeg: 26. november
Koht: Aegviidu
Inimesed: Triin, Sirgi, Triinu, Tuuli, Ave, Aile, Jaan, Anti, Maria, Tõnis, Tauno, Eleriin, Paul, Kärt, Lisanna.

Kui mina ja Triin rongiga Aegviitu jõudsime, olid ülejäänud alles tulema hakanud. Ootasime neid bussipeatuses, ilm oli veidi niiske ja irooniliselt mõtlesime, et hääletaks Tartusse tagasi. Ei hääletanud siiski. 45 minuti pärast saabus ka nn Tallinna-osakond. Esimene käik oli poodi, toidu järele. Kaarti meil vist ikkagi polnud, igatahes kujunes edasine marsruut kahtlaselt tuttavaks. Isegi baromeeter oli sipelgapesa juures veel alles. Sooja oli 8C, õhurõhku ei mäleta. Korraks läks kogu rahvahulk valet teed pidi ja siis murti läbi võsa õigele rajale tagasi.
Torn oli ikka alles, veidi viltu nagu ilmselt ennegi, kõrge roostes ja tippupidi pilvedes. Enamus rahvast ronis ka peale esialgset kahtlemist torni, tippu tõsi küll kõik ei jõudnud. Arvestades ilmaoludega, ei olnud kõikumine üldse eriti märkimisväärne, tuul muidugi puhus.. Ülevalt avanes vaade uduhämusse mattunud ümbrusele, raagus metsale ja üpris rohekatele (!) heinamaadele. Triin tootis lund - ta leidis olevat naljaka alla sülitada ja vaadata kuidas ila metsa poole hõljub. Maa pealt leiti raketike - sinine tolmuimejakest. Vanaaegne. Rämpsu oli juurde toodud.
Edasi lahkusime järve äärde, teel leidsin ma oma elu esimesed kukeseened. Üks nägi välja, nagu oleks talle aju peale kasvanud. Teisega sai Tauno õnnelikul kombel pihta veidi andestamatu fotofriikluse pärast. Mingi hetk esisime Triinuga (Tekko) ja Taunoga ära. Tauno oli leidnud mingid põnevad limaseened ja meie mõtlesime kuidugi mida jaburat saaks nendega ette võtta. Teised ei võtnud muidugi meie helistamist eriti tõsiselt, neil oli vene keele rääkimise tuju ja Maria tegi presentatsiooni (ei saandki aru milles see täpselt seisnes). Igatahes Triin poetas kummikommilikud limaseened talle pärast pihku, teenides ära ehtmarialiku röögatuse.
Otsisime kohta (Änni järv) ja pidasime piknikku. Tõnis+Maria suutis toota üsna kange sookailutee. Anti käis jalgupidi vees ja leidis, et külm on, mina testisin ajuga kukeseene ujuvust. Paul tegi suppi (mida eriti süüa ei tahetud) ja Tauno jagas kõigiga oma suurt kotitäit küpsisepuru. Tauno hüppas ja kalpsas katsetamaks maapinna vetruvust. Tõnis ning Maria sidusid Anti koti tamiiliga kännu külge... Anti tõmbas tamiili katki. Hooaja viimane sinikas, leitud Aegviidust.
Ülejäänud supp rändas põõsasse ja kiirustasime tagasi, vahepeal küsisime teed kepikõndi harrastavalt tädilt ja veidi (olgu päris palju, vahepeal tehti isegi nooli mudasse) hajuva reana jõutigi rongile. Tallinna osakond lahkus, 4 minutit hiljem ka Tartu oma.

2006-11-11T10:35:00.000-08:00

Kullo ja hüvastijätt Laagriga.
11. november

Üle päris hulga aja - esimest korda sel sügisel vist saime Kullos kokku. Olid: Sirgi, Anti, Aile, Maria, Tuuli, Triinu, Kärt, Rasmus, Helene, Paul, Anu. Poole kohaga Tauno oli ka kuna ta helistas pidevalt ja kõikidele. Veits häiriv. Vaatasime Argentina pilte maakaardist ja riidenagist improviseeritud ekraanilt. Peale seda läksime Laagrisse. Laagri koopad tahetakse hävitada/lammutada/õhku plahvatada seega võib-olla, et omamoodi hüvastijätt.

Laagris olid: Anti, Paul, Sirgi, Aile, Ave, Jaan, Maria, Tauno, Moonika ja Kersti.
Alustasime õgardliku Anti ja Pauli eestvõttel Statoilist ja "koeraraipebaarist". Siis jõudis Tauno, ja veidi hiljem ka ülejäänud. Tauno andis meile veel sokolaadi, selle puhul et ta oli meid ennist helistamisega piinanud. Läksime koobaste poole. Leidsin tee äärest ilma kangata vihmavarju. Hea oligi, täna vihma ei sadanud. Väänasin selle otsad viltu kuid selline ämmelgas püsti ei püsinud. Toppisin lampi patakaid (acme on saast).
Ja läksimegi maa alla. Koperdasime pimedates koobastes. Tulime välja. Käisime järgmises. Käisime lirtsuvas savis, padrunikesti seekord ei leidunud. Leidus kellegi hullunu joonestustöid ja mõned keraamilised plaadid. Pikemalt peatuti "saalis", Paul tegi seal söögipeatust ja mingit liiki foto-imet (jaa vehkige kõik taskulambiga. natuke veel). Pani küünlad põlema. Kaks suurt ja kuus väikest. Serva peale. Tauno pildistas kilekotis vedelevat raibet. Rahvas ronis ringi.
Paul ronis serva peal, et pildistada küünlaid ja Mariat. Ja siis tal vedas, et ta suur on. Nimelt on seal ääre sees üks kena poolemeetrise läbimõõduga kandiline auk (läbi ja 6m alla) ja ta oskas sinna sisse kukkuda. Selle käigus lendas alla ta antiikne taskulamp ja käsi sai kriimustada. Ardenaliinilaks ka, õnneks mitte midagi hullemat. Lahkusime alla, ta leidis lambi uuesti üles. Uuriti mingit venekeelset ajalehte aastast 1992, sõdurileht. Minu taskulamp lõpetas funktsioneerimise ja pirn rändas Pauli omasse. Tulemus oli kasutuskõlbulik. Väljas saime aru, kui räpased me kõik ikka oleme.
Viimane oopus oli koerte varjupaigas laamendamine. Destruktiivne Maria ja joomatagi-täis Anti näitasid oma supervõimeid. Lõhkusid ja laamendasid. Jaan pelutas Mariat seljapesukäsnaga. Ja purustas jää ämbris, mis oli täis haisvat löga. Keskelite pere ja Moonika ning ta õde lahkusid. Käisime katusel. Kahtlane eterniit. Miks me küll teeme selliseid asju? Paul tagus naeltega puutükki vastu seina, sädemed lendasid. Siis nad ehitasid (Maria, Anti, Paul) erinevatest majajäänustest, mööbliükikestest, kondist ja muust jõulude vaimu. Lammutamistung vs loomine. Läksime ära koju, teel vallutasid Maria ja Paul veel suure mätta. Mullahunniku, mille tipus kasvas roostik. Õhtul minnakse võibolla Helerini juurde.
Bussipeatuses pakkus Anti kõigile šokolaadi. Kõigile selles mõttes, et ühele toredale vanapaarikesele ka. Nad ütlesid, et Anti on hea laps. Laheda seljakotiga onu tõi meile pärast õunu. Hea õun oli. Bussijuht ei tahtnud šokolaadi. Sirgi sõitis küülikut.

Jää hüvasti Laagri koobas.. millega iganes sa meid meelitasid.

Koopakoll Sirgi.

2006-11-04T01:12:00.000-08:00

Karepa 20.-22.Oktoober
Ühtlasi ka Eleriini sünnipäeva tähistamine

Kohal olid: Eleriin, Paul, Ave, Gerd, Maria, Tõnis, Anti, Aile, Jaan, Rasmus, Triin, Triinu, Inga, Triin, Sirgi, Anu ja Tauno.

Mina ja Triin ei olnud kohal algusest peale, seetõttu kirjeldan algul meie seiklust. Käisime Triinuga Lõunakeskuses ronimisvõistlusel (tal 2. koht harrastajatest, minul 3. algajatest) ja hakkasime häälega tulema alles õhtul kui oli juba pime. Pimedas hääletamine on riskantne kuid mitte võimatu. Vihma sadas ja tuul puhus kuid mingi hulluse ajel alustasime ja saime esimese autoga Äksisse. See oli tõeline kolgas, lisaks oli veel pime ka. Imekombel saime ikkagi auto peale ja ei pidanudki kuskil üle poole tunni passima. Kokku läksime 5 autoga. Olgu ühe rekka peale me saime täiesti tänu nahaalsusele. Sõitis teine mööda, jäi mingi 100m edasi seisma ja lülitas ohutuled sisse. Me Triinuga siis kalpsasime kiiresti kohale. Triin hakkas juba üles ronima ja - uks lukus. Mees oli lihtsalt poodi läinud. Aga ta tuli kohe ja tal poldki eriti midagi meie vedamise vastu. Pärast helistas veel lällariga teise rekkasse ja nii me Sõmerule saimegi. Ja ma sain teada kuidas rekkajuhtidevaheline infovahetus sujub. Lähema 10 km raadiuses olevatele saab helistada, kaugemal olejate jutt kostub raadiost segase prääksuna.
Kuna meil nii hästi vedas, siis rohkem saatust ei narritanud ja jäime ööseks Ita juurde. Niiehknaa selgus et Rakke kandis on noakangelaste hulk teel olnud nii suur, et seal hääletajaid peale ei võeta. Vedas.
Esmatutvus oli Ita hiiglasliku ilase bernhardiiniga. Õnneks ei kestnud see kaua. Anu helistas ja tundis muret. Triin vastas, et me võitleme parasjagu Ita koeraga... ja Anu :"Jumal tänatud!". Geniaalne eks? Ita emme hoolitses meie eest ja siis sättusime magama. Tauno tuli öösel, ka häälega. Tema vastu näitas koer ka oma lugupidamist üles. Peale hommikusööki suvatsesime Triinuga Rakveresse kõndida (karrdi valesti vaatamise teema). Kullo buss tuli meile õnneks vastu, Tauno oli ka juba peal ja nii me Karepale saimegi. Enne Karepat palus Tauno peatust, et kirjutada Eleriinile mõeldud sulatatud juustu karbile õnnesoove. Seda ta sai.
Karepal tegime mõningal määral kilplasetööd - riisusime lehti. Vihma sadas, kõik olid läbimärjad ja lehti ikka jagus. Mitte masendavalt õnneks. Ja tegelikult oli seal ilus. Olgu tööõnnetusi juhtus. Paul kärutas lehti. Käru rattal läks kumm tühjaks... poleks selle pealegi tulnud et selline asi ka võimalik on. Igatahes jätkati kõõraka käru ja laibaraamiga. Maria sai viham puhul mu keebi. Ja siis ta rullis end lehtede sees. Maria, ära tee kõike mida kästakse!. Ma leidsin riisudes paar sirmikut. Selle hooaja viimased. Ühe kasuliku asjaga saime ka siiski toime - suur telk lahti võtta ja kokku pakkida ning pingid varjualusesse vedada.
Õhtul sai sauna. Bussijuht oli nii kena ja suvatses kütta. Ahju köeti lavaruumist - kütja jaoks eriti lõppjärgus üsna ebameeldiv süsteem. Siis ma läksin koos Eleriini ja Ingaga ujuma. Merre. Oktoobri lõpus. Polnudki kõige hullem. Arvasin et on jubedam - mereni tuli joosta oma 100m ja pärast tagasi ka. Peale sauna ja õhtusööki käisime rannas laulmas. Eleriinule oli Maria ja Aile poolt koostatud kena väike laulik. Õhtu jätkus mõningase osaga millest ma ei viitsi kirjutada. Mingi hetk nimetasin ma Antit piimarüvetajaks. Ta solvus.
Hommik möödus kiirelt. Peale sööki asjad kokku, jõudsin veel käia rannas ja aidata Anul vetikaid korjata ning vaadelda binokliga luiki ja sõtkaid. Kohalik hundikoer Järri saatis mind mu jalutuskäigul, nii et väga üksi poldki. Kaikaloopimisest on sel koeral küll oma arusaam. Läksime bussiga ära.

2006-11-04T01:07:00.000-08:00

14.-16. oktoober
Garkalne, Läti

Üldsuse (Anti) soovil kirjutan siis oma Lätiskäigust ka midagi. Galkarnesse saime 3 autoga (eestlasest Vilaski metallikratt - läti paarike - parmaatide seltskond). Hääletama asusime umbes kell 9 hommikul, kohale jõudsime lõuna paiku. Meil polnud santiimigi läti raha, polnud plaanis kuskile sattuda kus seda kulutada. Matkakaaslaseks oli kultuurne parm Mark, kes oli omale ostnud 5000.- eest varustust (saapad, seljakott, magamiskott). Ta sai ka teada, et kui ta autos suitsetab, ei juhtu midagi. See oli siis parmaatide punane mikrobuss. Mina magasin.
Esimesel päeval vaatasime üle barakivälja, (orienteerumiseks oli meil aerofoto ja Euroopa atlas). Koopaid ei leidunud, küll aga palju põnevat loodust, kõiksugu rämpsu, inimesi kes olid endale kasarmust maja teinud. Mõnel oli satikapann ja isegi auto. Ei positiivne kui militaaralad kasutusele võetakse. Omastasin Marki fotoka ja kuni Tartusse jõudmiseni jäi see minu taskusse - seega enamus pilte on minu looming. Mina pildistasin kärbseseeni, mõni korjas neid.
Õhtupoole hakkasime otsima järve ja eksisime loomulikult ära. Iga joon aerofotol pole muidugist tee. Lõpuks jõudsime täiesti suvalist teed pidi ühe järve äärde, kus olid tegutsenud koprad ja Läti Veevärk. Järv oli madal ja mudane, ujuma ei meelitanud. Panime telgi püsti ja tegime lõket. Lõkkeplatsi ääres kasvas õnnetu õitsev tomatitaim, ta sai veidi kõrvetada. Kunagi ma pühendan sellele reproduktiivselt ebaedukale tomatisalatist võrsunud tegelasele midagi toredat. Siinkohal :"Paul, suur tänu priimuse eest." Üle hulga aja sai süüa kiirnuudleid. Õhtul helistas Aki (Tauno pannkoogiõhtult) ja tahtis teada kuidas meil läheb. Külm oli, aga senimaani hästi.
Telgis magamist oktoobri keskpaigas ei soovita kellelegi. Eriti endale kuna mul oli veits hõre magamiskott. Markil polnud jällegi lebomatti. Hommikul tegime teed (ma ei viitsinud katelokki loputada, see oli viga) ja mina ka pildistasin, Mark ronis kuhugi veevärgi auku ja tahtis mingi olulise kraani kinni keerata. Lõpuks piirdus ta ühe suurema sildi post otsast lahti kruvimise ja kaasa võtmisega (täielik kroplis). Mõni aeg hiljem nägime politseid, silt rändas võsa vahele. Politseil oli asja hoopis puulangetajatega. Ma olin hommikul ärganud puude saagimise ja mütsatuste peale. Raie toimus telkimisalast paarsada meetrit eemal. Läksime minema. Siiamaani oli kõik ilusti graafikus ja pärastlõunal pidime koju tagasi hääletama.
Vedasin Marki mööda metsa ja läbi võsa mingeid metsasihte pidi. Vaeseke väsis üsna ära. Minul valutas lihtsalt jalg (juba tulema hakates oli midagi valesti). Jällegi avastasime seda, et militaarhooned paiknevad enamvähem kellegi tagahoovis. Või keegi on neisse elumaja tekitanud. Korjasin metsa alt elektrivärke (need poolid kuhu peale liinid käivad) ja pärast ka õunu. Söödavad õunad olid. Majast (ühte ainult saimegi minna) leidsin lisaks muule prahile punaseid klaasikilde (emale, vitraazi jaoks), komplekti sulgesid millega saab täitsa kirjutada ja ühe torujupi. Detaili. Paul võib seda joonestada. Siis me läksime teist objekti veel otsima (tähendas graafikust maha jäämist). Mark viskas mulle takjaid juustesse (muidugi ta ei mäletanud KUI halvasti need tegelikult ära tulevad) ja siis loobusime edasistest plaanidest ning sättusime koju minema. Mu seljakott piinas jälle.
Jõudsime suht ruttu Galkarnesse tagasi aga hääletada enam eriti ei saanud, pimedaks läks. Üks bussijuht viis meid 17 km edasi. Peale tulutut hääletamist pimedas vantsisime paar km tagasi, lootuses bensiinijaamast miskit söödavat muretseda.
Tüng. Panime telgi kuhugi põllule üles ja tegime jälle nuudleid. Vastikud üksikud teelehed hulpisid nuudlite vahel. Mingi lima jälle. Telgi kõrval oli värskelt värvitud metalltorn. Punane ja roheline. Ja kleepuv. Esialgu veel püsti tõstmata. 7 korrust. Järgnes jälle üks tapvalt lõdisevalt külm öö.
Hommikul (esmaspäeval siis, nii hea et ma eksami reedel ära tegin ikka) pakkisime asjad ja läksime jälle tee äärde. Peale paaritunnist passimist viidi meid paarikümne km kaupa edasi, vahepeal saime ka üle Gauja jõe silla käia. Jões oli kalaparv. Meid viidi Valmierast edasi ringteele, sealt üks tädi kellel olid autos hobusepadjad veel omakorda 2km umbes. Siis hääletasime rekka peale. Kasutasime oma minimaalset venekeele oskust (TMG F-'l ja B'l pole küll mingit vahet) ja saime ilusti Tartusse ringteele. Viisin koti korterisse ja kalpsasin arvutiõpetusse. Järgnes kolimine.

2006-10-01T08:58:00.000-07:00

Joonase ärasaatmine

Aeg: 1. oktoober.
Koht: Järveotsa kooli peatus, Astangu
Olijad: Joonas, Paul, Sirgi, Anti, Aile, Eleriin, Maria, Jaan, Anu (kohati), Rasmus, Helene, Triinu, Tõnis, Tauno.
Täna algas sügis. Hommikul sadas vihma ja kaheldi kas üldse tasub miskit ette võtta. Aga nagu vanarahvas on eespool öeld, kui ronida ei saa, siis mine koopasse. Paul läks tõrvikuid ostma. Seepeale olid teised (va Anu, kes andis oma rohelise klaassüdamekese Joonasele juba bussipeatuses üle) peale mõne hilineja juba Astangul. Asi mis enne ei olnud kellelegi meenunud - seal on ju maja ka. /Jaan jäi hiljaks kuna ta pidi vormelit vaatama ja pärast oli hädas et tal pole midagi selga panna/. Sättisime end majas sisse, ühest müürijupist sai laud ja mõni lebomatt sai rohkem retsida kui oleks pidanud. Toitu oli ka palju. Joonas sai kingiks : toidukomplekti - minigrip kotikestes erinevaid asju vatipoisist ja tükeldatud hambaorgist makaronideni; minult paintballi kuulidega kaunistatud pakis ümbrikke ja marke; konnpardi maski; Paulilt kastanisse pakitud (andekamaid pakiümbriseid mida ma olen näind!) bling-bling rahumärgi keti otsas.
Tegime kõikvõimalikku teed. Muuhulgas ka eilsetest sookailudest.
Lisaks käitus Maria nagu harilikult st ahistas Pauli. No jah tal on küll juuksed pikad... aga Maria läks talle korduvalt kääridega kallale. Lõpuks õnnestus tal üks kihar kätte saada ka. See pandi kollase ümbriku sisse ja põletati pärast ära. Üldse toimus palju püromaanitsemist, alates sellest kui Helene viskas koopasse rakette ja Maria plätserdas Pauli nuga küünlavahaga kuni ulatuslikumate seina ja põranda tuleskulptuurideni süütevedelikuga. Koopapõrandal võis näha põrguleekides viisnurka (lõbus meritäht), smailit ja rahumärki.
Tegelt me ei lagastanud ja viisime oma prahi ilusti ära. Kuna keegi ei raatsinud lahkuda, istusime ja seisime ülekäiguraja kõrval kõnniteel veel üle tunni. Selle ajaga sõitis Anu mööda ja tuli jättis veelkord hüvasti. Pärast tuli ka päike veel välja. Joonas on nüüd sõjaväeks valmis.
HEAD EEMALVIIBIMIST, JOONAS!

2006-09-30T08:20:00.000-07:00

Kolme juhatuseliikme väljaränne Männikule

Kohal: Anti, Sirgi, Eleriin
Aeg: 30. september, 12.00
Koht: alustame Järve Selveri eest

Antil tekkis tahtmine minna Männikule ja tuuseldada veidi ringi vanades sõjaväeosades. Militaarmatkad pole siiski veel täiesti maha maetud. Hommikul kõikusin minagi veel otsustades kas minna või mitte. Eleriin jõudis samuti suht viimasel hetkel.
Kõndisime veidi maad piki raudteed, et saaks tunde kätte. Järasime metsõunu. Toppisin oma jope Anti seljakotti, kuna hoolimata pilves ilmast oli siiski üsna soe. Metsas ronisime miskisse aeda. Õigemini mina libistasin end suht vaevata paneelipraost läbi, Eleriin tegi väiksemate ponnistustega sama, Anti ronis üle sest tema ei mahtunud. Piilusime seal veidi ringi ja Anti leidis, et sinna peaks suurema ja lärmakama kambaga minema - siis teised kes seal võivad olla kuulevad. Leidsin selle suve viimase metsamaasika (tuletage meelde selline multikas nagu JääAeg). Siis läksime sama teed tagasi.
Ma leidsin maast miski pallikese, Anti uuris seda ja pigistas puruks. Poleks pidanud. See oli paintballi kuul kollase värviga. Hiljem leidsime neid veel. Ja loomulikult kohtasime lisaks seenelistele Kaitseliitlasi (tõenäoliselt) hoopis väljaspool. Ok siis me olime juba järgmise hoone juures. Mingid metsalised kõmmutasid üksteist. Leidsime, et pole hea neile jalgu jääda ja läksime ära. Korjasin endale paar kuuli taskusse, mõni sai visatud vastu seina. Metsateel olid mingid koopaid luuravad rullnokk-inimesed. Muidugi nad jätsid autoukse lahti kui välja läksid. Üks roheline kerake leidis tee nende autosse (jaa minu süül mhm).
Eleriin andis mulle luuleraamatu (mul peaks ka selline olema ju. mingi Tallinna linna poolne auhind) ja siis ma lugesin luuletusi ja kõndisin, taskus värvikuulid. Kukkumine oleks andnud huvitava tulemuse. Anti nägi pensionäride ekskursiooni ja me läksime puidpidi kraave ületades rappa. Rabas oli sookailu ja palju hapuks läinud pohli. Ja kraavid ja turvas ja surnud põlenud puud. Nagu õudusfilmimaastik ainult et mitte vaenulik. Pärast jõudsime tee peale (hääletaks?), sõime seal präänikuid ja võileibu. Eleriin oli kaasa võtnud leiva, juustu ja juustunoa :D. Käisin korjasin lillede jaoks turvast ja läksime edasi. Veel pohli ja kahlamist kõrkjates. Kuni jõudsime Nõmmele välja. Metsas/rabas Anti kangutas surnud puid just nii nagu ei tohi. Need murduvad ära kõrgemalt kui inimese pea ja kukuvad laamendajale kaela. See on ohtlik.
Käisime väiksemas suusahüppetornis, sealt leidsid tee alla Eleriini kastanid ja seljakott. Ta proovis (ja Anti ka) sealt ka tagumiku peal alla lasta. Noh minu ohutunde puudumist korvab vähemalt mõistus...
Eleriin läks bussi peale ja Anti ka. Mina kõndisin koju.

Kas teie teate mis juhtub kui paintballi kuulile sooja vett peale valada?

2006-09-25T11:11:00.000-07:00

Aegviidus Aega viitmas

24. septembri hommikul ärkasin kell 6. Otsustasime viimsel hetkel 7.03 rongi kasuks. Kuigi oli mu õe sünnipäev, leidsin sobiva ta rahule jätta. Saab aastakese minu õnnesoovidetagi hakkama. 6.25 olin juba uksest väljas, sall kaelas ja kindad käes. Ikkagi esimene sügispäev ju! Õues oli jube ilus. Linnas on vähemalt varahommikud, sellised kui pole veel valgeks läinud, täielikult võluvad. Teel bussipeatusesse nägin umbes kaht inimest. 6.36ses nr5 trollis oli peale minu veel üks sõitja ja juht. Piletikontrolörid vist nii vara ei tööta;). Igatahes läks kohalejõudmisega napiks. Kui ma olin juba selles kohas kus troll ümber pöörab, helistas Joonase telefoniga Paul ja küsis kaugel ma olen. Veel ütles ta et Maria tahab hoopis Pakri minna. Maria sai telepaatilise vinguviiuldamise osaliseks - ma pidin Aegviidust ju Tartusse edasi minema, kotis raamatud ja vihmavari ning muu täiesti ebamatkalik kraam. Jooksin seekord ja jõudsin ilusti. Aegviidu rongis olid Paul ja Joonas, Maria oli kuskil mujal (kuid mõtteis meiega nagu hiljem nähakse), Triinule ma helistasin et uurida kus ta viibib. Vastus kõlas umbes nagu:"nnnh missatahad /aigutus/". Seega oli meid ainult kolm. Rong hakkas sõitma, Joonas pidi ostma täispileti (tema on täiskasvanu, meie oleme ülilapsed). Kuna kellaaeg oli varane, sättis Paul end pingi peale magama. Umbes samal ajal hakkas meid kimbutama Maria vaim. Ta kolistas tagumist ust kinni-lahti ja vaguni ust ka. On ikka võimas küll. Korraks jäid uksed rahule - Maria läks vist koopase ja seega vaimul polnud levi. Pärast jätkus kõik samas vaimus.
Paul:"Ärge tehke nii! Ma olen uimane." (Oleks peaaegu pingilt maha kukkunud kui rong pidurdas. Magada ta küll eriti ei saanud).
Mina tegin ebaõnnestunud katset raamatut lugeda (jõudsin vist mingi 18. leheküljele). 8.11 olime kohal. Pauliga on ju see häda, et ta jääb koguaeg pildistama, nii pidime teda mõnikord veidi järele ootama. Aga teisalt, kui see tegevus talle hästi mõjub vaheldusena koolile, minugipoolest. Kõrval rongis magas vedurijuht. Hulkusime hommikuse sügiselõhnase ja tõusva-päikese-kuldse Aegviidu vahelt metsa poole. Korvidega inimesed läksid teisele poole, sinna kus seenenäitus.
Joonas:"Näe, lennuk!, neil on siin kuskil pesa!"
"Varem oli kiik, nüüd on võllapuu - ajad muutuvad." (keegi oli kiige ära lõhkunud).
Joonas süüdistas Pauli vale kaardi välja printimises. KAARDILT VÄLJAS! Tegelikult ei olnud niiehknaa vahet kuhu minna. Käisime siis tornis (10 korrust, kõrguseks pakuti 70m). Mina sain esimesena ronimise õiguse ("Redel vaba!") ja jõudsin hoolimata kindaid söövale roostele ja kohatistele poolikutele astmetele ilusasti tippu. Niisama ka teised. Kohati tundus küll, et torn kasvab. Kui Joonas parasjagu redelist üles ei sööstnud, siis eriti märkimisväärselt ei kõikunud. Vaade oli ilus. Mets ja künkad nii kaugele kui silm ulatus, suvine päike ja õhuke pilv. Nagu mäetipp, peadpidi pilves. Mäetipu tundele üsna lähedane, seda enam et tapvat väsimust polnud nagu siis mõnikord juhtub olema. Tipuplatvorm oli luugiga ja kohati olemasolevate piiretega ning servas 3 nn taburetti. Ilmselt kiikrialused. Keskelt sirutus välja suur kaheharuline toru (vints?). Hull Joonas pidi muidugi ronima sinna otsa ja titanicut tegema. Paul kõõlus niisama kohati vast liiga ilma piirdeta kohas. Minu ohutunde jaoks oli see hea koht. Hirmus ei olnud, aga kaks jalga pidi ikka platvormil olema.
Joonas:"Teletups olen... mul on siseantenn!"
Peale üle igasugust tipulebo kestvat aega laskusime alla tagasi. Paul tahtis piparmünditeed. Uurisime torni juures vedelevat maja ja keldreid. Seal oli fotosid, autojuppe, retrorahakassa ja doonoripass. Joonas leidis ühest majast olese, mis nägi välja nagu karu pea kaltsu otsas. Ta lõi olese kaelapidi ukse vahele. Nüüd ripub majaseinal üks hiiglaslik mängupea. Trepi kõrvalt leidsime söödavat õnneristikut ehk punast jänesekapsast. Ja muidugi piparmünti!. Paar oksakest rändasid minu taskusse.
Siis tungis Joonas läbi keldriukse. Ma panin ta luku taha. Kelder koosneski peamiselt uksest... Edasi töllerdasime mööda sama teed kust tulime. Rohkem variante hetkel polnud aga pärast tuli. Peale mülkaid-seeni-marju (jah selle suve esimesed kuid loodetavasti mitte viimsed pohlad, mustikad ja sinikad) jõudsime Joonase jaoks tuttavasse allarullumiskohta. Küsiti veel igaks juhuks seeneliselt, kuhu suunas järv jääb. Jõudsimegi ilusasti Ännijärve äärde. Seal passis killuke Pääskülat - natuke prahti ja madrats mis on tervem kui Tauno oma. Väike poolik kala oli ka. Otsisime mõnusa lebotamiskoha ja järgmisena kerkis päevakorda ujumine :vee temperatuur, põhja mudasus ja see kuidas pärast välja saab. Minul veel lisaks ujumisriiete puudumine. Fanaatikut ei peata miski, mõne minuti pärast olime mina ja Joonas juba järves. Paul jäi kaldale.. ta köhib ikka veel natuke. Ronisin välja nigu tõeline sookoll, kaetuna turbasodiga. Turbamuda miinused - see ei tule pesus eriti hästi välja. Tegelikult ei hakanud isegi külm, nii suvi on veel. Paul laenas mult tikke (neidsamu, millega ma Taunot ehmatasin) ja oleks peaaegu turba põlema pannud. Priimuse pealmine osa oli koju ununenud aga see ei olnud takistav tegur - paar ronti, kivi ja väike mudakaeve ajasid asja ära. Piparmünditee.
Ämblikud ja sinikad ja ergonoomiline maapind. Niisama lesida on uskumatult hea. Millegipärast tekitab see vastupidiselt välismuljele mõtteid universumist. Huvitav kas seal väljas märkab keegi väikest idülli mändide ja järve ja pistrikuga? See on uskumatult väärtuslik. Elu on kogemine, kosmoses on vist tühjus. Tähed küll ja natuke vaakumit aga turbasammal ja jõena voolavana näiv vesi on midagi muud. (Nüüd nuputage, miks mind paelub bioloogia). Elust võib rõõmu tunda.
Joonas:"Ära joo kui ma räägin." (Paul hakkas naerma ja veepudel pritsis osa oma sisust laiali).
Siiski ei saa igavesti lesida ja loodust imetleda ning kuulata Pauli fotokast eilse kontserdi laule. Kunagi me tuleme siia tagasi. Mina pidin rongi peale minema - helistasin Taunole et rongiaega täpsustada aga ta oli Lätis. Headaega!. Juhindusime iga kord erinevast rajasildist ja jõudsime Aegviitu. (Tagasi minnes mainis Paul, et tal on ka militaarmatkadest küllalt, nüüd võiks midagi ilusat otsida). Teel helistas Anti ja tahtis teada, miks me Paldiskis pole. Miski korralagedus :D
Käisime toredas kohalikus poes, Joonas varustas end vorsti ja kuklitega, Paul külmutatud maasikatega ja veega. Pidasime perroonil piknikku.
Joonas:"Ma ütlesin, ärajoo kui ma räägin." (Paul puristab vee laiali)
Teine kord kui ma sel suvel maasikaid söön. Esimene kord oli Helene juures tema lõpetamise päeval. Külmunud maasikad on paras rebaseretsi-toit (pane maasikas suhu ja katsu midagi teistele mõistetavat kuuldavale tuua). Tegelikult pooleldi sulanult polegi üldse paha.
Paul:"Huvitav mitu inimest aastas sureb fotografeerimise tagajärjel?"(jõlgub rööbastel).
Gloria helistab ja küsib rongiaega - saab väga täpse ja kiire vastuse. Liigsed lekkivad maasikad rändasid prügisse.
Joonas:"Ameerikas lapsed nälgivad."
15.40 paneb juhatus (mina) lihtliikmed (Pauli ja Joonase) rongi peale, lehvitab ja ootab 4 minutit oma rongi.

2006-09-23T05:56:00.000-07:00

Laulame Ilvese presidendiks...

Eile sai üle hulga aja ronimas käidud. Seda oli küll vaja, ronimine on hea.
Tallinna sügis on hoopis teistsugune kui Tartu sügis. Siin (Tallinnas siis) ei ole raamatukogu kõrval õunu, mida raksata ja jazzi eest tuleb maksta. Täna oli sügise esimese päeva kohta väga soe, nagu juunikuu kohe. Tallinnas juhtub hoopis selliseid asju:
Hommikupoole toimus kesklinnas suisa kaks üritust: kontsert Laulame Ilvese Presidendiks ja Keskerakonna laulupidu Rüütli toetuseks. Nagu toredatele eesti inimestele kombeks, asusid üritused üksteisest paarisaja meetri kaugusel. Mõlemad muidugi Estonia teatri lähedal, kus valitakse presidenti. Troll nr 2 sõitis sedapuhku Kaubamaja ette ja Estonia ees üldse ei peatunudki. Rüütli poolehoidjad pidid maha minema juba Tõnismäe peatuses, mis pole ikka veel oma endises kohas. Inimesed ei saa ikka harjunud teed pidi hambaarsti juurde minna ;) Keskerakonna üritusest ma sõitsin mööda. Seal oli palju inimesi tihedalt kokku pressitud ja esinejaks setu laulukoor. Poole 11 ajaks oli Tammsaare parki kogunenud juba kenake rahvahulk. Üks mees jagas puust puuviljakastist paberist Eesti lipukesi. Üldiselt olid inimesed sõbralikud ja hoolimata tihedast paiknemisest ei trüginud eriti. Sellised üritused teistmoodi kui kontserdid muidu.
Esimene laul oli Chalice "Minu inimesed". Kui seda teist korda uuesti lauldi, läksin Pauli otsima. Ta pidanuks kuskil lava ees olema, ei paistnud nagu. Jep, lava ees olid väiksed lapsed ja suured fotograafid. Paul kükitas ka lava ees, nii et teda oli ta varjumisjakiga isegi raske märgata. Ainult mingi käsi sirutus fotokaga kõrgele. Vahepeal ta turnis ka lavapiirde/posti küljes. Veel oli lava ees üks väike sinises ürbis mutike, väike valge sinises ürbis hiina harjaskoer õlal. (Sellise koera plakat on meil ühikakempsus). Tädike hädaldas, et kõik tulevad sinna ette. Minumeelest seal ees oli üpris vähe rahvast. Tundus isegi veidi imelik seal niisama tõmmelda, nii et küsisin Paulilt väiksema fotoka ja tegin ka veidike pilti. Tädike pani koera lavale. Ohjummel siin on ikka kõiksugu inimesi... Üks fotograaf soovitas tal vaese looma kõlari eest ära võtta. Vaesel elukal oli sinise kombinesooniga kahtlemata palav. Paulil oli kampsuni ja jakiga ka.
Oma hämmastuseks avastasin, et suudan enam-vähem pooli laule kaasa ümiseda. Seda ma tavaliselt ei tee aga seekordne üritus meeldis mulle väga-väga. Lavast paremale tekkis mõneks hetkeks miski kahtlane poliitiline plagu, aga see kadus sealt suht varsti. Fotoinime mu kõrval hädaldas et ta ei saandki pilti. Noh eks mõni elatu sellistest asjadest.
Esinejatest astusid üles veel Genialistid, Ultima Thule, Maarja, Lindpriid, Tõnis Mägi, Ivo Linna, Justament, Ilves (ilmus korraks oma mulgikuues lavale aga ei laulnud kahjuks ja muidu midagi väga asist ka ei teinud) ja suurem osa rahvast lõpus ühislaulus. Ühislauluks oli Justamendi "Pühajärves elab kala..." viisil lauluke eestist ja presidendist. Siis läksid kõik sõbralikult koju. Suur rahvamass läks ruttu laiali, kuskilt ilmus välja Pauli isa. Tema trajektoor oli küll nagu pinballi mängus, kuna ta nägi igalpool tuttavaid ja suhtles ka juhuslike inimestega. Kera' üritus (Meie Mees, Saaremaa valss ja postipoiss) oli juba laiali läinud, kui me Estonia ette jõudsime. Muidugi oskasime sattuda turvatsooni (st politseinike selja taga), mis neile eriti ei meeldinud. Tegime politseinikega pilte. Sinnasamma tekkis üks loppis T-särgiga ja A4 lehtedega (Braavo SM Rüütel) ülekleebitud tegelane. Rääkis natuke politseiga. Päevapiltnikud kalpsasid kohusetundlikult kohale kuid miskit põnevat ei sündinud. Mul tekkis küsimus, et mis siis saab kui lipp on täiesti ära räsitud nt laevamastis ja seda enam alles hoida ei taheta... kuidas tuleb sellest siis lahti saada, ilma et tegu oleks lipurüvetamisega? Siis läksin ma keskraamatukokku, et kohusetundlikult endale paar soovituslikku teost haarata.
Pärast jalutasin Mustamäele. Enne Koskla peatust tuli minuga rääkima üks mutike. Kui ma talle vastasin, siis ta oli täitsa üllatunud et oi eesti tüdruk (???mis värk on???). Igatahes tädike näitas, et tal on kilekotis veepurk, mis lekib (miks peaks üks inimene vett praegu küll vedama?) ja õunad. Õunu tahtis ta mulle müüa. Tõin ettekäändeks, et mul on veel pikk maa minna (umbes 5 peatusevahet) ja kott raamatuid täis ning jätsin ta järgmist inimest püüdma. Tegelikult pole seal erilist vahet, kes presidendiks saab. Midagi ületamatult hullu ju ei juhtu, inimestel on mõistus peas. Homme me läheme matkaklubiga Aegviitu, rongiga mis väljub 6.12 hommikul.

P.S. Ilves lauldigi presidendiks.

2006-08-31T11:34:00.000-07:00

Sirdzi Saare seiklused kaugel Argentiinamaal ja paiguti ka Brasiilias

8. juuli
18.10 olime Saaremaa kohal. Matkaklubi omad peaks olema kuskil seal all. Lendutõus oli kiire ja lend ise väheraputav. Maarja ja Eva loevad mu kõrval, mõni magab. Õhtueineks klassikaline matkatoit - mingid makaronid.
Frankfurti lennujaam - hakkan raamatut lugema. Peame ~3 tundi passima enne 15, 5 tunnist lendu. Siin lähedal on India tiim. Dina (üks meie juhendajatest) haarab igalt poolt lõhnaõlide näidislipikuid - Tallinnas ja ka siin. Tiidu (meie boss) nina testib neid. Mingi teema oli veel Form nr 5ga, registreerimisvormiga kus peab olema kooli tempel ja direktori (teaduskooli oma) allkiri aga on hoopis kellegi IT inimese Ly Sõõrdi oma. Ja algabki pikk sõit. Vahemaandumisega Sao Paulos. Minu kõrval istub Eva, teisel pool on mingi Tšiili farmionu, kes enne luges teraviljade haigustest. Praegu kirjutab Chilean Chinese farm reporti. Siinne tomatimahl on ilge. Stjuuardess ajas enne tšiili onule vett peale. Onu tellis suure vodka. Neil oli sõbralik läbisaamine reisi lõpuni. Maarja on kuskil pressitud paksu Brasiilia teismelise ja paksu liigjutuka vanamehe vahele. Eesti aja järgi on kell 1.30. Varsti saab ehk süüa.

PEATÜKK 1 : CORDÓBA

9. juuli
Eesti aja järgi 6.30 vist kästi vööd kinni panna ja turbulencias loksutas natuke aga mitte märkimisväärselt. NB! kahe joogikäru vahele jääda on kitsas. Peatusime Sao Paulos - pool tundi liftitunnet maandumisel. Jälle. Buenos Aireses selgus, et meie pagas on ilusti alles (ma kahtlustasin, et minu oma ei saanud kleepsu peale, aga kohale ta jõudis). Pisike valge buss-takso viis meid siseriiklike lendude jaama, kus meil jäi oodata 5 tundi. Esimene pilk loodusele - raagus. Kummalisel kombel esinesid palmid koos raagus paplite ja igasuguste okaspuudega. Õhk oli talviselt karge, vähemalt esmapilgul. Jätsime vähem riides Dina lennujaama ja tegime ülejäänutega ümbruses väikse taimerottimistiiru. Tiit korjas Riho Terasele seemneid kaasa, Kai omad leidsid tee minu kotti kuna ta läheb pärast Austraaliasse edasi. Tavaliseks võrkaia ääres kasvavaks taimeks oli bambus. Lindudest nägin mitut värvilist rästast, keda on nõme pildistada. Lennujaama ümbrus oli üsna räpane urgas. Mere äärde ei saanud, kõrge kaldamüür oli täis kalureid, pargis telkisid inimesed, meri oli väga prahti täis, kohati oli maas muda ja klaasikilde (bussipeatuseid lõhutakse siingi!). Iga mõnekümne meetri tagant oli püsti löödud ilge suitsev grillputka. Üks ilus maja/kirik osutus lähemal uurimisel laohooneks, ranna ääres seisis uppunud laev. Kiskusime tänavahaljastusest erinevaid seemneid kaasa. Ühe maja juurest kamandati meid minema - rikkusime vist kellegi privaatsust. (Maja osutus tegelikult eraklubiks). Peale ringitöllerdamist läksime mingisse kohalikku bensujaama sööma. Söök koosnes lihapirukast, mis oli idee poolest üks suur pelmeen ja mate-teest, mis oli sedapuhku tavalise pakitee kujul. Maitse oli huvitav - nagu tee mingi minimaalse piimakohvi lisandiga. Nüüd aga mate-teest. See asi tahtis mind tappa. Idee poolest peaks see olema ergutav, minul tekkis peale selle joomist aga pearingluse taoline tunne ja vererõhu langus. 15.30 olen jälle lennukis ja tõusen õhku. Lennujaamas vahetas Tiit mu 20 dollarit 55 peesoks. Homme hakkab IBO pihta. "Frankensteini" on suht nõme lugeda, mingit sõnastikku oleks kõrvale vaja. Õnneks pole meil õppimise suhtes sundust, mõni teine õpib viimse hetkeni. P.S. mõningane hommikune jalapaistetus on üle läinud. Ilusad varbad olid :) Tagasi tulles putka juures 3 poissi sõitsid ühel ilma pakikata rattal. Tase. Siinsed inimesed on tumedapäised ja üsna tumeda nahaga, mina tundun nende kõrval ka üsna hele aga teised tiimiliikmed näevad veel euroopalikumad välja. Tiidu juuresolekul (lühikeste pükstega eestlane talves, kui mõni kohalik kannab sulejopet) ei tulnud keegi meid tülitama aga vähemalt tema jutu järgi pidavat kohalikud noormehed endale üsna paljut lubama. Kõige targem on neid ignoreerida. Huvitav miks stjuuardessid on ilusad aga stjuuardid prillidega ja/või kiilakad?
Hilja õhtul jõudsime Embalse de Rio Tercero'sse, seal saime elamiseks väikse ilgelt külma majakese. Saime ka oma asjad, mida meil olümpiaadil hakkab vaja minema. Muuhulgas oli seal ka meie labcoat, mis teenis endale hellitusnimeks high-tech shit. Minu oma on kollast värvi. Eval roheline, Kail sinine, Maarjal oranz. Põrgulikult külm on - magan 2 teki, päevateki, lina ja rätiku all. Vannikardinat siin majas ka pole. Minu vanginumber on 253.

10. juuli
Ärkame umbes pool seitse, riidesse panna on hullult külm. Õues on pime. Meie "emme", 22ne Carolina Rosa norskas. Ma ei mõika kuidas minusugune õbluke tüdruk nii kõvasti saab norsata. Hommikusöök oli napp - kuivikud, juust, vorst, munaplöga, naftamorss, kohv. Mina ei saa sellest kõhtu täis. Siis sõitsime Rio Cuartosse. Olümpiaadi avamine jääb hiljaks kuna kõik tahavad vetsu minna. Alustame telgist, meil on särkide väel tapvalt külm. Laval ei tea mida teha või kuhu vaadata. Lisaks on mul fotokas kõhu peal. Seda ma ei riskinud maha jätta. Üritus jätkub igasuguste sõnavõttudega (ärge saage kollast kaarti; mõnikord on siinsed inimesed armunud ja abiellunud, kuid armuelu ja testitulemuste suhe olevat hüperboolne jne. Et silt you are at home? Hotell oli jube).
Ja nüüd meie rühmajuhid (student guide) laulavad bussis. Eile oli muide Argentiina iseseisvuspäev. Lõunasöök oli veidi parem, eelroog uskumatult ilge (kartuli? salat, sink, mingi kana-muna asi) aga edasi sai kanakoiba friikatega ja magustoiduks apelsini, nii et midagi ma sõin ja enesetunne on veits parem. Eestlased on tutvunud: iirlastega, inglastega, kuveidi tüdrukutega, iraanlastega (3 klooni poissi ja tüdruk), küproslastega ja Singapuri inimesega ja praegu Rio Cuarto bussireisi ajal ühe Hiina tüdrukuga. Bussireis jäi ära kuna aega oli puudu ja paljud ei saanud riideid vahetada. Selle asemel läksime Carolinaga linna peale. Miskipärast tiirutasime peamiselt ühe väljaku ümber ja mate topsi ei saanudki. Kai on ühes toas soomlastega.
Õhtusöögi ajaks olime taas täiesti laibad, põhiline oli külmateema. Kuskilt oli toodud 2 hõõguvat kahurilaadset puhurit. Ofkoors magustoiduks anti jäätist.
Sirgi:"Niii külm on."
Eva:"No mine siis vetsu! (veel külmem)"
Suur osa rahvast tegi laval tantsutundi, kellelgi oli sünna (lauldi eri keeltes). Hiinlased pidasid meid venelasteks, tahtsid valgete inimestega pilti teha. Iirlane Matthew on lühikeste varrukatega pluusiga (brrr kuumavereline). Veame naljatamisi kihla, et homseks on ta haigeks jäänud.
Ma pean Maarjaga voodit, patja ja tekki jagama. Seina peal on roheline nupp... mida keerates hakkab kõlar tööle, telekas ei tööta. Mobiilid korjati ära, netti ei tohi aga meil ongi uni. Äratus on kell 6, et kõik jõuaks söömas käia. Praegu on kell 23.25

11. juuli
Süüa sai normaalselt aga kell 6 meid üles ei aetud, ärkasime ise. Siin on põhiline asi ootamine, peale esimest praktilist tööd (kollakitlite jaoks oli see biokeemia) olime umbes 2 tundi ajakavast maas. Biokeemias oli see mädarõika peroksüdaasi asi, mis oli tuttav. Midagi ma tegin. Aa, Rio Cuarto ülikooli juures siiberdasid koguaeg ringi mingid poolkodutud koerad. Mikrobioloogia oli jube, mingi hetk ma ei saanud enam aru mida ma tegema pean ja siis ma ei teinudki enam midagi. Lõunaks saime suure burgeritaolise asja. Taimefüssis lõikasime mitte-nii-antiiksete vahenditega endale preparaate, zooloogias lahkasime karpe (3tk, bivalvia, läbimõõt 10cm). See oli üsna ilge aga midagi suutsin seal õigesti teha. Dinner with teachers jäi ära mingi söögiprobleemi tõttu. Dinat ja Tiitu nägime põgusalt sellegipoolest. Üks leedu observer - Paulis ütles mulle tere. Ma arvasin, et see on mingi nali aga siis ta tervitas veel. Selgus, et ta oskas üsna hästi eesti keelt rääkida. Tubli inimene ja Dmitri Teperiku sõber. Kai ehmus veidi kui kuulis mind mingi mehega eesti keeles rääkimas. Läksime bussiga tagasi Embalse'sse, ma isegi magasin vahepeal. Õhtueine oli üsna rikkalik, supp mis oli nagu hernesupp ilma hernesteta ja hiigelkana salatiga. Minu kana küljes oli tükk selgroogu ja ta oli üsna roosa. ÖÄK.
Majakeses arvasin Maarja OHOO hüüatuse peale, et vannitoas on leke. Tegelikult oli meile tekkinud vannikardin. Pesin ja piinasin end külmaga. Kohalik vesi on mingi imelik, šampoon ei lähe vahtu. Carolina tuli ~2.30 öösel ja kolistas uksega. Tegelikult olime selle ekstra lukust lahti jätnud. Labcoati saab kanda mesilasi vaadates;)

12. juuli
Ilmselt parim päev siiani, hakkan vaikselt kohanema ja pole nii unine. Muud inimesed seevastu hakkavad tukkuma jääma, eriti Aasia päritoluga. Matthew oligi tõbiseks jäänud ja meiega mäge vallutama ei tulnud. Hommikusöök oli tavaline selle vahega, et ma sain teed. Nüüd valges oli näha kui ilusad järved hotelli ümbruses on ja et pügatud kiri heki peal on HOTEL nr 4. Kogusin teel mäe juurde märkimisväärse koguse floorat oma kotti (ka tillandsia, elektrist toituva taime). Teel mäkke (üle 100m mägi lehmakakaga) rääkisin põhiliselt soomlase, Henriga. Üks pikem võõramaalane (Tšehhist?) aitas mul ühe plaatanivilja kätte saada. Metsa all oli nii palju põnevaid asju - mürgised tomatid, kaktused, seebralill jne. Õhtul peaks laskma Carol sildid juurde teha mis on mis, kuigi ilmselt ta ise ka kõike ei tea. Talle meeldib mikrobioloogia ja geneetika. Lõuna ajal liitus meiega Crispian, keda kõik pidasid horvaadiks või rumeenlaseks. Tegelikult - vihjena- neil on tea time. Crispian on britt. Ta ütles, et minu juuksed on ka mingit liiki blond (?!). Üks Argentiina tiimi liige tuli aasima, et näe tüüp otsib heledaid tüdrukuid. Me õpetasime talle mõne sõna eesti keelt (:"Tere, ilus tüdruk."), tema meile seda kuidas inglise keel tegelikult käib. Mul oli väga vintske lihatükk salatiga. Mingi hetk püüdis ta hoolimata minu viginast siiski seda nüri noaga lõigata aga tal ei õnnestunud see oluliselt paremini kui minul. Peale lõunat lebotasime veidi trepil ja siis läksime bussiga mingi jõe äärde. Punapäine inglane oskass oma rägbipalli vette saada ning Crispian ja üks hiina (?) poiss läksid seda ära tooma. Eelmine kord ujus pall ise kaldale. Õnneks vesi ei olnud üle põlve sügav ega ka tapvalt külm. Lahkasin üht plaatanimuna ja sellest jäi lähedal olnud filmimehe lindile Maarja hääl:"See on ju mingi harilik põhk, laseme jalga."
Edasi läksime mingisse Saksa-teemalisse linnakesse, kust ostsin 4 kipakat küpsist /alfajores/ (3 peesot) ja lataka jäätise (2.50). See on esimene jäätis, mille ma ära viskasin. Alumine - piparmündiga osa oli lihtsalt nii vänge, et ma võinuks igavesti piparmündivärskust õhata. Bussis oli silt, et vetsus on kooleraoht. Pildistasin autosid. Homme on teooriatest (5 tundi). Party jäi igatahes vahele täna. Teised õppisid veidi hispaania keelt. Caro on täna väsinud ja tülpinud. Meil on gaasiga radiaator - radiaatori sees on tuli!. Caro ärkas hommikul varem ja kolistas radikat parandada. Õhtul istusid meie lauas turkmenistani "lambamüüjad".

13. juuli
Magada ei saanud normaalselt, sest kõigil peale minu oli nina kinni. Caro norskas nagu traktor ja ta telefon kooles häälekalt. Hommikusöök tavaline, teed ei saanud. Iirlased said maisihelbeid. Siis sõitsime bussiga ühte kohalikku koolimajja, minu koht oli ühes algklassi ruumis taga nurgas. Töö A osa polnud väga hull aga bingolotomeetodit sai ikka liiga palju kasutatud. Peldikud on siin originaalsed. Ootasin õues teisi, jagasin šokolaadi ja passisin päikse käes. Lõunale minnes jättis meie tiim oma asjad bussi. Pärast selgus, et buss sõitis ära. Õnneks sai Carolina meie asjad umbes poole tunniga kätte (arvuti, pastakas jm laenati selle ajaga igaks juhuks kuskilt kokku). Söögiks oli pizza moodi kook ja mingi lihakäntsakas + kartuli-kaalika(?) püree. Vesi on jook. iirlased ajasid omavahel mingit vasakule juttu. Jalutasime kooli tahasi B testi tegema. Teel nägin palju hobuseid ja 3inimese jalgrattaid. B test oli märksa tüütum kuna seal oli lisaks valikvastustele ka muud asja. Üks taiwanlane köhis vahetpidamata. Lõpuks ometi oli kõik läbi ja koridoris kõlas vabanenud möla. Läksime tagasi, et oodata dinnerit õpetajatega. Giidid tegelesid liikluskorraldusega, et kogu 200ne kari üle tee saaks. Peale pikka ootamist (ja mõneminutist pildistamist Caro valve alt väljas) tulid 3 bussiga õpetajad. Meid, õpilasi on 6 bussi (enne oli 4). Tiit ja Dina rääkisid, et ka nende elu oli tõlkimise tõttu üsna piin olnud, et nende toit on ka ilge (nanduliha) ja töö poole ööni. B testis olnud väljend (arvatavasti ongi see nii) autoriks oligi Tiit, see poldki lohkutõmbamiseks vaid pigem niisiis pettus. Ehee. Te arvasite, et ma ei küsi teilt seda? Dina oli ka kuskile hüüumärgi teinud. Biokeemia oli meil suht halvasti läinud, mul pold seal üldse punkte, tegelt mõni oleks pidanud olema. Zooloogia oli meie rühma parim mul, muu oli niruvõitu. Keskmine oli 58p (100st?) , nagu Kail, Eva sai 66, mina 42 ja Maarja 44. Rekord oli mingi 106, hämmastav. Pärast rääkis Eva veel joogast, chi'st, nõidadest, ning tegi oma lemmikettekandjaga pilti. Edasi tuli peale mõningast passimist party ehk bioloogide disko. Kummalist Argentiina muusikat ja crazy frogi, kummalist ringtantsu, kongat ja lihtsalt väänlemist. Aeg-ajalt läks mõni õhupall puruks. Maarja ja Eva osutusid täitsa peoloomadeks. Crispian vedas minugi tantsima, mis on täiesti märkimisväärne saavutus siiski (see pole kellelgi juba mitu aastat õnnestunud vist).
Maarja (kell 24.30):"Ma pole elu sees nii sita muusika järgi tantsinud."
"Tähtis on pikkus, hingeõhk ja nahavärv." (tantsis halva hingeõhuga belglasega)
See vesi, mida Crispian pakkus polnudki niiväga vesi, vaene mees vajab homme aspiriini. Maarja omab kahtlast Eesti-Iiri aktsenti jälle.
Kai:"Ma arvasin, et bioloogide peol ei ole alkoholi."

14. juuli
Eva:"Õnnelik olemine ei ole mu isiklik eralõbu."
Ärkame enne õiget aega, öö tavapärane. Hommik tavapärane, teed sai. Crispian olevat mingitele student guides'i tädidele sülle kukkunud ja ära magama viidud. Gaucho day osutus meie mõttetuimaks ürituseks läbi aegade. Täna oli selline Eesti-talveilm, pilves ja jube. Õues küpsesid nülitud elukad varraste otsas. Eva ja Maarja leidsid selle olevat üpris jälgi. Sees ootasime koos "õpetajatega", tulemused olid ümber vaadatud! Minu 0-st oli saanud 25, muid asju oli vähem tõstetud, kokku oli 74p. Teistel oli ~89 ringis. Mul on endiselt kõige nirum tulemus. Aaga noh, mahun siiski üldarvestuses kuhugi keskmiste alumisse otsa. Test A eest olin saanud 41p (Eva 55). Meile etendati kohalikke tantse, mis olid üldiselt enamuses aeglased ja meenutasid kohati Eesti rahvatantse. Käesuretamisasend oli põhiline ja katuse toetuspost varjas vaadet. Küsisime Tiidu autogrammi tema Mulita Newsi pildi juurde. Tema ja Dina jagasid oma jubinaid rõõmsasti meiega. Eva sai jurtakujulise mütsi, Maarja korvikese, Kai Mehhiko pastaka-võtmehoidja, mina Moldaavia vaasi, mille mähkisin Eesti-salli sisse. Toiduks anti hullus koguses liha. Mul oli taldrikus lambakints ja mingisugune roie. Peagi rändasid need kilekotti, mille Tiit ülikooli hulkuvate koerte jaoks tekitas. Vetsujärjekorrad olid seal pikad. Pärast sööki läksime vaatasime mingit kahtlast hobuserodeot. Hobune seoti posti külge, aeti närvi, pandi talle inimene selga (ilma sadulata) ja lasti elukas jooksma. 12 sek pidi seljas püsima. Umbes 4p.m. sai hobusevärk otsa, pidime tunni väljas ootama sest mõned bussijuhid olid bussidega ula peale läinud. Pärast saime tund aega veel bussis ka oodata (ja buss ei väljunud enne ettenähtud aega). Bussil olid kardinad ette tõmmatud ja üks tool totaalselt lapiti. Hm? Bussis jagas Eva meiega teadmisi oma elu- ja õnnefilosoofiast, nii et seekord ma ei maganudki. Õhtusöögi (kõrvitsasupp, evil makaronid, mandariinid mida sai teistelt laudadelt pihta panna) ajal jagasin nänni iirlastele, kuveidi tüdrukutele ja neile, kes mulle mingit värki andsid (lehvik indoneeslastelt, saksa pastakas). Hommik: Crispian sai kalendri ja õllekapa, Harriet kalendri, sest ta juhtus õigel ajal õiges kohas olema. Kui me Crispianilt küsisime, kuidas ta end tunneb, piidles ta meid mõne hetke oma liiga pikkade ripsmete vahelt ja ütles :"Fine." See ei kõlanud usutavalt. Eilse kohal on ta enda õnneks blank.
1 buss oli katki ja üks giid haige -> vaja arsti juurde viia. Peale õhtusööki said mõned inimesed temaatilisi auhindu (parimad jalkamängijad brasiillased, parim laulja Harriet, kes sellepeale pidi esitama ühe pika ja jubeda laulu, suurim tüdrukutega lobiseja ja aktivist Sergio /vene päritolu student guide/, tugevaima aktsendi auhind Indiale). Siis tuli jälle pidu, meie Kaiga lahkusime peagi. Crispian olevat korraks välja ilmunud Evaga tantsima. Me arvasime, et ta on diskvalifitseeritud. Majas proovisin pidulikke riideid selga ja seisin minuti õues. Loodetavasti homme õues seisma ei pea. Siis tuli järgmine ooper - dusiallkäik. Kai ütles, et olukord on kahtlane. Oligi. Keskmine kraan, millest sai duši peale keerata tuli ära ja august purskas vett. Lootsin siis vanni peale, vannikorgi asemel kasutasin sokkidest ja kruusist konstruktsiooni.Aa sis veel et... külm oli aga toimis. Pärast tuli Carolina ja tegi dušiga midagi nii, et vett tuli ka sealt kust peaks. Siis teatas ta, et peame kohvrid pakkima et homme Rio Cuartosse minna. Carolina öösärk oli jälle (3. korda) Maarja voodisse topitud. Andsime talle üle kingitused (Maarja Kaile:"Mine pese pastakas puhtaks, see on moosine."). See tõi talle kohe pisarad silma. Pärast ta seletas mida Juanes'e laul La Camisa Negra endast kujutab. Minu pleier ei võta Argentiina jaamu välja. Huvitav, kas matkaklubi on juba Skoones käinud? Järgmine aasta peaks korraldama rattamatka. Mööda Põhja-Eesti (pank)rannikut näiteks. Mina jään nüüd magama. Eesti kell 7.38, meil 1.38.
P.S. Maarja arvab, et neil peokorraldajatel on ainult 1 laulude CD. Kahtlase rütmiga lood võtavad läbi.

15. juuli
Kai:"Ei ole olemas halba aega, on vale ajavöönd."(7.15 õhtul, kui autod on bussi ette parkinud ja ära ei saa.)
Nagu ikka käib siin kõik Argentiina ajas, ehk ajagraafikust kinni ei peeta. Vähemalt täna sai kaua magada - väljas oli juba valge, kui ärkasime. Hommikusöögile ei läinud vist keegi. Mis siis veel? Eval oli eile oma kelneriga deit. Tüüp on 5 päevaga inglise keele selgeks saanud. Kui bussiga ära sõitsime, jälitas ta meid motikaga veidi maad. Eile õhtul oli jälle pidu. Private schooli inglased teenisid minu silmis originaalsuse eest plusspunkte - nad olid Crispiani pudelisse soola pannud, nii et Crispian ei olnud eriti purjus, ainult veidi tige.
Tänasest siis: lõunalauast sai õunu pihta panna. Nämma. Peale seda lahkusime bussiga Rio Cuartosse, "Viejo Mercado" angaari. Hotelli meid vahepeal ei viidud. Tseremoonia oli nagu ikka, õnneks külm ei olnud. Pidime sealt eest läbi kõndima jne. Maarja ja Eva said pronksmedali, samuti Crispian. Ülejäänud inglased said hõbeda, iirlastest Mike pronksi. Kullaomanikud olid eranditult Aasia päritolu. Mina olen üldarvestuses 148, Kai 141. Moyra jäi napilt medalita. Pärast tegime veel lippude juures pilti, kõlaritest öeldi, et lipud on ülikooli vara ja neid ei tohi kaasa võtta. Lipud olid võrkjast materjalist. Seekord oli ka tantsushow ägedam. Peale medalite jagamist hakkasid kõik püsti tõusma, et ära minna aga siis näidati veel tantsushowd ja videot olümpiaadilistest. Selgus, et ~20 autot oli meie bussile ette pargitud. Öeldi, et võtke oma kohver ja minge jalgsi hotelli. Keegi ei suvatsenud minna. Lõpuks läksime hoopis bussiga AATRACi, farewell dinnerile. Liha on öka. Eva sai seal kolmandat korda samasugust toitu (salat, oliiv, mais), teistele oli eelroaks singiviilud ja soolane ananassilõik. Ma sõin 1 singiviilu, teised nägid välja ja maitsesid nagu toores liha. Pearoog polnud eriti parem, liha ja kartulipallikesed, magustoiduks jälle jäätis. Enne sööki jõudsin riided vahetada - miniseelik ->matkapüksid. 2 korda tunditi mulle vetsu, need ei käinud lukus aga inimesed võiks aru saada, et kui vetsus on järjekord, on see vetsujärjekord. Vene tüdrukul oli paha, ta istus tooliga kraanikausi kõrval. Peale sööki jagati väikseid oonüksist mulita'sid. Miskipärast üritati meid, eestlasi vahele jätta. Siis toimus pidu. Kohalikud seadused nähtavasti ei keela alaealistele alkoholi anda. Õpetajad lahkusid suht alguses, mina jäin kuskile ripakile.
Kell 2 öösel pidime hakkama Cordobasse sõitma. Hotellis saime olla vaid 20 min (Maarja ja Eva käisid duši all). Siis loksusime bussis. Millegipärast võtsime osa seltskonda peale ka Opera hotellist, kuigi oleks võind Crillonist /meie hotell/ rohkem võtta hoopis.

16. juuli tegelt, juba
Ma ei salli bussis magamist. Jõudsime pimedas lennujaama ja tukkusime seal istudes (maas) edasi. Peagi jõudis ka teine bussitäis pärale (need kes hakkasid kell 5 tulema). Lend lükati paar tundi edasi, kuna väljas oli udu. See 2 cm, mis siin talvel sajab, otsustas täna õhus hõljuda. Lõpuks saime Buenos Airesesse ega jäänud Iguasu lennukist (sama millega tulime tegelt) maha. Vihma sadas ja pidime ka meeskonnavahetuse tõttu ootama. Seetõttu saime firma kulul lõunasööki (liha, kartulipuder, porgandipuder, jook). Lennukis saab samu võileibu ja viimasel ajal mahla asemel naftamorssi. Olen "Frankensteiniga" juba 74. leheküljel. Lennujaamas mängisime vaibal lesides belglaste antud kaarte (kõhuli) ja õpetasime slovakk Juraj'le potikat. Mina kaotasin pidevalt :). Ta teadis Triin Tekkot muuseas. Ja kui maa peal on pilves vihmailm, siis pilvede kohal on väga ilus. Praegu paistab all miski lainesäbrut meenutav muster pilvedest. Peaks magama, pole ammu maganud. Pagasiriiulist tilkus Tiidule vett peale. Teate ju, mis lennukis pudelitega juhtub?

Esimese peatüki lõpp

PEATÜKK 2: IGUAÇU

16. juuli, jätkuvalt
17.54 maandume. Enne seda võib lennukist näha vihmametsajupikesi, mis on põldude vahele pressitud. Lennujaamamuru sees kasvavad lilled. Õhk on nagu troopikamajas, hekk õitseb, mets vohab, tee ääres on erosioonivaalude musternäidised. Rohkem nii, nagu arvasin. Guide's name is Anderson, läheme Brasiilia poolele. Väike valge buss viis meid 2 minutiga suure peale. Passikontroll, kahju et juba pimedaks läheb.
Neljatärnihotell! Rafain palace. Juba paremaks kisub. Jagan tuba nr 366 Kai'ga. Väljas on bassein, kuid ujumismõtte realiseerimiseni jõuan 5 minutit enne kümmet õhtul, kui bassein suletakse. Ei jõua. Söök oli väga hea, vahelduseks lihale kõiksugu puuvilju, lillkapsast, brokolit, tomatit ja taimetoitu.Tiit rääkis, kuidas geko löödi kärbsepiitsaga maha. Siin on vaaraosipelgad ja ämblikud ning high-tech dušš (sätid vett ja mingi hetk lülitub ise duši peale täiesti suvaliselt). Kai püüab wifit leida. Päeval suhtus ta üsna paranoiliselt kohvrite kadumise võimalusse, praegu on lihtsalt õnnetu ja helistas koju. Eva ja Maarja käisid väljas ja tõid mulle mingi palmivärgi, mis näeb välja nagu hambad nööril. Mina töllerdasin pimedas aias. Öösel käisin netis ja kirjutasin foorumisse.

17. juuli
Tahaks igast Tiidu lolle nalju kirja panna, aga need ei jää meelde. Öösel oli vastik jalakramp, aga muidu on siin hea. Brasiilia talv 20-25C. 1 turbiin Itaipu elektrijaamas kataks terve Eesti vajaduse. Vaatasime mingit reklaamfilmi laulva kivi elekrtijaamast kui ühest modernsest maailmaimest. Seal tammi juures oli aed, kus üle 15a töötanud töötajatel oli oma puu. Kuna sõitsime bussiga tiiru ka tammi mööda, "käisime" ära ka Paraguays. Jalutasime 1,2km, vaatame Iguasu jugasid, kus praegusel aastaajal on vähe vett... aga ikka on. Rohkelt postkaardivaateid ja tõdemus, et lähistroopilisest metsast pole suurt miskit piistu panna. Fotografeerime liblikaid, aku hakkab tühjaks (sai) ja mälukaart täis saama. 52 pildi jaoks on veel ruumi, avastan päeva lõpuks. Buenos Airesest vist pilte ei tule... ma ei armasta endiselt linnu, nii et pole viga. Peale Itaiput valime 9km rahvuspargituuri (45 dollarit! pärast selgub isegi, et 58. Ühisraha hakkab otsa lõppema). Siinses metsas on ikka talv, ainult mingid punased verepisara-lilled suvatsevad õitseda. Teised leidsid raipe, mis minumeelest opossumi moodi on. Igatahes mitte tontkandlane. Jugade ümbrus oli täis pika koonuga peasukaru sugulasi, kuaatisid. Meil kästi toit bussi jätta. Looduspargis leidsime veel korallmao. Esmapilgul paistis see mürgine, kuid anatoomiliselt... väikse suuga elukas surnud. Tegelikult oli vägagi elus. Latakas sinine liblikas mõni maa edasi ei olnud. Ja mingi hetk hammustas mind sääsk... malaaria? Korjasin tee äärest metsikuid apelsine ja lõikusin neid... sissetoodud liik. Muide pargi esimene käsk oli umbes nagu don't harm local flora. Igatahes maitse oli midagi greibilaadset ja sugugi mitte nii söödamatu, nagu giid Andre rääkis. Tegelikult sain ma ka metsast üllatava koguse igasugust tavaari korjatud (punased nublakad - neid ei osanud isegi giid määrata, raamatus polevat). Midagi pesupähkli laadset ja kookospähkli sugulast - väiksed mustad mammud, määrisid mu käe lillaks. Nii et ma olin määrdunud ja kleepuv. Miski sort väiksemat bambust kõlbas süüa. Viimased kilomeetrid sõitsime (elektri?) ATV kärus, sest kiireks läks. Siis vaatasime tornist - mina nägin üht jäälindu (kuningkalur) ja haigrut.
Edasi tuli laevasõit. Meie, taani õpilased ja 6 taani pensionäri kobisid laevale ja küsimuse peale kes tahab kajakiga sõita tõusis esialgu 3 kätt. Pärast jäi 3 kes ei tahtnud :) Siis saime natuke süüa (guaraana jook KUATI, õun, banaanike, võileib) ja paat tegi Parana jõel paar kiiremat kaart. Argentiinapoolsel kaldal lösutas kaiman, suutsin oma fotokast veel paar kaadrit meelitada. Varsti kobisime kajakk-kummipaatidesse. Mina olin Kai'ga, kes on meie seltskonna pikim inimene. Tagumik sai kohe märjaks, sest põhjas olid augud, mis pididki seal olema. Õnneks oli vesi soe. Minu ja Kai koostöö aerutamisel hakkas ka lõpuks sujuma, kuigi alguses vänderdasime me päris palju, ei saanud ühtlast rütmi ja meil olid ka erinevad aerud. Jõgi oli läbipaistev ja umbes meetrisügavune. Peale madalikku mõnisada meetrit eemal korjati meid jälle paadile ja viidi kaldale. Maarja ja Eva omasid vahetusriideid - veab. Vahetati meestevetsus, kus elasid mesilased pissuaaris ja lambi sees. Seal põles lamp vähemalt. Kui Dina teatas kui külm tal on, ütles Tiit et tulgu pangu end tema sooja käsivarre vastu. Siis ta rääkis kuidas ta mingi südame löögisageduse mõõtja puruks hingas ja et ta tunneb end kahtlaselt kui peab naiste pesu (Dina bikiinid) enda kotis vedama. Teel käulaga läbi öise džungli üritas ta meid hirmutada puude otsast alla viskuvate madudega, mina omakorda nahkhiirtega. /Tiidu blondi juust peaksid need džunglielukad ju ometi armastama/. Ahve me ei näinudki, "salu"-tuukanit nägin vaid siluetina taeva taustal. Bussis oli märja tagumikuga imelik istuda, veel lõbusam aga hotelli minna.
Peale õhtusööki (2 päristoidu ning 1 puuvija-tordiring, mitte vastupidi), läksim ma ujuma. Kedagi teist ei tõmmanud külma vette. Nii ma siis laiutasin üksi terves külmas basseinis tumeda lõunamaise taeva all. Ilma prillideta nägin ma ainult üht tähte /huvitav mida?/. Üksi ujumine pole ikka päris see... olgugi et Kai sealsamas lähedal läpakaga tegeles. Paarikümne minuti pärast läksin üles ja olin pool tundi sooja duši all. Siis läksin alla ja nurusin end Kai arvutisse foorumit lugema. Ei midagi uut. Aa kui me enne einet üleval raipe fotot uurisime, tõmbas Tiit mingi suvalise ukse koridoris lahti ja nentis:"On jah kapp." Ma peaks diktofoni kaasas kandma, et kõik killud peale saaks. Metsas muide olid liblikad, kes tegid hämmastavalt valju krõbisevat häält. 23:45 aga Eestis on juba minu sünnipäevapäev!

18. juuli, minu sünnipäevapäev
Tiit:"Ma tean mitut inimest, kes pole elusees suitsetanud ja on ikka ära surnud."
Maarja:"Vaata et viiruse sisse ei astu, muidu pead uuesti minema jalgu puhastama."
Sirgi:"Ma vaatan kunagi ÕSist järgi." (mis erinevus on public ja private schoolil)
Kai:"Tark raamat ei ole Campbell, tark raamat on see, kus on kommentaarid (st meie laused)."
Sententse varasemast:Eva :"Äkki tulevad mingid ahvid ja viivad mu koti ära!"
"Ma ei kavatse siin Brasiilias üldse midagi laadida!"
Maarja:" Keegi on Buenos Airese Londoni ja Tokyo vahele ära kaotanud." (valvelaua kellade järjekorrast).

Cataratas. Enne veel - teised laulsid mulle hommikusöögilauas sünnipäevalaulu ja kinkisid rahvuspargi kruusi. Siis kobisime bussi, et minna Cataratase rahvusparki Argentiinas. Pilet maksis jälle mõnusalt, homseks enam ühisraha pole. Mu fotoka akud on tühjad mis tühjad ja teised pole veel ära laadinud. Teine päev metsas - nägime erinevaid koski (Devil's Throat, Eva waterfalls), käisime metsas ja võsa vahel ning sõitsime minirongiga, mis oli tuubli täis. Argentiina poolel on rohkem koski, näha on ka kalu ja pääsukesi kes kose veepilves ringi lendavad. Veeseis on nii madal, et paadiga sõita ei saa. Mõne kuu eest oli veetase 2m kõrgem (ka sild-teerajad vee all), 1992 viis tulv kuradikurgu juurest tee ära. Selle massiivsed jäänused on siiani näha. Upper circuiti ja Lower circuiti vahepeal oskasime Tiiduga muu rahva silmist kaotada. Otsimise aegu leidsin juhuslikult mimoose näppides häbeliku mimoosi põõsa (voldib lehed kokku), tulles olin leidnud liaanina sama asja. Viljad olid tal ogalised nagu kaktus./Hea taskus kanda/. Siin on jube ilusad bambused. Ämma viigipuu on mürgine. Leidnud teised üles, sõid mõned midagi lõunaks. Mina ja Kai raadasime metsa kuni meid sealt välja kupatati. Tegin katset süüa veel üht metsikut apelsini aga see oli liiga hapu. Pärastlõunal käisime alumistel jugadel, enne lahkumist ostsin 5 peeso eest tuukani kuju. Uskumatu aga kõrvalletilt oleks saanud sama raha eest 2 kuju. Tuukanit me hommikul vilksamisis nägime, hiljem ka oranz-rohelist iguaani ja kuaatidest mõnel olid kõrvarõngad kõrvas. Bussis oli mul endiselt tõele vastav tunne, et nii kui ma silmad sulen, jään magama. Otsustati kas minna homme linnuparki või kivikaevandusse kuid lõpuks leiti et hea on hotelli jääda sest taanlased on väsinud. Käisime maailma suurimas (??) suveniiripoes. Muuhulgas oleks saanud sealt tohutuid ametüste jt kristalle täis kivirahne. Hinnad olid soolased, kuid mul pole niikuinii Brasiilia reaale. Hotellis käisin jälle pesemas, seekord ujuma ei läinud. Tiit tõi mulle tassi jaoks mullikile ja sünnipäevalilleks kolletanud kummipuulehe /tegelikult osa suurest sõrmlehikulehest hoopis/. Sain õnnitlussõnumi Stinalt ja teise Helenelt, Rasmuselt ning Paulilt. Ma armastan teid ka väga. Huvitav kas nad tegid midagi, et mu telefon täna võrgu vastu võttis? Iganes väga armas neist. Õhtusöögi ajal rääkis Tiit oma meditsiiniõudusjutte, tellis šampuse ja meelitas mind lõpuks ühe lonksu maitsma. Noojah. Ei ütleks, et midagi eriti head. Ülejäänud klaasitäie pidi ta ise ära jooma. Tordi ja toiduvalik polnud täna nii maitsev kui eile, kuid siiski hea. Magustoitude hulka oli siginenud kahtlane värk, mis kaugelt tundus nagu pohlad marinaadis aga tegelikult olid mingid tarretise kuulikesed. Õhtul vaatasin Kai ja Maarja fotosid ning mängisin Maarjaga valetamist. 00:06 Head ööd. Aken kinni, et seekord sääsed ei tuleks.

19. juuli, 3 lendu koduni.
Pühendan mõned read oma hotellitoale. Meil on suurte vuugivahedega plaatidest põrand nagu Rio Terceros, peldik (ok ilus WC) mis teeb veel mitu minutit peale vee tõmbamist luksuvat-kõõksuvat häält ja lüliti, mis kustutab kõik tuled. Rõdu, kust tulevad sääsed (aga avaneb kena vaade aiale), lülitid 'abajur' ja 'luz' tähendasid mingeid lampe, me ei saanudki teada, mida 'liga' tegi. Lülitid olid öökapi küljes nagu kahtlane juhtpult. Täna ärkasin veidi enne kaheksat, hommikul vaadati veel pilte ja siis bussiga üle piiri ning lennujaama. Lennujaamas oli suveniiripood ja üks üsna nunnu ornament jäi sealt mulle meelde. Katsun joonistada. Stjuuardess käib ja plõksutab mingit värki, mis on õhuvärskendaja/hais.

PEATÜKK 3: BUENOS AIRES

Kai:"Nii, ma teen natuke juustu."(ajas kingad jalast ära).
Kai ema:"Bioloogid on vist enam-vähem ühte nägu kui pikkus välja arvata. (Kai üritas talle seletada, kes mina olen).
Kui Kail on elektrit vaja, lõhub ta kogu korteri laiali. Lennujaamas oli mingi kala, et taanlastel, kes nüüd meist eralduvad ja koju lähevad ei olnud autojuhti vastu tulnud. Meie hotell on de las Luces ja kolme tärniga. Tuba 606 - vaade aknast - sein. Meie toast läheb uks kõrvaltuppa (kinni).
Kai:"See tuli koos seinaga praegult ära."(pistiku kohta, üritab läpakat laadida).

Õhtusöögi (ja edaspidiste söökide) eest pidime ise hoolitsema. Laenasin 20 peesot Evale. Ostsin jäätise, šokolaadi ja küpsiseid.

Kai:"Nõme hotell on, peaks ütlema."
Töllerdasime kella 18-21 õues ringi, Eva vedas meid erinevatesse ehte jm poodidesse. Homme läheme City tourile /nagu üks õige turist kunagi/. Muide kohalikele lähevad blondid peale - vilistati, üks tüüp ütles Evale :"Beautiful!" Aru ma ei näe, miks me ei võiks koju minna. Suhtkoht mõttetu paik. Iguasus ma lõin verd täis sääse lakke laiaks (Kai:"Uskumatu, et sa seda tegid, maisaa.") Siinsed sääsed teevad eriti hästi punetavaid kuplasid. (Kai:"Sa tahad kindlalt juba magama jääda vä? Sa oled nõme ju.")
Eva:"Miks on Campbell öökapiraamat? Kui esimese lehekülje lahti võtad, jääd kohe magama."
See Tiidu silmavärk paistab olevat nakkav, Dina tundis end hommikul imelikult.
Kai:"Appi kui väike voodi siin on."

20. juuli. City tour ja pankrot.
Hommikusöök oli saialine, nagu tavaks. Erandlikult oli saada kergelt naftamaitselist greibimahla. Meie giidi nimi on Natalia. Mind ajab pidevalt aevastama. Tüütu. Kail oli kurk valus, nii et andsin Eesti rätiku talle. Toa võtme küljes on veel 3 korda suurem numbrilipik kui eelmisel /võimatu taskusse pista/. Ma löön oma pea koguaeg vastu bussi pakiriiulit ära. Kahtlane. Bussis on suht multikultuurne seltskond, kuid giidi põhiline keel on siiski hispaania. Põhiliselt näeme vaatamisväärsusi sõitva bussi aknast, peatusime vaid selleks et käia ühes kirikus, vaadata mõtetut jalkapoodi ja väikest värvilist vaest linnaosa /La Boca/. Praegu jaotab mingi fotograaf montaaze kus meie pead on paigutatud tangotantsijate kehade külge. 10 peesot. /Väga Paint/. Seal linnaosas vahetasin oma viimase raha peesodeks, pankrot nihkus veidi eemale - saan vähemalt järgmise ekskursiooni eest maksta ja kui veab siis süüa osta. Möödusime lehmapeaga sildist "Siga la vaca". Lõuna-Ameerika ainuke vene kirik on Buenos Aireses (muide siin on halb õhk, üldse mitte nii bueno).
Tänaõhtused tsitaadid:
Maarja ja Kai :"Searchy performing surgery."(pildiseeria sellest kuidas ma avokaadot lahkan).
K:"Siin on internetiga kitsas nagu ma kirjutasin eile."
M:"Siin on väike Internet."
K:"See lehm nägi nii pull välja."
S:"Issand missugune kael. Ma näen üks paras koolera välja."
M:"Ta räägib nii vaikselt, et tahaks talle nagu kõrva kurku toppida."

S:"Kirjas ei tohi jubinne saata."
K:"Pane paber ümber."
M:"Kleebi mark peale." (mälukaardist käib jutt)

E:"Ma tahaks minna geiklubisse, ma ei suuda neid mehi rohkem taluda.

M:"Tihti ärkad üles, et paberit kokku voltida?"
K:"Ei, ma ei ärka üles."

E:"Viina peab jooma." (hambavalu)
M:"Kõht on ka raske, aga pead on raskem püsti hoida kui kõhtu."
T:"Sul on hea julge sõita, tabletid kaasas."
E:"Te kutsute mind agaroosiks, täitsa hullud lapsed!"
?:"How much is the taxi to the closest gay club?"
K:"Ei no mingi kopiprobleem tekkis jah." (9 paari niiskeid sokke, 19 tundi lendu).

Lahkusime bussist kuskil mitte-hotelli-juures, nii et ma ei saanud aru kus me oleme. Tiit helistas automaadist eesti konsulile. Kuna teised said aru, kus oleme, siis jälitasin neid. Lahkusime Tiidu ja Dina seltskonnast ja peagi eraldus ka Eva, et läbi elada blondi tüdruku seiklusi suures linnas (suvakad tulevad rääkima, vilistama, autojuhid pistavad vöötraja juures pea aknast välja, kui metroos parasjagu pileteid ei müüda lubatakse ilma, taksojuht pakub ise küüti. Tasuta. Ja teeb veel lõuna välja. Nii Eva käiski kunstimuuseumis. Ja kirikutes, seal mehed jätsid ta rahule). Ülejäänutega käisime Supermercados (umbes nagu säästukas, kus müüjaks aasialased ja letilint müügikaupa täis laotud). Puuviljaleti onklile seletasin lõpuks eesti keeles, mida ma tahan (2 banaani, 3 apelsini), meie hispaania keel on võrdselt halb. Siis viisime asjad hotelli, sõime /lõikasin jogurti kuubikuteks ja sõin noaga, välismaalastel on piimatoodetest oma arusaam/ ja võtsime ette pikema tuuri. Palju tänavaid, inimesi ja sudu. Algul oli täiesti jube. Kõik tunglesid, lärmasid, suitsetasid, kiirustasid ja jagasid pabereid. Prahijagajad on siin eriti levinud. Kuidas nad saavad siin elada? Muide paistab, et igal siinsel presidendil on oma monument.
Ja Mayo väljakul algas kell 15 päeval emade mälestusmeeleavaldus. Iganädalane. Nad mälestasid oma militaarrežiimi (1976-83) ajal hukkunud lapsi. Seal oli palju politseinikke, aga nad olid teisel pool aeda. Mulle endiselt suured linnad ei meeldi, siin elada küll ei tahaks. Hiljem ostsin emale ja Elisele kõrvarõngad, endale UFOpealuuga rinnamärgi ja india poest viiruki. Müüja küsis, kas ma tõesti tahan ainult üht karpi. Nojah, tahtsin. Tõtt-öelda ma ei saanudki teada, mis ülemistel riiulitel oli. Mingil tänaval piraka vabadusesammas-obeliski juures graveeris üks mees metallist mate-tasse. Juures oli silt 5$. Uskumatu, aga küsisin järgi - nii oligi. Tops 5, kõrs (bombilla) 3, graveerimine niisama. Valisime siis endale topsid välja ja lasksime nimed peale toksida /Kai lasi Argentiina ka kirjutada, kuna tal on nii lühike nimi/. Tänaval on tavaline (nahast kattega) topsi hind ~18-26$, uhkematel rohkem, kõrvitsatel veidi vähem. Loodetavasti pole tegu mingi trikiga. Siis käisime lemmikloomapoes. 5$ eest oleks saanud alasti konna või aksolotli. Pisike lhasa apso ja veel mõni muu kutsikas oli puuris. Linnud olid hästi ilusad. Õhtupoole jalutasime veel ringi, otsisime turistiinfot aga see oli kinni. Täna oli hirmus soe päev, kohalikud käisid kohusetundlikult jopedes, meie - õhukeste pluusidega. Normaalne. Täna on juba neljapäev ja pühapäeval saab koju. Õhtul - mingi hetk ilmus Eva välja aga enne jõudsin mina noaga julmalt opereerida avokaadot ja Kai sellest toreda-jabura pildiseeria teha.
Pärast avastasin veel potsiku triki. See määris käsi. Mingi oksiid või midagi. Pesin ta seebiga puhtaks. Tükk aega hiljem proovisin kui hästi see mul otsaees tasakaalus püsib ja sain laubale toreda tumehalli rõnga. Muidugi olin pestes ülemisele servale vähe tähelepanu osutanud. Mängisime dzinni nimelist kaardimängu. Maarja võitis. Siis otsustasid nad Evaga, et võiks magama minna. Mina pakkisin oma kohvrit ümber nii, et Kai asjad ka sinna mahuks, Kai aga riputas oma 10 paari pestud sokke riidepuude ja riidepuutoru külge kuivama. Minu agitatsioonil ehitas ta 3 riidepuust konstruktsiooni ja riputas selle teleka varre külge, konditsioneeri ette. Tiit käskis meil oma Eesti-pluusid lennukisse selga panna... on oodata mingit vastuvõttu? Duši veereguleerimissüsteem on imelik ja muidugi ma suutsin kingad kohvrisse pakkida, kuigi tahan need lennukis jalga panna.

21. juuli
Kai:"Maitseb nagu vesi. Jätkuvalt. Ükskõik millega seda süüa."(talle anti pudelivee juurde kõrs).
"Tead mis on veel eelis, kui oled pikk? Juustud saab kaugemale panna."
Kaile ei meeldi ärgata külmas toas. Muidu oli hommik nagu ikka, täna ma ei kippunud vist valel korrusel liftist väljuma (?) kui see vahepeal seisma jäi. Kui me sööma jõudsime, olid Tiit ja Dina juba seal läpakatega mässamas. Täna lisasin oma menüüsse mingi kohaliku kondenspiima (dulce leche näeb välja nagu pähklivõi ja maitseb nagu karamellikissell) ning apelsinimahla jäänused ehk põhja vajuva plöga. Kell 9 olime all fuajees ootamas paadireisi, mille eest sai 70 peesot maksta. Giid saabus täpselt, veidi gay-looking Leonardo. Vudisime tema järel bussi, mis oli eilse koopia ainult siniste ebamugavate istmetega. Ma järjekordselt kippusin tukkuma. Me sõitsime turistide rongiga ja sel hetkel koitis mulle, et kõik läheb metsa. Igaks juhuks kustutasin kõiksugused ootused eelseisva suhtes. Jah, siis meid viidi rikaste linnaosasse, käsitööpoodi ja lubati minna pooleldi renoveeritavasse San Isidori katedraali. Seal kohas ma kuulsin papagoisid palmi sees kriiskamas aga pildile ei saanud.
Laev, millega pidime Parana jõe deltas sõitma, osutus kohvikuks. Jões oli palju uppunud laevu. Siin nähtavasti ei viitsi keegi nende vanade vrakkidega miskit peale hakata. Jõesaartel asuv asundus osutus järjekordselt rikaste linnaosaks. Saared olid suured, nii et asi meenutas pigem jõgederohket maad kui maarohket jõge. Neil pidavat siin olema poe, bussi, kooli ja isegi kirikupaat. No ma ei tea. Siin pole küll midagi pildistada. Ma tahan hoopis pilti vaestelinnaosast kus on väiksed majakarbid tihedalt üksteise kukil. Lühike paaditiir lõppes, kõik inimesed tegid kohustuslikult head nägu ja läksid mööda linna laiali. Käisime hotellist läbi ja sättisime end ise endale meelelahutust otsima. Meil tuli see märksa paremini välja. Eva eraldus jälle, mina Maarja ja Kai sõitsime metrooga (!) edasi ja käisime jaapani stiilis (pigem lohakas inglise) pargis, sain lõpuks papagoid pildile. Kasutan Maarja 16-st mälukaarti.
3 peeso eest saime sisse jaapani aeda, kus tegime võlts-jaapani fotosid. Seal on suur tiik, kus elavad koi'd. Peale seda läks Kai hotelli närvitsema, et kas ta eiletellitud takso ikka tuleb. Andsin talle oma teise metroopileti (70 sentaavot) ilmses usus hotelli tagasi jalutada. Võtame maarjaga ette kunstimuuseumid. Õpilastele on need siin tasuta. Esimene on moodsa kunsti muuseum MALBA. Ülakorrusel on Liechtensteini näitus (need koomiksimooodi pildid). Seal on üleval ka visandid, mõni neist triibulisel vihikulehel. Mulle täitsa meeldis. All oli igasugust kunsti, leidsin üles Frida Kahlo autoportree ahvi ja papagoiga. Diego Rivera pisike pildike oli teadmata asjaoludel seinapealt ära ja jäigi nägemata. Kohtasime Dinat ja Tiitu. Allkorrusel ostsin kaks postkaarti - muuseumide juures olevad poed on mõnikord päris põnevad. Üks on Markile selle eest, et ta arvas et "Frankensteini"on hea inglise keeles lugeda. Teine on Helenele.
Läksime teise muuseumi, väljas oli juba pime. See muuseum oli veelgi ülevaatlikum, muinas-ja antiikajast selliste tegijateni nagu Cezanne, Gauguin, Renoir, Picasso, Monet, Manet ja Modigliani. (Kunstiõpetaja läheks kadedusest roheliseks). Enne kui me päriselt moodsa kunstini jõudsime, pandi muuseum kinni ja 19.30 kupatati meid tänavale.
Seal kohtasime Raouli. Või tema meid, suur erinevus eksole. Ta on pärit kuskilt Tšiili piiri äärest ja tuli siia oma 5 vaba päeva veetma aga ta sõber on tööl ja tema üksi suures linnas. Ta vähemalt oskab kohalikku keelt. Ta veenis meid veel üht kultuurikeskust külastama. Seal oli moodne kunst ja kohati päris lahedaid asju: kleit-telgid, metall-luugid kust paistsid silmad, Pitufina pilt (Carolina hüüdnimi!) jne. Jätsime Raouli taieseid imetlema ja lahkusime vaikselt minema. Käisime ühes kirikus kohe seal kõrval, kus inimesed laulsid ilusasti. Siin maal on palju lastega emadest kerjuseid, milles asi? Saanud aru, et kirikus viibimine päädib mingisuguse kombetalitlusega, imbusime vaikselt minema.
Kõrval oli uhke müüriga piiratud sarkofaagidega surnuaed. Meie otsisime metrood. Käisin mingis juhuslikus poes (jälle asiaadid) ja ostsin pirnimahla, 2 õuna ja 3 apelsini. Asi kisub puhtalt puuviljatoitluseks ära. Käisin mööda tänavat ja rüüpasin pakist mahla. Metroos tahtis mingi kahtlane tüüp lonksu. Ma ei andnud. Andsin hoopis mingile moosekandile eesti sendi. Tea mis nägu ta teeb selle peale kui saab raha riigist, millest ta kuulnudki pole. Selle ajaga lonkisid kahtlased tolgused eemale. Meie Maarjaga sõitsime tuubil täis rongiga Cathedrali jaama ja koperdasime Mayo platsi äärest hotelli (100m). Kui me Maarjaga hotelli jõudsime, oli Kai juba Austraalia poole lahkunud. Minu voodis oli virn tema asju ja kiri, et palun mitte muljuda. Varsti tulid teised minu tuppa ja mängisime kaardimängu nimega sitaratas. Kella 23 paiku jätsime mängu pooleli ja teised sättisid end klubisse minema. Reedeõhtu ju ikkagi. Laenasin oma viimased 20$ Evale peorahaks. /Eva leidis peolt endale kolmanda Gastoni/.Nüüd mõni sõna hotellitoast - meil on kaart, mis käib seina sisse ja siis saab tulesid põlema panna. Konditsioneer, WC mille paberihoidja on täiesti ebanormaalse koha peal ja mille paberiservi koristaja kolmnurkseks voldib (imelik). Peldikul on 13x13 cm aken ka. Siis on veel voodi. See on hästi kõrge ja iga päev topib keegi lolli järjekindlusega tekid ja tekilinad servipidi madratsi ääre alla. Mulle ei meeldi taskus magada. Loodetavasti olen ma piisavalt kapsas, et peale 6tunnist ööund ka lennukis magada. Mobla pole päris normaalne, talle ei mõjunud sõit hästi. 01:02 öösel ... täna me hakkame koju minema.

22. juuli
Hommikul oli aega veidi üle, jalutasime linnas ja ma ostsin oma viimase raha eest pakitäie mate-teed kaasa. Siis läksime taksoga lennukile. Lennukitoit... öka. Ühe stjuuardi nimi oli A. Ventura.

23. juuli. KOJU!!!
Frankfurtis hakkasin ma turvaväravates piiksuma ja mind otsiti läbi. Olen ilge terrorist. Eestis tulid mulle vastu Maria, Helerin, Paul ja Tauno. Vedasid mu kohvrit. Pärast läksin ronima. Nii armas, minu jaoks oli laste vöö. Jaan õppis julgestama, mina olin katsejänes. Õhtul läksin Stroomi randa ujuma ja seal oli mingi pervert kes tahtis riietuskabiini trügida.
OMA KODU ON PARIM!!!
MATKA LÕPP

2006-07-30T11:25:00.000-07:00

Minu Sünnipäeva (matk) pidamine

25. juuli
Minu tegelikust sünnipäevast on möödunud juba nädal aega. Pidime kokku saama bussijaamas 13.30 kuid tegelikult... oli seal Helerin, kes oli oma bussist maha jäänud ja Rasmus, kes napilt jõudis. Tauno jõudis umbes veerand tundi liiga hilja. Ülejäänud - Maria, Eleriin, Triin, Helene ja Paul läksid hääletades. Hetk peale seda, kui me bussisolijad Viru-Nigulasse jõudsime, maandusid seal ka Helene ja Paul. Helene luges veidi kohalikku kuulutustetahvlit. Siis me hakkasime (peale mõningast õnnitlemist jälle) Mahu poole astuma (9km). Kõrvalepõigetega. Näiteks Maarja kabeli juurde. Siis me radisime veidi hekist kirsse, keegi kohalik õiendas meiega seepeale, aga me ei märganudki kes see oli. Ja seejärel allikale. Elis pidi meile vastu tulema, et tuua juba väsima kippuvale Helerinile jalgratas. Paraku läks tal kumm tühjaks enne meieni jõudmist, nii et ratta kasulik funktsioon jäi täitmata. Pärnal piilusime ägedat bussipeatust, kus olid sildid "Kas sul raha on?" ja "Fack you". Siis läksime edasi. Kõõksumäe juures helistas Tauno, et ta on juba Viru-Nigulas. Kui meie Viru-Nigulas olime, oli ta Kuusalus. Huvitav kas ta hääletas lennuki peale või? Igatahes jõe juures jõudis ta meile järele. Samal ajal jõudsid kohale ka Tekkod ja Maria. Nad olid juba Autoga Mahusse jõudnud. ...Enamuse ajast mis me teel olime, sisustasin ma Argentiina muljete rääkimisega. Helene ja Rasmus tegid vägeva kodujooksu Mahu-sildi poole, kui see lõpuks metsa seest paistma hakkas. Kohale jõudsime. Aa kingitusi sai ka - mul on nüüd 2 pudelit briljantrohelist, imeliku muusika plaat, lestaraiped, T-särk, tohutu karbitäis kive ja suht korralik lasu šokolaadi. Aitähh. Järgnes hilinenud lõuna, ehk õhtusöök. Selle valmistamise taga oli minu tubli emme, kes ka matkaklubilistega hämmastavalt sõbrunes. Peale õhtusööki mindi ujuma. Merre. Me tegime muuliotsapeal vetikasõda. Õhk oli lendavat rohevetikat täis. Päike läks vaikselt looja. Kodus sai veel kiikuda suures presentkiiges, mille emme oli ära parandanud (respect) ja sõita paadiga tiigi peal, mis oli kuivanud põlvesügavuseks. Ning muidugi gomoku. Seekord oli isegi 2 lauda ja nupukomplekti. Tauno oli enda oma ka kaasa võtnud. Tauno raius oma Paadenurmeaegse (talvel) puuraidumisveaguse täis. Kõik pandi põrandale magama nagu kilud karbis - telki kellelgi polnud. Triin Tekko magas minu juures "põõningul" ja Helene ning Rasmus õues. Alles kell 2 lasksin ma inimestel rahus magama minna :P. Öösel käisin ma Mariat nügimas, et ta lõpetaks kõva häälega hingamise.

26. juuli
6.15 Paul hakkas ringi kohmerdama. 6.45 Paul läks minema. Minu ülihoolitsev emme saatis ta peaaegu Viru-Nigulasse. Arvake kes on kerge unega? Ülejäänud ärkasid umbes kell 11. Siis ma tegin neile putru. Mõni läks ujuma, neil vedas. Nemad said järgmise potitäie - ei olnudki veel ära jahtunud. Pärast läksime jalutama... nii 25 km. Letipea Ehalkivile. Kivi juures rannas sõime lestaraipeid ja greipi. Ujusime jälle kahtlase üllatuskividega põhjaga meres. Läheduses olevat ka punkreid ja kasarmuid aga kohalik piirivalvetorn paistis olevat liigagi asustatud, seega ei läinud lähemalt torkima. Tekko õekste vanemad tulid ja viisid Triinu ära. Seal liitusid matkaklubi + EmaElle + väikesirgi-Maike seltskonnaga veel külavanem oma lapselastega. Külavanem tõi rosinasaia ja moosi, mille me tuletorni jalamil ära sõime. Teel koju põikasime läbi veel ühe kunstniku-fotograafi maja juurest kus meile näidati toreda arvutigraafika-Painti kalendrit ja Mahu kalendrit (saksakeelne). Siis me läksime koju tagasi. Tauno läks paljajalu kuna ta lestad, mis hommikul olid paelaga kokku seotud, läksid täiesti puruks. Asendusjalanõudest ta muidugi keeldus. Kodus tegime hilist õhtusööki : grillsiig ja liha ning Mahu panniroog. Kui keegi tahab retsepti.. palun väga.
Mahu panniroog (olenevalt sellest, kes mida sööb 3-8le inimesele)
pool kabatšokki (suur suvekõrvits)
natuke õli küpsetamiseks
4 tomatit
1 paprika
1 väike purgitäis tomatikastmes valgeid ube (~200g) või tavalisi aias kasvavaid türgi ube
maitseaineid vastavalt sellele, mis peenra peal kasvab.
Lõika kabatšok umbes 1cm küljega kuubikuteks (selle töö võib usaldada Mariale), prae kuubikuid panni peal natuke aega. Lõika tomatid ja paprika ka väiksemateks tükkideks ja lisa pannile, seejärel ka oad (kurna liigne kaste välja). Natuke küpsetamist ja valmis ta ongi.
Õhtul käisime saunas. Selle ajaga, kui me üritasime sundida Rasmust või Taunot teiselt poolt tiiki viha jaoks kaseoksi lõikama, oli viht juba sauna kraanikaussi tekkinud... hmm. Ahjualused. Igatahes tore oli.

27. juuli
Pannkoogid. Lahkumise ettevalmistused. Lahkuti lõunase bussiga Viru-Nigulasse. Helerin jäi veel minuga kuni pühapäeva õhtuni. Keegi unustas hambaharja maha.

2006-07-07T14:25:00.000-07:00

Astanguronimine, Pannkoogipidu ja Öine Rattaretk
6-7 juuli 2006
Tavaliselt ma Astangul ronimisest ei kirjuta, kuna seda on lihtsalt nii palju. Aga olgu, täna teeb erandi, kuna see moodustab osa millestki suuremast. 16.00 pidime minema ronima. Kui mina kohale jõudsin (isa rattaga!), olid seal juba Joonas, Paul, Maria ja Eleriin. Hiljem tulid Tauno ja Anti. Ma läksin maasikaid otsima (mõni oli ja enam pole :) ja kui tagasi tulin, siis astusin ilusast susisevast rästikust mingi 20 cm kauguselt mööda (tegelikult astusin tast üle). Rästikuid olen ma Astangul ennegi näinud, aga see kokkupuude oli tiba liiga lähedane. Siiski adrenaliinilaksu sai pigem madu kui mina. Huvitav miks ma NII rahulikult reageerisin? Õnneks leidis tõestust väide, et kui rästikule haiget ei tee, siis ta ei hammusta. See madu oli eriti julge, kohale jooksnud Eleriin ja Maria nägid teda ka. Siit soovitus kõigile : ärge Astangul jookske ja vaadake alati mis teid ees ootab. Rästikud kipuvad end teeradade peal soojendama. Minul vähemalt oli see küll üsna napikas, enne Argentiinat haiglasse sattuda... oleks päris halb olnud.
Ronimise poolepealt, tegime täna (st eile) jälle aja peale. Minu parim tulemus oli 1.40 ja mõni sajandik. Tauno parim saavutus oli 1.43, teised vist oma vanu rekordeid üle ei teinud (kui tegite, kirjutage kommentaaridesse oma ajad). Maria kallas Pauli veepudelisse makaronimaitseainet ja tegi "puljongi", mis oli üsna ilge. Kella 20 ja 21 vahel lõpetasime ronimise, pakkisime asjad (Joonase kotti ka ühe Alejandro mõõtu kivi, mille ta küll välja võttis) ja lahkusime kes kuhu. Paul läks pildistama (jah tegelt ta selleni ei jõudnud, vaid tagus kodus oma ratast kaheksast välja), Anti ja Joonas koju ja ülejäänud poodi pannkoogiasju ostma. Siis läksime me Eleriiniga korraks Maria poole. Eleriin vedas Mariat minu isa ratta pakikal. Ma kasutasin juhust ja kihutasin veidi Maria rattaga (muide tal pidurid ei funka normaalselt).
Pannkoogipidu. Maria tegi pannkooke. Ta pani jahu kõigepealt ja üllataval kombel olid koogid siiski söödavad. Võib-olla selletõttu, et tal ei õnnestunud mingeid lisajamasid sinna sisse kallata. Moose oli hästi palju erinevaid ja lisaks ka juust. Minu lemmik oli metsmaasikaplöga ehk lihtsalt metsmaasikad purgis. Tauno oli need kuskil praksis olles korjanud. Anti sõi grillvorsti mutrivõtmega. Pannkoogipeole tulid veel Aki, Ave, Jaan ja paar mulle tundmatut inimest. Tauno tegi taas suurepärase lisanduse oma imelike komplimentide kogule, öeldes et ma näen alati õudne välja (tulenes sellest kui ma Anti ära kohutasin Vilaskis, käsklusega ometi magama jääda). Peale Pauli saabumist hakati rattaid parandama. Tauno rattale pandi uus sisekumm (juba jumal-teab-mitmes lühikese aja jooksul). Eleriin läks koju ratta järele ja temaga pidime linnas uuesti kokku saama.
Umbes poole ühest lahkusime Tauno juurest. Selleks ajaks liitus seltskonnaga veel Märt (mingi Pauli ja Joonase sõber). Märkimisväärselt hea on kihutada öösel peaaegu liikluseta linnas mööda siledat teed üle 20km/h kiirusega. Poleks arvanudki. Ja kotti pistetud sidemerullist oli ka abi - ma ei kukkunudki. Külm ka ei olnud. Vanalinnas munakividel oli märkimisväärselt vastik sõita. Esimene suurem objekt, kus me käisime oli Linnahalli katus. Seal oli mingi Karutapja-Kalevipoja kuju. Järgmisena läksime Viru Keskuse katusele. Ükski parklatädi ei tulnud meid keelama õnneks. Mõlemast kohast oli üpris kena vaade.
Edasi pedaalisime Russalka juurde (Anti, Pedaalimati on suht rattaklubi nimi ma arvan) ja Märt ostis mingist putkast kaks pudelit kalja. Siis sõitsime läbi metsa Lasnamäe poole. Vahepeal proovis Paul oma suurepärast veenmisoskust politsei peal. Tal oli rattal kumm veidi lödi, aga politsei ütles et neil pole pumpa. Siis avastasime, et Ave on kadunud. Tal oli kett maha tulnud ja ta oli alles Russalka juures. Seal sai ta veel kaua oodata. Jõudsime mõttetusse bensiinijaama, kust õhku ei saanud. Jõudsime teise mõttetusse bensiinijaama, Paul tegi katset pumbata kumm täis... ja peale seda avastati silt, et pump ei tööta. Geniaalne. Tundus toimivat ikkagi. Pöördusime tagasi, Eleriin käis kodust läbi sest tal oli külm ja võttis kampsuni.
Umbes seal, kus Paul ennist politseid veenda üritas, läks Taunol rattakumm (jah, see uus) puruks. Mõnda aega jooksis ta meie kõrval umbes 25 km/h kiirusega. Joonas ja Paul läksid ees ära. Ainus mida võib sellele retkele ette heita oligi see, et esimesed ei oodanud viimaseid järgi ja mõni kippus ära kaduma. Eleriin läks oma varemkadunud asju otsima, kuid ei leidnud.
Mõne minuti pärast jõudsime kõik Russalka juurde. Ave ei olnud muidugi ära külmunud, sest väljas oli siiski soe aga igav oli tal olnud kindlasti. Seal puhkasime ligi tunni, mille vältel mõtlesime mida edasi teha, mina üritasin tagajärjetult kätte saada üht põnevat suurt ööliblika ja kimalase vahepealset putukat. Maria leidis pingi alt muffini ja üritas seda teistele sööta, lõpuks teenis sellega ära aga kajakate lugupidamise. Ma millegipärast kahtlen kellegi väites, mis kõlas nagu :"Maria tahab ainult head." Tauno tukkus pingil, Joonas ja Märt niisamuti. Paul vedeles maas, tekiks oranz helkurvest. Siis me kiusasime natuke Mariat. Lasksime tal seletada sõnu nagu güroskoop ja hetero. Maria mässas Pauli sääsetõrjega (tegelikult oli suisa kaks. Puugi-off ja looduslik Plix. Mina sain pihta Puugi-offiga). Vedelemine ei viinud kuskile, vähemalt esimese tunniga mitte, seega tuli tegutsema hakata, et koju jõuda. Üldiselt ma ei salli igasuguseid imelikke liikumisviise aga seekord... üldsuse huvides. Tauno sai Pauli ratta ja sõidutas endaoma käekõrval. Mina pidin olema enda ratta pakikal, Paul sadulas. Iseenesest suht keeruline, sest iga äärekivi põrutas toredasti, asend polnud just mugav, põlved sai marraskile (pedaalid/kannad läksid mu põlvede vastu) ja tempo oli kiire. Isegi koos minuga suutis Paul tempot teha... hämmastav. Muidugi teised olid Tauno võrra aeglasemad ilmselt.
Mõnikümmend meetrit enne minu kodu leidsid Märt ja Tauno, et ma võiks demonstreerida oma jõulist tapjahaaret. Ma siis pigistasin Pauli, nii et ta kräunus. Peaaegu. Siis pumbati Statoilis veel kumme. Paul tassis mu ratta üles, isa unine aju registreeris ainult uksekellaprääksu. Mingi rahvas lehvitas kardina taga.. väga armas neist. Kell 5.48 olin ma niisiis kodus ja pool tundi hiljem juba unemaal.
Küll sai alles pikk jutt..

2006-07-03T02:36:00.000-07:00

Aegna saar
1-2.07.2006
Kohal olid: mina - Sirgi, Anti, veidi kiusakas Katre, kõigi ühisomand Paul (et jah kasutage kõik Pauli asju ja kräunutage teda), Eleriin, kräunutaja Maria, lohesurfaja Kerstin, IT-mees Indrek ning läti tšikid Kate ja Ilona.
Olin esimene, kes meie omadest Pirita sadamasse jõudis, kuna ma olin arvestanud võimalusega, et eksin ära. Koos minuga ootas seal palju pensionäre, miskit liiki rühmakokkutulek. Meie laevuke oli merekoolile kuuluv Juku, mis pidi igasuguste eelduste kohaselt peale võtma 36 inimest. Enne meid oli 39, kuid moosisime end ikkagi peale - hoolimata sellest, et laevamees ütles, et kui kontrollitakse siis on trahv 30 000. Neil. Maria jõudis ka peale, kuigi joostes. Meresõidu ajal külastas meid tore kimalane, kellele sai pai teha.
Maria käitub ikka tavaliselt. Orienteerusime pisikesel saarel kaardi järgi, mis oli foto sellest veidi koorunud kaardist, mis sadamas seisis. Kerstin tegi lohesurfi (ja tal oli kõige suurem kott, kuna kogu vajalik värk pidi ju sisse mahtuma). Seni kuni ülejäänud tema varustust ja oskusi imetlesid, lätlased lihtsalt päevitasid. Nemad olid ainukeste jalanõudena kaasa võtnud rannaplätud, nii et nad kisasid ka kui mändide all käia tuli. Huvitav miks nad eesti keeles põhiliselt ebaviisakaid väljendeid teadsid? Teeraja ääres kasvas metsamaasikaid ja jänesekapsaid. Lätlased olid näljased. Rannas ronisime ühe torni otsa, mille raudredelid olid kinnitatud reetlikult katkiste puitosade külge. Paul ja Anti austasid oma peaaegu kahesajakilose kohalviibimisega asutuse katust. Viimasel korrusel oli linnupesa. Seejärel tahtsime lätlased laeva peale panna ja ära koju saata. Kuna laev läks veerand tundi varem ära, siis ei läinud see läbi. Kate ja Ilona suitsetasid kuna enam polnud ohtu et me nad minema saadaks või midagist. Siis suhtlesime veidike kohalike päästerühmlastega, kes liiklesid jalgratastel. Sõbralikkus üle kõige, pidime vaid lõkke tegemisega ettevaatlikud olema. Kate ja Ilona pidid lahkuma õhtuse laevaga. Seniks läksime ühe punkri peale lõunasööki tegema ja laskumist harjutama. Kerstin sai ka proovida, mis tunne on. Vahepeal vallutas meie punkri kloonide armee. Kloonid olid kohalikus puhkebaasis pesitsevad elektroonikafirma töötajad kellel olid ühesugused riided, ühesugused telgid ja ühesugused kaigastest relvad. Ja neid oli palju. Lasksime end vallutada, paar fotot teha ja kloonid tõmbasid uttu. Rahumeelselt.
Siis passisime rannakaitsepataljoni kahurivärgi peal, 4 geopeituse rühma, kes igaüks nimetasid seda erimoodi käisid mööda ja täitsid oma ristsõna. Laskusime mööda mingit seina. Üles saada oli palju ohtlikum, aga sain ka teada, mis tunne on kui kindad sulavad. Kunagi 10 aasta eest oli seal rohkem koopaid aga nüüd on need kinni kuna sealt leiti lõhkemoona. Iseenesest kahju, et koopasse ei saand, kuigi mürsud pole ka suuremad asjad mida tahaks sealt leida. Lätlased lahkusid, järgnes teema: kes läheb vett tooma, kuhu jääme.
Platseerusime saare põhjakaldale, kus oli karussell, uforingid, ja sipelgad. Anti ja Katre jagasid mingil peaaegu sõbralikul moel sama õllepurki. Mina läksin lõpuks üksi ujuma kuna ei viitsind veetoojaid (Paul, Maria, Eleriin, Indrek) ära oodata. 5 min enne nende tulekut pandi ka väike tuleke põlema, õnneks selgus, et nad olid jälle päästerühmaga suhelnud ja päästerühm lubas. Laagriplatsil oli silt, mis teatas, et tuletegemine on keelatud. Pärast läksid teised ka ujuma, mina passisin kuskil kivi peal (ja mu plätud, mis veele liiga lähedale jäid hakkasid minema ujuma). Pärast ujumist külastasid meid päästerühmlased. Kuivati, võimleti ja tehti süüa.
Eleriin:"Tee nüüd kiiresti süüa, mis sa passid siin?!"
Paul:"Ma teen aeroobikat."
Mängisime gomokut, 00:00 alustasime ümber saare tiiru. Kõik tahtsid kõndida ja öist Tallinna vaadata. Indrek jäeti magama kuna tal olid lühikesed püksid. Tiir mööda randa oli ~8 km, nõgesed ja ohakad, Katre kukkus. Pärast hakkas jälle valgeks minema, Paul "emotses" oma kivi otsas. Tema, Eleriin ja mina jäime teistest maha ja murdsime läbi miski võsa ning metsa. Jõudsime laagriplatsile veerand tundi pärast teisi. Mina kobisin randa magama kella poole neljast (juba hakkas valgeks minema, väga ilus! Ja merekohin oli ka väga huvitav.) . Teine kord lageda taeva all magada (jälle umbes 4 tundi) ja väga hull polnudki. Eleriin tegi lõket kuna tal oli külm. Minul ei olnud külm aga hommikul läks palavaks ja öösel rullisin ma end paar korda lebomati pealt ära. Hommikul käisin ujumas hoolimata sellest, et vesi oli üpris jahe. Kuna ma röögatasin siis järelikult alla 23 C. Pauli, Maria ja Eleriiniga vedasime end ka mingi ilgelt libeda kivi peale. Mul oli pärast alla tulemisega veits probleeme - käisin prillidega vee all. Pärast oli roppu moodi lõdisemist ja siis sai hommikusööki. Kohalikud pirakad sipelgad olid roninud sulatatud juustu karpi ja mõni sinna kinni jäänud. Muuhulgas teibiti ka inimesi - Kerstinit, Katret (vist) ja Pauli, kes käis ringi nagu lipendavate sidemetega muumia. Ehk ilmselt kõige lühema marsruudiga matk lõhkus kõige hullemini jalgu. Enne laeva peale minema sättimist käisime veel korra ujumas (elagu kopitavad käterätid). Sadamas laeva oodates nägime taas päästerühmlasi kes mässasid suure tuletõrjevoolikuga. Lasksime ennastki kasta. Leidsime Kate mahaununenud magamiskoti. Indrek täitis paar väiksemat pudelit veega ja siis sai üksteist pritsida. Pärast loopisime veidi kive kalakestele kes muuli ääres ujusid ja siis juba laev tuligi. Ronisime üle piirde pardale ja rahvahulgapiirang ei huvitanud enam kedagi. Juku pardal küpses plaan minna õhtul Laagrisse veekoobast vaatama.
Üldiselt oli see väga tore matk, hoolimata sellest, et ma olin nii pinges sõidueksami pärast, et tooda või elektrit. Praegu on saarel palju muutunud võrreldes 10 aasta taguse ajaga, aga kui mitte muud siis oli meie sealviibimine vähemalt väärt puhkus (olgu, võib-olla need ei nõustu sellega, kelle jalad rohkem kannatada said). Sibulakujulised kibuvitsad olid ikka alles..

Laagri vol 3 ehk eriline pornograafia
2. 07
18.30 Vana-Pääsküla peatuses. Olid: Anti, Katre, Maria, Sirgi, Paul. Taaskülastati kurikuulsat veekoobast, seekord veidi paremini-halvemini varustatult kui enne. Maria oli tossudes, Antil olid pooleksminemise äärel plätud, Katrel tavalised rannaplätud, Paulil keemiakaitseülikond (eriti VIP) ja minul lestad mis läksid katki (juba varem) ja vajavad poodi tagastamist. Katre oli kõige hullemas olukorras - plätu jääb sopa sisse kinni jne. Ta pöördus koos Antiga maa peale tagasi. Ülejäänud trampisid vapralt edasi lirtsuvas poris ja poolde säärde ulatuvas jäises vees. Koopas pole kunagi soe, vees veel eriti. Alguses oli jube külm, siis oli üsna valus ja seejärel läksid jalad tundetuks. Me leidsime mingi trepi, mis oli tupik ja natuke teist tüüpi soppa. Veel avastasime geopeituslaste aarde, panime nende helkuri seinale tagasi ja lisasime aardele 2 patsikummi (Maria) ja padrunikesta (Paul). Minul polnud midagi anda kuna oma minipakkimise tujus polnud mul miskit liigset kaasas. Edasi töllerdasime jälle läbi vee ja muda, lisaks pressisime end läbi nelja seinas/laes olnud augu, mis olid silmapaistvalt kitsad ja vastikud. Õnneks ei jäänud keegi meist auku kinni (oleks olnud üpris nõme uuesti mitusada meetrit läbi vee tagasi minna). Isegi Paul suutis end läbi pressida, Maria sai aga millegipärast kõige räpasemaks. Väike-Maria kandis taskurätipakist kaitseülikonda. Välja saadud, kulus veidi aega et aru saada kus me asume. Jõudsime metsast välja vana Loomade Varjupaiga juures, sinna oli Katre ja Anti meile vastu tulnud. Lahkusime minema. Paul viskas mõned Paljassaare ajast pärit kivid kotist välja. Kolm korda võite arvata, kus need nüüd on :) Bussipeatuses, kus me maas istusime, tuli meie juurde üks väike tüdruk. Ta ei uskunud algul, et me koobastes käisime ja kinkis Mariale väikseid kive ning mulle tammelehe. Põnev.

2006-06-20T09:48:00.000-07:00

Vilaski ja Aheru
16-18 juuni 2006
Päev 1
16. juuni õhtu, mina ja Tauno tulime Tartust rongiga Tsirguliinasse, varsti ilmusid välja ka Maria ja Anti. Nemad olid käinud juba Valkas mingit koobast avastamas. Esimese objektina valisime välja ühe vana veetorni, mis paistis rongijaamast kätte. See oli silmatorkavalt viltu vajunud ehitis mis sisaldas palju kõikuvaid raudredeleid, klaasikilde ja veidi muud prahti. Väga huvitav ei olnud aga vähemalt kuskile sai ronitud. Edasi liikusime mööda raudteed (aeg-ajalt vaadates ega seljatagnt rongi ei tule). Rong tuli lõpuks küll, eestpoolt. Koperdasime kähku raudtee pealt ära mingi valli peale (kasutasin aega asjade ümberpakkimiseks) . Pea kohal särisesid kõrgepingeliinid... pole kunagi märganud, et need nii valjusti häält teevad. Peagi pöörasime tee peale (raudteetammi remont oli ühes kohas) ja sammusime läbi metsa Vilaski poole. Õnneks oli õhtu, nii et palavus ei olnud väga hull. Tee peal nägime üht auto alla jäänud vaskussi. Varsti hakkasid paistma metsa seest hooned (kasarmud, garaazid, mingid muud putkad), Anti lisas omalt poolt informatsiooni majakeste varjamise kohta jne. Lõpuks pöörasime vasakule kohast kus puu külge oli kinnitatud mingi kolmnurk (loodame, et see polnud kiiritusohu märk, aga võis vabalt olla ka).Ärapööramiskohast viis meie edasisele laagriplatsile üsna korralik plaatidest tee, seljakotid viskasime maha lõpuks otse raketišahtide kuplite kõrval. Kuplialuse vaatasime üle peaaegu kohe - olgugi et pealiskaudselt.Sinna kuplitevahelisele platsile jäimegi ööseks. Kavatsus lageda taeva all magada sai samuti teostatud (tegelikult oli Taunol telk ka), lõke tehtud ja õhtusöök söödud. Vahepeal käisid Maria ja Anti vett toomas Väiksest Emajõest. Anti magamiskotiümbrisega. Teinekord on pudelid kasulikud, aga see kollane kilevärgens pidas ka üllatavalt hästi vett. Ja kiirmakarone jäi ülegi. Vilaski "kiirituselinnud" on aga eriti julged. Kuskil läheduses kõristas öösorr oma kummalise häälega laulda... tundide kaupa. Mul kulus päris tükk aega enne kui aru sain, mis seda häält teha võiks. Ja juttu jätkus kauemaks... kella 3 paiku olevat ma Antile ja Mariale suht vihaselt käratanud, et jäägu nad ometigi vait. /Antil valutas õlg ja mingi hetk jõudsid nad klattida teemal kes köie endale padjaks saab. /Ma olin siis tegelikult täie teadvuse juures ja ilma eriliste halbade kavatsusteta aga nemad tundsid end veel järgminegi päev veidi puudutatult (nii huumoriga). Uuesti ärkasin vist 7 paiku. Ja vahepeal ei hakanudki külm! Ainult mingi muld oli mu madratsil ... ei käinud nagu omateada lõkkes püherdamas.

Päev 2
Laupäev osutus tiba rängemaks, kui ma olin arvanud. Esialgu vaatasime üle maa-aluse baasi. Seal oli 4 suurt ahti (üle 20m sügav, Anti va pöörane tahtis ronida), neist 3 vett täis ja palju käike. Põhimõtteliselt kõik äraveetav oli ära veetud, nagu sõjaväebaasidest ikka. Mõnes kohas oli isegi põleng toimunud. Leppisime kokku, et õhtul kohtume Aheru järve ääres ja siis lahkusid Maria ja Anti minema. Mina ja Tauno jäime Pauli ja Eleriini ootama. Selle aja jooksul sai rohkesti gomokut mängitud ja lõpuks läksime neile vastu. Vilaski õigustab igati meie MTÜ nime Kaardilt Väljas. Baasi teeots lõppes kaardil lihtsalt mingis kohas metsas. Looduses ei lõppenud. Paul ja Eleriin said kohale lõuna paiku ja koos nendega läksin minagi uuesti käikudesse. Päris kõike nendega üle ei vaadatud, kuid mööda seinu sai veidi ronida ja ühes (kahjuks küll vett täis) kuplialuses käisid nemadki. Võib-olla oleksid nad siiski tahtnud kõik läbi käia, ei tea. Aga Pauli fotokas tegi ühe kupli all kurjakuulutavat kärsahaisu... et jah, kiiritus pidavat peenele elektroonikale halvasti mõjuma. Kipun arvama, et see kui ma praksis käe UV lambi alla suskasin oli märksa tervislikum kui need käigud. Välja ronisime mingist august kupli kõrval. Paul natuke aitas (et siis jah, kõik astuvad talle käe peale või õlale) ja maa peal me olimegi. Millegipärast leidsime me seekord palju rohkem huvitavat kui Anti ja Mariaga käies... mingeid hoiatussilte ja pabereid ja keemiakaitseülikondi...Mulle ei meeldi hääletada. Tegelikult pole minuga midagi halba juhtunud ja üksi ma ei ole ka hääletama pidanud... aga seekord valisime kollektiivse enesetapu minna Aherusse jagsi. Hommikul olin ma kaardilt mõõtnud selleks maaks 30km. Teised said 24. Mõeldud-tehtud. Kell 16 lahkusime (peale viimaste grupipiltide tegemist) Vilaskist ja hakkasime kõmpima. Päike lajatas lagipähe, teed tolmasid ja Tauno kilekott muudkui lagunes. Kui see lõpuks seljakoti külge kinnitati, tuli konstruktsiooni ikka iga mõne km järel sättida. Umbes poolel teel hakkasin mina vaikselt ära kustuma ja pidin kõige aeglasemana tempot tegema. Karulas küsisime mingitelt kohalikelt inimestelt vett. Nad ütlesid, et kaevuvesi ei kõlba juua aga andsid ikka. Kõlbas. Asjaolu, et vesi lõhnas fenooli või mingi muu keemia moodi jõudis meieni alles õhtul. Karula ja Koikküla vahel hääletasime rullnokkade käru peale. Käru selle kõige otsesemas mõttes - kahe rattaga madalate servadega asi, mida veetakse auto järel. Kruusatee peal oli muidugi huvitav sõita, kivid vihisesid ja prillid tahtsid ära lennata. Millegipärast tekkis mul pärast karusõitu mingi hetk selline kogus lisaenergiat, et pidin ise teisi järele ootama. Kummaline. Teel Aheru järve äärde nägime surnud rebast. Ta oli ikka kaua aega juba surnud olnud. Lisaks eksisime me ära. Kõigepealt 2km tiir ja siis veel mingi pikem. Anti ja Maria olid juba ammu kohal. Neil oli ilmselt lõbus... meil oli igatahes vähem. Sääsed ja veel teadmata pikk maa minna. Anti ja Maria olid osanud kuidagi kaardita kohale jõuda. Kui me lõpuks järve äärde jõudsime, oli kell juba 23 või rohkem. Maandusime kõik kuuekesi ühte majja (mis tegelikult oli olnud laut), viskasime oma asjad lavatsitele ja tegime süüa. Enne söömist käidi järves ujumas. Mina piirdusin küll ainult jalgupidi vees sulberdamisega, aga ka see oli värskendav. Tauno tujutses natuke aga kolis ka lõpuks ööseks telgiga majja. Teadmata põhjusel kustusid magama enne just need inimesed, kes olid vähe kõndinud (Maria ja Anti), pika maa läbi käinud matkaklubilased aga mängisid veel kaarte ja gomokut. Pärast keskööd maandusid aga ka kõik ülejäänud oma lavats-naridele.

Päev 3
Hommik oli päikseline nagu ikka, isegi järveäärsed pidutsejad olid üsna vaikselt. Käidi jälle ujumas, hävitati viimaseid ja mitte-nii-viimaseid toiduvarusid, teibiti ville ja asuti koduteele. Maria ja Anti lahkusid seltskonnast veidi enne Koikküla, et Võru kaudu minna. Meie ülejäänud läksime Valga suunas. Vahepeal teibiti minu selga, sest kott hõõrus. Tauno sai koti endale ja mina mingid tema asjad (sangadeta kilekott). Koikkülast sai jäätist ja siis asusime hääletama. Üpris kiiresti saime peale ja isegi kõik neli. Pisike punane hipibuss viis meid Valga lähedale ära. Sõit iseenesest oli huvitav - soojendus oli põhjas, et mootorijahutus paremini töötaks ja vahepeal käis üks alukates hipi pisikesest kanistrist bensiini juurde valamas. Iganes huvitav. Valgast väljas hääletasime veidi üle poole tunni (kahekaupa) aga keegi ei peatunud. Ainult mina sain vahepeal kogemuse, et küllalt tahkena näiv mudane kallas võib osutuda üpris vedelaks ja vajusin oma uute lestadega põlvini mudasse. Läksime Valgasse tagasi ja rongi peale. Tauno käis kiirkorras enne Lätis ära. Rongis pakkus Paul piletimüüjale kuivi kiirnuudleid...ja piletimüüja saatis meid I klassi vagunisse. Talle vist hakkas Paul meeldima. Rongisõit möödus üsna sündmustevaeselt, Tauno üritas parandada aknakatet mis all ei püsinud, kuigi selle võis samahästi kinni teipida. kell 21.11 jõudsime Tallinna, ilm oli meeldivalt jahe.

2006-05-29T04:17:00.000-07:00

Paljassaare jalutus- ja ronimiskäik
28 mai 2006
Kohal olid: Maroonas, Paul(a), Eleriin, Tauno, pedagoogist sõber Pille, Sirgi, hiljem liitus ka Anti.
Kõigepealt otsisime üksteist Balti jaamas üles (peale kella 14). Eleriin ostis mulle turult kindad (mis olid vajalikud aga läksid hämmastavalt ruttu katki), edasi sõitsime trammiga mõne peatuse.
Siis tuli natuke jalutada. Katariina kai peal olid pöörased pääsukesed ja veel pöörasemad kalamehed. Kuna mul oli binokkel kaasas, siis sai näiteks vaadata kui palju aknaid Olümpia hotellil lahti on :). Kai lõpus oli kummaline putka mille seinad olid piltidega üle kleebitud. Aknalaudade peal hoidsid kalurid vihmaussitopsikuid.
Pargivahi rõõmuks (ta ei tulnud meiega suhtlema siiski) toimus lõunapaus ühe majakese katusel. Muuhulgas "aitasime" Pillet uurimistöö kommenteerimisel. Ta pidi retsenseerima üht tõeliselt kahtlast tööd hiphopi kohta. Päris lõbus... ainult et vaene autor selle eest üle D ilmselt ei saa. Samaaegselt tekitati lõunasööki. Kõigepealt sulas Pauli priimus katuse tõrvapapi külge (noh õieti vastupidi). Siis otsiti selle alla üks metallitükk. Paraku otsustas Paul tule kustutamiseks kasutada mingit kummalist nippi (ehk ajas priimuse lihtsalt kummuli) ja põlev piiritus voolas laiali. Priimuse ümbris lendas katuselt alla ja kaotas sanga. Katusel põles mõnda aega väike lõke (kahtlaselt Eleriini koti lähedal). Selle jama juures sai söök ikkagi valmis. Pärast tuli hakata alla tulema, milles paljud (kaasaarvatud mina) erilist meisterlikkust üles näitasid. Vööga ukseavast laskumine on muidugi geniaalne, ilma oleks lihtsam olnud. Idee poolest tuli end mööda seina alla lasta ja siis ukseavasse kiikuma jääda, aga mina suutsin juba peale katuseservast alla astumist millegipärast pea alaspidi olla. Üpris huvitav, aga alla ma sain.
Järgmine objekt oli majake kus leidus laudu, toole, diivan ja voodi (mille peal me hüppasime, Eleriin, mina ja Pille. Siis arvas Paul et tema võiks ka hüpata. Käis raksakas. Ei ole vaja võõrast mööblit lõhkuda). Seal leidus ka mõningasel hulgal venekeelseid raamatuid ja üks ridikül mille lahtimuukimisel sai osavust üles näidata. Lahti ma ta sain (mul on mingi sama tüüpi kott endal) aga kahjuks oli see täitsa tühi mis tühi. Maria viskas selle vastu seina. Teisele korrusele pääses mööda mingit palki mille ümber olid autokummid. Teiselt pääses edasi ka kolmandale mööda tumbast, padjast ja kahe jalaga padja peale toetuvast toolist konstruktsiooni. (Hull)julgemad läksid. Veel hulljulgemad (Paul ja Anti) laskusid kaasasolnud köite ja vöödega aknast alla. Vähemekstreemsed inimesed kasutasid allaminekuks sama palki, mida mööda üles pääses.
Veel järgmine hoone, mis asus tükk maad eemal, oli 55 sambaga (Tauno luges üle) lauda moodi paekivist maja. Seal sees oli paar "varbalõksu", puulaudadest silindrikujulist sõrestikku millest üht ma suhteliselt pahaaimamatult jalaga lükkasin. Asi veeres natuke ja läks kaheks pooleks lahti. Üsna ehmatav. Eesmärk siiani teadmata. Seejärel vaatasime Pauli kaamerast videot Pille teise laskumise kohta Astangul... õppevideo :D sellest mida ei tohiks teha.
Varbalõksudejärgne katsumus oli mütata läbi soise võsa. Pille ütles, et talle täitsa meeldis. Ainult jalad sai märjaks. Esimesel korral pöördusime tagasi kui kraav ette tuli. Fanaatilised Anti ja Maria läksid läbi kraavi. Joonas läks mingi hetk omas suunas. Ülejäänutega otsisime kuivemat kohta ja leidsime ka.
Kui me suure toru juurde jõudsime, olid Maroonas ja Anti juba üleval. Üles sai mööda kahtlast peenikeste pulkadega sinist redelit. Redel algas umbes 3m kõrguselt, seega tuli kõigepealt nii kõrgele jõuda. Minul jäi ikka jupp maad puudu. See probleem lahendati köiest silmustega, kuhu sai jala toetada. Peagi olin ligikaudu 20m kõrguse torni "rõdul". Ainukesena jäi alla Pille. Sellist toru oli ehitajatel kindlasti väga põnev teha. Sees mulksus vesi - eeldatavasti on see puhastatud reovee merre laskmiseks. Taunol oli selle kõrgusega mingi probleem, aga lõpuks tuli temagi alla. Viimasena uuriti kaht metalltoru, mis suubusid randa (pakun, et need avanesid ka lõpuks suurde torusse ja olid ehk tagavaraväljapääsuks juhul kui vett peaks väga palju olema). Anti (köiega) ja Joonas (ilma köieta) roomasid torude sees. Kui Anti välja tuli, nägi ta suht kahtlane välja - taskulamp Maria rätikuga lõua alla seotud. Millegipärast olid rannas ka kanistrid liivaga. Muide Eleriin lubas, et tema sinna kohta enam tagasi ei lähe... hm. Tõenäoliselt Tauno arvab sama. Paul ja Anti olid seal jällegi teist korda. Võib-olla olen mina kummaline, aga mul pole selle kõrge toru vastu ka eriti midagi. Kui Anti ja Joonas välja said, hakkasime koju minema... päike juba loojumas ikkagi. Tee ääres sopatiigis kohtasime veel üht sõbralikku luike ja väikest auli, kellel oli mingi vigastus, mille tõttu ta ujus kummaliselt külge ees ja ringiratast. Siis ületasime klaasikildudega tihedalt ülekülvatud platsi ja läksime ära koju.
Päeva jooksul üritasin Pauli seljakotti järjekindlalt kividega täita, sama järjekindlalt loopis ta neid sealt välja. See oli autokooli eest muide.

2006-05-27T04:01:00.000-07:00

Vabariigi aastapäeva matk
Matkapäevikuna saab kasutada seda msni-kohta, mis muidu ülimõttetu tundub.

Niisiis 24. veebruar 2006 toimus Matkaklubi Rajaajaja järjekordne matk.
Läksime rongiga Paldiskisse, algul tundus, et meid tuleb hirmus vähe. Balti jaamast tuli rongi peale ainult mina ja Eleriin aga hiljem tuli Anu ka ja lõpuks Nõmmel kõik ülejäänud. Lisaks Matkaklubi inimestele oli meil kaasas veel Mirjam ja veel mingi inimene, kellest ma midagi ei teagi. Paldiskist läksime mere äärde ja tegime tiiru ümber poolsaare. Vahepeal oli kõiksugu põnevaid militaar-varemeid, kus sai oma ronimisoskust demonstreerida ja panga küljes erineva suuruse ning värviga jääpurikaid. Ka õnnestus näha üht naftaga määrdunud luike ja Aki pidas ka mingit maas vedelevat musta asja surnud linnuks. Paul kaevas selle välja ja see osutus ikkagi vetikahunnikuks. Pole välistatud, et siiski kuskil ka mõni lind võis olla.
Mingi hetk tegime lumesõda ka (hea et tagavarakindad olemas olid). Algselt toimus see Maria vastu, kes oli mingisuguse ehitise katusel, pärast põhiliselt minu ja Tauno poolt, Paul lisas omalt poolt veel mõne üksiku palli...
Lõpupoole läksid Maria ja Tauno Nabe saarele ja ülejäänud edasi... Siis läksid Aki ja Anu bussi peale ja ülejäänud rongi ootama. Ma leidsin kinda, nüüd ma saan kedagi duellile kutsuda. Mirjamil oli tee pipraviina pudelis, mis äratas Jaanis mõningast huvi. Rongiootamise ajal sai ära söödud viimased toiduvarud ja niisama naljatatud.
Siis me läksime ära koju.

Maria ja Tauno käisid 28 km, ülejäänud siis ilmselt mõnevõrra vähem.

tegelikult läks Anu enne marsa peale kui Maria ja Tauno teelt kõrvale kaldusid. Voh! :)
:P mälu hakkab ära minema vist. tegelt vahepeal oli veel selline koht ka kus me nägime jää peal kalapüüdjaid kellel oli üks haug. Elus haug. Ja Paul võitis mind gomokus 2 korda.

2006-05-27T03:59:00.000-07:00

March 23
väike sõjaväeosade matk või midagi taolist
22. märtsil alustasime oma matka Haabersti bussipeatusest. Joonas ja Anti otsustasid jala minna. Sihtpunkt oli Helene suvila ja seal lähedal olevad raketibaasid.

Matkal käisid: Joonas, Aile, Ave, Jaan, Paul, Eleriin, Maarja, Triinu, Maria (ja tema "laps" Alejandro), Rasmus (ja tema Peeter), Helene ja mina.

Niisiis hõivasime mõningase osa bussist 126. Vahepeal tuli peale mingi kontrolör ja uuris, kas me ikka saime piletid. Bussijuht oli vist veidi algaja kuna ta ise ka ei teadnud mis pileteid meile müüma peaks.
Hiljem, kuid siiskui veel päeval viisime oma asjad Helene suvilasse ja asusime teele mingisse lähedalasuvasse varemetekohta. Seal oli hämmastavalt palju (pool)lagunenud hooneid, mille otsas turnida jne. Kahjuks astus Jaan endale naela jalga ja tema jaoks sellega sai matka aktiivsem pool läbi. Helene ja Jaan läksid koju jalga tohterdama, ülejäänud suundusid edasi Humala baasi poole. Tee oli pikk, libe ja lumine. Algul üritas Maria meid ka kuskile võssa vedada, mille tulemusena tegime väikse ringi ja jõudsime ikkagi tee peale välja. Paul teipis oma kummikud macgyveriteibiga jalga, et lumi sisse ei läheks. Tee ääres olid kummalised püramiidmajakesed (kohalik tüüpprojekt?) ja palju kadakaid. Hiljem peamiselt põllud ja mets... (siis oli tükk aega edasi kõndimist ja libisemist) ning lõpuks jõudsime Humala baasi. Anti, kes pidi ka tulema, oli koju tagasi läinud ja Joonas vist Helene juurde jõudnud. Humala baasis me väga kaua ringi ei vaadanud, sest hakkas pimedaks minema. Seal oli mitu angaari, kuhu seina peale oli maalitud venekeelne silt "Surmav gaas" või midagi taolist. Seejärel suutsime üles leida ka koha kust pääses tunnelisse. See oli ilmselt mingisugune maa-alune kaitserajatis, mõned uksed olid veel ees ja trepid säilinud. Põrand oli kohati kahtlane, kohati üldiselt kõnnitav. Mõnel ruumil oli veel ukski ees. Hea, et kõigil taskulambid kaasas olid (Eleriinul oli küünal, mis mingi hetk ära kustus - hapnikupuudus ;). Ühtki laipa me ei leidnud, küll aga paar tühja laibakotti. Ühe koridori lõpus oli auk ja silt "Nothing down there". Augu peale oli pandud suur asfaltitükk (pärast selgus, et see viimane oli Joonase looming). Paul oskas selle endale varba peale pillata. Alla ei tahtnud aga keegi (isegi Maria) minna, tundus liiga kahtlane. Siis, olles kõik urusopid läbi uurinud, läksime välja tagasi ja tegime ühes teises hoones pisukese söögipausi. Eleriini termos lekkis, nii et see joodi tühjaks. Maria lõikus seina katvasse kilesse (suht uus asi seal, ilmselt mingi ürituse tarvis paigaldatud) auke - M ja tigukujulise. Paul üritas oma uue 35.- maksnud ja juba roostetava noaga seina seest kuule välja urkida aga ei saanud kätte. Peale seda läksime tagasi Helene juurde (10 km umbes). Maria võttis baasist kaasa Alejandro, kes osutus lähemalt utvusel valgeks silikaatkiviks vähese krohviga, Rasmuse Peeter oli kolmnurkne paekivitükk. Ja nad vedasid oma kivid ilusti Helene juurde. Üldist tempot see eriti aeglasemaks ei teinud /Maria kanna teinekordki lisaraksust!/. Teel kippus meie rivi kuidagi pikale venima, kohtasime ka kurja Pitsut. Kohalikust poest osteti hommikusöögi jaoks kaerahelbeid. Kui me Helene juurde jõudsime, oli juba päris pime. Tema oli veetnud päeva Jaaniga lauamänge mängides ja keetis meile õhtusöögiks makarone. Kuna majas vett ei olnud, tuli seda lumest sulatada. Seetõttu seisis ruumis pealkirjaga Jaamakorraldaja (ehk WC) pang sulava lumega. Kuna ka nõudepesuveega oli kitsas, siis jagati rõõmsasti taldrikut. Ma arvan, et ilmselt on kõigil rajaajajatel mingi osa ühiseid baktereid, aga see ei häiri küll kedagi. Õhtu jätkus kaarti- ja kabemängude ning lolli jutu ajamisega järgmisehommikuni. Tegelikult saime ikka magada ka, suurem osa rahvast läks ilusti oma vooditesse enne kella 3 öösel. 10 paiku pidi tulema Anu, kes aga jäi bussist maha ja ei tulnudki. Tauno ka ei tulnud.

Matka teine päev, mis oli mõeldud pigem loodusenautlejatele kui ekstreemsuseihkajatele... Käisime vaatasime mõisa, mille aknad olid kinni löödud ja Juga, mis oli jäätunud ja millesse olid tekkinud jääkoopad. Hiljem läks suurem osa rahvast marsa peale ja tõeliselt hingega asja juures Aile, Maria, Joonas ning Paul läksid jalgsi edasi. Vahepeal oli Maria Alejandrost lahti saanud ja ta kuskile metsa jätnud. Paul lõi Alejandrol tüki küljest ära - tal oli üldse mingi kummaline viha selle asjanduse vastu. Peeter pandi heki alla ja Helene lubas teda mõnikord vaatamas käia. Hommikusöögi aegu algas Maria ja Joonase vaheline vaikimisvõistlus ja nad vaikisid enamvähem auga edasi ka siis kui suurem osa seltskonda lahkus. Loodetavasti on nad praeguseks kenasti koju jõudnud.

Kõiksugused parandused ja täiendused on oodatud

2006-05-27T03:58:00.000-07:00

Mingi ammune asi, mille ma lõpuks kätte sain :)
May 07
Astangu & Laagri
Niiniis. Hommik algas Astangul ronimisega. Kohal olid : Anu, Sirgi, Helene, Rasmus, Maria, hiljem tuli Joonas ja Paul. Teel ronima nägime rästikut. Madu sisises. Siis sai ronitud paarist eri kohast, vallutatud majakatuseid (tüdrukud) ja vaadatud kuidas Künnap sõlmi õpetab. Helene ja Maria tegid Rasmusele soengut. Helene ja Rasmus võrdlesid musklit. Enne äraminekut leidsime piiksuva kärnkonna. Konn teeb mustad käed puhtaks ;).
Pealelõunal oli Laagri. Tauno ja Maria organiseerisid seda. Tauno jäi paar minutit hiljaks aga üldiselt jõudsid kõik rõõmsalt kohale. Vaatasime üle paar koobas-sõjaväerajatist. Ühes oli jää. Ühes oli vesi ja Maria tegi jalad märjaks aga keegi teine ei nõustunud temaga koos vees edasi minema. Minu taskulamp läks läbi, nii et pidin Pauli "diskolampi" laenama. Vesises koopas oli ka täiesti Astangu vääriline lurtsuv sopp, mis tõmbas saapaid jalast. (peaks saapaid pesema). Koobastes õnnestus näha ka teisi 'koopaolme' ehk me poldki seal ainukesed. Lisaks leiti paar vene sõjaväesinelit, mis olid ilmselt mõnd aega põrandalapi funktsioone täitnud.Üldiselt oli täna esimene korralik suvepäev, pika varukaga riided tuli selga ajada ainult maa alla minnes.

Liblikad lendavad ja puud lähevad iga tunniga rohelisemaks :) suvi.

P.S. emakeele eksamikirjand on läbi. seega ei mingit tähenärimist, ma tean et komasid pole ja lihtlauseid on palju:)

2006-05-21T03:54:00.000-07:00

Laagri vol 2

Nagu vanarahvas Paul ütles, kui ronima ei saa, siis mine koopasse! Ehk siis kell 17.00 oli plaanis Astangule ronida aga vihma sadas. Koobastes teatavasti ilma pole, seega valmis kiire MSNivestluse käigus plaan minna uuesti Laagrit avastama. 17.36 Vana-Pääsküla. Kohal olid: Maroonas, Paul, Eleriin, Sirgi, Silja, Tauno ja Aki. Kõigil olid lambid või tõrvikud ja 75% omas ka kummikuid.
Esimese koopana võtsime ette selle, kus juba varem käidud. Paul leidis enne koopasseminekut sealt miski põlenud nuku, mida Silja või Aki kassilaibaks pidas. Seejärel koobas – prooviti kaasavõetud tõrvikuid (Eleriinil oli aromatiseeritud lambiõli, mis allaneelamisel kahjustab kopse). Seekord taipasime ka koopapõhja katvast killustikust padrunikesti otsida (mina leidsin 4 tükki /vene 7.62 mm/). Seal koopas olid laes ka „poomiskonksud“, tegelikult käisid seal küljes elektriliinid.
Järgmine oli veekoobas. See osutus üpris märjaks ja üsna mõttetuks, midagi huvitavat seal polnud. Või kui oli, siis me ei saanud seda teada sest mingil hetkel läks vesi liiga sügavaks. Vesi läks kummikutesse. Paul oleks ühel pool äärepealt vette kukkunud (usu, kui sulle öeldakse, et vesi on sügav!) kuid päris üleni sulpsu keegi ei teinud. Kilekotid ja tagavarasokid kulusid marjaks ära sellegipoolest... ja üldiselt kui jalad juba märjad, läks liikumine märksa kiiremini.
Lisaks uurisime väljas veel mõnd pisemat objekti (paraadplats pildiga, millel olev silm osutus Lenini kõrvaks) ja üht suurt maja mille peal Joonas oma ronimistehnikat demonstreeris. Mina kasutasin lihtsalt juhust vahetada sokid kuivemate vastu ja kallata üleliigset vett kummikutest välja.
Ühest keldrist leiti kummalist punast ollust (mingi värvimuld ma pakun) mis määris ära mõne inimese (Maria nina, Joonase käed jne). Maria leidis kuskilt mingit kiviaegset suusamääret ja mökerdas sellega ära Eleriini taskulambi ja kattis üsna paksu kleepuva kihiga Pauli noa käepideme. Üldiselt oli igal pool meeletus hulgas igasugu kola ja prahti (ja Maria leidis suusa) kuid selle segadiku keskele oli ära eksinud üksikuid anemoone ja nartsisse, lisaks õitsevaid kirsi-, õuna- ja pirnipuid. Üht koera nägime ka. Ja kaht väga noort rullnokka, kes oma rolleriga ringi sõitsid. Teel edasi jagas Aki ära oma õe küpsetatud saiakesed (mis olid head, aga sellest me ei räägi). Edasi tuli koerte varjupaik, mis oli maha jäetud alles hiljuti. Seal vedeles hulgaliselt suuri luid (jah koeri söödetakse mammutitega) ja mõni kuut. Umbes üle saja. Joonas ronis ühte kuuti ja me panime ühe vägeva sääreluu talle juurde. Täitsa koer. Siis uuriti läbi selle asutuse peahoone, kus olid puurid ja peegel ning ühed kunstlilled isegi. Pärast seda lahkus meie seltskonnast Aki (millegipärast koos tõrvikutega). Muu rahvas võttis ette veel viimase koopa (mis oli kõige suurem, kolmekorruseline vist, ehk siis komandopunkt). See oli üpris muljetavaldav oma mõõtmetega. Ma kujutan ette, et pole just kerge toppida maa alla koolivõimlast suuremat saali. Kui me lahkusime, oli kell pool kümme. Mõni tahtis koju saada, et eurovisiooni vaadata.
Selle koha pilt http://www.naginar.ee/martti/Laagri%20komandopunkt.jpg
Meie tegime sellise tiiru:
sissepääs puhvet - vana komandopunkt – sissepääs - allveelaevnike side - koerte varjupaik – komandopunkt
10, 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1, 0, -1...

2006-05-14T09:04:00.000-07:00

12-13 mai (mõnel ka 14). Seekordsel Karepalkäigul oli kohal päris suur osa matkaklubist , tähestikulises järjekorras : Aile, Anti, Anu, Ave, Eleriin, Helene, Jaan, Joonas, Katre, Maarja L, Maria, Monika, Noemi, Paul, Rasmus, Sander, Sirgi, Tauno, Triin ja Tuuli. Eesmärgiks oli natuke lehti riisuda ja muud tööd teha ning suvitada veidi looduskaunis kohas (kus saab hästi süüa, nagu enamus meist teab). Kuna meid oli palju, siis tööga erilist probleemi ei tekkinud. Muu aktsioon algas juba bussis – Helene tegi järgemööda kõikidele pikajuukselistele poistele (peale Jaani) soengut (Rasmus oli terve ülejäänud päeva oma ananassipatsiga). Helenel oli endal ka kaks patsi... nakkav.
Jõutud kohale, hakati lehti ja okkaid riisuma, neid kotti ajama (laibavedajad!) ja ära vedama. Ühes kohas oli keset teed vagu ja sinna tuli lehti sisse ajada ning mulda peale, et tee tasaseks muutuks. Seda oli võimalik tasandada trampimise teel. Trampimist oskasid kõige silmapaistvamalt sooritada Helene-ja-Joonas, ehk siis omalaadse naisekandmisvõistlusena Joonas, kelle kukil oli Helene. Lisaks inimloomadele oli Karepal ka üks koer, Järri nimeks. Ma arvan, et see tuleb sõnast järama. Koerale meeldis kui talle käbisid loobiti, kuid ta ei öelnud ära ka mullastest mätastest. Peale selle leidsin ma ka ühe siili. Siilid ja rästikud on Karepal üpris levinud, tundub mulle. Siil ei olnud muidugi näppimisest erilises vaimustuses, ajas okkad püsti ja podises.
Õhtul läks pimedaks ja seega ei olnud otstarbekas rohkem riisuda. See muidugi ei tähendanud matkaklubi elutegevuse soikumist, kaugel sellest! Kõigepealt mindi torni ronima. Anu, kes tabas meid ära minemas ütles, et tema pole meid näinud ja läks duši alla. Edasi rüsis enamvähem kogu seltskond mereääres oleva poollagunenud vaatlustorni poole. Milleks minna ringiga kui saab otse? Otse oli umbes põlvekõrgune kibuvitsadega kaetud nõmm. Lühikeste pükstega inimestel oli tore muidugist. Torni otsas kõõlusid Joonas, Anti, Paul ja Monika. Hiljem panid nad torni külge köie ja tegid sellest midagi ahviraudtee ja kiige vahepealset. Kui selline tegevus ära tüütas mindi edasi "õuduste majja".
Õuduste maja on õigupoolest vana laagrihoone, mis läks kümmekond aastat tagasi endise omaniku kätte tagasi. Paraku jäi maja seetõttu tühjalt seisma ja hakkas lagunema. Laagrilistel on kujunenud üldiseks traditsiooniks pidevalt majja sisse murda kuid varastada ega lõhkuda pole seal eriti midagi. Seekord oli keegi ukse naeltega kinni löönud, kuid sisse sai ikkagi. Teisest uksest. Ka ettevalmistus oli nüüd parem – taskulambid olid kaasas. Kõik toad (ka vajuva põrandaga), keldrid ja koridorid läbi käidud, kangutasid huvitunumad veidi pööningu kallal kuid seal ei olnud midagi põnevat. Õigupoolest õudne ka ei olnud. Sander küll üritas tagajärjetult inimesi ehmatada, aga see ei olnud eriti veenev. Ehmatus ja õudus on kaks eri asja. Isegi ühtki nahkhiirt ei nähtud.
Esimest päeva oli väljas ka suur batuut, millel hüppamise võimalust kasutati aktiivselt ööselgi. Loodetavasti see kedagi ei seganud ... aga jah. Tore oli :). Magama mindi umbes kella 4 paiku kui väljas hakkas uuesti valgeks minema. Mõni ei läinudki magama (Triin, Tuuli). Hommikusöök oli ette nähtud kella 10ks, et jõuaks ilusti välja puhata. Paljud olid siiski juba enne ärkvel. Terve rand oli täis pisikesi surnud krevette ja linnujälgi. Joonas käis ka ujumas. Ja Helene niisamuti.
Peale hommikusööki riisuti natuke laululava juures ja juuriti üht küngast maja kõrval. Peale seda käis pool rahvast Toolses linnuse peal ronimas. Teel sinna ja tagasi tulles nägime kaht rästikut ja Monika korjas endale ühe auto alla jäänud kärnkonna. Kell 16 oli ärasõit kuid umbes pooled otsustasid veel kohale jääda, nii hakkas neile Karepal meeldima. Bussis tegelesid Helene ja Rasmus üksteisele draakonikommi paberite ninnatoppimisega, enamus rahvast magas. Kes viitsib, lisage mis Karepal edasi toimus ;)

2006-05-13T11:02:00.000-07:00

Niisiis, Matkaklubi Rajaajaja matkapäevikud, mille autoriks on Sirgi kolisid siia üle kuna MSN Space oli nende jaoks natuke vale koht. Matkapäevikud on selleks, et kunagi hiljem saaks täpselt meenutada kus miski juhtus ja kes kohal olid. Need on praeguse seisuga täiesti subjektiivsed (minu seisukohalt kirjutatud) ning kui kellelgi on eriarvamusi või täiendusi, võite neid kommentaarides öelda.